.24 oktoober

Joonistusalasele küsimusele pudenes nii palju vastuseid, et mind lõi kohe pahviks. Mul läheb natuke aega, et endale kõige mugavam ja mõistlikum asi välja selekteerida. Ma olen mugav, teate küll.

Teadlane otsib tööd. Tal on küll mingi loodusteaduste-tehnoloogia-baka, aga peaks olema magistrikraad vähemalt, siis saaks kohe ja kiiresti tööle. Praegu ta aga ei taha väga edasi õppida, tahaks töötada, nii ta siis saadab CV-sid ja käib töövestlustel. Täna käis kuskil firmas, mis talle väga meeldib, mingi rahvusvaheline & toodetakse minged, ma ei tea, päikesepatareisid või lasereid või androide või midagi taolist. “Mulle anti laboris tuuri tegemise ajaks sinised kilesussid jalga,” ütles Teadlane mulle hiljem rõõmsalt. “Ja rõhutati hoolikalt, et need käivad JALGA, mitte pähe. Ma ei tea, kes seda sussi siis pähe võis üritada tõmmata. Loodan, et see oli mõni teine kandideerija,” lisas ta lootusrikkalt.

N.

.23 oktoober

Ma pole varsti kaks kuud bloginud, sest mul pole millestki sellisest blogida, millest saaks väga blogida. Suuremalt jaolt olen ma teki all maganud, telefon välja lülitatud. Nagu ikka. Nüüd ma ei oska enam blogida, sest WordPressis on mingid muudatused ja ma ei leia oma Dashboardigi enam üles, ainsana saan ma ligi mingile “post quickly to your blog” variandile. Aa ei, dashboardile saab ligi, kui otse blogi lehele tulla sisselogitult, wordpress.com kaudu ei saa. Hmm.

Vahepeal mõtlen, et leian midagi, millest võiks blogida. Näiteks ma leidsin mõni aeg tagasi poest lillelõhnalised tampoonid. Ja see kohe ärgitas mõtlema, et kellele, miks ja kas siia ongi foorumite tupeseene-teemade koer maetud. Samuti on meile kolinud (või vähemalt pikaajaliselt külla tulnud) mitmeid naabreid, nii et lõpuks ometi pean ka mina oma sõnu sööma – siin polegi väga hea vaikne rahulik elada. Hommikuti ja öösiti kostub mingit ebamaist nuttu ja ulgumist, vanemad karjuvad oma laste peale ja kuuma vanni võttes võib ülevalt kuulda sõnasõnalt roppusi ja röökimist. Vannitoas ja peldikus on hea kostuvus. Hommikuti kell 7 läheb teinekord tramburaiks, heli järgi otsustades peksavad lapsed (või ma ei tea kes) puust mõõkadega vastu voodijalgu, toole, põrandat ja lauda, mispeale neile kargab ligi ema (ilmselt), kes röögib nii, et äratab mu lõplikult üles: “PIKALI!!!!!!” ja siis järgneb mitmetunnine nutt. Mitte alati, aga häirivalt tihti.

Arst pani uuesti rohud peale, sest, noh, jah; siiamaani on rekord 19 tundi reast magada. Päevad kuluvad nagu herned. Täna nägin suitsule minnes majast väikeseseid kääbuseid mööda jooksmas. Not sure if reality.

Kogu aeg tahaks ennast purju juua ja kui seda ei taha, siis liiguvad mõtted selles suunas, et ma tahaks joonistama õppida. Väidetakse, et iga inimest on võimalik täiesti talutavalt joonistama õpetada, aga kus peaks ligi 24-aastane vanamoor joonistama õppima? Laste kunstiringidesse ma ju ei pääse ja eraõpetajad maksavad a la 50 eurot tund. Joonistamine on asi, mida ma olen alati teha tahtnud. Mind ei sega see, et ma ei oska laulda, käsitööd, tantsida, pilli mängida, ma tahaks just joonistada. Aga ma oskan ainult mesilast, kuupi ja roosi joonistada.

N.