.22 august

Eestikeelse arvutivärginduse juures meeldib mulle see, et mis inglise keeles tundub loomulik, see on eesti keeles nii naljakas. Näiteks Firefox (ma muidu kasutan Operat lihtsalt selleks, et seltskonnas üleoleva heatahtlikkusega visata – “IE? Noh, MINA kasutan Operat…”, aga ID lugejaga on jamasid Eestis ja uusim Opera ei taha hästi WordPressi toetada, nii et see on ette läbikukkunud üritus), noh, Firefox teatas mulle just rõõmsalt ja enesekindlalt, et “Nonii, see on nüüd küll piinlik!” Kas see pole mitte vaimustav? Ma ei mäleta, kas Orkut oli eestikeelne, aga kuskilt hõljub hallollusesse lause “Paha, paha server! Sina küpsist ei saa!”

Ärkasin täna peale õudusunenägusid (tulnukate rünnak, mille käigus Maa võimud küll olid sõjaliselt teatud eelispositsioonik, aga tulnukad kontrollisid ilma, nii et…; asi lõppes sellega, et ma leidsin, et parim viis kiireks enesetapuks – et ennast päästa õudustest -  on CO2. Ja nad, tulnukad, varastasid mu nn. ämma ja nadu. Kes varastab teise inimese nao?!) räige peavaluga, koperdasin ilma söömata uuringutele ja põhimõtteliselt alles trollis avastasin, et ma ei sõida mitte rõõmsalt ultrahelisse, vaid gastroskoopiasse. See on ühest küljest hea – vähemalt sain ma öösel magada, teisest küljest tekkis mul tahtmine trollist välja karata ja nt. India poole hääletama hakata. Jäin siiski trolli ja peale eksirännakuid Keskhaigla kompleksis juhatas üks lahke tädi mind õigesse kohta. Istusin habisevana ukse taga ja lugesin Listversest meditsiiniteemalisi nimekirju, et ennast lohutada – et, noo… Gastroskoopia küll, aga vähemalt ei lõigata mul ämbri kohal veene läbi. Teisest küljest ei saa ma ka apteegist väga odavalt osta ohtralt kokaiini ja/või oopiumi sisaldavaid valuvaigisteid. Mets annab, mets võtab.

Gastroskoopia oli osaliselt hullem kui ma arvasin (ma tundsin, mismoodi mu kõhus mingi asi liigub ja valus oli) ja osaliselt… No… Noh, inimesed olid suurt mõnu tundnud minu trollimisest ja igasuguste juttude kokkupunumisest. See oli küll üleelatav ja väga valus ei olnud, aga… Noh… Ma oksendasin keset protseduuri, käsu “Hinga nüüd rahulikult!” peale, ilma pikema tseremooniata selle toru välja ning nad toppisid selle lihtsalt tagasi…  Mu kõri on isegi 12 tundi hiljem paistes ja valus ja… Üldiselt võib kokku võtta, et mitte kunagi enam ei lase ma endale midagi sellist vähemalt Eestis teha. Ausalt. Ma olen piisavalt jonnakas, ma andsin sellele jubedusele isegi ühe ausa katse ja see põrus – see on väga ebameeldiv, jälk, invasiivne ja traumeeriv kogemus. Nad ei lasknud isegi seda pornostaari-õnnistust mulle kurku, noh, seda kõrituimestit. Mida Väljamaal lastakse! Järgmine aasta lähen 20. augusti üritusele ja seisan kuskil servas suure vihase protestisildiga: “…Iff ja Mäks jah, aga narkoosiga gastroskoopiat meil ikka pole!”

Perversne.

Kõige toredam on see, et mul ei tuvastatud ei vähki, ei gastriiti, ei haavandeid, ei salaja maos kasvavat parasiitkaksikut, ei midagi. Homme saan vereanalüüsi ja skoopia täpsed tulemused teada, miskipärast ma kahtlen, et mulle öeldakse, et mitte midagi pole mitte kuskil näha. Olete terve, kodanik, sobivas konditsioonis laste saamiseks ja sõtta minemiseks!

Loodetavasti olen ma ka kahe nädala pärast algavaks kooliks valmis (esmakursustlastel, khm, köhh, jah, hõhh, algab kool teisest nädalast mu mäletamise järgi). Vähemalt füüsiliselt.

Vaimselt ootan ma SWTOR-i umbes… Ee… Rohkem kui midagi muud.

N.