.22 august

Eestikeelse arvutivärginduse juures meeldib mulle see, et mis inglise keeles tundub loomulik, see on eesti keeles nii naljakas. Näiteks Firefox (ma muidu kasutan Operat lihtsalt selleks, et seltskonnas üleoleva heatahtlikkusega visata – “IE? Noh, MINA kasutan Operat…”, aga ID lugejaga on jamasid Eestis ja uusim Opera ei taha hästi WordPressi toetada, nii et see on ette läbikukkunud üritus), noh, Firefox teatas mulle just rõõmsalt ja enesekindlalt, et “Nonii, see on nüüd küll piinlik!” Kas see pole mitte vaimustav? Ma ei mäleta, kas Orkut oli eestikeelne, aga kuskilt hõljub hallollusesse lause “Paha, paha server! Sina küpsist ei saa!”

Ärkasin täna peale õudusunenägusid (tulnukate rünnak, mille käigus Maa võimud küll olid sõjaliselt teatud eelispositsioonik, aga tulnukad kontrollisid ilma, nii et…; asi lõppes sellega, et ma leidsin, et parim viis kiireks enesetapuks – et ennast päästa õudustest -  on CO2. Ja nad, tulnukad, varastasid mu nn. ämma ja nadu. Kes varastab teise inimese nao?!) räige peavaluga, koperdasin ilma söömata uuringutele ja põhimõtteliselt alles trollis avastasin, et ma ei sõida mitte rõõmsalt ultrahelisse, vaid gastroskoopiasse. See on ühest küljest hea – vähemalt sain ma öösel magada, teisest küljest tekkis mul tahtmine trollist välja karata ja nt. India poole hääletama hakata. Jäin siiski trolli ja peale eksirännakuid Keskhaigla kompleksis juhatas üks lahke tädi mind õigesse kohta. Istusin habisevana ukse taga ja lugesin Listversest meditsiiniteemalisi nimekirju, et ennast lohutada – et, noo… Gastroskoopia küll, aga vähemalt ei lõigata mul ämbri kohal veene läbi. Teisest küljest ei saa ma ka apteegist väga odavalt osta ohtralt kokaiini ja/või oopiumi sisaldavaid valuvaigisteid. Mets annab, mets võtab.

Gastroskoopia oli osaliselt hullem kui ma arvasin (ma tundsin, mismoodi mu kõhus mingi asi liigub ja valus oli) ja osaliselt… No… Noh, inimesed olid suurt mõnu tundnud minu trollimisest ja igasuguste juttude kokkupunumisest. See oli küll üleelatav ja väga valus ei olnud, aga… Noh… Ma oksendasin keset protseduuri, käsu “Hinga nüüd rahulikult!” peale, ilma pikema tseremooniata selle toru välja ning nad toppisid selle lihtsalt tagasi…  Mu kõri on isegi 12 tundi hiljem paistes ja valus ja… Üldiselt võib kokku võtta, et mitte kunagi enam ei lase ma endale midagi sellist vähemalt Eestis teha. Ausalt. Ma olen piisavalt jonnakas, ma andsin sellele jubedusele isegi ühe ausa katse ja see põrus – see on väga ebameeldiv, jälk, invasiivne ja traumeeriv kogemus. Nad ei lasknud isegi seda pornostaari-õnnistust mulle kurku, noh, seda kõrituimestit. Mida Väljamaal lastakse! Järgmine aasta lähen 20. augusti üritusele ja seisan kuskil servas suure vihase protestisildiga: “…Iff ja Mäks jah, aga narkoosiga gastroskoopiat meil ikka pole!”

Perversne.

Kõige toredam on see, et mul ei tuvastatud ei vähki, ei gastriiti, ei haavandeid, ei salaja maos kasvavat parasiitkaksikut, ei midagi. Homme saan vereanalüüsi ja skoopia täpsed tulemused teada, miskipärast ma kahtlen, et mulle öeldakse, et mitte midagi pole mitte kuskil näha. Olete terve, kodanik, sobivas konditsioonis laste saamiseks ja sõtta minemiseks!

Loodetavasti olen ma ka kahe nädala pärast algavaks kooliks valmis (esmakursustlastel, khm, köhh, jah, hõhh, algab kool teisest nädalast mu mäletamise järgi). Vähemalt füüsiliselt.

Vaimselt ootan ma SWTOR-i umbes… Ee… Rohkem kui midagi muud.

N.

.õhtu

Haha.

Mulle tundub, et leidub inimesi, kes on täielikult igasuguse elutunnetuse kaotanud Eestis. Mingi (muidugi) häälekas grupp. Lugesin seda artiklit. Või noh, heitsin artiklile ja toodud tabelile pilgu ja siis lugesin kommentaare. Ma ei teagi nüüd. Kui palju on meil peresid, kus hommikusöögiks on veega keedetud puder (see tuleb väga odav), kõrvale viil leiba, koolis-töö juures ei söödagi üldse (sest lihtsalt väga kallis on) ja õhtuks on lihtsalt praekartul pliidiserval? Võta, kui tahad, kui ei kõlba, siis nälgi.

Mind ajavad naerma (selleks, et mitte nutta) kommentaarides inimeste sõnavõtud, et oi, 2,2 eurot päevas ei tule küll välja, juba töö lähedal restoranis läheb 4-5 eurot lõunasöögile. Või siis ülbe ja upsakas suhtumine, et “Need on valed andmed, MINA söön juba iga päev lõunat 5 euro eest.” Halloo?! Kui on raha kord päevas väljas süüa, siis on tegu juba jõukusega ja priiskamisega, mitte ära elamisega. On inimesi ja peresid, kes pole aastaid kordagi kuskil väljas söönud. Töö juures ei sööda üldse. Istutaksegi 8-17 näljas.  Või siis inimeste targutamine, et ikka kohupiima, liha, piimatooteid üldisemalt tuleb ka süüa, muidu tekib aneemia ja muud tervisehädad. Teate, üllatusmoment ilmselt sellistele inimestele – paljud inimesed ongi alatoitunud ja toitainevaeguses. Isegi nälga surrakse mujal maailmas. Muidugi tuleks süüa mitmekesiselt, aga kui raha pole, siis ei sööda ja ongi kõik. Siis on Torino makaron hapukoorega juba hea toit, palgapäevajärgne. Sest sitemal päeval tuleb see makaron pannile panna koos väikese sibulaga ja niimoodi süüa. Ja mitte ennast täis puukida, vaid tagasihoidlikult üks väike taldrikutäis, sest teised tahavad ka…

Mul tuleb meelde, et ma ükskord üsna hiljuti nägin poes väga viledaks kulunud palitus & kulunud kingades memmekest, kes tagasihoidlikult ostis väikese kapsapea ja pätsi odavat leiba… Mul tuli klomp kurku, sest ma olen selline märg kana lihtsalt, liigemotsionaalne. Silme ette joonistus kurbeluline stseen, kus vanake hautab vähese soolaga kapsast ja sööb siis seda, kõrvale tükk leiba… Oleks ma julgem/ei kardaks inimest piinlikku olukorda panna, oleks vanatädile oma ostude seast andnud karbi hakkliha, et… Kapsahautis hakklihaga on ju väga hea asi. Aga no selline asi ehk solvab inimest ja pealegi, kust ma tean, võibolla kodus memmel kapid toitu täis, tuligi lihtsalt kapsapea järele poodi ja võttis pätsi leiba ka möödaminnes.

Ja see kõik on reaalsus, see pole mingi väljamõeldud vaeste-patuste…

Ha, mind on siingi blogis pilgatud, et vahi, kus tuli alles noor literaat välja, ei tea selle romaani nimegi. Ja ma ei teadnud ise ka miks ma “Vaeste-patuste alevit” järjekindlalt ja vääramatult “Vaestepatuste tänavaks” nimetasin. Nüüd siis sain teada: “Vaestepatuste tänav (ka Waestepatuste) oli tänav Tallinnas, mis sai alguse tänase Kino Kosmose juurest, ristus Liivalaia tänavaga ning viis Jeruusalemma mäeni.”

Ei tea siis, kust see mulle silma-kõrva jäänud oli ja kinnistunud. Aga Jeruusalemma mägi… Tunne Eestimaad, eksole.

Igastahes, pole see kõik mingi vaeste-patuste ALEV midagi, täitsa tavaline igapäevaelu. Aga mind üllatab, et leidub inimesi, keda SEE üllatab, et vaesus, viletsus ja kehvus olemas on. Ja et see pole mingi Ida-Virumaa teema, vaid… Vaid… Vaid et nii ongi. Ja sa ei tea kunagi, et kui sa rõõmsalt ahjupraadi või kooki teed, et kas üleval korrusel istub näljas laps ja nuhutab su lõhnasid või mitte. Sest me ei tea oma naabrite nimesid ega nägusidki enamasti.

/…/

Ja see oli ka täna tore, et Ilves olla laamale teatanud, et ta toetab ühtse Hiina poliitikat. :D Huvitav, kas härra Yankee-Penguin-Dandy ei tulnudki selle peale, et 20+ aastat tagasi oleks meile, eestlastele, ilmselt üsna solvavana tundnud, kui keegi oleks öelnud (näiteks USA president), et ta toetab NSV Liitu ja Eesti rikastab NSV Liitu oma kultuuriga “kõige üldisemal tasandil”? Või praegugi – kui keegi laksutaks keelt ja ütleks, et oi kui paha see NSV Liidu lagunemine ikka oli, tema on alati olnud ühtse Liidu poliitika toetaja ja Eesti ju ometi nii väga rikastas Liitu… Kas ei tekiks tahtmine ütlejal koon rulli tõmmata? Siiamaani alles kosume sellest kultuuriga rikastamisest.

Mingu.., ausõna.

Mina lähen laamat homme Teaduste Akadeemiasse vaatama-kuulama, täna ei hakanud minema sinna trügima.

/…/

Kas eesti keeles on olemas sõna “paniköör”? Ma ise olen kogu aeg kasutanud ja teadnud, et on olemas, Teadlane tegi suured silmad sellise sõna peale ja kraapisingi öösel pimedast voodist välja, tegin ÕSi lahti ja seal ei olnud seda. Kui ÕSis pole, siis… Aga paniköör… See ju ON olemas? Ma ei näe luulusid?

N.

.17 august

Arsti juures läks okeilt, imeti mu tagasihoidliku hinnangu kohaselt ca liiter verd proovideks ja määrati kõhu ultraheli ja, khm, gastroskoopia. Arst kobas mu läbi ja see oli… Noh. Kui sult küsitakse, et “Kas nii on valus?” ja seejuures sõrmed sügavale kuskile emaka ja maksa vahele surutakse jõuliselt, siis muidugi on valus. Igatpidi oli valus, aga ma eeldasin, et tahetakse vastust, et “Kas see on tapvalt valus?” Ja ütlesin ei. Ei ole valus. Ainult pead paremale pöörata on valus, vasakule pole.

Kui ma kuulsin, et gastroskoopia aeg määratakse, siis ma tahtsin vastu protesteerida, aga otsustasin pisut oodata oma kaebliku wookkie-halaga. Nüüd, mitu päeva hiljem, ma lausa ootan seda. Esiteks, uus kogemus on alati midagi väärt ja alati on hea oma minevikuhirmudest üle saada. Mulle on minevikuski gastroskoopia aegasid määratud, aga ma olen kohale minemata jätnud, sest keha kattus külma higiga mõtte juures, et mingi võõras inimene asjatab mu sisikonna kallal. Inimene, kelle jaoks ma ei ole väike* hirmunud tüdruk, kelle meelest vooliku kõrist allatoppimine on õuduse tipp, vaid kes teeb seda iga päev, kogu aeg ja kelle jaoks ma olen lihtsalt hunnik öökivat, oksendavat ja nutvat liha, mis laua peal sipleb ja kelle peale käratada. Käratada, sest ma segan ta tööd. Ma kardan seda siiamaani, aga ausalt öeldes ma tahan selgusele jõuda, et mis mul viga on. Ma tahan, et see kõik lõppeks. Vaevalt, et suurem osa inimesi unistaks ilma tuimestuseta autoamputatsioonist, ometi on kriisiolukorras (kätt või jalgapidi kivide alla jäänud inimesed näiteks) seda teinud. Parem õudne lõpp, eksole, etc.

Eesti arstiabi omapärade tõttu on ultraheli kuskil augusti lõpus ja gastroskoopia kuskil septembri lõpus, nii et… Senimaani on kõik ooterežiimil.

Üks uus sümptom on ka selgunud, nimelt mu nahk on täiesti korrast ära läinud. Kõnnin ringi nagu 13-aastane vinniline pubekas. Ei aita siin näo kuumas vees ligundamised, aurutamised, peened koorivad geelid ega näopuhastusvedelikud. Võtab torisema, mul on aastaid kena puhas nahk olnud.

Haiglast välja tulles olin vereproovi võtmisest pisut uimane ja ei hakanud kohe trammi peale jooksma, vaid vaatasin pisut ringi, ise aeglaselt ringi tatsudes. Hakkas silma, et siin-seal pressivad maa seest ennast seened välja. Sellised valkjad-hallikad seened. Konkreetselt tungivad maa seest välja, osade kübara peal oli veel mullatükke ja osad olid poolenisti väljas alles. Ise suured kui pirnid. Mis seened need sellised on ja miks nad täissuuruses mullast välja tungivad? Metsas seenel käies saab seeni ikka jagada, noh, “väike noor seen” (sarnaneb teate-küll-millega, sest kübar pole lahti läinud) ja need on kõige maitsvamad marineeritult, siis “tavaline seen”, millel on kübar laiali ja siis “vana ussitanud seen”. Pole veel näinud, et seened niimoodi end välja pressiks. Kuidagi õõvastav oli vaadata. Meenutas maailmade sõja filmi, kus tripoodid asfalti lõhestades välja pressisid ennast maa seest.

/…/

Niisama, teadushuvilistele:

_____________

* – mööndustega, eksole

…

Mitu korda olen postituse kirjutamisega alustanud, aga siis on midagi ette tulnud, midagi meeldivat nagu õhtusöök või filmivaatamine, ja peale seda on postitused ülelugedes tundunud kangesti negatiivsed ja virisevad. No vahepeal olin ma nii haige ja omadega läbi, et tõsiselt juba fantaseerisin Durrelli ema kombel, et kuhu ja milles (milles, ma küsin, milles?!) ennast matta lasta. Ei, ma ei ole (jälle) külmetunud, nagu võiks arvata, tegu on millegi tõsisemaga. Käed-jalad on kogu aeg surnud, hommikuti on imelik rõhuv peavalu, iiveldab, kogu aeg on “kukkumistunne” (olete ehk enne uinumist üles võpatanud tunde peale, et te kukute kuskile sügavale? Mul on see iga natukese aja tagant), pea käib ringi, süda on paha… See viimane on kõige ilgem, raske on midagi süüa, teha, üleüldse olla, kui süda paha on. Igastahes sisearstile on aeg pandud ja neuroloog ootab oma järge. Perearst kahtlustab (ma saatekirja pealt lugesin) gastriiti või mingit hüpo-asja. Ma ei saa käekirjast aru. Hüpotemia või hüpotermia või hüpotenia. Googledasin kõik variandid, mis pähe tulid (teate ju küll arstide käekirja), läbi, aga ainsana andis vastuse muidugi hüpotermia, mille puhul ma olen üpris kindel, et see mind ei kimbuta.

Gastriit tähendab seda, et ma pean ilmselt jälle diagnoosisõjad maha pidama nagu kunagi veenivere tõttu. No et ma ei anna näpuverd, võtke veenist. Miks küll, kõik annavad näpust?! Ma ei taha. Aga… Ma ei taha. Nojah, eks te siis andke veenist. Kusjuures nüüd, 10 aastat hiljem, annavad kõik veenist verd, ainult lastel, kätetul võetakse mujalt ja veresuhkrut kontrollitakse ka näpust (ma hakkasin selle kontrolli ajal ka hirmust ja vastikusest nutma, muide). Ah et no… Gastriit on maokatarr, mis võib olla tavaline (tavaline haigus, kui ilge), autoimmuunne (“It’s NOT autoimmune!”) ja krooniliseks arenenud. Levinud diagnoosimeetod on sondi neelamine ja biopsia (seda kõike ilma narkoosita, naerugaasita või ükskõik missuguse abivahendita, sest Eesti on niiiiiiiii arenenud riik). Mina sellest keeldun, kui just surm silme ees pole ning tõesti mitte ainsatki muud vahendit pole. Ükskord juba minevikus keeldusin, julmalt jätsin kohale minemata uuringule, perearst vaatas suurte silmadega mulle otsa ja leidis seepeale käppelt alternatiivseid diagnoosimeetoteid… See oli ka 10 aastat tagasi. Nett ütleb, et tavalist gastriiti saab isegi vereanalüüsi järgi vaadata, et kas on, keha hakkab antikehi tootma.

Samas ma kahtlen, et kas mul on gastriit, ma ise kaldun mingi neuroloogilise häda poole. Ma ei oksenda, ei kaota kaalu (pigem võtan juurde, sest iiveldust aitab kõige paremini leevendada, kuigi ajutiselt ja söömise ajaks, millegi pidev näksimine) ja kõht ka ei valuta.

Kuna väljas käia ei saa eriti, siis on aega põhjalikult uudiseid lugeda ja nõnda edasi. Sellest ma ka olen kirjutanud, õigemini vahutanud, et kes kurat tänapäeval meedias küll töötab, et see nii alla käinud on. Või siis ärritunud mõne negatiivse uudise peale. Või kaasa ohanud mõne kurva peale. Täna ma lugesin ühte arstidest rääkivat artiklit, kus öeldi, et “Reumatoloogi sõnul tuleb ühe haigusjuhtumi vormistamisel teha umbes 50 või rohkem hiireklõpsu kogu ekraani ulatuses. Vähe on rakendatud linke, mis arsti tööd kiirendaksid, kusjuures üldse ei saa kasutada tabulaatorit või liikuda dokumentides klaviatuuri abil.“

Jah, täpselt nii ongi, lähed arsti juurde, räägid 2 minutit ja siis 15 minutit ootad, kuniks arst su juttu digihaigusloosse trükib, digisaatekirja välja prindib, digiregistratuuris uut digiaega paneb… Istud ja keerutad pöidlaid, arst seljaga sinu poole. Istud ja ootad. Sama hästi võiks perearstindus olla täisdigitaalne ja ma võiksin arstiga kaamera vahendusel skaipida või arstile msni kirjutada, et “Kle, mul on sellised ja sellised hädad.” Arst kirjutab need digihaigusloosse ja saadab mulle saatekirja meilile, mispeale ma panen sisearstile aja ja siis skaibin temaga. Arstid saaksid niimoodi oma tööd kodust teha, sest igasugust diagnostikat käsitlevad ju peamiselt (küll mitte alati) õed, radioloogid jne. Arst istub enamasti kabinetis.

Samas ma saan aru, et digilugu peabki olema väga põhjalik ja detailne. Ka selline, et arst seda muuta ei saaks. Füüsilisest tervisekaardist (need kollased paksud ristkülikud) pole ju keeruline kohtukutse korral ühte lehekest välja tõmmata… Seda enam, et käsikirjalised haiguslood on dešifreerimatud. Päriselt, ma püüdsin kunagi Teadlase oma lugeda, kui ta selle Tallinna tõi. Ühest sõnast viie kohta sain aru. Peamiselt siis pean digilugu oluliseks sellepärast, et siis saab ehk lõpuks ometi hakata arste kohtusse kaebama. Näiteks mina oleks omal ajal hea meelega kaevanud kohtusse arsti, kes mul kaks kuud “bronhiiti” ravis (ja sedagi meetodil “Joo kuuma teed, sul on äge kurgukatarr ja äge bronhiit!”, kuuma tee ja kohvi joomine muide soodustab gastriiti, nii et…), samal ajal kui ma mäda köhisin, öösiti sonisin ja pidevalt 38,8 palavikus visklesin. Haldjas ehk mäletab seda aega, ta käis mul alati väga hoolikalt külas, kui ma haige olin (ma olin ka tihti ja mõnuga, sest ma vihkasin kooli) ning pahandas väga rangelt minuga, kui avastas, et mul pole näiteks sokke jalas.

“Joo teed!” Kurat, ma oleks võinud ta tahtliku mõrvakatse eest kohtusse kaevata (Jakobson suri 42 aastaselt, st veel üsna noore mehena, kopsupõletikku näiteks…) ja lasta arstilitsentsi ära võtta. Või siis see, mis hiljem vanaisaga juhtus… Ah, no okei, milleks mõõta silla alt läbivoolanud vett. Asja mõte on selles, et Eestis on väga palju arste, kellel puudub igasugune arusaam sellest, mida nad teevad. Ning ei, ma pole Polkovniku lesk, kes nurgas räuskab, et “Arstid ei tea midagi!”, vaid lihtsalt ma tean mitut inimest, kellel oleks valeravi keissiks enam kui küllaga põhjust. Kelle elu arstid on ravimise ja päästmise asemel ära rikkunud. Aga see on täiesti tundmata maa Eesti jaoks, ma ei suuda praegu näiteks ühtegi juhtumit meenutada, kus keegi oleks arsti kohtusse kaevanud (ja arst oleks süüdi jäänud ning litsentsi kaotanud) ja mul on üsna hea mälu. Kindlasti jõuaks selline asi meediasse. Eestis on ju arst püha lehm, vähemalt neist mingi (üsna häälekas, kahjuks) osa näib seda arvavat. Umbes, et andke palka juurde (te olete näinud haiglate või perearstikeskuste ees reas seisvaid läikivaid käulasid?), muidu läheme välismaale, me oleme seal väga hinnatud!

Ha-haa, eks head arstid ole igal pool väga hinnas ja armastatud (miks ühe neuroloogi juurde on kuu aega järjekord ja teise juurde saab juba selle nädala sees?), aga kui midagi perse keeratakse, siis ei ole nagu Eestis, kus arst võib rõõmsalt “ups” öelda, vaid NSV Liidu sõbraliku šefluse all mitteäganud riikides lajatatakse korralikult ja inimene peab oma tegude eest vastutama ka. Kujutlege USAs olukorda, et keegi arst ravib oma patsienti nii, et ka 10-15 aastat hiljem peab too patsient valeravi tagajärgede tõttu tõsiselt kannatama. Väga kiiresti kaevataks see arst kohtusse ja on lootust, et rohkem elusid see lihunik rikkuda ei saa.

Eestis nii ei ole…

/…/

Ning kas keegi seletaks mulle, majandusvõhikule, et kuidas on võimalik, et USA on pankroti äärel, meeletutes võlgades (juba 5-6 aastat tagasi räägiti, et kui Hiina tahaks USAd hävitada, siis sõjast märksa lihtsam variant oleks lihtsalt võlakirjad sisse nõuda, riik oleks koheselt pankrotis; Hiinal on aga oma odavale sitale turgu vaja, sellepärast USA ka püsib), täielikus krahhis, aga “S&P langetas USA reitingut seniselt AAA-lt ühe võrra allapoole, nüüd on tasemeks AA+. “

AA+? Ma ei laenaks viite eurot ka inimesele, kelle majanduslik seis oleks selline nagu USAl praegu. Pankades ei saa laenu inimesed, kelle sissetulek pole vähemalt 250 eurot ja kellel pole varasemaid kohustusi. KELLEL POLE VARASEMAID KOHUSTUSI. USAl ainult kohustused, võlad ja pained ongi. Kuidas saab siis reiting olla AA+ ja mille alusel “Valge Maja nimetas S&P analüüsi Ühendriikide majanduse hetkeseisust sügavalt ekslikuks ja väitis, et otsusel on poliitiline tagapõhi.“

Kuidas saab olla poliitiline tagapõhi sellel, kui omadega täiesti perses riigi reitingut alandakse maksimumi pealt ainult kraad allapoole?

See reiting peaks ju olema R