Praeguseks olen ma kolm kuud hoogu võtnud, et millestki-midagi kirjutada. Blogivaikusel on mitu põhjust, esiteks pole minu elus viimase kolme kuu jooksul mitte midagi põrutavat sündinud. Ma tõusin üles, jõin kohvi, tegin suitsu, sõin pisut, tegin veel suitsu, lugesin raamatut, tegin suitsu, jõin kohvi, mängisin mänge, lugesin raamatut, tegin suitsu, lugesin raamatut, mängisin mängu, sõin kommi ja läksin magama. Sellise päevakava võib umbes kolme kuu peale venitada ja ongi täiesti adekvaatne elukirjeldus olemas. Põnev, eks? Vahepeal röögib ülemine naaber oma laste peale, vahepeal kõrvalkorteri tibi. Olen mõelnud, et kas teatada lastekaitsesse, aga esiteks: keda kuradit kotiks minu arvamus? Teiseks: pole minu asi, igal oma elusaatus elada. Ausalt öeldes mind ennast ei koti see ka enam ammu mis mul lapsepõlves oli (vist?), kasvasin tugevamaks, lihtsalt mõnikord tahaks minna nende inimeste juurde, kes seda tegid, ja küsida, et oli hea tunne kuueaastast tüdrukut peksta või? Andis rahulduse? Või ma olen mõelnud, et otsiks üles oma põhi- ja keskkooliaegsed piinajad ja vestleks nendega natuke. Lihtsalt, et kui nüüd 2012 aasta päikesetormid põhjustavad kaose, tsiviliseeritud maailma lõpu ja Fallout 3 stiilis maailma, siis mul on nimekiri umbes 15-20 inimesest, kellega ma tahaks enne sotid sirgeks rääkida ja kuulda, et kas neil mingi aktsepteeritav VABANDUS ka on? Mitte ainult sellele, et nad olid juba täiseas inimesed, 13-14-15-16 (ma olin 17 kui ma viimast korda peksa sain kooli garderoobis sama vanade noormeeste käest, okei, mitte peksa, togida ja mõnitada, sain putku pista), vaid sellele, et nad ei ole ka hiljem vabandanud. Nad ei ole üldse minu eksistentsile mingit tähelepanu pööranud. Asja mõte on selles, et kui tuleb maailmalõpp ja kaos ja häving, siis ma panen pussnoa vööle ja võtan vibu selga ja lähen jahti pidama…
Ma ei tea kas ma mõtlen seda naljaga või mitte. Naljaga kindlasti mitte, kibestumisega, seda kindlasti. Ma olen ebatervelt palju aega veetnud internetis lugedes ja sattunud igasuguste parahoolikute saitidele, kus ma olen lugenud kõige fantastilisemaid ulmasid sellest, milline elu nüüd kohe-kohe olema hakkab. Tean, et on inimesi, kes varuvadki või plaanivad varuma hakata konserve, relvi, kuivaineid. Mõned arvavad, et tuleb kullast planeet (või kuldse kestaga) Nibiru (maagiliselt tuleb kuskilt lihtsalt) ja sealt pealt tulevad tulnukad, võtavad osa orjadeks ja osa söövad ära, näiteks. Kuskil Keilas elab mingi mees, kes peab ennast vist Ehnatoni või Ramesses II järeltulijaks ja plaanib tuumasõda, maailmalõppu ja tulnukaid vastu võtta iseehitatud püramiidikeses. Seda nalja võiks isegi vaatama sõita. Lisaks süttivat muidugi kõik elektriliinid põlema, tehnoloogia plahvatab-kärssab läbi ja poolused sulavad käppelt ära, ujutavad üle kõik madalama maismaa (umbes, et Himaalajasse võiks onni ehitada endale) ja me kõik sureme õudset surma.
Kui viis protsentigi sellest peaks juhtuma, siis ausalt öeldes ega ma valiks vist küll hoolega, et kelle ma laseks laskeulatusse ja kelle mitte…
Teiseks, nagu nüüd viimase paari nädalaga aduma olen hakanud, siis viimased pool aastat on minu elus olnud kõige suurem must breakdown of the närv (ma võiks lasta õmmelda kahara ballikleidi, mille allserv on hõbelindikestega palistatud), mis üldse olnud on, aga ma ei saanud sellest ise aru. Ma pole pisaratki nutnud. Ma pole ainsatki põletusjälge ega haava oma kehale tekitanud. Ma lihtsalt tulin suvel rohtude pealt suure hurraaga maha, sest ma olin ju nii normaalne! Nii hästi hakkamasaav! Käisin, tegin, olin; rohud, häh, rohud on ju nõrkadele, mina enam ei ole see vabisev-habisev inimvare, kes… Noh, ja tulin maha. Värisesin oma narkomaani-värisemised ära ja oksendasin ja sõin vastumeelselt ainult hapusid toitusid (hapukapsaborš on elupäästja, peaks Salvestile mingi tänukirja saatma) ja nii edasi. Ja siis vajusin. Ja vajusin. Ühtäkki ma avastasin, et ma ei tea kus mu telefon on, sest mind ei huvitanud enam absoluutselt väljaspool asuv maailm ja inimesed, kes seal sees on. Ma pigem kartsin neid. Ma vältisin neid. Ühtäkki ma avastasin, et ma palun Teadlasel minna ja endale suitsu ja õlut tuua. Ühtäkki ma avastasin, et ainus viis magama jääda on juua õlut hästi palju ja siis minna vanaema viinavarude kallale. Tal ikka paar punast korki paistab kottide vahelt, aga mu vanaema pole mingi salajoodik, lihtsalt NSV liidu kasvatusega kodanik, et kõike peab kodus vähemalt 2 olema. Igaks juhuks. Ka viina. Aga kui ma viinapudeli kallale liiga tihti kippuma hakkasin, siis ta muutus murelikuks. Muutusin ka mina, sest rohtude ärajätmisega muutus uinumine järjest raskemaks. Järjest tihemini tuli ette öid, kus ma kell 4 öösel köögis kuuma puljongit larpisin või võileibasid õgisin (sest täis kõht aitas paremini uinuda vastu hommikut) ja raamatut lugesin. Lugemuse olen ma selle poolaastaga igastahes tasa teinud, vahepeal kippusid tulema aastad, kus ilukirjandust läks 2 teost poolaasta kohta, nüüd olen hoidnud joont, et 1 raamat nädalas, pluss tuleb tegeleda ka selle käsikirjaga, mida ma kõigile lubanud olen ja kõige rohkem iseendale ja millega ma pole kaugemale jõudnud mõnestkümnest segasevõitu leheküljest, MS Paintis joonistatud skeemidest (ma olen traditsiooniline) ja pealkirjast.
Kogu kupatus lõppes sellega, et jaanuari alguses nüüd olin ma 3 öödpäeva magamata, pulss laes, kartsin infarkti, värisesin, söök sisse ei läinud, käed-jalalabad hakkasid siniseks tõmbuma, silmi kinni pannes langes maailm ja tähed alla ja ma kartsin, et suren ja lõpuks lohisesin vanaema abiga arstile, sain rohud uuesti peale ja nüüd vaatan jälle ringi avanema hakkavate silmadega. Eelkõige naudin magamist. Ma täiesti saan aru, et miks vanasti magamatust piinamisvahendina kasutati. See on kõige koledam. Kui tahaks ja ihu ja hing väsib, aga ei tule und. Nüüd tuleb. Hea.
Tegin otsa lahti sellega, et läksin tegin (sitasti) ühe eksami ära. Kokkuvõttes sain C, aga ainult essee abiga. Niisiis. Tegin eksami ära. Kartsin, et õppejõud kargab turja, et Põldra, loengutes käisite ainult kahes, aga nüüd eksamile?! Aga õppejõud oli leebe silmavaatega ja uuris ainult essee kohta, millega ma päeva hilinesin. Tulen eksamilt. Käsi suriseb, põlv ka. Ma olen võimas! Ma olen mitu tundi inimeste seas olnud ja keegi polegi mind sõimanud või rünnanud või… Paranoilised hirmud, teate.
Noh ja siis astusin ma Balti jaamas trammist maha, õigemini üritasin astuda, libisesin juba selle esimesel astmel selle ilge jäätunud läga tõttu, mida patrioodid innukalt lumeks ja talveks kutsuvad ja esimese raksuga kukkusin põlvedega vastu alumist astet ja siis pudenesin sealt sellesse ilgesse pruuni soppa külili välja. Esimesed paar sekundit lebasin lihtsalt kangestunult, valu tahtis silme eest pilti eest võtta ja kartsin, et nüüd murdsin jalaluu…
Mitte keegi ei aidanud mind püsti. Mitte keegi ei tundnud huvi kas mul on abi vaja (kas või kiirabi, jumal, inimene kukub suure hooga?!). Noormehed ja neiud, kõik ilmselt ka ise üliõpilased, tuhisesid minust kahelt poolt mööda nagu haisvast parmust. Üks tädike peatus, aga mitte selleks, et mind aidata, vaid selleks, et tänitada, et on siis vaja kiirustada ve?! Ma poetasin mokaotsast, et ei ole, enamvähem roomasin pingile ja kogusin ennast natuke. Kohutavalt oleks nutta tahtnud, aga mul ei tule enam pisaraid, aastaid. Viha kerkis ka. Värdjad raisk. Kaaskodanikud mu särav eesliperse. Lonkasin hambaid kokku surudes koju, luud olid terved, sündmusest on möödas üle nädala ja siiani on põlve ja sääre ülaosa peal julgelt peopesa suurune tumesinine latakas erelillade sõrmeotsasuuruste täppidega.
See ei soodustanud sotsialiseerumisprotsessi ja praegugi hiilin suitsu ostma kahe või neljapakiste komplektidena (et välja ei peaks minema väga), esitan vanaemale ostunimekirju ja üleüldse viilin igalt poolt kust saan. Siiski, ma teen edusamme. Täna näiteks käisin täitsa edukalt poes. Iga väljaskäimise päeva järele peab jääma päevane “kosumisaeg” ja üldiselt mulle meeldib siiani maailma läbi turvalise aknaklaasi vaadata.
Imelikud peavalud on mul ka, eriti hommikuti, isutus, olen mitu kilo alla võtnud (ärge muretsege, umbes tünnitäis on neid veel varuks), rase pole (see on mingi kasvav trend, et kõik saavad lapsi, aga kas ei saa ma juba 24 aastaseks ja polekski nagu aeg…?!). Süüa üritan teha, vahelduva eduga. Mõni aeg tagasi oli Blogtrees egiptusepärase riisi tegemise õpetus. Tegin selle järgi, hea maitsev riis sai, sõin isuga lihtsalt riisi otse kausist. Täna tegin uuesti, tegin muudatusi, pruunistasin riisi vist liiga palju, kurkum kärssas ka õlis ära vist natuke, tulemuseks oli pruun kerge kõrbemaitseline riis, mis maitses… Parema sõna puudumisel pisut kärssama läinud röstitud päevalilleseemnete järgi. Teadlane sõi selle pika hambaga ära ja panustas mu ingverimarinaadis kanale rohkem, ise ma panin julgelt poole oma riisiportsust rotile (loomaarmastuse lehviva lipu all) ja ülejäänu loputassin lihtsalt mahlaga alla ilma närimata. Vanaema aga sõi kahe suupoolega seda, tõstis juurdegi ja kiitis laia suuga. Meie Teadlasega vaatasime, nägudel tumm mõistmatus. Kui ma teen hõrgutisi nagu sinihallitusjuustu-broileripada või mingeid muid seda jumalate juustu sisaldavat toitu, siis vanaema hädaldab, et miks see sinihallitusjuust peab igal pool olema ja see pole hea ja kui ma tšilli või muude vürtsidega liialdan (mage chili con carne, no vabandage…, siis on ka probleem, et issand see pipar igal pool. Ja nüüd sööb imelikku pruuni kõrbeka-lisamaitsega riisi kahe suupoolega ja kiidab ka veel. Ei mina seda ilmaelu enam jaga.
Nüüd hakkan vanaemale pisikese panni peal õli-kurkumiriisi kõrvetama ja ise teen broileri-sinihallitusjuustu pada edasi. No seda egiptuse riisi ka, aga õigesti, ma lasin sel ise untsu minna.
Kurkum on aga terve köögi värvinud jõledaks Fairy-kollakasroheliseks. Neoontoonis. Ei tule see kraanikausi põhjas oleva resti küljest maha, pliit on ülekeenud (khm) veest kiiskav ja kapi peal on plekid ja plastmassist nõud on ka iseloomulikku kahkjat neoontooni.
Pole viga.
Peaasi, et süüa saab.
Ahjaa, kaltsukasse jõudsin ka hiljuti, ostsin endale väikese musta kleidi ja kolmevärvilise pikema särgi, ülevalt tisside allservani must, siis selline meie lumesopahall puusani (just ümara lõdva kõhu kohalt, toob kenasti esile) ja siis kannikaid katvalt võigas ereroosa. See lihtsalt jäi silma ja olid minu värvid ka (must, hall, roosa) ja ostetud ta sai. Nüüd kannan ka.
Olen hakanud õige pisut trenni tegema, natuke jalalihaseid, natuke kõhtu, natuke selga. Hästi mugavalt ja enamik harjutusi saab istudes ära teha. Näiteks käed reite alla ja siis tõstad end üles natuke toolilt käte ja kõhulihaste abil, treenib kõike. Ei teagi miks. Pumpan ennast maailmalõpuks tugevamaks, siis kui näljaste “kaaskodanikega” viimaste konservide pärast kaklema lähen, on šanssi.
Pärast võib oimetukspekstud kaaskodanikud ka paljaks röövida ja külma kätte surema jätta nagu seal filmis “The Road”, mida ma teist korda keeldun vaatamast. Kuigi Viggo Mortenseni munandid välkusid ja puha. Liiga jõle oli. Mingi meeletu sunni ajel lugesin selle PDF-ina läbi (yes, there IS a book) ja raamat oli täpselt sama kale ja hall, ainult selle vahega, et filmist oli see osa välja jäetud, kus naine sünnitab ja siis beebi vardasse ajab ja ära röstib. No see oleks just põnev olnud, miskine vaheldus sellele tuhasajus kõmpimisele.
N.
I missed you <3
Tore sind jälle lugeda.
A pane villased sokid jalga ja tule külla? Ma üldiselt aitan küll mahakukkunud inimesi üles, kui keegi enne ette ei jõua. Reeglina jõuab. Ja mul on kass.
Üks päikesepurse oli juba ära ja peale virmaliste ei juhtunud midagi huvitavat, isegi mobiiliside ei kõikunud:
http://forte.delfi.ee/news/teadus/roogatu-purse-paikesel-vallandas-seitsme-aasta-agedaima-kiirgustormi.d?id=63818452
Kas venelaste satelliit tuli juba alla?
Ei tule seda maailmalõpu globaalkosmilisel äkilisel kujul, kui tuleb, siis tükikaupa ja aegamisi.
“The Road” on mul jätkuvalt vaatamata.
Meie menüüs on “Autod2″, “KungFu panda2″, “Kuidas taltsutada lohet”, jt.
Tead, ma sinu asemel vist ikka teataks lastekaitsesse. Kasvõi kirjutaks.
Vähemalt oled midagi ära teinud, eksole, ja edasi sõltub juba ametnikest, kas midagi tõsisemat ka üritatakse.
Juhend: https://docs.google.com/viewer?url=http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/JUHEND_-_abivajavast_lapsest_teatamine_ja_andmekaitse.pdf&pli=1
No vot Sa said ka aru, et see oli see raseda naise laps, kes hiljem ära söödi aga ma lugesin kuskilt (lausa Sirbist äkki) mingit arvustust, kus räägiti sellest rasedast kui lootusest inimkonna tuleviku suhtes. Mis krdi lootus kui rasedus oli toiduhankimise eesmärgil?
Ma arvan, et see polnud toiduhankimise meetod otseselt, vaid lihtsalt, suguelu elatakse ka tuumasõjas ning lapsukesed pannakse hakkama, sest kontratseptiive ei ole. No ja kui see lapsuke siis sünnib, siis mis temaga ikka teha. Niisama ära visata kuskile oleks 3 kilo liha raiskamine. Nüüd inimesed minestavad, et appikene, aga pange end sellisesse olukorda, kus maa on viljatu ja külm ja pea kõik ongi kannibalid. Tema elujõuliseks kasvatamisel (või selle üritamisel) pole ka mõtet, ei õnnestu nagunii, peaasi, et praegu olemasolevad inimesed vanadussurmani elaksid. Mis seal’s ikka, vardasse ja sööme ära kui lihtsalt virelemise kõrvalprodukti. See sümboliseeris pigem täielikku minnalaskmist ja käegalöömist.
Platsenta sõi ta ka lihtsalt äre ve? Isegi emotsioone kõrvale jättes on see toiduhankimise viisina äärmiselt ebarentaabel.
Mai saa su pdf-i kätte. Kas selle lühendi all peaks link olema?
Mul on 1link ja see on toidutare retseptile.
http://web.me.com/mstultz72/home/Road_files/cormac-mccarthy-the-road.pdf
Raamat ise on siin.
Tahtsin just sama öelda, mis Morgie, et sellises olukorras tasuks just rasedust hirmsasti vältida, sest raseduse ajal vajab ema ju tunduvalt rohkem toitaineid, hambad hakkavad lagunema ja organism üldiselt nõrgeneb, sest see parasiit kisub kõik endale. Mis tähendab, et sellises olukorras on suur tõenäosus, et rasedus saab emale saatuslikuks ja ta sureb lihtsalt maha. No ja kui ka sünnitab, siis saab korraks titest kõhu täis, aga nõrk on veel tükk aega.
Mind paneb veidi mõtlema, et te ei ole ju ometi nii naiivsed, et arvate, et taolises olukorras naisel eriti ütlemist on, et kas, kus ja kellega ta seksib…? Tahad meie grupiga koos liikuda ja ühiselt püüda ellu jääda? Jah? Kena, siis aja jalad laiali, sest muud kasu sinust pole. Ei taha? No siis palun ära nüüd väga rabele, aga me vägistame sind senikaua, kuniks sul kõik kolm auku ribadeks ja siis tapame su ära ja sööme lõunaks, aitäh ja tänan huvi tundmast.
*The Road filmi atmosfääris ikka kõik
Seda muidugi, lihtsalt mõtlesin, et pikemas perspektiivis on see naisele ainult kahjulik. Seda enam, et vaevalt see seltskond talle sellest lapsest väga palju jagab pärast küpsetamist.
you’re alive :)
Elus, tore :)
Miss you…
Kõik need “parahoolikud” maailmalõpukuulutajad on tegelikult hirmunud inimesed, kes tunnevad, et nad ei kontrolli oma elu, et neid veetakse kaasa nagu lehekesi tuules ja selle hüsteeria pinnalt on alateadlikult leidnud lahenduse – hakata ise maailmalõppu kuulutama, sellega omades enda jaoks näilist kontrolli sündmuste üle. Nagu enesetapjad – tapan end ise = kontrollin oma surma.
Samas sellised tänapäevased nõuanded, mis planeet Nibirude vahele pahatihti ära kaovad, nagu vähem süüa, vähem tarbida (reostada), saada suurmonopolidest sõltumatuks, vabaneda raha- ja tööorjusest, tunduvad igal juhul arukad – kas siis tuleb Suur Jama või mitte.
Ja veel – mitte kunagi ajaloos pole lihtinimesed-ajakirjanikud suutnud tegelikku sündmuste käiku ette näha. Pigem võib kindel olla selles, et millest “parahoolikud” ja klikinäljas ajakirjanikud räägivad – seda kindlasti ei tule:))
The Road on hea film, aga ka tugevalt dramaatiline (ja peabki olema, et sõnum tuima väikekodanlaseni viia), aga see, et kõik naised kohe ära vägistatakse ja tükkideks lõigatakse on väga suur liialdus.
Sama palju, kui on maailmas igasugu värdjaid, samapalju on ja saab alati olema ka neid, kes värdjaid vihkavad.
Kas The Road polnud mitte see film, kus peategelasel postapokalüptilisest kõigepuudusest hoolimata oli kogu aeg, igas olukorras, täidetud tulemasin taskus käepärast? Kui jah, siis…
Hea film peaks olema sidus ja loogiline.
See oli vist Mad Max, kus tegelasel alati tulemasin taskus ja leidis alati kuskilt natuke bensiini, et autoga sõita. The Road rõhus näljale, puudusele ja kannibalismile.
Tugev liialdus võibolla küll, mingi protsent naisi on tugevad jne, aga üldiselt, kui ühiskond/elu peaks natukenegi liikuma selle poole, et tugevama õigus ja jõud maksab, siis ma olen 98% kindel, et naiste kätte jääb nööri peenem ots (ja see on tugevalt ümber nende kaela seotud tihti).
Kas sa mitte naisi ei alanda seda väites? Aga sellised omadused nagu – mõistus, intuitsioon, kavalus, kiirus? Meie võitsime noortena enamus lahinguid endast tugevamate peksjate-sportlaste vastu just tänu neile omadustele. Ja tüdrukud olid meil ka kambas ja lõid alati kaasa füüsilistes mäsudes. Ning nende roll ei olnud mitte väike.
Mad Max filmi ei tasu muidugi vaadata – see rohkem ossidele tehtud:))
Mis toimus Berliinis pärast liitlaste sissetulekut. Mõistusest, intuitsioonist, kavalusest ja kiirusest vist piisas? Hmm …
Piisas küll. Need kellel seda oli, pääsesid, sest mõtlesid oma peaga ja juba varem. Jalgu jäid need, kes valitsusele ja teistele inimestele lootsid.
“Mad Max filmi ei tasu muidugi vaadata – see rohkem ossidele tehtud:))”
Ai, nüüd saad sa peksa mu käest. Mad Max on KLASSIKA ning ühekäiseline nahkjakk on sümbol.
Ausalt öeldes ei tee ma naistele liiga, kui ma rõhutan bioloogilist asjaolu, et naised on meestest enamasti väiksemad, nõrgemad ja kui võtta tänavalt suvalised 100 naist ja suvalised 100 meest ja panna nad käsitsi võitlema, nii et võidab see, kes teise ninuli mutta surub, siis kui paljud mehed võidaksid? Kiirus, kavalus, mõistus – jah, see kõik on naissugu ilmselgelt palju aidanud. Tegelikult tuleb meelde üks kirjanduslik tegelane, Vendela Dalhus, kes vägistamisest pääses, kuna ronis suure puu otsa, kuhu raudrüüs mehed järele ei pääsenud, aga seal tuli prints hobusel ka just õigel hetkel, asi see siis ise ennast kergemaks teha ja naine puu otsast alla tuua…
See Berliini näide ei õigusta sind ka kuidagi – et ainus viis vägistamisest pääsemiseks on teha mida, ennetavalt ennast kuskile keldrisse lukustada nädalaks? Joosta metsa? Lapsed-imikud kaelas redutada ja pohlalehti süüa?
Fakt jääb faktiks – the road stiilis maailmas hakkaks lõviosa naisi oma õigust elule ostma oma hargivahega. Xenasid on vähe, ühtsuses peitub jõud ja kui su magatajad samal ajal ka tapavad sulle muidu potentsiaalseid olendeid, siis käib lihtsalt prostitutsioon. See käib tänapäevalgi, varjatud kujul. Ilusaid naised “müüvad” oma seksi rikastele ärimeestele. Aga see kipub juba Tänavsuu kanti, rohkem ma ei viitsi sellel peatuda. Perekoolist täitsa piisab, kui lugeda teemaalgatusi “elan mehega, sest mul pole lihtsalt lastega kuskile minna”. Koorime nüüd kõik muud kihid maha, läheme süviti – sellises olukorras kes mida annab ja kuhu aitab naist kiirus, kavalus, jõud…? Surutakse põlvili väliste, inimesest mitteolenevate põhjuste tõttu. Ja seks on kaup, on alati olnud. Naljatlemisi isegi abielupaaride vahel – “kuule, sa pese nõud, mul siis õhtuks rohkem energiat…”
“…kui võtta tänavalt suvalised 100 naist ja suvalised 100 meest ja panna nad käsitsi võitlema…”
Just see ongi point, mida silmas pidasin – targad ja kavalad naised lihtsalt ei ole tänaval, kui teavad et seal 100 idiooti ringi patseerivad.
Ära poksi poksijaga, ära maadle maadlejaga.
Looduses leiab iga loom “oma tee”. Me ei näe, et lõvid ja elevandid oleks ära tapnud kõik teised.
Eesti, Läti, Leedu on samuti olemas, kuigi “tugevate-nõrkade” teooria kohaselt peaks see võimatu olema.
Aa, et nö. maailmalõpu korral barrikadeerivad targad naised ennast üksikule saarele ja tulistavad iga läheneva paadi põhja?
Soovitan sul tutvuda ühe dokumentaalfilmiga, mis käsitleb Aafrikas toimuvat, kindlasti keegi minust targem oskab lingi anda, kari loomastunud mehi naerusui rääkimas mitut naist nad on vägistanud. Vist Rents andis selle lingi…? Või keegi.
No nüüd sa suudad juba mind ka masendusse kiskuda.
Aga ei tule meil sellist välk-ja-pauk stiilis maailmalõppu. Pigem pikk ja aeglane agoonia keskklassi vingumise saatel. Päris tihti käivad ka siin-seal igasugu mäsud ja vehklemised, aga niikaua, kui jätkub veel pohmakarohtu (tuuma, gaas ja kivisüsi – viimast on alles väga palju) – niikaua veel “kõik kõigi vastu” kakluseks ei lähe.
Jaa, nõus sellega, aga mulle ei meeldi lihtsalt see ohvri süüdistamine: ise kurat koperdasid jalus, ise olid loll/nõrk/vales kohas/lühikeses seelikus/üleüldse oma kodust väljas/näitasid vales kohas keskmist sõrme = vääridki kõige jõledamat ja võikamat, kindlasti on asjaolu, et sind tapeti, teisejärguline asjaoluga, et sa kurat ei olnud tugev võitja!