Ma olen korduvalt oma blogis märkinud, et lähem tutvus ajakirjanduse kuumade uudistega ning igapäevane ajalehetuur mõjub rusuvalt, kui seda pikemalt teha. Ühest küljest oleks justkui tegu kodanikule väga vajaliku sammuga: loed ja tead, mis toimub, et Kõpus põleb vallamaja ja Viljandis on kollatõbi ja et pankade meelest ei pea väikestes kohtades rahaautomaate olema jne (miks peaks, kui vanamutt 30km kaugusele pangakontorisse sõidab penssi välja võtma, saab kopsaka protsendi ju vahetuse eest teenustasuks nõuda, ATM-id on ju tasuta…). Teisest küljest tunned lausa füüsiliselt kuidas käsi liigub X nupu poole ja peas hakkavad keerlema täiesti sotsiopaadi mõtted, ilma empaatia või mõistmiseta. Näiteks eile ma arutlesin omaette, et kas Ansipi ootamatu (või “ootamatu”) surm autoõnnetuses Tallinn-Tartu maanteel põhjustaks üleriigilise leina ja inimeste jahmatuse? Või vallanduks pigem rõõmus arutelu ja lootus paremale tulevikule? Ma ei mõelnud vastust üheselt välja, sest minu meelest oli isegi Bin Ladeni surma puhul vallandunud avalik rõõm (inimene ikkagi SURI, tapeti) natuke kohatu, aga mingi osa minust ütles, et rahvas ei leinaks kunagi demokraatliku riigi tipppoliitikut, kes võtab nõuks avalikult, täiesti süüdimatult teatada, et kui tema juhitud riigis rahvas üles tõuseb (kui paarisaja tudengi osavõtul toimunud leebet vimplilehvitamist saab selleks nimetada), siis rahvas keerab vinti üle ning kõrvalartiklis nämmutab veel süüdimatult, et õpetajate palgatõusuks ei ole lihtsalt raha. Kõrval kaagutab Aaviksoo kaasa, et õpetajate arvu tuleks vähendada ja nõndamoodi enam edasi minna ei saa!
Mina mäletan oma kooliajast 34-36 õpilasega mammutklasse, kus klassijuhataja, ületöötanud ja õnnetu, pomises nina alla “Haiged lapsed…!”, kus koolivägivald toimus täiesti avalikult koridorides ning õpetajad hiilisid, pead õlgade vahel, vahetunnil siva kohvi jooma, et jumala eest mitte sekkuda. No põhimõttel, et 4-5 täismeest, kes bussi- või trammipeatuses seisavad, jälgivad kõheldes kuidas 10m eemal kedagi pekstakse 2-3 teise mehe poolt. Vahele ei maksa minna, äkki saab ise nuga… Või lõuksi… Juba keskmise näpu viibutamise eest võib meie riigis surma saada.
Kõrgharidusreformi suhtun ma segaste tunnetega. Peamiselt, kuna see ei puuduta hästi hakkamasaavaid tudengeid, kelle jaoks ei ole mingi probleem teha 30 eappi semestris (see on ca 6-7 ainet; ma võtsin 9 ainet selleks semestriks 37 eappi, üks päev on peaaegu täitsa vaba, teistel 2-3 loengut), vaid see lööb valusasti just neid, kellel ei ole perekondlikku rahalikku toetust, kes peavad tööl käima, kes on näiteks haiged (tean inimesi, kes käivad aasta koolis, aasta akadeemilisel, vaikselt nihkuvad edasi, toredad ja targad inimesed) ja nii edasi. See tundub maaslamaja löömisema: valitakse piits prääniku asemel. Selle asemel, et motiveerida inimesi kooliskäimisele pühenduda, tehakse see neile raskemaks, kes seda võib-olla väga tahaksid, aga ei saa. Tulemused tunduvad mulle üsna selged: need, kes siiani hakkama saanud, saavad edasi ja neid see ei mõjuta; need, kellel oli probleeme, need “praagitakse” välja, nad jäävad kõrgema hariduseta või pikeneb nende kooliskäimine mitu korda, sest tuleb minna tasulisele, tasuline eeldab aga veel suuremat töökoormust, vaimutoit ei toida, minnakse tööle või õpitakse töötukassa kursuste abil endale mingi lihtsam amet, teenitakse väiksemat palka, omakorda tähendab see seda, et tulevikus pole neil inimestel ilmselt võimalik enda lastele head haridust võimaldada, selle nimel piiratakse laste arv üheni, lõppkokkuvõttes süveneb klassiühiskond ja väheneb iive või siis on võimalik kolmest lapsest ühele, näiteks vanemale. võimaldada kõrgharidust, aga mis perekondlikke suhteid selline asi loob…?.
Ja kõige selle taustal pakub huumorit Hans H. Luik, keda tundub, et solvas hingepõhjani see, et kaardimakseterminal julges teda sinatada. Sellest oli kohe vaja kirjutada uuriv artikkel tõendava pildimaterjaliga. Ilmselt sai kellegi ego väga kõva laksu. Puhas peldikuhuumor.
/…/
http://www.youtube.com/watch?v=Axi58IkRkvk&feature=related
Kuidas nad seda teevad???
N
Ma ei väsi kordamast, sest see on minu jaoks südamelähedane teema, et see puudutab valusalt ka ülemõtlejaid (neid, kes rabelevad, et esimesed kaks aastat rohkem punkte võtta, et saaks viimasel aastal lõputööle keskenduda – nüüd läheks selline iseseisev ajaplaneerimine kulukaks) ja teiseks neid, kes tahavad vahetusüliõpilaseks minna. Nüüd on siis ainus variant vahetusüliõpilaseks minekuks akadeemilise võtmine? Sest kõiki neid punkte nagunii üle kanda ei saa, st saab aga enamus läheb tavaliselt vabaainete alla, veab kui mõned valikainete allagi sokutada saab, nii et õppekava on ju täies mahus täitmata. Ja vahetusüliõpilaseks ei lähe ju üldiselt rikkurid, nende ainus sissetulek ongi sel ajal Erasmuse toetus ja nad saavad sinna tänu oma headele õpitulemustele – ja nüüd järsku öeldakse, et võtad akadeemilise või kukud maksma. Aga akadeemilise ajal teatavasti ei kehti ravikindlustus jms, mis ühel tudengil siiski olemas võiks olla, sest Euroopa ravikindlustus kehtib teatavasti ainult siis, kui inimesel kas koduriigist või hetkel viibitavast riigist see kindlustus olemas on, aga vahetusülikoolid seda tavaliselt ei anna, see peaks kodust kaasa tulema.
“Aga akadeemilise ajal”
Tuleb võtta meditsiiniline akadeemiline, selle ajal säilib ravikindlustus. Ennustan “depressiooni tõttu” võetud akadeemiliste järsku kasvu. Kui just seda nüüd ka ära ei muudeta, st. kõik õlekõrred põlema ei sütti.
“neid, kes rabelevad, et esimesed kaks aastat rohkem punkte võtta, et saaks viimasel aastal lõputööle keskenduda – nüüd läheks selline iseseisev ajaplaneerimine kulukaks)”
Kusjuures ma alguses olin selline. Mul oli ühel semestril vist isegi 52+ eappi võetud, lootsin 2 aastaga punktid täis saada (tegin need ära ka!), et saaks rahus bakatööd kirjutada. Siis tuli aga erialavahetus jne. :) Samas praeguse seisuga on mul 130 eappi, suurem osa õppekavast täidetud, järgmine aasta hakkan lõpetama üsna kindlalt. Suudaks ainult bakateema välja mõelda. Aga mis edasi saab, ma ei tea.
Sa oled veel nõnna noor ja naiivne – SELLE peale on ka tegelikult juba mõeldud, et mõni närakas tahab akadeemilise ajal aineid teha. Ja muuhulgas räägitakse ka sellest, et akadeemilise ajal ainete sooritajad võiksid ikka ainepunktide eest maksma hakata. Ja mis mõttes sa arvad, et tahaksid oma eriala kõrvalt näiteks prantsuse keelt õppida? TASUTA? Riigi kulul? Või sina tuled oma siledat kätt maksumaksja rahakotti ajama! Sest jutt ei käi mitte sugugi ainult sellest, et tuleb võtta 30 EAP-d oma õppekavast, vaid räägitakse ka sellest, et tuleks piirata seda, kui palju väljastpoolt oma õppekava võtta võib.
Õige ka muidugi, ei ole meil vaja neid rotte siia. Ma tean näiteks inimesi, kes kartsid, et ei saa tasuta magistrisse ja võtsid seetõttu pooled magistri ained bakas ära, et hiljem ainult ülekandmine ja saab ühe aastaga lõpetada kahe asemel – see on ju lihtlabane vargus. Või nagu minusugused, kes tahavad tasuta kahte diplomit korraga saada. Eriti hea oleks, kui saaks kohe majanduspettuse eest vangi panna sihukesed.
*irvitab*
Kui sa vanglasse mädanema lähed, siis ma saan sulle odavat salasuitsu ja karvaeemalduskreemi hõlma all sisse tooma hakata. See oleks nii romantiline, mõtle. Ma saaks su akna all laulda röökida nigu Puuma.
Mul ei tule pähe midagi, mis oleks veel romantilisem kui akna all röökimine.
^ Tasuta kõrghariduse õitsvad viljad.