Mitu korda olen postituse kirjutamisega alustanud, aga siis on midagi ette tulnud, midagi meeldivat nagu õhtusöök või filmivaatamine, ja peale seda on postitused ülelugedes tundunud kangesti negatiivsed ja virisevad. No vahepeal olin ma nii haige ja omadega läbi, et tõsiselt juba fantaseerisin Durrelli ema kombel, et kuhu ja milles (milles, ma küsin, milles?!) ennast matta lasta. Ei, ma ei ole (jälle) külmetunud, nagu võiks arvata, tegu on millegi tõsisemaga. Käed-jalad on kogu aeg surnud, hommikuti on imelik rõhuv peavalu, iiveldab, kogu aeg on “kukkumistunne” (olete ehk enne uinumist üles võpatanud tunde peale, et te kukute kuskile sügavale? Mul on see iga natukese aja tagant), pea käib ringi, süda on paha… See viimane on kõige ilgem, raske on midagi süüa, teha, üleüldse olla, kui süda paha on. Igastahes sisearstile on aeg pandud ja neuroloog ootab oma järge. Perearst kahtlustab (ma saatekirja pealt lugesin) gastriiti või mingit hüpo-asja. Ma ei saa käekirjast aru. Hüpotemia või hüpotermia või hüpotenia. Googledasin kõik variandid, mis pähe tulid (teate ju küll arstide käekirja), läbi, aga ainsana andis vastuse muidugi hüpotermia, mille puhul ma olen üpris kindel, et see mind ei kimbuta.
Gastriit tähendab seda, et ma pean ilmselt jälle diagnoosisõjad maha pidama nagu kunagi veenivere tõttu. No et ma ei anna näpuverd, võtke veenist. Miks küll, kõik annavad näpust?! Ma ei taha. Aga… Ma ei taha. Nojah, eks te siis andke veenist. Kusjuures nüüd, 10 aastat hiljem, annavad kõik veenist verd, ainult lastel, kätetul võetakse mujalt ja veresuhkrut kontrollitakse ka näpust (ma hakkasin selle kontrolli ajal ka hirmust ja vastikusest nutma, muide). Ah et no… Gastriit on maokatarr, mis võib olla tavaline (tavaline haigus, kui ilge), autoimmuunne (“It’s NOT autoimmune!”) ja krooniliseks arenenud. Levinud diagnoosimeetod on sondi neelamine ja biopsia (seda kõike ilma narkoosita, naerugaasita või ükskõik missuguse abivahendita, sest Eesti on niiiiiiiii arenenud riik). Mina sellest keeldun, kui just surm silme ees pole ning tõesti mitte ainsatki muud vahendit pole. Ükskord juba minevikus keeldusin, julmalt jätsin kohale minemata uuringule, perearst vaatas suurte silmadega mulle otsa ja leidis seepeale käppelt alternatiivseid diagnoosimeetoteid… See oli ka 10 aastat tagasi. Nett ütleb, et tavalist gastriiti saab isegi vereanalüüsi järgi vaadata, et kas on, keha hakkab antikehi tootma.
Samas ma kahtlen, et kas mul on gastriit, ma ise kaldun mingi neuroloogilise häda poole. Ma ei oksenda, ei kaota kaalu (pigem võtan juurde, sest iiveldust aitab kõige paremini leevendada, kuigi ajutiselt ja söömise ajaks, millegi pidev näksimine) ja kõht ka ei valuta.
Kuna väljas käia ei saa eriti, siis on aega põhjalikult uudiseid lugeda ja nõnda edasi. Sellest ma ka olen kirjutanud, õigemini vahutanud, et kes kurat tänapäeval meedias küll töötab, et see nii alla käinud on. Või siis ärritunud mõne negatiivse uudise peale. Või kaasa ohanud mõne kurva peale. Täna ma lugesin ühte arstidest rääkivat artiklit, kus öeldi, et “Reumatoloogi sõnul tuleb ühe haigusjuhtumi vormistamisel teha umbes 50 või rohkem hiireklõpsu kogu ekraani ulatuses. Vähe on rakendatud linke, mis arsti tööd kiirendaksid, kusjuures üldse ei saa kasutada tabulaatorit või liikuda dokumentides klaviatuuri abil.“
Jah, täpselt nii ongi, lähed arsti juurde, räägid 2 minutit ja siis 15 minutit ootad, kuniks arst su juttu digihaigusloosse trükib, digisaatekirja välja prindib, digiregistratuuris uut digiaega paneb… Istud ja keerutad pöidlaid, arst seljaga sinu poole. Istud ja ootad. Sama hästi võiks perearstindus olla täisdigitaalne ja ma võiksin arstiga kaamera vahendusel skaipida või arstile msni kirjutada, et “Kle, mul on sellised ja sellised hädad.” Arst kirjutab need digihaigusloosse ja saadab mulle saatekirja meilile, mispeale ma panen sisearstile aja ja siis skaibin temaga. Arstid saaksid niimoodi oma tööd kodust teha, sest igasugust diagnostikat käsitlevad ju peamiselt (küll mitte alati) õed, radioloogid jne. Arst istub enamasti kabinetis.
Samas ma saan aru, et digilugu peabki olema väga põhjalik ja detailne. Ka selline, et arst seda muuta ei saaks. Füüsilisest tervisekaardist (need kollased paksud ristkülikud) pole ju keeruline kohtukutse korral ühte lehekest välja tõmmata… Seda enam, et käsikirjalised haiguslood on dešifreerimatud. Päriselt, ma püüdsin kunagi Teadlase oma lugeda, kui ta selle Tallinna tõi. Ühest sõnast viie kohta sain aru. Peamiselt siis pean digilugu oluliseks sellepärast, et siis saab ehk lõpuks ometi hakata arste kohtusse kaebama. Näiteks mina oleks omal ajal hea meelega kaevanud kohtusse arsti, kes mul kaks kuud “bronhiiti” ravis (ja sedagi meetodil “Joo kuuma teed, sul on äge kurgukatarr ja äge bronhiit!”, kuuma tee ja kohvi joomine muide soodustab gastriiti, nii et…), samal ajal kui ma mäda köhisin, öösiti sonisin ja pidevalt 38,8 palavikus visklesin. Haldjas ehk mäletab seda aega, ta käis mul alati väga hoolikalt külas, kui ma haige olin (ma olin ka tihti ja mõnuga, sest ma vihkasin kooli) ning pahandas väga rangelt minuga, kui avastas, et mul pole näiteks sokke jalas.
“Joo teed!” Kurat, ma oleks võinud ta tahtliku mõrvakatse eest kohtusse kaevata (Jakobson suri 42 aastaselt, st veel üsna noore mehena, kopsupõletikku näiteks…) ja lasta arstilitsentsi ära võtta. Või siis see, mis hiljem vanaisaga juhtus… Ah, no okei, milleks mõõta silla alt läbivoolanud vett. Asja mõte on selles, et Eestis on väga palju arste, kellel puudub igasugune arusaam sellest, mida nad teevad. Ning ei, ma pole Polkovniku lesk, kes nurgas räuskab, et “Arstid ei tea midagi!”, vaid lihtsalt ma tean mitut inimest, kellel oleks valeravi keissiks enam kui küllaga põhjust. Kelle elu arstid on ravimise ja päästmise asemel ära rikkunud. Aga see on täiesti tundmata maa Eesti jaoks, ma ei suuda praegu näiteks ühtegi juhtumit meenutada, kus keegi oleks arsti kohtusse kaevanud (ja arst oleks süüdi jäänud ning litsentsi kaotanud) ja mul on üsna hea mälu. Kindlasti jõuaks selline asi meediasse. Eestis on ju arst püha lehm, vähemalt neist mingi (üsna häälekas, kahjuks) osa näib seda arvavat. Umbes, et andke palka juurde (te olete näinud haiglate või perearstikeskuste ees reas seisvaid läikivaid käulasid?), muidu läheme välismaale, me oleme seal väga hinnatud!
Ha-haa, eks head arstid ole igal pool väga hinnas ja armastatud (miks ühe neuroloogi juurde on kuu aega järjekord ja teise juurde saab juba selle nädala sees?), aga kui midagi perse keeratakse, siis ei ole nagu Eestis, kus arst võib rõõmsalt “ups” öelda, vaid NSV Liidu sõbraliku šefluse all mitteäganud riikides lajatatakse korralikult ja inimene peab oma tegude eest vastutama ka. Kujutlege USAs olukorda, et keegi arst ravib oma patsienti nii, et ka 10-15 aastat hiljem peab too patsient valeravi tagajärgede tõttu tõsiselt kannatama. Väga kiiresti kaevataks see arst kohtusse ja on lootust, et rohkem elusid see lihunik rikkuda ei saa.
Eestis nii ei ole…
/…/
Ning kas keegi seletaks mulle, majandusvõhikule, et kuidas on võimalik, et USA on pankroti äärel, meeletutes võlgades (juba 5-6 aastat tagasi räägiti, et kui Hiina tahaks USAd hävitada, siis sõjast märksa lihtsam variant oleks lihtsalt võlakirjad sisse nõuda, riik oleks koheselt pankrotis; Hiinal on aga oma odavale sitale turgu vaja, sellepärast USA ka püsib), täielikus krahhis, aga “S&P langetas USA reitingut seniselt AAA-lt ühe võrra allapoole, nüüd on tasemeks AA+. “
AA+? Ma ei laenaks viite eurot ka inimesele, kelle majanduslik seis oleks selline nagu USAl praegu. Pankades ei saa laenu inimesed, kelle sissetulek pole vähemalt 250 eurot ja kellel pole varasemaid kohustusi. KELLEL POLE VARASEMAID KOHUSTUSI. USAl ainult kohustused, võlad ja pained ongi. Kuidas saab siis reiting olla AA+ ja mille alusel “Valge Maja nimetas S&P analüüsi Ühendriikide majanduse hetkeseisust sügavalt ekslikuks ja väitis, et otsusel on poliitiline tagapõhi.“
Kuidas saab olla poliitiline tagapõhi sellel, kui omadega täiesti perses riigi reitingut alandakse maksimumi pealt ainult kraad allapoole?
See reiting peaks ju olema R
Hüpotoonia äkki?
Võimalik, sest mu vererõhk on alla saja (60-80), kui ma ei ole söönud ja napilt 100, kui ma olen söönud. Selle 60-70 vererõhu kohta öeldi, et surnud inimese jaoks palju, elusa inimese jaoks vähe. Ma sain siis aru, et jutt käib sellest esimesest numbrist. Et normaalne vererõhk on 120, mul on napilt 100, kui ma olen söönud ja kiirel sammul arstile jooksnud (hiljaks jäämas), 60-70, kui maa söönud pole ja aeglaselt arstile rooman. Ainult, et paberi pealt ma kahte o-d küll ei loe, mingi krabu on. :D
Kui ON hüpotoonia (st. ilmselgelt on, aga kui see ongi kogu kurja juur), siis ma ei tea.
“Peamine, mida madala vererõhuga teha saab, on olla õnnelik ja rahul, et kõrgvererõhuga seotud haigused sust eemale jäävad. Pearinglus ja väsimus on siiski ebameeldivad ning selle vastu on üks põhiline abivahend- trenn. Regulaarse trenniga areneb südamelihas tugevamaks ning jõuab ühe löögiga rohkem verd soontesse paisata. Tugevam südame töö tähendab paremat vererõhku. Samuti joo rohkelt vett.”
WTF?!
Kindel, et pole viimase paari aasta jooksul lasknud mõnel puugil ennast närida? Borrelioosi puhul on pidev sitt enesetunne väga tavaline ja kõrget palavikku ei pea sugugi olema. Ja noh, ega entsefaliit parem variant pole…
Ma lugesin kuskilt borrelioosi kohta, et selleks ei pea puuk väga närimagi sind, et saada. Piisab üle kriimustuse jalutamisest. Või umbes nii. pead ei julge anda ja allikat ei leia hetkel.
Arstidest kaevati viimati kohtusse üks Pärnus olev günekoloog. Ära litsentsi ei võetud.
Ja USA võib ju omale vabalt raha juurde trükkida, kui tahab, pole probleemi :D seda ta on ka harrastanud.
Ühtegi puuki (ennast külge imenud) ma leidnud pole, mõned nädalad tagasi küll leidsin kaks tükki kaela pealt, aga need ainult jalutasid veel. Kaela peal kriimustusi, haavu (ega vistrikke vms) polnud. Eks ma arstile räägin sellest ka.
Hüpohondria äkki :-)
Ma korjasin endale Missost puugi ja põdesin ka kolm päeva hüpohondriat @ yksikuitaja:P Kahtlustan, et Nirtil on mingi tegelik häda siiski.
Nirti, loodan, et arstid viitsivad põhjalikult suhtuda ja paraned kiiresti!
Lase kindlasti puugihaigusi kontrollida, paljud arstid ei tule ise selle peale ja ravivad kõike muud, enne kui inimene ise oskab vereproovi nõuda.
ja puugitest lase Merimetsas teha, mujal ei pidanud testid näitama.
Oleks see siis hüpohondria, ma olen justkui kuu aega tugev pohmakas olnud (iiveldus, peavalu) ja kõnnin ka juba pisikeste sammudega, väsinult ja tatsudes nagu vanaeit.
Riigi laenukoormat vaadatakse üldiselt selle järgi mitu protsenti see on GDP-st, mitte numbri enda järgi. Samamoodi nagu pangas küsitakse sinu sissetulekut ja siis vaadatakse palju sulle laenu antakse ja kui pikaks ajaks. Põhimõtteliselt kui oled omale majalaenu võtnud ja tahad autoliisingut veel otsa võtta, siis võiks ju öelda, et sinu varade väärtus on negatiivne paar miljonit (kontol olev raha miinus maksmata majalaen miinus maksmata intress), aga keegi nõnda ei arvuta ja saad laenu küll kui sinu igakuised laenumaksed on oluliselt väiksemad kui igakuine sissetulek.
Kusjuures laen per GDP näitaja järgi on USA paremas seisus kui enamus Lääne-Euroopa riike.
Arst kirjutas diagnoosi ladina keeles äkki? Tuulerõuged nt kõlavad ladina keeles üsna kenasti – varicella. Aga jah, Eestis ma kardan on arst püha lehm ka selle pärast, et neid pole kuskilt võtta. Kui FIEst perearst ei saa puhkust võtta, sest asendajat pole kuskilt saada (aga asendaja peab olema, see on arsti enda vastutada) ja nii pikka aega siis ilmselt pole sel head tagajärjed. Maakohas pole ka perearsti palk teab mis hea, nimistu ei saa kunagi täis jne. Kuulsin kelleltki (perearstist tuttav), et lubatud vea protsent ongi 10. Nii et iga 10 patsiendi kohta 1 valediagnoos on andestatav.
Täna hommikul ärkasin ise räige pearinglusega. Muud midagi viga pole (vist) aga niikui natuke liigutada on väga rve. Kööki sööma minna ei julgegi… või noh söök tuleks enne poest osta, seda hullem.
Minuteada borrelioos ja entsefaliit on võimalik saada siis, kui puuk on end korralikult kinni imenud su külge (mul on koolist meeles, et seal oli isegi mingi ajaline määratlus, vist 2h peab olema küljes olnud – aga pead ei julge anda) – aga kindlasti tasub testida seda. Merimetsas on head arstid, jaluta EMOsse sisse ja ütle, et nüüd on ikaldus. Olen näinud juhtu, kus perearst kirjutas AB-sid kuuride kaupa, sest on täielik lammas ja lõpuks kui asi oli väga hull, siis alles Merimetsas tehti lõpuks kindlaks, et meningiit hoopis.
Jah, tead, ma olen küll ja veel kuulnud jutte, et “mitu kuud oli sitt olla ja ei mäleta küll, et mingit puuki oleks lähedalt ka näinud, aga lõpuks oli borrelioos ikka.”
“Kusjuures laen per GDP näitaja järgi on USA paremas seisus kui enamus Lääne-Euroopa riike.”
Aga ma, noh, lihtsa maainimesena küsin, et kui see näitaja hea on, siis miks olukord on selline nagu ta on? :D
Muide, kui kirjutada googleisse “USA pankrotis”, “USA pankrot” või midagi sinnakanti, siis leiab vastava pealkirjaga (ilmselt ka sisuga) artikleid juba kümne aasta tagusest ajast. Ilmselt on USA pankrot väga kuum teema, mille kallal läbi aegade räägitud on (kes ootavalt, kes kartvalt, kes…). Umbes nagu ilm või põllumeeste saagikus :D
Olukorral on palju põhjuseid… Euroopas esmajoones populistlikud poliitikud, kes vingete sotsiaalprogrammidega valijaid ostnud ja kui nüüd järsult kulud suurenesid (vaja pankrotis panku päästa, et veel hullemat katastroofi vältida) ning tulud vähenesid (vähem tarbimist, vähem eksporti, vähem maksusid), siis ei tule enam igakuiselt ots-otsaga kokku. Laenumaksed on suuremad kui sissetulekud.
USAs on paljuski süüdi alates umbes Reagani perioodil alanud deregulatsioon. Ärikad orgunnisid oma mehe pukki ja too hakkas suurele bisnisele soodsamaid tingimusi looma. Ehk et nood saaksid veel tõhusamalt tööjõudu ja loodusvarasid rüüstata. Varem polnud näiteks võimalik pangal anda kodulaenu inimesele, kes tegelikult maksta ei suuda. Tänu deregulatsioonile oli ühel hetkel see võimalus olemas ja anti tuld. Ega nad teadsid küll, et nad raha kätte ei saa, aga laenu point oli selles, et pank, kes laenu andis, sai selle järgmisele pangale või fondile edasi müüa. Kuna reitingufirmades olid ka omad mehed, siis nood panid AAA-templi peale ja müüdi mõnele Norra pensionifondile või jumal teab kuhu. Kuna kinnisvarahinnad olid väga pika perioodi jooksul pidevalt vaid tõusnud, siis mõeldi, et isegi kui inimene laenu ära ei maksa, siis saab ju tema kinnisvara rahaks teha ja kaotada pole võimalik.
Ja ega Obama pole midagi teinud deregulatsiooni pidurdamiseks. Andis hoopis pankuritele vabad käed ja triljonid dollarid, et nood oma sita ära koristaks — väga suur osa sellest rahast on läinud kurat-teab-kuhu ja isegi riiklikel organisatsioonidel, mis said loodud selle raha kulutamise jälgimiseks, puudub vähimgi aimdus kuhu need dollarid kadunud on.
Kui vastata küsimusele, et miks USAs olukord siis nii hea on… Keegi ei taha USA pankrotti. Kui siin paar päeva tagasi republikaanid ja demokraadid oma poliitvõitlusega USA pankroti äärele viisid, siis Hiina sittus omal püksid täis ja pasundas avalikult, et mingid hullud on USAs võimul ja niimoodi ei saa rallit sõita. Eks ta ole ka arusaadav. Ega Hiinal pole triljonite eest USA võlakirju kusagil šeifis vedelemas, vaid need on reeglina ikka edasi investeeritud ja tõenäoliselt olulise leverage’iga. Kui USA lõpetaks oma välislaenu maksmise, siis laastaks see Hiina majandust vast isegi rohkem kui USA enda oma.
Aga eniveis… Kuidas sul tervis on? Parem juba?
No kus ta’s ühe päevaga paremaks minna saab, kui ma kuu aega kudenud olen juba.
Tuleb rohkem viinasokke teha ja sooja teed juua!
ahjaa… see tuletas mulle meelde, et isegi peaksin Merimetsa pöörduma. Laskma borrelioosi testi ära teha. Mulle nimelt imes puuk ennast konkreetselt pähe kinni, ja kuigi nüüd on sellest juba 2 kuud möödas ja Sümptomeid ei ole veel, siis vist ikka ei ole tark oodata, kuni ma veel imelikumaks muutun, kui juba olen.
hüptoonia vastu pidada dooniriks minek aitama – organism hakkab pideva aadrilaskmise tagajärjel uuta verda juurde tootemaie. A see võib aega võtta siiski aastaid. Noh, kaalutõus ka aitab muidugi. Koos kaaluga tõuseb ka vererõhk. Tean omast nahast.
Palun alandlikult mind mitte karistuseks halva nalja eest -u lõpuliselt käänama hakata…
mul on gastriidiga isiklikud kogemused ja minul aitas selle vastu kõige paremini kindel päevarezhiim. selline täiesti kella järgi elamine. et ärkad kella järgi ja kõik söögiajad on kella järgi (soovitavalt võrdsete vahedega, 4-5 tk) ja magama lähed samuti kella järgi. algul tuli igaks asjaks äratuskell panna, aga hämmastavalt kiiresti võttis organism ise rütmi külge. ja eriti oluline on see, et söögiajal tuleb süüa, olgu selleks või kaks küpsist ja lonks mahla. ja söögiaegade vaheajal ei tohi süüa. mina sain esimesed tulemused kätte umbes nädalaga ja enam-vähem korda umbes kuuga, aga tegelikult nii umbes pool aastat katsusin enamvähem rezhiimi järgida.
Laenu point ei olnud ainult IItele pankadele edasimüümine, vaid ka see, et laenu pealt iga kuu intressi ning vbl ka muid teeninduskulusid kasseerida, millest jõudsalt elada.
Ühelt “kapilugejalt”.. kas arst sisekõrva on kontrollinud? Olen kunagi ise midagi sarnast läbi elanud – kukkumistunne, tasakaaluhäired ning rõhuvad peavalud ja iiveldushood.. läks samuti tükk aega aega enne kui jälile jõuti ja mingi sisekõrva põletikulaadne diagnoos anti..
Sisekõrva põletiku teooriat pakkus nende sümptomite põhjal sõber arstitudeng ka muide.
Hiina meditsiinile ei ole mõelnud? Mina sain sellest abi, umbes samasugused hädad olid. Diagnoosivad pulsi ja keele järgi põhiliselt.
Võiksid neuroloogi aega oodates läbi käia Hiina arsti juurest. Haigekassa seda muidugi ei toeta, paraku.
Aga mul ei valuta kõrvas miski. Aga väga hea, jätan meelde, räägin arstile.
kõlab tõesti nagu su nahka on näksinud mõni ülbe puuk!
Kui juba arstindusele teema läks, siis võiks laiema pildi saamiseks kuulata ööülikooli loengut Arstikunstist, räägib perearst Anneli Talvik.
http://www.ylikool.ee
Mul on olnud nii gastrtiit kui borrellioos. That was… Fun.
Borrellioosi puhul mina seda puuki ei näinud. Nad pidavat ka vahel lahti laskma enne, kui kõht täis vms. No igatahes ühel hetkel oli mul põlve juures mingi punane ring, mis läks aina suuremaks ja siis hakkasid mulle veene väikesed punnid tulema, sellised nagu veega vistrikud.
Läksin ruttu esimese nahaarsti juurde, kellel oli õega sel hommikul mingi jututuju. Arst vaatas ja ütles nipsakalt: “No aga võtke Zyrtecit!” Zyrtec on kõige beisikum käsimüügi allergiarohi. Kui ma hämmingus üritasin küsimusi küsida, et äkki on sellest või tollest, vastas arst, et no aga ärge siis sööge seda või toda.
Kui veenide peal olevad täpid muutusid sellisteks, nagu oleks keegi mu käed ja jalad kuuma triikrauaga ära triikinud, transportis ema mind Tartusse Raja tänavale, kus töötab mind grandmaster nahaarst. Selgus, et mul on borrellioos ja selle tagajärjel veenipõletik, vaskulliit. Sügavalt vanainimeste haigus muidu. Sellest veenipõletikust lahti saamine oli väga pikk ja vaevaline ja peale kogu seda borrellioosi nalja hakkab mu vasak käsi iga väikse asja peale tuimalt valutama ja üks suvi ka suri kogu aeg täitsa lambist ära.
See käte suremise nali on borrellioosil vist mingi põhitrikk. Mul on üks sõbranna, kellel hakkasid mõlemad käed ära surema, lisaks muutus ta jube tigedaks ega maganud normaalselt. Läks arsti juurde ja sai teada, et tal on borrelioos. Kusjuures tema ei mäleta ei puuki ega ka mingeid punaseid täppe nahal.
Nii, et sul võib olla vabalt borrellioos. Mul sureb siiamaani see käsi ära ja on tehtud vereproovid, aga need jälle ei näita midagi. Tõelise selguse tooks majja see seljaaju vedelik, aga vabandage väga, SEDA ma ei taha.
Gastriidiga need käed küll ära ei surnud ja mingeid kukkumise tundeid ei olnud. Süda ka ei olnud niivõrd paha, rohkem häirib kõhuvalu. Vasakul pool ribide all, seal kus on magu, on järsku telliskivi. Sööd midagi, hakkab halb ja raske. Ei söö, ikka hakkab halb ja raske. Ma käisin mingi kurja vene arsti juures, kes vastupidiselt kõikidele nendele imelikele joo-teed-perearstidele sai väga hästi aru, et ma olen haige. Kõigepealt KOHE saatis mu ultrahelisse, pani gastroskoopia ja kui ma protesteerisin selle viimase vastu, et kas muud moodi ei saaks, käratas ta mulle tõusva nivooga hääletoonis: “Kui. Teil. Kuskilt. VALUTAB… EI OLE see terve inimese tunnus. Teid! Tuleb UURIDA!!!” Selle gastroskoopiaga ta vaatas põletiku ära ja vereproov tehti pärast, sest kui seda põletikku põhjustab bakter, on see veres näha jah. Kui see on sul ibuka ületarbimisest või stressist, siis ei ole näha. Ja seepärast ei saa seda põletikku või mittepõletikku proovi järgi põhjapanevalt diagnoosida. Mina sain niimoodi aru.
Mõõga neelamine on… No kuna ma tegin seda esimest korda, oli see päris põnev. Rohkem ei tahaks. See ei ole voolik, see on ikka suht kõva asi. Ma olen aru saanud, et seda ei saa narkoosis teha, sest siis sa ju ei neela. Selleks, et see söögitorru läheks, pead aga ta ise alla neelama ja siis enam edaspidi mitte neelama, sest siis hakkad seal öökima. Omamoodi naljakas oli ka. Pisarad voolasid (mitte nutu pärast) ja mingi tädi on, et “Hmm… Galja, kas sa näed seda… hmmm…. Oota, ma vaatan kaksteistsõrmiksoolt ka.” Lõpuks sai selgeks, et mul on äge gastriit ja terve suvi, nähes teetöölisi voolikuid kanalisatsiooniaukudesse laskmas, tuli mul meelde mõõga neelamine, sest arst teeb oma Olympusega (neil oli särav moodne Olympuse aparaat) täpselt seda sama liigutust.
“siis hakkasid mulle MÖÖDA veene”
Neelan ma neil jee, olen hirmukrambis :D