Asju on häid ka – näiteks hambad on mul nüüd terved, kuigi sinna läks 3x rohkem raha ja aega kui ma planeerinud olin. Hea on mitte tunda muret sellise asja pärast nagu hambaauk või midagi säärast. Ja mul on isegi hästi läinud, ma poleühtegi hammast pooleks hammustanud, juurekanaleid pole vaja ravida, ühtegi kunsthammast ei ole ka vaja olnud panna (need jumal teab mis portselanist ja kullast ja plaatinast kunsthambad maksavad ulmeliselt) ja peale tõesti väikeste aukude olen ma pääsenud hästi.
Raamat on lõpuks valmis, kaanekujundusega on veel pisukesi arusaamatusi, aga keeletoimetaja peaks tänaseks lõpetanud olema ja asi küljenduses.
Ma olen hoolimata kõikumistest (ma ei ole bipolaarne, lihtsalt väga emotsionaalne) olen ma saavutanud mingisuguse sisemise väe, millega osata inimesi persse saata, kui vaja, ma ei ole enam see pisike mõjutatav suht(l)e(mis)sõltlane, kes ei oska isegi kõige tüütumatele stalkeritele öelda, et palun mine tapa ennast ära, ma vihkan sind, vaid kes üritab mõista. Ma üritan mõista, aga eelkõige üritan ma mõista seda, mis mulle parem oleks.
Ma ei ole õnneks (enam) selline klammerduv ja paanikas eit, kes peale natukest aega suhtlemist kohe kooseluplaane veeretaks ühest peost teise, viimasel ajal on tutvusringkonnas paar korda selline asi silma jäänud – niisama olla ei või, kohe tuleb ikka leivad-võlad ühte kappi toppida. “Vanasti” inimesed deitisid mitu aastat enne, kui kihluti ja kokku koliti… Mul oli varem see, et kui ma inimesel kogu aeg silma peal ei hoia, siis ta läheb kindlasti mu juurest ära. Nüüd ma olen aru saanud, et minu juurest minnakse ära niiehknaa, hoian ma siis silma peal või mitte (või lähen ma ise ära, tüdinen jne, mis teeb sama välja, SEE olend läheb mu juurest ikka ära, asemele tuleb haldjate vahetatud kuri changeling, keda ma ei taha endale enam…), nii et mulle on tekkinud arusaam, et minu kodu on minu kindlus. Siit ei saa mind keegi ära ajada, ha!
Ja tulevikus, kui peaks juhtuma see, et ma tahan kedagi enda juurde elama, siis see peab tõesti olema minu juures elamine. Minu korter, minu asjad, minu elu – kui ma sind enam ei taha (sest sa osutud siiski hoolimatuks, värdjaks, libuks, hooraks, emotsionaalseks väljapressijaks, tropiks, idioodiks, saamatuks või niisama otskohtlaseks), siis sa lähed minema.
Mul on ise kolimistest-ära minemistest siiralt kõrini.
Ma tean, et mu elus seisab ees vähemalt 1 suur kolimine, see on siis kui vanaema… Ee… Noh, kui temaga midagi juhtub, ptui, ptui, ptui. Siis ma müün mõlemad korterid maha ja… Ja ma ei tea, mida teen. Mul on 2 üksteisele vasturääkivat unistust (“I AM other people!”) – kolida kuskile suurlinna, näiteks Tokyosse, otsida tööd, hankida endale elamine ja sinna jäädagi või siis võtta oma raha ja kolida kuskile suhteliselt inimvaesesse eraldatud kohta, näiteks ma avastasin mõned päevad tagasi, et 1,4 miljoni eest on Ruhnu saarel müüa täiesti ideaalne majake. Mul juba mõte ja kõrvad liiguvad, et mõtle kui tore oleks seal üksinda olla, jalutada, võtaks endale suure karvase koera kõikide nende koerte mälestuseks, kes mu elust lahkunud on, peaks aiamaad (minus on rohenäpu kalduvust), kirjutaks, loeks, õpiks kala püüdma (ja mediteeriks veidi selle “Sina ei pea mitte tapma!”-põhimõtte kallal, et ma ei tapa ju tapmisnaudingust, vaid tahan silku süüa…), mölliks endale (noh, selleks ajaks oleks kool läbi, kui ma saaks niimoodi minna) mingi kodus tehtava töö… Meri, kajakad, tuul, üksindus…
Kui mõtlema hakata, siis kas sihuke väike kauge saareke kuskil Eestimaa piirialal või Tokyo kesklinn, kus sa oled rohkem üksinda…? Arvata võib, et kui ma tõesti koliks kuskile väikesesse suletud kogukonda, siis oleks paari nädalaga rahval mu blogi välja otsitud, ribadeks kistud ja kohalik mehepoegkond selle pilguga läbi vaadatud, et kellele mind siis sokutada. Suures linnas oled sa selles mõttes rohkem üksinda…
Ja sellepärast mulle Tallinnas ka meeldib, irw, siin on vähemalt šanss, et sa liikled ringi ja sa ei näe tuttavaid. No vanalinnas muidugi näed mingil hetkel, aga Tallinn on mõõtmatult suurem kui vanalinn.
“Ma tahan kuskile ära, natukesekski!” tunne ei taha ära kaduda. See on mul vahelduva eduga peal käinud mitu aastat, selle süüdlaseks on see, et kuna ma olen vaene rott, siis ma ei saa reisida, aga enamik inimesi lahjendabki oma “Ma pean ära saama kuskile!” tungi just nimelt reisimisega. Mina seda ei saa, loen raamatuid kaugetest maadest, vaatan filme, kasutan Google Maps abi ja jalutan virtuaalselt, aga reaalselt olen ikka Eestimaa pinnal lõksus kuidagi…
Tallinn muidugi leevendab seda.
Oeh.
Ma oleksin pidanud praeguseks riides olema ja uksest välja jooksnud, tundub, et hilinen… Mingi saamatus on kallal…
