Mul on kohati uudiseid lugedes tunne, et ma elan mingisuguses lõppematus, pidevas esimeses aprillis või on tegu mingisuguse õudusunenäoga, mis mitte kunagi ei lõpe. Teate küll, näiteks selline unenägu, kus hambad pudenevad suust ja sa üritad neid meeleheitlikult tagasi toppida või selline, kus sa pead kuskile minema või jooksma, aga oled poolpime (mul on see tavaline). Üles ei ärka, unenägu ei edene, täielik rist ja viletsus.
Meil oli täna inglise keele vestluskursuses teemaks, et the national traits of Estonians. Me pidime selleks ette valmistama natuke ja ma mõtlesin tükk aega eile suitsul ja duši all, et mis selleks võiks siis olla. Enamasti kui räägitakse eestlastest, siis hakatakse kohe ajama mingisugust pateetilist ja meile emapiimaga sisse antud juttu sellest mismoodi me oleme töökas, väike-aga-tubli laulu- ja tantsurahvas, siis tuuakse vältimatult sisse 700 aastat orjapõlve jne. Kuna see kõik ilmselgelt minu Eesti-narratiivis mitte mingisugust kohta ei oma, siis ma lõpuks sain oma eestluse kontseptsiooni alustalaks “indifference”, “apathy” ja neist johtuv “dry sense of humour” ja “prevalent alcoholism”. Tundus täpne. No mis siin ikka ülel jääb kui apaatselt ja ahastuses toimuvat jõllitada ja viina visata.
Kõigepealt ma lugesin põhjalikult Õhtulehe uudist mehest, kellele üürnikud 22 kuud on lagipähe kusnud ja nagu sellest vähe ei oleks, siis täpselt sama laia kaarega on ka igasugused institutsioonid talle pähe kusnud. See oli täitsa põnev lugemine – esiteks tekib küsimus, et kuidas selline olukord üldse võimalik on? Kohe tahaks hakata tegelikult ohvrit süüdistama, et – mis sa oled siis nii äpu?! Samas, kui minna tõesti “kappidega” ukse taha, uks maha lõhkuda ja vägivaldselt inimesed välja visata, siis ma olen enam kui kindel, et kohe kõps on nad politseis süüdistust esitamas, et vägivaldne kallaletung jne.
Ma pean tunnistama, et ma ei julgeks küll esimese sammuna riskida sellega, et minu pihta selline süüdistus visatakse. Mitte seaduskuulekusest, vaid ikka lihtsalt nahahoidmisest. Ikka üritaks esiti leida mingisuguseid teisi võimalusi. Võimalusi, mida meie riik pole aga pidanud vajalikuks luua. Nagu artiklist välja tuleb – politsei sellega ei tegele, pidavat tsiviilasi olema (ma küll ei tea kuidas on võõra korteri sisuliselt omastamine erinev näiteks jalgratta vargusest – ilmselt jalgratas on kriminaalsem kui kinnisvara). Kohtusse asja andmine maksab mitu tuhat eurot, ühesõnaga kui üür on ~200 eurot, siis vähemalt esimesed kümme kuud ehk pea terve aasta on odavam parasiite üleval pidada (!) ja loota, et ehk…
Kuna seadus ei aita, siis jääbki üle olla täiesti ebaseaduslik: kuniks üürnikul on mingisugunegi leping, siis ei koti riiki, et ta lepingu tingimusi ei täida – ja keegi ei tule sulle appi. Kui üürnikuga lepingut ei ole, siis ei muidugi samuti koti ikka kedagi, et üürnik sulle ei maksa – ja keegi ei tule sulle appi, aga siis on nats julgem kappidega ukse taha minna ja parasiit välja visata, sest üürnikul on vähem, millega kohtus lehvitada. Ütled, et sulle murti sisse ja asuti skvättima ja asi ants, kehitad õlgu ja pilgutad süütult silma, kui olukord kuumaks läheb, müüd korterid maha ja põgened UK-sse ja ütled, et taotled asüüli. Teisest küljest – mis takistab väljavisatud üürnikul omakorda kappe palgata ja üks kena vastukäik teha? Lüüakse sul hambad sisse pimedal tänaval ja…
Ja jah, pimedad tänavad. Teine uudis. “Kokkuhoiu huvides on Tallinnas tänavavalgustust vähendatud enam kui 300 tänaval 1500st, selgub linna 25. aprilli seisuga koostatud andmetest. Viimase kolme aastaga on üle 5000 tänavavalgustuse lambi välja lülitanud. ” Nii et pimedaid tänavaid, kus sulle endale lõuksi anda võidakse, on järjest rohkem. Seejuures on naljakas, et Eesti Energia kuulub riigile.
Ühesõnaga, asjaolude selgitamiseks: riik, kellele kuulub Eesti Energia, on elektri hinna tõstnud nii kõrgele, et ei jõua enam ise oma elektriarveid maksta ettevõttele, mis kuulub samuti sellele samale riigile ja omavalisused ja linnad, ehk siis teisisõnu riik, laskuvad järjest süvenevasse pimedusse või toimub lihtsalt nukker disko – mul vilguvad akna taga tuled öösiti, paar minutit põlevad, paar minutit on kustu. Selles süvenevas pimeduses on siis hea üürnikel ja üürileandjatel etendada verist keskaja taaskehastamist, kus üks tormab palgasõduritega teisele kallale ja teine tormab omakorda esimesele palgasõduritega kallale jne. Taustal jahib politsei suitsetavaid lapsi ja keeldub sekkumast tsiviilasja.
Minu arvates on see kõik väga põnev. Jään huviga ootama uusi arenguid.
Kõige selle kokkuvõtteks sobib suurepäraselt üks mõttetera Tartust, heade mõtete linnast: “Tuhastunud laibad ja autodesse muljutud surnukehad muutuvad aastate jooksul tavaliseks vaatepildiks, ent ikka veel üllatab päästjaid vahel inimeste lihtsameelsus, kirjutab Tartu Ekspress. “
Me kõik sureme õudset surma.
/…/
Isiklikus elus pole mingeid arenguid, nägin täna linnas rohkem surnuksõidetud linde ja kasse kui tavaliselt, Viru keskuse ees lõi petisest roosipakkuja (pakuvad poolnärtsinuid roose, kui vastu võtad, hakkavad eurot küsima) mulle kogemata roosiga vastu vahtimist ja trollis pidid kaks naist peaaegu käsipidi kokku minema.
Õnneks tuleb Kass täna külla, ma varusin kärakat ja teen banaani-sidrunikooki mandlilaastudega. Esialgne plaan on natuke süüa, suitsu teha ja siis ebaküdooniaveini larpides SyFy Channelit vaadata ja mehi taga rääkida.
Sounds legit.
Ahjaa, ma röövisin oma proseminaritöö juhendajalt (kelle ma loodetavasti suudan ära rääkida ka oma bakatööd juhendama) ühe Jakob Lothe teose narratoloogia kohta ja olen väga vaimustuses.
N.
