.öö

Kuna meid on ähvardamas nälg, Ansip, Aaviksoo, Acta, Pipa, Sopa, reformid ja üleüldine kaos ning härra peaminister ei pea õigeks, et tudeng töötab/ei tööta/sööb/elab ja ilmselt on keelatud ka peldikupaberit osta seda südametega, paksemat versiooni, siis ma otsustasin, et hoian oma kõva 13 eurot kokku (see ju lausa kahe nädala söögiraha, kui arvestada selleks eesti tavaline, millega poliitikud enda sõnutsi ära elavad; terve särav eur näkku, mis on tegelikult ikkagi ilmne priiskamine, külmunud kartulit naabri põllult saab tasuta varastada) ja ei lähe juuksurisse, vaid lõikan ise juukseid.

Ise juuste lõikamine on lihtne, kui sul on ühtlane vaipmassiiv karvu poole seljani, sealt siis tasandad ja lõikad katkist osa ära ja vaatad, et ükski salk ei oleks teistest pikem ega lühem, kammid natuke siiapoole, natuke sinnapoole, lõpuks on okei, võib uuesti juuksed hobusesabasse panna. Tähendab, idee poolest peaks inimesed oma takust ja katkist osa ära lõikama, reaalsus on selline, et enamik pikajuukselisi vajaks ca 10-15cm lisakärpimist, mõned ajaks üldse kiilaks (parandaks üldmuljet lihtsalt) sest igasse suunda turritav täiesti lõhenenud ja surnud juus lihtsalt ei ole kena vaadata… Üldiselt ma muidugi ei vaata võõraid juukseid, sest ma kardan, et inimesed peavad mind perverdiks, kui ma neid vaatan (lugematu hulk teemasid perekoolis, kus noored emmed ja küpsed matroonid valitud väljenditega sõimavad kõiki, kes teisi inimesi märkavad, on mind teinud natuke neurootiliseks), teiseks peaks tudeng üldse pilgu maas hoidma, sest nii on lihtsalt sünnis, ei maksa siin vinti üle keerata. Pealegi ei näe siis ahvatlevaid toiduvitriine ja uusi, terveid riideid vaateakendel, vaid võib vaadelda enda katkisest saapaninast välkuvat punast lakitud varbaküünt ja mõelda elu kaduvuse üle.

Elada tuleb esseistlikult.

Niisiis, kui sul on peas selline ebamäärane mopp nagu minul täna hommikuks tekkinud oli (pool aastat pole kääre näin’d), sul on ämm külla tulemas sind üle vaatama (ilmselt ka oma poega) ning vanaema teeb hommikul šokeeritult märkuse, mille täpset sõnastust ma ei mäleta, aga mis üldiselt kandis: “The fuck…?!”-meelsust… Siis sa võtad kammi, käärid, harja, väikese peegli (et kukalt näha) ja vana korduvalt kasutatud raseerija, mille sa leiad vanni äärelt ja lõikad oma mopja mulleti ära. Tseremoonitsemata. Võtad suure pahmaka juukseid pihku, paremalt, ja lõikad selle ära. Ja siis sa võtad pahmaka vasakult ja lõikad ära. Tagant. Eest. Küljelt. Siis võtad harja ja kammi ja kammid kõike igat pidi ja siis vaatad, kuidas juuksed jäävad. Saavutatud eksootilisele kubistlikule vormile tuleb siis anda soovi korral ümaram kuju, selleks tuleb lihtsalt lõigata, näksida ja lõpuks kael üle raseerida, sest heljuvad udukarvad on koledad.

Tulemus kõlbab vaadata. Rohkem kui hommikune. Üldmulje on, et the fuck on kahanenud the fifth of a fuckiks (sest neljandik juukseid leidis koha prügikastis) ning nüüd on vaja natuke musta juuksevärvi (sobib odavaim poetõrv, sest nagunii sa kärbid oma juukseid edaspidi iga kuu  sama innukalt nagu sa  põskede sisekülgi veritsemiseni närid ja siis ahnelt omaenda verd veelad, ühesõnaga, nksnksnks ja kahjustumist pole karta, ainult nahavähki).

Ämm tõi karbitäie Rafaellosid, mingeid Milka šokolaadipulkasid ja suure pomelo. Serveerisin teed (mille vanaema nõidarsti kombel maarohtudest valmis keetis), delegeerisin meesterahva pomelot tükeldama, ajasin sõna juttu, vist suutsin ennast mitte väga blameerida ning asjale lisas vürtsi see, et mul oli meeles olnud rotipuuri sisu ära vahetada, nii et elutuba oli igati aroomivaba ning sain ämma pehmete patjade keskele suruda nigu ma peaks peeneimat karavanseraid.

Rott sai ka isikliku rafaello, õgis end täis ja vajus magama, selg asotsiaalselt seltskonna poole.

See on kõik muidugi diskreetne pidupäev, enamasti sööme kartulikoori ning loeme peeruvalgel semiootikat.

N.