Eestlased vist kardavad arve või vähemalt toimub nende ümber mingi imelik salatsemine ja ringmäng. Kas teile ei tundu nii? Tundub lausa ime, et kinnisvaraportaalides ja poodides hinnad üleval on. Sageli pole muide kinnisvaraportaalideski, ma pole siiamaani päris selgelt lahendanud neid “Müüa maja, hind 1 euro” kuulutusi, mis vahepeal üleval on. Vaevalt, et tegu on maakleri näpuveaga, sellised kuulutused ripuvad päris pikalt üleval teinekord. Tööportaalides on ehk ühel tööpakkumisel tuhandest palk juures, needki on enamasti stripparite otsimised.
Mõte liikus sellele rajale, kui ma Epp Petrone blogis sattusin ühe igati armsa korterikese üürikuulutuse peale, mille juures üüri kohta oli märgitud üsna ähmaselt, et “üür sõbralik”. See võib ju tähendada mida iganes. Potentsiaalsele üürihuvilisele oleks ju palju informatsiivsem mingi rida stiilis, “Üür 250 eurot, maksud koos 100mbit internetiga ca 100 eurot”. Mis minu jaoks näiteks ei tundu üldse sõbralik, tbh, aga mõne inimese jaoks oleks nohu. Kas selle numbri teadasaamiseks peaks võõraid inimesi telefoni teel tülitama hakkama ja siis ennast lolli olukorda panema ja vabandama, et “Oi, ma ei tule üldse vaatama, ma olen ikkagi liiga vaene!”?
Inimeste palgad on näiteks ka täielik müstika minu jaoks. Mulle on jäänud mulje, et seda vist peetakse ebaviisakaks, et kui sa küsid inimese käest, et “Palju su palk on?” Arusaamatu. Palk on ju kõik, KÕIK; palga eest ostame süüa, maksame arved ja koolitused ja transpordi, elame. Mis seal siis imelikku on, kui mind näiteks huvitab, et palju teenib… No… Ütleme… Pearaamatupidaja firmas X? Aitab mingit süsteemi peas luua, teadmisi luua meie ühiskonna kohta, mingeid tasandeid luua ja kõike omavahel suhestada. Või kui ma uurin, et kui palju teenib keegi, kes töötab töökohal, mis on valdkonnas, mille kohta ma olen mõelnud, et seda võiks isegi katsetada. Sõprade ringis pole enamasti probleeme olnud, kuigi ma olen väga harva saanud päris normaalset reaktsiooni. Sageli käib asi läbi mingisuguse valehäbi – näiteks justkui ma hakkaks inimesesse halvasti suhtuma, kui ta vähe teenib (justkui ma eeldaks, et mingi kõrtsi ettekandja teenib ulmelisi summasid või siis et jällegi – vähe võrreldes millega, alles väga hiljuti oli juba see väga kõva sõna, kui üldse töö oli) või püütakse mind justkui lohutada, et ega suur palk polegi midagi erilist, ärgu ma üldse muretsegu (!?). I was just asking to gather information, you know… Teine võimalus on see, et tuleb välja, et tööandja on keelanud palgast rääkimise väga rangelt! See on kohe töölepingus sees, et palganumbrit ei või mingitel tingimustel mitte kuskil avaldada ega sellest kellelegi hingata. Vat kus nüüd leiutati riigisaladus… Ise arvan, et eks nii üritatakse töötajatel “kotti peas hoida” ja vältida seda, et töötajad ühiselt paremaid tingimusi nõuaksid. :D Lähed juttu tegema, et kuulge, ma saan 450 eurot palka, aga Malle meiega konkureerivas firmas saab 550 ja tal on lisaks veel rohkem puhkust ja kinnimakstud mobiiliarve, mis toimub, siis lastakse sind lahti töölepingu rikkumise pärast ja Mallet muidugi ka. Paranoia? Ilmselt.
Samas olen ma täpselt sedasama “Palgast ei tohi rääkida!” tingimust kohanud ka (lepinguliste?) riigitöötajate puhul.
Muide, see salajane palganumber viib selleni, et isegi kui sa suudad CV-sid saates ja tööd otsides ennast vestlusele läbi murda ja sulle lõpuks see ülisalajane, ülihoitud, ülivarjatud number avaldatakse, siis selgub, et sa oled hulga aega, vaeva ja energiat raisanud sellele, et kandideerida töökohale, mis, oletame, pakub palgaks ainult 550 eurot neto, samas kui sul oleks enamvähem normaalseks äraelamiseks (loe: ellujäämiseks) vaja vähemalt 700 eurot neto ning sa oletasid, et töökoht, firma ja su haridus lubaks justkui vähemalt sellist palka ka eeldada. Nüüd võib muidugi ju tänitada, et laene ja liisinguid ei maksa ju võtta ja iga jõul Dubaisse reisida, kui jaks üle ei käi, aga halloo – mul läheb sõbranna laps sel sügisel ülikooli ja ma näen oma silmaga pealt, kui pingutav selline üritus nagu laste koolitamine teises linnas perekonna jaoks on. Ja olukorras, kus hinnatõus on nii meeletu, et vist isegi kõige paadunumad europessimistid ei julgenud mitte midagi sellist ette näha… Ütelge, kas teie saate poest praegu 6,4 euro eest sama palju kui varem 100 krooni eest? Aga 10 eurot versus 100 krooni?
Niisiis, siis tuleb see piinlik hetk, et sul on valida – kas kandideerida edasi töökohal, mille palk on tunduvalt allapoole seda, mida sa lootsid või siis jätta katki ja asuda uuesti karussellile? Valides järjekordselt pakkumiste seast, mis lubavad sulle “konkurentsivõimelust töötasu ja meeldivat töökeskkonda”? Hakka või psiloseeni sööma ja nägemuste pealt ennustama, et kuhu kandideerida.
Kas poleks tööandjate jaoks siiski LIHTSAM ja närvesäilitavam lihtsalt märkida see õnnetu palk sinna töökoha juurde? Või mis eesmärki see kõik õieti teenib?
Isegi modellide kaal on nende ankeedil üleval, pfft. Ei ole kirjas, et “No eks tulge katsuge järele, kas on pekine!”
on jah jumala totter. ja kui palka niisama juurde küsida (ilma konkureeriva Malleta), siis saab ülemus väga lihtsalt öelda, et “ma uurisin, mis selle ameti palgatase Tallinnas on ja sa saad ikka väga head palka sellea võrreldes”, wtf, mida iganes see siis ka ei tähendaks – ja isegi kui sa oled oma uuringu ka teinud, siis on sõna sõna vastu ja Eestis suhtutakse töötajatesse nii, et kui ei meeldi, mine ära põhimõtteliselt. See kõlab nii pagana pessimistlikult, aga ma kardan, et see on tõsi. Kuidagi kõik näited jõuavad lõpuks sinna välja. No ma saan firmajuhi / ülemuse seisukohast ka aru (lihtsam võtta uus särasilm, kui olemasolevat töötajat motiveerida?), aga kuidagi… nukker on.
Aga neh. Musta huumori valdkonnast: oma ema igakuise sissetuleku suuruse sain ma teada alles peale tema surma pangaväljavõttest >.<
Riigitöötajate palgad on liiati ju avalikud…
Minu jaoks on üsna ähmane (st. kuskil seal on mingi üsna ähmane eikellegimaa), et mis on täpselt riigitöötaja ja mis ei ole, st. ma ei hakka täpselt ametikohti panema, aga üks töökoht, mis minu meelest oli vägagi riigitöö – selle palk oli küll salajane või vähemalt oli töötajale edastatud palve/nõue/tehtud kokkulepe, et sellest ei räägita. Töövaldkonnaks riiklik haridusasutus.
Ja seda “Palganumbri saad alles kandideerimise üsna lõppfaasis teada ja see on oodatust väiksem, mistõttu tuleb kandideerimisest loobuda” värki ma ka välja ei mõelnud, päris mitu tuttavat on kirunud, et vaat mis mul juhtus, kui ebameeldiv.
Lihtsalt mõtisklen.
Sest ega ma ise kuidagi parem pole, ma olen suhteliselt reserveeritud igasuguste ennast puudutavate arvude, rahade jne suhtes.
See, kui numbritest hiljem räägitakse, on minu meelest alati nõme. Näiteks töötan hetkel restoranis, kus inimesed astuvad sisse, seal võtab neid vastu meeldiv ilus neiu, kes juhatab nad lauda – ja alles siis saavad nad menüüd, kust nad saavad teada, et kui on kaks täiskasvanut ja kaks last, siis alla saja euro eriti arvestada ei saa. Mul oleks küll imelik püsti tõusta ja minema minna, kui mind on juba kohale juhatatud (kuigi sellise hinna puhul ma seda ilmselt siiski teeks). Kuigi ega ma päris käsi südamel vanduda ei saa, sest ma olen väljas ainult paar korda käinud, ehk on hinnad kuskil nii, et minusugune silmavärdjas pole märganud vms.
See palganumbri saladuses hoidmine on tõesti veider. Kui keegi enda oma avaldabki, siis käib see tavaliselt moel, nagu tehtaks küsijale suur erand ja teene. Aga see tekitab olukorra, kus minusugused võhikud päriselt kaa ei kujuta ette, kui palju inimesed üldse teenivad. Käisin tööintervjuul, kus küsiti, palju ma palka saada soovin, ja kuigi ma teadsin, et see küsimus tuleb, ja kuigi ma olin püüdnud end selle valdkonna palkadega kurssi viia, pidin ikkagi vastama, et ma ausalt ei oska öelda, sest mul pole aimugi, palju niisuguse eriala inimesed praegu teenivad (eriti, kuna tegemist on erasfääriga). Ütlesin lihtsalt, et alla €400 kuus oleks selle töö eest ikka natuke narr, mille peale mulle öeldi, et siin saad rohkem, aga kindlat arvu ei tea ma siiani (kuigi küsisin eraldi üle).
Rahast rääkimine on millegipärast tabu. Ega minu ema kaa hea meelega oma sissetulekute suurust ei avalda, ja suur oli mu üllatus, kui sain teada, et see summa on palju suurem kui ma arvasin. Sealt lihtne järeldus – kui juba sellise sissetuleku juures tekkis perel raskusi, siis peab elu ikka kuradi kallis olema.
Rents: ses osas peaks Eestis vähemalt teoreetiliselt parem seis olema. Mu teada on Eesti söögikohad kohustatud oma menüü koos hindadega välja panema, nii et inimene ei pea ülevaate saamiseks isegi sisse astuma. Kusjuures hiljuti lendasin sellega kah orki – sammusin väljas nähtud sobiva hinnaga menüüd nähes sisse ja hakkasin tellima ning siis ilmnes, et “see on vana hind, täna lähevad uued hinnad üles”. Ma nüüd ei teagi, kas tarbijakaitsel oleks siin midagi näpuga viibutada olnud või ei.
Aga eks see, kust kellelgi “delikaatsete küsimuste” piir jookseb, on taas selline suhteline. Mõnelt inimeselt ei või kaalu küsida, teine ehmub jälle, kui küsida, kas ta vanemad kah jõid ja teda peksid. Nagu oleks tema selles süüdi.
Mõnel sotsioloogil või psühholoogil vms oleks siin taas üks tore uurimustöö teha. Ma esimese hooga pakun selle palganumbri kohapealt, et see võib olla seotud taas sellega, et üritatakse väljapoole näidata, nagu läheks paremini, kui tegelikult läheb (kui ei soovita oma (enda arvates) väikest palka nimetada) või teistpidi jälle – kui ei soovita oma suurt palka nimetada, siis kardetakse kadedust (ja/või laenajaid :o). Ma üldjuhul oma sissetulekutest saladust ei tee, kuid paari inimese puhul üritan seda justnimelt viimatinimetatud põhjusel varjata, sest tean nende laenamishimu ning olen kursis nende hilisema tagasimakseprobleemidega.
Ma olen täheldanud, et mitte väikest palka ei pea häbenema (viimaste sentide eest ostetud õlle kõrval ikka hea koos kapitaliste kiruda), vaid pigem suurt. Mõnel inimesel tekib sõbra edust kuuldes äkiline ja hoogne alaväärsuskompleks. Alates nii umbes tuhandest eurost neto on targem suu kinni hoida kui ei taha sõpradest ilma jääda.
Sellisel juhul siis Ansipil vist pole ühtegi sõpra… :D
Olen oma töös pidanud tööotsimiskuulustega tegelema ja siis on just selline olukord, et kuidas meie nüüd oma kuulutusse palganumbri lisaksime – ühelgi teisel firmal ju ei ole? Seda, miks ei ole põhjendatakse tihti sellega, et palk sõltub inimesest. Mingil määral sõltub aga samas piirid on ikka olemas, millest üles- ja allapoole see palk ei jää. Mõnel inimesel on kohe CV-s kirjas, palju ta palgaks eeldab ja kui see number on suurem kui meie talle pakuksime, siis vestlusele teda ei kutsu – samas võib-olla oleks ta olnud nõus ka veidi väiksema sissetulekuga. Ehk on selle palga mitte märkimise taga seegi, et loodetakse inimese valmisolekut töötada võimalikult väikse palga eest. Kui mingi summa kirja panema, siis olemegi sunnitud seda maksma aga äkki kui talt küsida, oleks ta ka väiksema summaga nõus? Ise olen küll liiga madala palga tõttu tööst ära öelnud – ei püütud mind selle peale kuidagi meelitada, ilmselt on järjekord madala palgaga nõusolijaid ukse taga (ja see oli enne suurt masu).
Tegelikult on see ikka päris osav süsteem töötegijale koti pähetõmbamiseks. Kadedus hoiab seda hästi üleval, sest kui teeks palgad ettevõttes teatavaks, käiks enamik aega kole kisklemine, ei ole siis enam ühtegi sõpra, ainult orjad. Peremees vaatab aga päris hea pilguga, kuidas ühele 2 korda vähem maksab, kui teisele ja imestab – kiida lolli, teeb tööd kah…
tegelikult peaks see suur ärisalatsemine ja palgasalatsemine ja ka muu salatsemine (ma ei ütle, et olen selle klubi liige, mitte ei ütle) lõppema, sest on turu solkimine, kui ärikate enda terminoloogiat kasutada.
kuid inimesed seostavad ennast meeleldi igasuguste saladustega, kuidagi tõmbab kõiki selle asja sisse astuma, hirmsasti tõmbab.
Eriti kui tekib õhkõrn üleoleku tunne kaasolevuse suhtes. Umbes sama, nagu see kiidetud IQ. Et inimene võib olla täielik tõbras (vesinikupommi leiutaja näitena ehk), ei loe. IQ 200, geenius…kummardame maani. Ühiskond, mis kummardab numbreid ja salatseb nendega. Psühhopaatide meelismänguväljak. 4 % psühhopaatilisi inimesi tunneb ennast selles hullumajas muuseas suurepäraselt, ülejäänud 96% protsendi heaolu hinnaga ja mõne aja pärast ka nende 4% heaolu hinnaga.
Ma ei oska füüsikuna öelda, mis number peitub hinnangu mõni all. Praegune suvi ütleb, et väga hästi võib see varu olla otsa lõppenud. Meil puudub võimalus psühhide valitsemise all endise optimismiga edasi trallitada, nagu midagi ei oleks juhtunud. Rahakott näiteks näitab välja küll, et 10 euri annab vaevalt endise koidula välja, kui sedagi. Töötute read aga hõrenevad jõudsalt, kui ajalehepealkirju järgida.
Jaam on stabiliseeritud, tähendagu see mida iganes. Mõnda asja ei ole olemas olnudki meie meedias (Missouri uputus, Los Alamose põlengud). See tekitab skisofreenilise tunde, et olen kogemata kolinud mõne teise planeedi MAA II peale, kus asjad on teistmoodi ja MAA I -s on kõik korras. Kuidas saada vaimus selle MAA I peale tagas. Mina (meie, kui enenews.com lugejad ka kampa arvata) arvame siiski, et meil siin on teatud probleemid. MAA I aga on pannud toru hargile ja enne sügist kuuldele ei saa…
Marcal on ilmselt õigus, iga tööandja tahab maksta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik,
Ma olen piisavalt ülbe, et ise esimesel kohtumisel palga kohta küsida ja u 90% tuleb siis vastuseks kohe küsimus, et aga palju te sooviksite, ehk siis eeldatakse kohe nö läbirääkimist lootuses, et äkki küsin vähem.
Esimese töökohaga on ilmselt raske, aga nö üleminekul pole keeruline ja ilmselt on see ka tööandja jaoks loogiline vastus, a la … et mul oleks põhjust töökohta vahetada, peaks uus sissetulek olema 20% kõrgem, kui ma praegu saan…
Ka minu honorari kohta on lepingus öeldud, et see on konfidentsiaalne info. Sain selle tööotsa eurohankega, ilmselt nad tahavad, et igal konkursil esitaks kandidaadid oma hinnapakkumise teiste omi teadmata. Eks ma siis ka mõtlesin oma honorarinumbri välja selle arvestusega, et kui palju ma viitsin aasta jooksul tööd teha ja kui palju raha mul on aasta jooksul vaja. ja nii mõtlesingi leheküljehinna välja.
Valetasin, käisin eile ekstra vaatamas – mõlemal pool ust on väikesed teadetetahvlid, kus on “wanted” märk (meil on selline wild wild west stiilis värk) ja seal on ka menüü hindadega.
Äge, kui siin võtaks sõna ka mõni tööandja :)
Endine tööandja siin. Mida sa teada tahad?
asd kirjutas:
tavaliselt käib asi ikka vastupidi – inimestesse hakatakse halvasti suhtuma kui nad palju teenivad. ma ei pea siinkohal silmas küll lähemat sõprade ringi.
pole uut seadust lugenud, vanas seaduses olid küll mõned punktid olemas, mis palganumbri avaldamise keelu ilusasti ümber lükkasid.
kuidas keegi, aga mina olen ka töövestlusel öelnud, et tööandja nimetatud palganumbri juures kadus mul huvi antud koha vastu ja aidaa…
Kurb on lugeda palgajutte, ausalt 8eldes on raske end kodumaale tagasi paigutada peale mitmeid r2nnuaastaid, kus n2htud ka muu maailma elatustasemeid. Kolmandast maailmast ei maksa r22kima hakatagi, aga… n2iteks prantsusmaal on palgad alati avalikult t88pakkumiste juures v2ljas ja lisaks sellele yldiselt ka l2bir22gitavad. Miinimumiks 9 eurtsi tund, elamiskulud minu meelest on juba enamv2hem eestiga v6rreldavad (ses m6ttes, et eesti hinnad on k6rgeks t6usnud, mitte prantsusmaa omad langenud); shveitslased on sellega v6rreldes hullumeelsed rikkurid – ettekandja teenib 40 tunnise t88n2dalaga keskmiselt 3500 eurtsi neto kuus pluss jootrahana v2hemalt 1000 lisaks, elatustase on neil k6rgem, aga v2ga tagasihoidlikult majandades saab tuhandega hakkama.
Raske on tagasi tulla eelarvamusega, et oma erialast t88d otsima minnes saab isegi magistrikraadiga ringi lehvitades olema raske kusagilt rohkem kui tuhat eurot kuuajase t88 eest tasku pista. Talendid koju mai 22ss.
Lisaks veel paar motiivi, miks palga teemal muude kui heade sõpradega vestelda võib olla ebamugav (lisaks laenamissoovile ja alaväärsusele)…Nt hirm, et kui ma räägin, siis neil tekivad mõtted, et “kuidas temasugune Nii palju/vähe saab”..millest viimane on seotud oletatavate mõtetega, et “ju ta siis ei oska ennast kehtestada”. Siis muidugi see, kuidas palgast räägitakse, sõltub alati sellest, mis palka vestluspartner saab – kui näiteks töötab samas vallas, on sama hariduse ja taustaga ja on aimata, et palganumbrid võivad olla teil väga erinevad (suva, kelle kahjuks), on teema tundlikum. Muidugi on võimalik ka see variant, kus inimene reaalselt ei suuda oma sissetulekuid öelda, seda siis, kui neid tuleb mitmest kohast. Tjah, ja tihti ei ole palgateema väga popp ka vestluses, kus üks on nt riigitööl ja teine aga sama taustaga inimene erasfääris ja teenib -oletame ja arvatavasti – rohkem. Ehk siis, teema on tundlik, sest inimesed kardavad, et palgasumma tekitab suhtlemises pingeid ja et kaudselt teevad inimesed teise palganumbrist kuuldes (ja eelkõige seda enda omaga võrreldes) selle põhjal otsuseid ka teise inimese kõiksugu võimete ja muude omaduste kohta.
Tööandja seisukohast aga ma saan väga hästi aru, et palgad on konfidentsiaalne info – sest need sõltuvad tõesti sajast asjast ja ma saan aru ka sellest, et tööandja soovib maksta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik (vist ei ole palju asutusi ega firmasid, mille põhieesmärk oleks töötajatele võimalikult hea palga maksmine). Palkade puhul ju mängivad nii olulised tegurid – kas keegi on võetud varem/hiljem tööle (firmal kergemad-raskemad ajad, samas palku pole muudetud), mingid teistele varjatud aga olulised kompetentsid, ülemuse veidrad eelistused (tean nt…eee…Nirti mõistes…riigiasutuses vanemat naisülemust, kes teatud kindla kõrgharidusega meestele maksab rohkem kui sama tööd tegevatele muudele). Aga jah, minu meelest oleks korrektne selline süsteem, kui täpselt iga töötaja teab, miks ta saab nii või naapalju või kuidas ta võiks rohkem saada.
Lugesin ammu mingi maakleri kommentaari, et miks on pandud korterite–majade hinnaks naeruväärne summa. Põhjus peitus selles, et ta saab palju rohkem kõnesid ja huvi on siis antud koha vastu suurem, kuigi jah, kui inimesel puuduvad vahendid, siis huvist üksi jääb väheks:D
Palgaga on jah nii, et millegipärast ei taheta seda mainida, et see tuleb välja alles tööintervjuul. Ise käisin ka kevadel tööintervjuul ja siis räägiti palgast. Ja minu meelest küsimus stiilis, et “palju palka tahate saada” vms on mõtet tööandjal küsida alles siis kui inimene on töötanud antud valdkonnas. Mu sõber oli just käinud tööintervjuul ja talt küsiti, ta ütles, et mitte vähem kui praegusel töökohal(see vastus pidi kõige parem olema) ning siis ütles palganumbri, mille peale tööandja ütles, et oih, et niipalju vist isegi preemiaga ei tule:D
Maaklerid Eestis on üldse parajad udukogud. Kirjadele ei vasta. Tagasi ei helista. Mõnikord isegi kokku lepitud kohtumisele ei saabu või saad viis minutit enne kohtumist SÕNUMI, et sorri, ma tunnikese hilinen.
Isegi kui kokku saad, korteri üle vaatad, avaldad valjult ja enesekindlalt soovi see üürida ja maakler sulle suure suuga järgmiseks päevaks lepingu lubab, siis ära jumala eest usu. Kõigepealt saada meeldetuletuseks e-kiri. Seejärel järgmisel päeval tuleb kindlasti üle helistada. Ja siis ülejärgmisel, et oot-oot, kus leping on.
Kõige selle suurepärase teenuse eest küsitakse olenevalt korterist 100-300 euri “lepingutasu”…
Kui naeruväärsete hindadega tähelepanu tõmbad, siis võiks ressurssi ka olla, et tähelepanuga hakkama saada.
Kas mitte CV online´is polnud mingi palgauuring kunagi, kuhu said anonüümselt jätta oma valdkonna kohta miskiseid numbreid. Ja teine koht, kust saab skaala kätte , on muidugi statistikaameti andmebaasid ja nende kvartaalsed uuringud. Seda on eriti tore lugeda peale mõnd hooplevat palgateemat perekoolis :D.
Palgaskaalad on vist rohkem paigas avalikus sektoris ja vanasti oli seal kohustus avalikustada alates mingist x tasemest, a la nõunik ja os juh. Madalamaid ei avalikustatud. Erasektoris võib olla osa palgast boonustega reguleeritud ja tõesti oleneb sellest, kuidas kokkuleppeid tehakse. Samas on tööandjaid, kelle juures saavutab palgatõusu ainult ära minnes ja uuesti kandideerides :P
Muidu ei juhtu midagi, pole eelarvet ja kohalikul tasemel ei otsustata jne.