Asju on häid ka – näiteks hambad on mul nüüd terved, kuigi sinna läks 3x rohkem raha ja aega kui ma planeerinud olin. Hea on mitte tunda muret sellise asja pärast nagu hambaauk või midagi säärast. Ja mul on isegi hästi läinud, ma poleühtegi hammast pooleks hammustanud, juurekanaleid pole vaja ravida, ühtegi kunsthammast ei ole ka vaja olnud panna (need jumal teab mis portselanist ja kullast ja plaatinast kunsthambad maksavad ulmeliselt) ja peale tõesti väikeste aukude olen ma pääsenud hästi.
Raamat on lõpuks valmis, kaanekujundusega on veel pisukesi arusaamatusi, aga keeletoimetaja peaks tänaseks lõpetanud olema ja asi küljenduses.
Ma olen hoolimata kõikumistest (ma ei ole bipolaarne, lihtsalt väga emotsionaalne) olen ma saavutanud mingisuguse sisemise väe, millega osata inimesi persse saata, kui vaja, ma ei ole enam see pisike mõjutatav suht(l)e(mis)sõltlane, kes ei oska isegi kõige tüütumatele stalkeritele öelda, et palun mine tapa ennast ära, ma vihkan sind, vaid kes üritab mõista. Ma üritan mõista, aga eelkõige üritan ma mõista seda, mis mulle parem oleks.
Ma ei ole õnneks (enam) selline klammerduv ja paanikas eit, kes peale natukest aega suhtlemist kohe kooseluplaane veeretaks ühest peost teise, viimasel ajal on tutvusringkonnas paar korda selline asi silma jäänud – niisama olla ei või, kohe tuleb ikka leivad-võlad ühte kappi toppida. “Vanasti” inimesed deitisid mitu aastat enne, kui kihluti ja kokku koliti… Mul oli varem see, et kui ma inimesel kogu aeg silma peal ei hoia, siis ta läheb kindlasti mu juurest ära. Nüüd ma olen aru saanud, et minu juurest minnakse ära niiehknaa, hoian ma siis silma peal või mitte (või lähen ma ise ära, tüdinen jne, mis teeb sama välja, SEE olend läheb mu juurest ikka ära, asemele tuleb haldjate vahetatud kuri changeling, keda ma ei taha endale enam…), nii et mulle on tekkinud arusaam, et minu kodu on minu kindlus. Siit ei saa mind keegi ära ajada, ha!
Ja tulevikus, kui peaks juhtuma see, et ma tahan kedagi enda juurde elama, siis see peab tõesti olema minu juures elamine. Minu korter, minu asjad, minu elu – kui ma sind enam ei taha (sest sa osutud siiski hoolimatuks, värdjaks, libuks, hooraks, emotsionaalseks väljapressijaks, tropiks, idioodiks, saamatuks või niisama otskohtlaseks), siis sa lähed minema.
Mul on ise kolimistest-ära minemistest siiralt kõrini.
Ma tean, et mu elus seisab ees vähemalt 1 suur kolimine, see on siis kui vanaema… Ee… Noh, kui temaga midagi juhtub, ptui, ptui, ptui. Siis ma müün mõlemad korterid maha ja… Ja ma ei tea, mida teen. Mul on 2 üksteisele vasturääkivat unistust (“I AM other people!”) – kolida kuskile suurlinna, näiteks Tokyosse, otsida tööd, hankida endale elamine ja sinna jäädagi või siis võtta oma raha ja kolida kuskile suhteliselt inimvaesesse eraldatud kohta, näiteks ma avastasin mõned päevad tagasi, et 1,4 miljoni eest on Ruhnu saarel müüa täiesti ideaalne majake. Mul juba mõte ja kõrvad liiguvad, et mõtle kui tore oleks seal üksinda olla, jalutada, võtaks endale suure karvase koera kõikide nende koerte mälestuseks, kes mu elust lahkunud on, peaks aiamaad (minus on rohenäpu kalduvust), kirjutaks, loeks, õpiks kala püüdma (ja mediteeriks veidi selle “Sina ei pea mitte tapma!”-põhimõtte kallal, et ma ei tapa ju tapmisnaudingust, vaid tahan silku süüa…), mölliks endale (noh, selleks ajaks oleks kool läbi, kui ma saaks niimoodi minna) mingi kodus tehtava töö… Meri, kajakad, tuul, üksindus…
Kui mõtlema hakata, siis kas sihuke väike kauge saareke kuskil Eestimaa piirialal või Tokyo kesklinn, kus sa oled rohkem üksinda…? Arvata võib, et kui ma tõesti koliks kuskile väikesesse suletud kogukonda, siis oleks paari nädalaga rahval mu blogi välja otsitud, ribadeks kistud ja kohalik mehepoegkond selle pilguga läbi vaadatud, et kellele mind siis sokutada. Suures linnas oled sa selles mõttes rohkem üksinda…
Ja sellepärast mulle Tallinnas ka meeldib, irw, siin on vähemalt šanss, et sa liikled ringi ja sa ei näe tuttavaid. No vanalinnas muidugi näed mingil hetkel, aga Tallinn on mõõtmatult suurem kui vanalinn.
“Ma tahan kuskile ära, natukesekski!” tunne ei taha ära kaduda. See on mul vahelduva eduga peal käinud mitu aastat, selle süüdlaseks on see, et kuna ma olen vaene rott, siis ma ei saa reisida, aga enamik inimesi lahjendabki oma “Ma pean ära saama kuskile!” tungi just nimelt reisimisega. Mina seda ei saa, loen raamatuid kaugetest maadest, vaatan filme, kasutan Google Maps abi ja jalutan virtuaalselt, aga reaalselt olen ikka Eestimaa pinnal lõksus kuidagi…
Tallinn muidugi leevendab seda.
Oeh.
Ma oleksin pidanud praeguseks riides olema ja uksest välja jooksnud, tundub, et hilinen… Mingi saamatus on kallal…
Ma olen kõikidest emotsioonidest tühjaks tehtud ja…
Neljapäev oli mul “patareide laadimise päev”. Põletasin oma sinist ja rohelist “kalmuküünalt” (sellise nime all neid vist müüakse poes, värvilistes klaaspurkides olevad küünlad), põletasin viirukit, panin YouTubest mängima 1930ndate aastate playlisti, jõin liitrite viisi teed, mugisin kiivisid, suitsukana, sinihallitusjuustu (sõnaga kõike hääd-paremat), sulgesin vahepeal silmad ja õõtsusin, lugesin raamatuid, poogen.ee-d, kirjutasin, mõtlesin. Päeva lõpuks kirjutasime Dakiga MSNis kahe peale kahasse haaravat lugu mustas vihmamantlis ja derby-hati kandva Jack Leonardo & siidsukis Grace Ivory seiklustest 1930ndate New Yorgi maffiaga, mis kahjuks jäi unekülluse tõttu pooleli. Magama läksin heameelest surisedes ja vibreerides nagu väike paks nurruv kass.
Reedel tantsisin hommikul minikleidi ja kaabuga mööda tuba ringi, hööritasin puusi ja röökisin Michael Jacksoni “They Don’t Care About Us” laulule kaasa.
Some things in life they just don’t wanna see
But if Martin Luther was livin’
He wouldn’t let this be
Toppisin saapad jalga, hambaharja, öösärgi, “Vähi pöörijoone” (see on mu tüüpiline reisiraamat, seda on võimalik vist sada korda niimoodi lugeda, et ei tüdine ära), vihiku (kuhu väriseva käega oma surematut proosat jäädvutada, kui inspiratsioon supernoovana lahvatab), vahetusriided, rohud ja muu nodi oma aega & ruumi väänavasse väikesesse õlakotti ning kihutasin minema. Kassilt tuli sõnum, et tal on tuumapohmakas juba, irvitasin ja soovisin talle mõttes palju õnne. Sain L.-ga Viru keskuses kokku, ostsime sealt paberit hääletussildi jaoks ja Kassi sünnipäevakaardi jaoks. Etteruttavalt võib öelda, et L. joonistas sinna keskele kõikide tunnuste järgi otsustades lagunemise viimases astmes oleva kassi laiba ja me mõlemad kirjutasime ümbritseva A3 paberi sõnu, märksõnu, soove ja häid mõtteid täis.
“EDASI” maalis L. kunstipäraselt teisele paberile ja läksime sellega siis lennujaama juurde õnne proovima. Lennujaama juurest saime kiiresti peale, trehvasime ka ühtede teiste hääletajatega. Saime suhteliselt ruttu peale, üks kena noormees viskas meid Koseni ära. Kosel mida näeme – needsamad teised hääletajad ka seal! Naersime, lehvitasime ja seisime uuesti tee äärde. Seekord ei tahtnud hästi näkata.
“Näe, hobune ja tall!” ütlesin äkki L.-le rõõmsalt. “Röövime endile hobused ja kihutame ratsa Viljandisse.”
Mina kekslen sooja saamiseks oma seenemütsiga üles-alla, L. näitab oma karvast säärt ning usun, et just sellepärast me saimegi seekord enne noid teisi hääletajaid peale, kuigi nemad olid maanteel meist eespool. Selle kena naisega saime me vist Mäo risti, seal tuli õnneks vähe oodata, järgmine laks oli Imavere rist, siis ühe sümpaatse pifiga kuskile Kabala risti, mis asub Võhmast 1okm ja Viljandist 39.
Sinna sita järgi haisvate põldude ja totaalse inimtühjuse ja suurte lagedate tuuliste väljade vahele surime me umbes sada surma.
Tühi maa ja lage väli, tuul lõõtsub ja 75% kuradi autodest pööras ära Kabala poole, mitte et seal see sõidutihedus oleks suurem kui 1 auto 5 minuti kohta. “Kabalas, tundub, on täna pidu,” märkisin kuivalt ja keksisin jälle sooja saamiseks üles-alla. Need autod, mis Kabala poole ei keeranud, olid suures enamuses tühjalt sõitvad autod (juhiga siis ainult), kust meid vihkavalt põrnitseti. Kui Kosel tahtsin ma nalja pärast hobulausujaks hakata, siis selle neetud Kabala risti martüüriumi käigus hakkasid mu silmad järjest tihemini ühe talu hoovil seisva autoloksu poole vilama.
Lõpuks, peale umbes kahte eooni ja 232-t aastat, võeti meid peale ja visati kesklinna ära. Hankisime L.-ga teise ühise kingituse Kassile (Kosmikute ja Propelleri konsa pilet) ja kõmistasime tanksaabastega külmunud maad mõõtes ära pansi poole.
Siis me hakkasime jooma.
Või noh, kui aus olla, siis ma jõin piisavalt mõõdukalt, et hommikul ilma peavalu ja iivelduseta ärgata kell 11, pisut kerratõmbunult Kassi diivanil “Seksi” lugeda ja siis nahhui tõmmata, aga see võis olla muidugi ka joomisele järgnenud sündmuste süü. Ma nüüd tõesti ei viitsi kirjeldada, et kes milliseid viinakokse segas, see pole oluline.
Ühel hetkel me olime kogu kambaga Valuoja pargis, lahjendasime ausat Mahtra viina Spritega, kui tuli üks Kassi sõber, kes kinkis talle sünnipäevaks… Suure isetehtud tordi, mille ühes servas oli kiri “I need to see other people”, teises servas kiri “I am other people!” ja keskele oli paks enesega rahulolev kass tehtud sellesama valge glasuuriga, tema peal lakooniline silt: Bosco. Selle nalja mõistmiseks peab seda Richard Jeni videot nägema. Röökisime vaimustusest.
Järgmine hetk – me läheme Lounge’i ja oleme seal esialgu ainsad külalised. Naised saavad tasuta kokse, mängime turakat, naerame, tantsime. Aegamööda vajub koht siiski rahvast täis ja ma mõtlen: “I haz a buzz, lol!”. Tantsin üksi, tantsin Retsiga, tantsin A.-ga. Tunnen ennast kuidagi järjest imelikumalt, sest kõik tšikid ümberringi on mingisugused tuunitud pifid, kelle juuksed ja riided helendavad pimeduses.
Kojuminek, ma olen väsinud ja klammerdun ühe käega Cocapudeli külge, mis mulle pihku surutakse ja teisega Kassi külge. Külm ei ole, veres loksuv alkoholikogus on mu teinud külmakindlaks. Samm on sellegipoolest kindel, nagu ma ütlesin – ma olen võimeline ka niimoodi jooma, et ma ei ole mällaris stiilis: “Hunt, mida perset me eile tegime?” – “Ma ei tea, aga tundub, et see on sisaldanud märkimisväärselt kaua koristamata olnud kanalat, paintballi ja kannibalide laagrit.”
Tagasi panssi jõudes on mu sisemine vedru maha käinud pisut, ilmselt veresuhkur mängib mäkra. Mul on alati niimoodi, et kui ma joon ennast piisavalt švipsi ja siis hakkan vaikselt kainemaks saama, siis võiks vist elusa lamba küljest ka tükka kiskuda hammastega. See ongi tinistamise kõige suurem viga minu arvates, sest ma olen täheldanud, et kui ennast liiga täis süüa selle hundinäljaga enne magamaminekut-koomassevajumist põrandal/peldikupõrandal/elutoavaibal/kellegi õnnetu inimese diivanil või voodil, siis hommikul on väga paha olla. Söömata magama minnest pole hullu.
Ma ei tea mis minuga juhtus, aga ühel hetkel ma avastasin, et ma olen keset pansi kööki, joon kapist varastatud piima ja mugin koos L. ja A.-ga salatit ja mingeid väikeseid viineripirukaid. Ja siis oligi crash-boom-bang. Kargasin püsti ja sain paanikahoo.Ma ei tohi ju ometi süüa nii hilja õhtul, miks sa värdjas sõid nii hilja õhtul, kas sa pirukatest ja pastasalatist paremat toitu ei leidnud siis või, rumal, rumal, rumal, rumal, rumal, vaata ennast, vaata ennast ja Kassi, võrdle, vaata Dru tehtud pilte endast, kas sa NÄGID seda lõtva kõhukest, mis sul profiilis vaadates ikka veel ees on? Nägid v? NÄGID V?! TRASASÖÖDSIINSIISKELLÖÖSELMINGEIDPIRUKAID…!
Järgmine pilt – peldik, järgmine pilt – mina ennast jätkuvas hüsteerias duši all pesemas, murelik ja paanikas Kass mulle dušikardina vahelt piiludes pidamas kõige kokkuvõtvamat kõnet, mida ma neil teemadel üldse kuulnud olen kellegi käest, see sisaldas ohtralt sõimu inimeste aadressil, rohkelt objektiivseid vaatluseid (“Sa oled juba 23 kilo alla võtnud, tüdruk!”) ja ohtralt pehmet, sametist verbaalset sõprust. Pritsisin ta seeliku ja sukad märjaks, kobisin siis ikka veel nutust luksudes duši alt välja, kuivatasin ennast, toppisin end oma triibulisse vangiöösärki, kallistasin Kassi ja toppisin ennast tema voodis magamiskotti ja muutusin väikeseks õnnetuks & elus pettunud tombuks. iFail.
Mingil hetkel tõusin siiski korraks üles, rääkisin inimestega ja hakkasin salaja pisut nutma. Tundub, et üks inimene, kellest ma olen uskunud, et ta on sõber ja liitlane, on tegelikult mingi täiesti enda agenda tõttu minu selja taga korraldamas minu laimamise kampaaniat ja ma ei tea miks. Ma lihtsalt ei saa aru, ta ei ole selline inimene, miks, miks, miks, miks sa mulle niimoodi teed… Lisaks lihtsalt pisut häirivat informatsiooni ühe teise sõbra kohta.
Pugesin tagasi oma kookonisse, vintsklesin väikese tõuguna seal pisut ning sättisin end lõpuks niimoodi magama, et padi oli pea all ja pead kattis magamiskoti peakott. Screw you, hippies, I’m invisible now. Vajusin rohkete häirivate unenägudega rahutusse unne, ärkasin mitu korda pooleldi üles ning magasin kokkuvõttes ilmselt 3-4 tundi ainult. Ärkasin kell 11 selle peale, et kõri tahtis mind ära tappa.
Ma neelatasin ja valust tulid pisarad silma. Sick. Ma pean selle kõriga midagi ette võtma, aga mida… Kui ma olen varem selle ilmselt kroonilise tonsilliidiga arstil käinud, siis mulle on soovitatud asju a la ime ja neela. Et võta neid Neoangiine ja pritsi taruvaiku endale kõrri. No taruvaik on asi, mille peale ma ropsima hakkan lihtsalt, neoangiini võin ma süüa nagu kommi, mingit kasu pole. Aga kuna mandlid ei mädane, siis ära ei lõigata. Vaat nii.
Veeretasin end siis voodist välja, veider õõnes tunne oli ja kuumahood. Korjasin ettevaatlikult tühjade viinapudelite ja erinevates alastusastmetes inimkehade vahel laveerides oma asju (prillid, sõrmused, nurka ettevaatlikult pandud riidenutsak), libisesin varjuna riietuma ja vaatasin peale seda aknast välja. Kõik magasid. Minna ära või jääda Viljandisse veel üheks päevaks? Õppida oleks vaja, kohustusliku kirjanduse hunnitud raamatuhunnikud vajavad tõsist hundiraevu…
Jah, tule aga tagasi Tallinnasse, tule minu poole, I’ll make you feel better, oli mulle öeldud sõnumis. Tõmbasin sniff! ninaga, panin end riidesse ja lasin ühel tüdrukul ennast välja lasta pansi suletud uksest. Õhk oli karge, päikest enam ei paistnud. Mõtlesin, et kas süüa või mitte (et kui söön, äkki hakkab halb ja ei saa üldse bussiga sõita) ning söömise kasuks otsustas see, et mul on traditsioon alati Viljandis käies Ristiisas süüa. Minu arvates hea hubane koht, toit on hea ja keefir+juustuomlett läks mulle 45.- maksma. Sõin, lugesin oma “Pöörijoont”, kõlgutasin jalgu ja paha ei hakanud, inimeseks muutusin hoopis. Kaalutlesin, et kas minna emale külla või tagasi Tallinnasse. Pole oma mammat kaua näinud, samas Tallinn on koduks saanud…
Jah, kodu. Viljandi oli ju mu kodu ja varem oli mul alati võimalik ööseks vanaema juurde jääda, nii et see oli mõnes mõttes kodu edasi. Kuidagi ehmatav ja kõle oli liikuda vana hea Vilsku tänavatel ja ennast ühtäkki võõrana tunda. Võõras inimene, mingi piff Tallinnast, turist, eksleb siin… Ohib lollakalt ja tõusiklikult nn. odavate hindade üle ja vahib punnissilmselt ringi, et oi kui ilusad need järved ja punasekatuselised majad ikka on…
Otsustasin Tallinna kasuks, bussijaama sattudes oli just buss ees ka ja istusin sisse. Ma olin linna piiridest juba väljas, kui tuli sõnum, et sorry piff, täna ei saa kokku saada, mul on mingi häppening ja ma hakkasin esimese reaktsioonina muidugi pisardama. Häppeningule mind ei kutsutud, mingeid seletusi ei antud ja ma tundsin ennast totaalse idioodina. Mul oli võimalus Kassi juurde jääda, emale külla minna, ma tulin suurelt osalt sinu pärast sellele bussile ja sa ütled, et sa ei saa minuga kokku saada siiski…? Kurbus asendus tigedusega, tigedus kiiresti sunnitud ükskõiksusega – minge te ka kõik, punkt. Mul pole mitte keda kuraditki vaja!
Kargasin siiski üsna vihaselt bussist poole tee peal maha, et ema juurde minna, õnneks bussidel üsna sama marsruut. 60 krooni sajast rahast läks küll kõige kaduva teed, aga mul oli tol hetkel väga ükskõik. Lootsin, et ema rõõmustab mind nähes, rõõmustaski, aga ainult, et tal oli parajasti tuumaplahvatuse mõõtu masendushoog ja veiniklaas tugevalt pihku surutud… Ma ei taha sellest tegelikult rääkida.
Planeeritud armas perekonna külastamine koos ööbimise, sauna, hernesupi ja koeraga müramisega lõppes sellega, et ma tormasin paar tundi hiljem üsna nutuselt ja õnnetult uksest välja rongile ja sõitsin siiski Tallinnasse. Võtsin laia joonega esimese klassi vaguni (mul on jaanuarist kogemus, et need värdjad ei küta teist klassi ka talvel mitte), toppisn kingituseks saadud trühvli pintslisse, lükkasin end mugavas istmes kuidagi röötsakile ja vajusin silmapilk une ja ärkveloleku vahelisse staadiumisse. Minge kõik persse, minge kõik persse, minge kõik persse, tehke siis oma soovid ja unlemad teoks, miks te ainult ähvardate mind sellega kõik… Oleks tahtnud nutta, aga pisarad ei tulnud, õõtsusin vaikselt raadiost kostva muusika saatel ja hakkasin rahunema & kamandasin Praktiku endale jaama vastu, sest Praktik on ikka see, kelle juurde ma jooksen, kui häda kõige suurem.
All I wanna say is that
They don’t really care about us
All I wanna say is that
They don’t really care about us
Umbes 30 minutit enne Tallinnat avastas üks Manny välimusega mees, et tal on jubedalt vaja MSNi kasutada ja te võite nüüd arvata, et kas tüübil oli volüüm põhjas ja MSNil helid maha keeramata või mitte? Tõ-lõ-lõin! Tõ-lõ-lõin! Tõ-lõ-lõin! Suhtlemine käis hoogsalt mehel, kogu vagun kajas selle ilge heli järele.
Ma vannun, et kui see reis oles 5 minutit kauem kestnud, siis ma oleks tüübi näo ta enda neetud lapakaga üles peksnud, kolju lõhki tagunud ja omaenda küüntega ühe ühiskondlikult kasuliku lobotoomia teinud. Ma vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, vihkan, no tõepoolest vihkan ärritavaid-kriipivaid helisid, mis on valjud, korduvad ja monotoonsed. Röökivad tited ajavad mind marru (uää!uää!uää!uää!!uää!), tilkuvad kraanid ja tiksuvad kellad tekitavad tahtmise karjuda (enamasti ma piirdun siiski heliallika likvideerimisega muidugi)… Koerte klähvimine, näiteks, ajab mind ka närvi, nii et ma pole sugugi nii läbinisti koerainimene, et iga kasvatamata rakatsi lõugamine kuskil räpases kasimata aias mind heldimusest tantsima paneks.
Ainus monotoonne heli, millega ma olen ära harjunud, on hiirte sahmerdamine ja närimine puuris. See on lihtsalt muutunud osakeseks mu elust ja see on nagu desktop background.
Jõudsin Tallinna, istusime maha, lämisesime ~3 tundi ja nüüd ma olen tagasi kodus.
Dru tegi peost terve hunniku pilte ka, meil oli temaga isegi privaatne fotosessioon, nii et kui ta pildid üles saab, siis viskan mõned siiagi.
Ah, ma ei tea. Mis minust küll saab? Kuhu on kadunud kõik see, mis ma olin? Mul on häbi mõnikord selle tüdruku ees, kes ma olin. Anna andeks, Nirti…
You’re nobody’s sweetheart now,
they don’t baby you somehow.
Fancy hose, silken gown,
you’d be out of place in your own hometown.
When you walk down the avenue,
I just can’t believe that it’s you.
Painted li’l lips,
painted li’l eyes,
wearing a bird of paradise.
It all seems wrong somehow that
you’re nobody’s sweetheart now.
*ümiseb kaasa vaikselt ning mõtleb, et 1930ndatel jagasid inimesed biiti*
/…/
Ma lihtsalt ei saa jätta linkimata seda Delfi kaaluteemalist artiklit. Tähendab, minu arvates on igasugused “Nälgi 7 päeva ja saavuta supervorm igaveseks!”-stiilis dieedid mõttetud ja ullikeste püüdmiseks, sest selleks, et ülekaal igavesti eemal hoida, tuleb muuta toitumisharjumusi. Aga lihtsalt lugege ja pange tähele seda lahedat viisi, mismoodi autortibi asja enda järgi painutab süüdimatult. See on nii võluv!
Kohvi on ette nähtud, joob teed, keedumuna ette nähtud, ostab hoopis täidetud mune…
No miks siis üldse mingit kindlat dieeti pidada, võiks ju niisama vähem süüa…
Mitu päeva kuivana eksisteerinud köha on nüüd lõpuks ometi lahtisemaks läinud, aga selle muutusega, et köhida on rebestavalt valus (nagu liivapaber kriibiks…!) ja matab hinge, st. sügavamalt sisse hingates vajun köhides kägarasse. Palavikku ei ole teps mitte, enesetunne on sihuke reibas. Jälle minu dilemma – kas sihuke tapja-köha, aga palavikuvaba hea enesetunne viitab ikkagi mingisugusele haigusele? Noh, valus köha on ju haiguse näitaja, aga miks siis palavikku pole?
Argh. Läheks ründaks arsti muidugi, jah, kui esimene aeg vastuvõtule kaugele järgmisesse nädalasse ei ulatuks. Sellists olukordades on mul alati hirm, et haigusnähud mööduvad ja arst vahib vihaselt otsa: “Mis te raiskate siin minu aega!”
Ma ei ole ammu ühiskondlikel-sotsiaalsetel teemadel rantida viitsinud, see muidugi ei tähenda, et mulle iga päev vähemalt mõni asi ajudele ei hakkaks, aga ma olen omananud teatud nupu, millega ma lihtsalt pööran pilgu kõrvale. Muidugi, Tallinnas elades on see pisut keerulisem, sest siin on lihtsalt niivõrd palju inimesi, siin on meeletud vahemaad vaja katta vahepeal ning paratamatult näeb selle kõige juures üht-koma teist.
Minu üks viimase aja põhilisi valupunkte on see, kui mulle tundub, et tehakse liiga kellelegi… No näiteks need reisisaatjad on minu meelest nagu klounidena sinna trollidesse ja trammidesse pandud. Nad lihtsalt seisavad niisama, vaatavad vilavate pilkudega ringi ja on kohmetud. Eile üks tädi koukis silmagi pilgutamata Remarque taskust välja ja hakkas seda lugema ja luges süvenenud terve aja, mis ma trollis olin, see meeldis mulle. Aga ometi me kõik teame, et neil on piinlik. Seda abiraha on neile ilmselt väga vaja, aga neid oleks võinud panna ju graffitit maha nühkima kuskilt, prügi korjama… Ilmselt osa pandigi, aga mulle tundub nii ebaõiglane, et nad niimoodi ühistranspordis peavad justkui häbipostis seisma. St. MINA ei vaata neile viltu (mul ükskõik kuidas abivajajad oma raha kätte saavad tegelikult, peaasi, et saavad), aga ma tean ju foorumitest, et nende suhtes ollakse väga õelad, kadedad. “Näed,” öeldakse. “Raha raiskamine!”. Ja kahju on.
Miks peab inimesi niimoodi alandama…?
Kahju on mul ka lastest, Tallinnas rohkem kui kuskil mujal. Kui enamasti on need statistilised kõverad umbes, umbes nii, et 70% on “keskmist” ja siis ca 15% kummastki teisest otsast, siis Tallinnas tundub minu meelest see mõnes asjas olevat vildakas. Näiteks kehakaalu osas on minu arvates julgelt 30% tõsiselt ülekaalulisi lapsi, 30-40% normaalseid ja 30-40% tõsiselt alakaalulisi, ma jään päevas vähemalt kord šokeeritult kellegi keppjalgasid vaatama. Paks inimene tundub mu silmale loomulik kuidagi, aga haiglane kõhnus tekitab kuidagi närvilisust ja… Noh, minus muidugi teatud mõttes kadedust, kuigi ma olen praegu normaalkaaluline ja kavatsen 60+ kaalu ka jääda ilusasti.
Aga ma ei saa jätta mõtlemata, et kus on nende laste vanemad? Kas nad ei märka, et nende 13-14 aastastel poegadel on tõsine rasvumisprobleem (krõpsud, arvuti, coca) ja sama vanad tütred tuiguvad näost sinakashallidena mööda ilma ringi, ees selline palavikuline holier-than-thou ilme ja käes Eviani veepudel?
Ma tean, et ma olen ise selles teemas väga väärastunud, mul on enamik mingite x toitumishäiretega inimeste vaimuvigu, nt. ma mõtlen liiga palju toidu teemale üldse ja kipun poes arvutama teiste inimeste ostukorvide sisusid. Aga… No ma ei saa jätta tähele panemata kui 20-30kg ülekaalus naine ostab kooke, kommi, kalapulkasid, väikese kilekotitäie kohukesi ja paar 2l Cocat. See lihtsalt torkab negatiivselt silma, elu justkui tõmbaks sellele sündmusele neoonvärvides ringe ümber. Või kui lastega poes olev ema laseb lastel tuima näoga pealt vaadates sinnasamma kilekotti neid kohukesi kuhjata. See ei ole ju neile hea. Ilmselt on tegu mingi alateadvusliku karjamentaliteediga – kui ühed karjast ennast meelega nõrgestavad, jäävad teised neid mõtlikult uurima – mis sa saboteerid siin meie liiki…!
Argh. Lapsevanemad on liiga ametis… Ma ei tea millega, et märgata selliseid asju…
Õnneks ei ela me muidugi Ameerikas ja mingisugust usuhullude “Ma kasvatan oma last ülikoolini kodus, sest kõik teavad, et Darwin ja terve sajand teadlasi peale teda on olnud räpansedvalelikud satanistid ja tegelikult elas inimene samal ajal kui velotsiraptorid ja türannosaurused!”-jura meil vist praktiliselt ei ole ja kui ka on, siis vähesel määral, st. keskkooli ei lubata vist ära lõpetada kindla veendumusega, et maailm on 6000 aastat vana (mitte, et see oluline oleks, Piibel pole ajalooõpik ega bioloogiaõpik – see kirjutati ajal, mil inimeste arusaam maailmast & loodusest oli pehmelt väljendudes retarded – . aga just need Ameerika white-trash karismaatiliste ususektide mammad ajavad selle asja täpselt selliseks, vaadake “Jesus Campi” näiteks). Samuti ilmselt ei luba Eestis seadused vast vanematel oma last tappa, tuues põhjenduseks, et “Vereülekanne on patt!” (jehoovatunnistajad). Ma siiralt loodan muidugi, et ei luba.
Aga vanaema õde vanaema 75ndale sünnipäevale ei tulnud, sest sünnipäev on ju patt…
Mitte, et siinpool ookeani asjad muidugi oluliselt paremad oleksid, siin on teistpidi kõik pees… Lapsed lükatakse 2 aastaselt lasteaeda, 7 aastaselt suurtesse räigetesse haridusmasinatesse ja siis tulevad sealt masinast välja suures osas abitud, maailmas ja iseendas ebakindlad inimesed, kellele on pikad aastad pähe taotud, et nad peavad olema edukad, häid hindeid saama, palju raha teenima ja hästi tublid olema ja kõik need, kes nende moodi ei ole, on rämps. “Oi, Arturil polegi kodune töö tehtud, vaatame nüüd kõik Arturit ja teeme talle häbi-häbi!” või “Miks sa, Artur, ei võiks rohkem nagu Liis olla?”
Sest et ta on faking Artur!
Muu ei ole enam oluline – hinded. Üksikud õpetajad viitsivad sellest välja astuda ja kiita midagi muud. Näiteks individuaalset edenemist. Kroonilise kahemehe saadud “4-” on minu arvates tunnustamist väga väärt.
Mulle meenub, et Tartu Descartes’i Lütseumis käies oli 1 õpetaja, geograafiaõpetaja Elle Reisenbuk, kes lisaks sellele, et ta ilmselgelt oli soe, helge ja noortesse inimestesse sümpaatselt suhtuv inimene, oli piisavalt empaatiline, et kiita kahemeeste kolmesid, neljameeste viisi ja minu, noh, loogilisust. Mul hakkas lõpuks imelik juba ja kartsin, et mind hakatakse varsti Tarbatu Loogiliseks kutsuma, aga mulle meeldis see, et ta leidis midagi muud, mida minus kiita, kui see, et mul on võime endale pähe ajada tonnide viisi tarbetut infot. Jah, ma sain viisi ja teinekord ma sain viisi ka pisut kehvema punktiskooriga kui klassi tõeline priimus, aga ta võttis vaevaks vahepeal rõhutada, et Triin on tubli, sest Triin oskab vastuseid loogiliselt tuletada, isegi kui ta võib-olla, khm, 100% vastust ei tea. (:
Ja mis on “päriselus” olulisem kui oskus loogiliselt tuletada midagi, kui sa ka 100% ei tea…?
Aga kui palju on meil neid õpetajaid? Isegi ülikoolis ju… Ma olen kuulnud õudusjutte ühest TÜ filosoofiaõppejõust, kes konkreetselt nõudis, et üliõpilased tema täpses sõnastuses asjad pähe õpiks. Ma ei tea, ma ei ole ise tema loengutes käinud ega eksameid teinud, aga niimoodi räägitakse ja mitte ainult 1 inimese poolt.
Mis väärtus sellel bürokraatial ja kõigel on…
Irdugem hetkeks reaalsusest, kujutlegem, et ma leiaks mingi (illegaalse) viisi haljale oksale jõudmiseks, looksin pere (saaksin lapsi, mees läheb nagunii ära, that’s what they do^^)… Ma ei tahaks oma lapsi 2 aastaselt lasteaeda toppida ja neile võõraks jääda ja pea ees “karjääri” teha. Ma tahaks ikka märgata, kui mu poeg-tütar peaks pontšikuks muutuma või kõrsikuks, et ma saaksin sekkuda arstide abiga. Ma tahaks teada millega mu lapsed tegelevad ning tahaksin neid tunda, et kõik nende eeldused saaksid maksimaalselt arendatud. Kellel ilus lauluhääl, kes oskab hästi kirjutada, kes jagab hästi matti… Kuritegelik on see, kui lapsevanemad oma mõttetu hoolimatusega ära situvad potentsiaalselt täisväärtusliku elu…
Tegelikult võib vist öelda, et minu ideaalne elamise viis koos perekonnaga oleks pärit Durrelli Korfu-triloogiast.
Just sellist vaba, sulnist, suurematest idiotismidest vaba lapsepõlve oleksin ma endale tahtnud, kindlasti püüaksin ma seda võimaluse piires pakkuda enda lastele, kui ma lapsevanem oleksin. Ma saan aru, et selleks oleks vaja ma ei tea mida, aga… Larry, Leslie, Margo ja Gerry olid vähemalt Durrelli kirjelduste põhjal täpselt selline eluterve kamp. Ma lugesin seda trioloogiat lapsepõlves ahne naudinguga, loeksin praegugi, kui ma usuksin, et suudaksin seda ilma nutmata teha. Larry kirjutas ja Lawrence Durrell on tuntud nimi kirjandusmaailmas siiski, Margo… Püüdis ilus olla ja lõi pere hiljem, Leslie sebis paatide ja püssidega ja ma ei mäleta, mis temast sai ja Geraldist sai inimene, kelle panust looduskaitsesse ja ohustatud liikide säilitamisesse on raske üle hinnata.
Ühesõnaga kõik tegelesid sellega, mis neid huvitas ja said omal alal ka oma unistused täide viia, ilmselt ka Les.
Aga mina näen poodides ikka, mismoodi hallide ja tuimade nägudega emad lastel rämpstoitu lubavad kärudesse kuhjata, mismoodi 10-20 aastased inimesed tundide kaupa lihtsalt kaubanduskeskustes istuvad ja mitte midagi ei tee ja mismoodi igal aastal käib kõige suurem möll selle üle, et millise kooli õpilased said kõige paremaid eksamitulemusi… Kõige paremaid eksamitulemusi numbriliselt, saate aru…
Ah, ma ei tea. Me, eestlased, ei ole ju õnnelikud? Mitte mingit pidi ei ole me õnnelikud? Me oleme ju hallid, ambitsioonikad ja nendesse ambitsioonidesse uppumas, 15-30 aastaste seas on mittesuitsiidne või mitte-joomisprobleemide-suhteprobleemidega pigem haruldus. Ma vaatan oma sõprade seas ringi ja ma vist… Ma vist… Ma vist ei teagi tõepoolest kedagi sellist oma lähedaste sõprade ringis (~15), kes poleks depressiivne, enesetapumõtetega või… Kes pole enesetapjalik, see on põgenenud mõnda teise maailma, kõik need new-age tädikesed, kes kõik täpselt teavad mis peale surma tuleb ja mis asjad vaimud on, minge lugege Delfi Müstika foorumit, see on õõvastav… Illusoonid…Kõik on nii kurvad, see kurbus rõhub igast küljest. Raske on elada maailmas, kus su sõbrad kas maadlevad enesetapumõtetega, on enesetapukatseid teinud või on enesetapukatsetega haiglas.
Everyone I know goes away in the end…
Näost kahvatud ja hallid, ebaõnnest ja rutiinist tülpinud inimesed ja nende ennast vihkavad lapsed.
Mina hakkasin ennast muide vihkama siis, kui kõik klassikaaslased mulle aastate ja aastate kaupa pähe tagusid, et ma olen inetu tüdruk, kõnts, värdjas, friik, roojus. Jah, minu puudutaminegi oli juba patt nende silmis ja seda kõike selle pärast, et ma olin neist pisut pikem, prillidega ja teadsin enne esimesse klassi minekut mispidi raamatut käes hoitakse. Ja mitte kedagi ei huvitanud see, klassijuhatajad arvasid kõik, et “Ah, lapsed mängivad!”
Kari ebakompetentseid… Ma olin väike laps, väike abitu tüdruk, ma vajasin teie abi, teie oskasite ainult oma lollakas õpetajate toas oma lollakat kohvi juua ja lollakalt iniseda õpetajate lehes, et teile makstakse vähe palka…! Iga hommik saatis vanaema mu kooli TEIE hoole alla, sest mul oli a) koolikohustus ja b) ma olin alaealine. See on see tüüpiline arvamus, et õpetajat ei pea kottima mis koolis toimub, sest ta saab vähe palka. Andke andeks, kui ma oma ~10 aastase lapse kooli uksest sisse saadan, siis ma eeldan, et see väike laps on siiski täiskasvanute hoole all, mitte ei pea üksinda ekslema kuskil õudusunenäos.
Argh.
Ja kooliõde ei pannud ju ka kindlasti tähele, et ma üle päeva tema juures käisin anumas seda jumalikku lipikut, millega garderoobitädi käest sai võtme ja ära koju minna keset päeva…
Tambin ära kõik inimesed, kes ütlevad, et õpetaja ei pea hoolima mitte millestki, sest õpetaja saab vähe palka. Tra sa ronid oma laia perset veel laiemaks istuma sinna klassi ette, kui sul nii ükstakama on teistest & endast abitumatest elusolenditest (ma räägin siiski algkoolist-põhikoolist praegu), kes riigi poolt pandud kohuse tõttu sinu hoole alla antud on, et sa ei vaevu ennast liigutama nende heaolu nimel, kuna su iga veenilaienditega palistatud samm pole priskelt kinni plekitud?! Ausõna, öelge ja ma tulen löön teil omaenda käega nina rulli. Mitte, et õpetajate palkasid ei peaks tõstma. Haridus on iga kultuuri ja tsivilisatsiooni aluseks ja meie alus seisab juba praegu savijalgadel…
Ja miks, öelge, ma peaksin kiitma heaks selliste süsteemide olemasolu ja selle, et lapsi sinna väevõimuga topitakse? Kes ei välju sealt katkisena, see väljub sealt lihtsalt idioodina ja kes pole katkine, idioot ega katkine idioot,ega ka mitte hull , see on lihtsalt väga õnnelik inimene, kelle aitas ilmselt hullemast üle väga hooliv ja toetav perekond.
Haridus tuleb omandada. Sotsiaalse suhtlemise oskused tuleb omandada. Aga mitte niimoodi. Ausalt. Mitte niimoodi.
Päevad läbi sihitult lüües surnuks vaba aega
tervitab mind kaubamajas üks ja sama igavlev kamp
keegi neist koolis ei käi ja pooled eiravad lasteaeda
vanim peaaegu 18 ja ühel plikal süles vääksub väike pamp
kui keegi mahapaneb sita ja turva võtab valjult sõna
hajub kari laiali hetkega nagu saia näpanud varblased
ning kui lõppenud on püüa mind kui saad see ühte auku sõda
lööb võidutantsu samas kohas väike räämas vargamees
nad on kohal iga hommik nii suvel kui ka talvel
juba ammu enne avamist läbi ukse piiluvad
lahkudes alles siis kui keegi ära ajama tuleb
mõistmatus lapsepilgus, kuidas sa aru siis ei saa,
et meie kodu on siin!
Need on lapsed kelle jaoks vanematel pole aega
pole mõistmist, pole raha või siis mõni põhjus muu
need on lapsed supermarketites veetmas vaba aega
pealiskaudsus väänab varakult kõveraks need noored puud
Pooltel olemas on kodu, ema, isa oma tuba
aga siiski otsib miskit siit lõppematust saginast
algul paistab säde välja silmist – lubab, kohe- lubab
ajapikku tuhmub pilk ja suitsust hääl jääb kähedaks
vanematel pole aega, liiga vanad õed või vennad
peavad liialt titekaks ja kuhugi ei võta kaasa
mis jääb üle?
sihitult ringi hängides hästi tunda ennast
ja mitte palliplatsil vaid hoopis näiteks Viru Keskuses
uus aeg ei soosi arengut vaid kinnisvaraarendust
ja lastest sageli on saanud mittekasumlik projekt
tatist saati sunnitud tõestama oma lennuvõimet ja paremust
et ei lendaks prügikasti nagu närtsin’d lillebukett
Nüüd on homme, ülehomme ka vabad, vahenädal ikkagi! Reedel hääletan koos L.-ga Kassi sünnipäevale,(“L., valva Hunti, et ta autos sünnipäevaviinasid lahti ei korgiks!” – “Ok , valvan!” – “…meil on sünnipäevaviinasid…?”) See saab lõbus olema. Kassil mulksub linnalegendide järgi praegu 20 liitrit koduõlut kuskil toanurgas ja meid on mingi… alla kümne inimese kindlasti, ma täpselt ei olegi kokku lugenud. Lubati ka Dru tehtud makaronisalatit ning ma pistsin igatsevalt vahele lause: “Kass, tee oma kohvikooki…” Ehk Kass teebki lapsele kohvikooki. Mine sa tea.
Jaa, tõelised eestlased pruulivad oma kesvamärjukese ikka ise.
Muidugi on ainus probleem see, et mul käib sotsiaalsus viimasel ajal väga hooti peal ja suurema osa ajast tahaks tegelikult omaette nohik olla – lugeda, õppida, filme vaadata. Kuidas ma suudan 24+ tundi nii paljude inimestega pead-jalad koos olla… Noh, eks ma üritan kuidagi hakkama saada.
Viimased paar päeva mind vallanud hall spliin on kuskile kadunud siiski (enamvähem), ma tunnen ennast paremini, mu toas põlevad küünlad, lehvitan endale pitsilise lehvikuga tuult, kuulan muusikat, joon piima…
Piimaga on selline lugu, et mulle on alati meeldinud piimaga maiustada. Kas seda vahtu ajada ja siis sellele vahule pruuni suhkrut pudistada või teha piimakisselli või karamellkisselli või keeta piima koos kaneeli ja suhkruga või teha selline “latte”, kus suurem osa ongi piimavaht ja siis selle vahu all on mõnus kaneelimekine õrnpruun jook… Viimase aja maius on piim ja õige pisut vanilliini sisse. See kasvas välja vanilliinsuhkruga magusaks tehtud vaniljepiimast, aga suhkrut ei tohi ju väga palju näost sisse ajada, igatpidi kahjulik.
Ooh, piim.
Ma ei saa teps mitte aru, et miks inimesed piima vastu sõdivad. Vasikate jook? Ega ma ternespiima ei joo ju, vasikad joovad ternespiima. Kill-koll, Nirti loll. Ja laktoositalumatust mul ka ei ole. Piim maitseb väga hea. Juust, jogurt, piim, keefir, hapukoor, kodujuust, kohupiim, hapupiim on minu arvates asendamatud asjad. Kui ma peaksin ainult ühest “toidugrupist” toituma, siis ma valiks selleks vist piimatooted. Juba juustusid on sada miljardit sorti ja nad on kõik nii neetult head… Suitsujuust… Eestmaine kadakasuitsujuust (sellest võiks mingi peenema sordi välja aretada ja turustada mujalgi)… Sinihallitusjuustud… Õrn brie… Arr…
*liigutab mõtlikult varbaid*
Ma leidsin Orkutist oma vaimustuseks Rein Raua (Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo community kaudu, kus ta kommenteerib vahepeal isegi, aktiivne mees) ja mõtlesin, et ohoo, lahe. Siis ma nägin, et ta on oma videotesse selle jaapani potilkäimise õpetuse multika lisanud ja siis ma mõtlesin, et I truly love Rein Raud. Nüüd ma mõtlen, et lisaks ta oma sõbralisti, aga ma ei julge, pealegi ei oskaks ma seda soovi kuidagi seletada. “Mulle meeldib teie… Multikamaitse!”?
/…/
Ja mõnikord tahaks lihtsalt pead vastu seina peksta ja öelda, et… Et mida iganes. Paljud asjad käivad mulle viimasel ajal närvidele, ma nähvan kergesti ja ei suuda enam ennast täpselt mahutada normaalse elu raamidesse.Palju tahaks vaikust, isegi mp3 mängija käib mulle närvidele. Laen küll muusikat, seal peal on praeguseks sadu faile, aga kuulama hakates ei leia nagu mitte sittagi, pidevalt panen laule närviliselt edasi ja ei leia seda “täiuslikku”.
Sellest tekkiski, irw, “spliin”. Aga nüüd on mul tuimus ja tunne, et ma ei pea mitte midagi. Minu elu. Teie ei pea mulle saama dikteerida, et mida mina oma eluga tegema pean või ei pea või mida ma võin. Tahan, pakin praegu asjad kokku ja hakkan läbi Euroopa, Lähis-Ida hääletama ning hakkan kuskil Tiibetis jakke kasvatama & kõlvatusisulisi laule tinistama Hispaaniast varastatud bändžol.
Kuidas see lause käiski, mida kisselli ja transistoriga. Tahan, söön kisselli, tahan, kuulan transistorit?
Kui ei meeldi…
Kui ei meeldi…
Kui ei meeldi, siis… Siis ma tunnen, et ma peaksin ennast muutma, aga ma olen juba 21 ja pool aastat vana, võin huuli värvida, diskol käia ja seon ise oma saapapaelad ja… Ja ma ei… Ei pea vist midagi…
Vajusin eksamile kohale, valdasin enda meelest ainest väga hästi. Ma olin kõik oma konspektid arvutisse ümber kirjutanud, ma olin lisamaterjale otsinud, lugenud esseesid, mida kästud polnud, kohustuslik kirjandus ristipõiki läbi loetud, lugesin igasuguseid erinevaid wikisid (Wikipedia pole ainus “wiki”), arutlesin teistega ja sirvisin isegi Jack Kerouaci raamatut selle pilguga ja “Justinest” otsisin kohti välja ja koostasin ilusa konspekti ja lasin Nil välja printida selle ja…
Ja eksam… Ma ei tea. Ma kirjutasin midagi kokku, aga see oli ikka nii mage ja hambutu, lati alt isegi mitte läbi jooksmine, vaid puhkepausidega roomamine. Kirjutades tundus tekst täitsa okei, olin “tsoonis”, aga kurat… Kui ma enne ära andmist lehte lugesin ja pisut ringi piilusin… Mul oli 1,5lk teksti, teistel paljudel 3-4. Tekst tundus ka kuidagi seosetu ja pinnapealne ja mitte piisavalt “sügav ja keeruline”… Ah… Ah ma ei või sellele mõelda. Ju ma siis olengi seosetu, rumal. Nende viga, et mu õppima võtsid.
Kui sellest õppimisest ja praktiliselt kõigis loengutes käimine (ühest puudusin, noh…) ei piisa, siis millest piisaks? Kuidagi niru tunne on oma esimesel eksamil selles koolis nii rumalana esineda. Muusikaseminarile võin ma ka hüvasti-musi anda.
Rinnus on ka pisut valu ja kuiv köha kiusab mind. Ennast tundes sebin ma endale nüüd kahepoolse mädase kopsupõletiku, aga ei pane seda kuidagi tähele, st. ma olen isegi perearsti käest saanud omal ajal bronhiidiravi, tegelikult oli mädane kopsupõletik. Teate, see on väga huvitav, mida kõike ma välja köhisin. Sellest saaks täiesti uue teaduse. Kuiv köha on aga vastik küll. Köhid, köhid, leevendust ei saa.
Hmh, tuberkuloosi ja kopsuhaigustesse surevad noored neiud on romantilised… Ilmselt seetõttu, et see on enam-vähem ainus haiglaslik seisund, mis jätab inimese väärikuse alles ja loob sellise abituse aura… No soolevähk ei ole romantiline, tee mis tahad. Aga kahvatu hingeldav neiu pitslinade vahel…
Nüüd ma aga õpin hingeldamise ja romantilisuse asemel tiibeti ajalugu enamvähem sama paaniliselt, aga väiksema entusiasmiga. Milleks… Käegalöömismeeleolu. Täna ei suutnud ma ka end kontrollida ja lisaks hommikusele terve kanala päevatoodangu mahus tehtud omletile läks Eatis Katani hävitajaid mängides Poogna & Nimgiliga pistsin ma endale 350gr pelmeene ka veel sisse ja nüüd tunnen end õhupallina.
Laua peal on võrgutavalt “Peter Pani” DVD… Roninilt laenasin, peaks tagasi viima, seda ma ei olegi vaadanud veel. Tahaks vist… Laseks end lõdvaks, jooks rohelist teed, vaataks filmi, lõpetaks lollaka muretsemise… Aga kui ma muretsemise ka lõpetan, siis on pask, stagnatsoon, regress ja abjektsioon mu pea kohal võidurõõmsalt tantsimas.
Irw, Peter Paniga tuleb mul see meelde, et Cinemanias rääkis kunagi, et see filmimine venis pikale ja peategelasel oli parajasti kasvuspurt ja siis tuli kogu set 3-4 korda ümber ehitada, et kinolinalt Paani suurekssaamine nii hästi näha poleks. Oh, the irony.
Ei, Tiibet, Tiibet… *võtab raamatu pihku*
*loeb*
*kratsib kukalt*
Ma kopeerin teile Wikipediast mingi ekvivalentse lõigu:
“Gyältsugru (Wylie: Rgyal-gtsug-ru), later to become King Tride Tsuktsän (Khri-lde-gtsug-brtsan), generally known now by his nickname Mes-ag-tshoms (“Old Hairy”), was born in 704. Upon the death of Khri ‘dus-srong btsan (Tridu Songtsen), his wife Thrimalö ruled as regent for the infant Gyältsugru.[35] The following year the elder son of Tridu Songtsen, by the name of Lha Balpo (Lha Bal-pho) apparently contested the succession of his one-year-old brother but, at Pong Lag-rang, Lha Balpo was “deposed from the throne”.[35][40]“
Ma arvan, et ma peaksin minema ja uue teevee keema panema… … …”Old Hairy”?!
Sellise asja peale tekib tahtmine meherõivad üll tõmmata, kole silmameik teha ja inimeste käest küsida: “Hey! You there! Cake or death?”
