Mitu korda olen postituse kirjutamisega alustanud, aga siis on midagi ette tulnud, midagi meeldivat nagu õhtusöök või filmivaatamine, ja peale seda on postitused ülelugedes tundunud kangesti negatiivsed ja virisevad. No vahepeal olin ma nii haige ja omadega läbi, et tõsiselt juba fantaseerisin Durrelli ema kombel, et kuhu ja milles (milles, ma küsin, milles?!) ennast matta lasta. Ei, ma ei ole (jälle) külmetunud, nagu võiks arvata, tegu on millegi tõsisemaga. Käed-jalad on kogu aeg surnud, hommikuti on imelik rõhuv peavalu, iiveldab, kogu aeg on “kukkumistunne” (olete ehk enne uinumist üles võpatanud tunde peale, et te kukute kuskile sügavale? Mul on see iga natukese aja tagant), pea käib ringi, süda on paha… See viimane on kõige ilgem, raske on midagi süüa, teha, üleüldse olla, kui süda paha on. Igastahes sisearstile on aeg pandud ja neuroloog ootab oma järge. Perearst kahtlustab (ma saatekirja pealt lugesin) gastriiti või mingit hüpo-asja. Ma ei saa käekirjast aru. Hüpotemia või hüpotermia või hüpotenia. Googledasin kõik variandid, mis pähe tulid (teate ju küll arstide käekirja), läbi, aga ainsana andis vastuse muidugi hüpotermia, mille puhul ma olen üpris kindel, et see mind ei kimbuta.
Gastriit tähendab seda, et ma pean ilmselt jälle diagnoosisõjad maha pidama nagu kunagi veenivere tõttu. No et ma ei anna näpuverd, võtke veenist. Miks küll, kõik annavad näpust?! Ma ei taha. Aga… Ma ei taha. Nojah, eks te siis andke veenist. Kusjuures nüüd, 10 aastat hiljem, annavad kõik veenist verd, ainult lastel, kätetul võetakse mujalt ja veresuhkrut kontrollitakse ka näpust (ma hakkasin selle kontrolli ajal ka hirmust ja vastikusest nutma, muide). Ah et no… Gastriit on maokatarr, mis võib olla tavaline (tavaline haigus, kui ilge), autoimmuunne (“It’s NOT autoimmune!”) ja krooniliseks arenenud. Levinud diagnoosimeetod on sondi neelamine ja biopsia (seda kõike ilma narkoosita, naerugaasita või ükskõik missuguse abivahendita, sest Eesti on niiiiiiiii arenenud riik). Mina sellest keeldun, kui just surm silme ees pole ning tõesti mitte ainsatki muud vahendit pole. Ükskord juba minevikus keeldusin, julmalt jätsin kohale minemata uuringule, perearst vaatas suurte silmadega mulle otsa ja leidis seepeale käppelt alternatiivseid diagnoosimeetoteid… See oli ka 10 aastat tagasi. Nett ütleb, et tavalist gastriiti saab isegi vereanalüüsi järgi vaadata, et kas on, keha hakkab antikehi tootma.
Samas ma kahtlen, et kas mul on gastriit, ma ise kaldun mingi neuroloogilise häda poole. Ma ei oksenda, ei kaota kaalu (pigem võtan juurde, sest iiveldust aitab kõige paremini leevendada, kuigi ajutiselt ja söömise ajaks, millegi pidev näksimine) ja kõht ka ei valuta.
Kuna väljas käia ei saa eriti, siis on aega põhjalikult uudiseid lugeda ja nõnda edasi. Sellest ma ka olen kirjutanud, õigemini vahutanud, et kes kurat tänapäeval meedias küll töötab, et see nii alla käinud on. Või siis ärritunud mõne negatiivse uudise peale. Või kaasa ohanud mõne kurva peale. Täna ma lugesin ühte arstidest rääkivat artiklit, kus öeldi, et “Reumatoloogi sõnul tuleb ühe haigusjuhtumi vormistamisel teha umbes 50 või rohkem hiireklõpsu kogu ekraani ulatuses. Vähe on rakendatud linke, mis arsti tööd kiirendaksid, kusjuures üldse ei saa kasutada tabulaatorit või liikuda dokumentides klaviatuuri abil.“
Jah, täpselt nii ongi, lähed arsti juurde, räägid 2 minutit ja siis 15 minutit ootad, kuniks arst su juttu digihaigusloosse trükib, digisaatekirja välja prindib, digiregistratuuris uut digiaega paneb… Istud ja keerutad pöidlaid, arst seljaga sinu poole. Istud ja ootad. Sama hästi võiks perearstindus olla täisdigitaalne ja ma võiksin arstiga kaamera vahendusel skaipida või arstile msni kirjutada, et “Kle, mul on sellised ja sellised hädad.” Arst kirjutab need digihaigusloosse ja saadab mulle saatekirja meilile, mispeale ma panen sisearstile aja ja siis skaibin temaga. Arstid saaksid niimoodi oma tööd kodust teha, sest igasugust diagnostikat käsitlevad ju peamiselt (küll mitte alati) õed, radioloogid jne. Arst istub enamasti kabinetis.
Samas ma saan aru, et digilugu peabki olema väga põhjalik ja detailne. Ka selline, et arst seda muuta ei saaks. Füüsilisest tervisekaardist (need kollased paksud ristkülikud) pole ju keeruline kohtukutse korral ühte lehekest välja tõmmata… Seda enam, et käsikirjalised haiguslood on dešifreerimatud. Päriselt, ma püüdsin kunagi Teadlase oma lugeda, kui ta selle Tallinna tõi. Ühest sõnast viie kohta sain aru. Peamiselt siis pean digilugu oluliseks sellepärast, et siis saab ehk lõpuks ometi hakata arste kohtusse kaebama. Näiteks mina oleks omal ajal hea meelega kaevanud kohtusse arsti, kes mul kaks kuud “bronhiiti” ravis (ja sedagi meetodil “Joo kuuma teed, sul on äge kurgukatarr ja äge bronhiit!”, kuuma tee ja kohvi joomine muide soodustab gastriiti, nii et…), samal ajal kui ma mäda köhisin, öösiti sonisin ja pidevalt 38,8 palavikus visklesin. Haldjas ehk mäletab seda aega, ta käis mul alati väga hoolikalt külas, kui ma haige olin (ma olin ka tihti ja mõnuga, sest ma vihkasin kooli) ning pahandas väga rangelt minuga, kui avastas, et mul pole näiteks sokke jalas.
“Joo teed!” Kurat, ma oleks võinud ta tahtliku mõrvakatse eest kohtusse kaevata (Jakobson suri 42 aastaselt, st veel üsna noore mehena, kopsupõletikku näiteks…) ja lasta arstilitsentsi ära võtta. Või siis see, mis hiljem vanaisaga juhtus… Ah, no okei, milleks mõõta silla alt läbivoolanud vett. Asja mõte on selles, et Eestis on väga palju arste, kellel puudub igasugune arusaam sellest, mida nad teevad. Ning ei, ma pole Polkovniku lesk, kes nurgas räuskab, et “Arstid ei tea midagi!”, vaid lihtsalt ma tean mitut inimest, kellel oleks valeravi keissiks enam kui küllaga põhjust. Kelle elu arstid on ravimise ja päästmise asemel ära rikkunud. Aga see on täiesti tundmata maa Eesti jaoks, ma ei suuda praegu näiteks ühtegi juhtumit meenutada, kus keegi oleks arsti kohtusse kaevanud (ja arst oleks süüdi jäänud ning litsentsi kaotanud) ja mul on üsna hea mälu. Kindlasti jõuaks selline asi meediasse. Eestis on ju arst püha lehm, vähemalt neist mingi (üsna häälekas, kahjuks) osa näib seda arvavat. Umbes, et andke palka juurde (te olete näinud haiglate või perearstikeskuste ees reas seisvaid läikivaid käulasid?), muidu läheme välismaale, me oleme seal väga hinnatud!
Ha-haa, eks head arstid ole igal pool väga hinnas ja armastatud (miks ühe neuroloogi juurde on kuu aega järjekord ja teise juurde saab juba selle nädala sees?), aga kui midagi perse keeratakse, siis ei ole nagu Eestis, kus arst võib rõõmsalt “ups” öelda, vaid NSV Liidu sõbraliku šefluse all mitteäganud riikides lajatatakse korralikult ja inimene peab oma tegude eest vastutama ka. Kujutlege USAs olukorda, et keegi arst ravib oma patsienti nii, et ka 10-15 aastat hiljem peab too patsient valeravi tagajärgede tõttu tõsiselt kannatama. Väga kiiresti kaevataks see arst kohtusse ja on lootust, et rohkem elusid see lihunik rikkuda ei saa.
Eestis nii ei ole…
/…/
Ning kas keegi seletaks mulle, majandusvõhikule, et kuidas on võimalik, et USA on pankroti äärel, meeletutes võlgades (juba 5-6 aastat tagasi räägiti, et kui Hiina tahaks USAd hävitada, siis sõjast märksa lihtsam variant oleks lihtsalt võlakirjad sisse nõuda, riik oleks koheselt pankrotis; Hiinal on aga oma odavale sitale turgu vaja, sellepärast USA ka püsib), täielikus krahhis, aga “S&P langetas USA reitingut seniselt AAA-lt ühe võrra allapoole, nüüd on tasemeks AA+. “
AA+? Ma ei laenaks viite eurot ka inimesele, kelle majanduslik seis oleks selline nagu USAl praegu. Pankades ei saa laenu inimesed, kelle sissetulek pole vähemalt 250 eurot ja kellel pole varasemaid kohustusi. KELLEL POLE VARASEMAID KOHUSTUSI. USAl ainult kohustused, võlad ja pained ongi. Kuidas saab siis reiting olla AA+ ja mille alusel “Valge Maja nimetas S&P analüüsi Ühendriikide majanduse hetkeseisust sügavalt ekslikuks ja väitis, et otsusel on poliitiline tagapõhi.“
Kuidas saab olla poliitiline tagapõhi sellel, kui omadega täiesti perses riigi reitingut alandakse maksimumi pealt ainult kraad allapoole?
See reiting peaks ju olema R