Ma otsustasin, et ma võtan sügisel (või kevadel, ma ei tea, kuidas tunniplaan on) ladina keele alused. Lihtsalt sellepärast, et ma saaks selliste kunstiteoste nagu “Catullus 16″ sära paremini hinnata. :D
/…/
Jah, ma olen ikka kõige lahedam ja ülbem ja ennasttäis(im?) väike nohik, kes Mustamäe tänavaid oma saabastega tallanud on. Väga rõõmustav.
Huvitav märkus on see, et kui midagi WordPressi üles laadida, siis seal juures on märkus, et maksimaalselt võib üles laadida 1GB suuruse asja. Ma sain aru, et üks fail võib olla 1GB, mitte, et sa võid oma blokki kokku laadida 1GB mahus asju. “Maximum upload file size: 1GB” Et siis… Ühte gigabaiti mahub täpselt näiteks üks film. Kas ma võin põhimõtteliselt oma blokki filme laadida?
Kui ma tahan baka kahe aastaga ära lõpetada, siis ma pean sel talvel nüüd proseminaritöö valmis kirjutama, proseminaritööst võiks ideaalis välja areneda ka bakatöö. Kõik tuleb kuidagi väga kiiresti jälle kukile.
N.
Võta jah, ladina keel on khuul.
Muchacha loca….
Si hoc legere scis nimium eruditionis habes ;)
Kas ladina keel ei ole mitte suures osas ebapraktiline? Või noh, meditsiiniteaduskonnas sa ju pole, mis tööd see aitaks teha muidu?
Ladina keelt on nii palju teistes keeltes (ja valdkondades lisaks meditsiinile) sees, et selle omandamist ei saa mingil juhul ebapraktiliseks nimetada.
“mis tööd see aitaks teha muidu?”
Kultuuriteadus on muidugi tervikuna hästi praktiline ja ambitsioonikas räkit :D
Ma ei mõtle seda üldse ründavana või tingimata negatiivsena, aga kas sa ei karda siis lõpetada töötu ja rahatuna? Ma ei tea kultuuriteadusest midagi, aga kuidas selle eriala lõpetanud enda haridust realiseerivad, mis protsessides nad rolli mängivad? Kas lõppsiht on millegi/kellegi juhtimine, suunamine, ülevaatamine, loomine? Ma küsin täiesti päriselt, mul pole aimugi mida kultuuriteadlane päriselus teeb.
Mina isiklikult loodan, et kultuuriteadlased teevad teadust. Nagu keemikud-füüsikud teevad teadust. Vähemalt mõned neist. Samamoodi ilmselt mõned kultuuriteadlased ei hakka teadust tegema ja hakkavad näiteks kultuurimaja juhtima, aga see on ka okei. Ülikool ei anna ametit, ülikool arendab silmaringi, annab laiema maailmapildi ja loodetavasti natukene haritust.
Ma kavatsen magistri teha kirjalikus tõlkes, tegelikult, vist Rents teeb kahte magistrit korraga ja tundub, et see pole üldse raske, siis teeks kahte magistrit, ühe kultuuriteoorias (kultuuriteadus on bakaastmes, edasi on juba teooria, väga fancy) ja teise tõlkes. Edasi… Kirjutaks, tõlgiks, oleks, vaataks… Mingi ebamäärane unistus on kordki elus õpetajana töötada, ükskõik kus siis, ilmselt keskkoolis või nii üle 1-2 aasta vastu ei peaks, aga ma võiksin olla lektor. Mulle meeldib rääkida asjadest, mida ma tean võin arvan ennast teadvat. Ja ma olen range bitch, ma olen tähele pannud, et nii mõnigi lektor annab ülikoolis väga kergekäeliselt häid hindeid ja ei nõua erilist pingutamist, mul on Visioon, ma nõuaks asju.
Mul on muidugi see element, et kui ma ei taha, siis ma ei pea tööd tegema. Ma elaksin kuidagi peost suhu elu lõpuni ära ka ilma päevagi tööl käimata, “rikka pärijanna” värk – ühes korteris elaksin ja teist üüriksin välja. Ma saaksin isegi kolmetoalises ühe teise toa mõnele tudengile välja üürida ja veel lisaraha saada, kui saaks mõne raamatu aastas tõlkida ja ise natuke midagi kirjutaks… Ma saaks hakkama.
Ma ei taha ju mitte midagi erilist, ma ei taha suurt autot, basseiniga maja ja igaaastaseid reise New Orleansi mardi grasile. Peaasi, et oleks külmikus muna, mida keeta ja mõni ramps lähedal. Mitte, et ma ära ütleks reisidest New Orleansi, ülemteenrist, suurest autost ja basseinist, aga see ei ole nagu eesmärk omaette.
See on nagu see anekdoot, et must mees lamab banaanipuu all, tukub ja peletab käega kärbseid eemale, tuleb rikas valge ärimees, kuldnupuga jalutuskepp käes, vaatab musta meest, ohkab ja küsib, et “Mees, mis sa siin lesid ja tukud, mine parem… No mine püüa kala!” – “Miks ma peaksin kala püüdma, sah?” – “No kala võiksid maha müüa, saaksid raha. Raha eest võiksid endale juba mingil hetkel paadi osta, saaksid võrkudega kala püüda veel rohkem raha saada!” – “Ja miks mul oleks veel rohkem raha vaja, sah?” – “No siis saaksid osta suurema paadi, palgata oma külast veel mehi tööle, püüda rohkem kala, osta veel mõne paadi, lõpuks oleks sul terve kalapüügilaevastik ja sul oleks hästi palju raha!” – “Misjaoks, sah?” – “No siis sa võiskid lõpuks ise kalapüüdmisest loobuda ja lasta teistel töö ära teha ja ise mõnusasti puhata!” – “Aga seda teen ma praegugi, sah!”
Nüüd ma saan aru, aitäh selgitamast, kogu see teadusevärk tundub hulga käegakatsutavam nüüd. Iga inimene kes on kunagi võimeline ja valmis võtma enda peale midagi nii stressirikast, olulist ja mõjutavat nagu õpetajatöö (eriti põhi- ja keskkoolis, sest seal arenevad noored mõistused…) on väärt sadat tuhandet tänu ja kasvõi kümmet kõrgharidust surnud keelte alal enda lõbukski, sest et ausõna – kui inimkond üldse midagi vajab siis see on noorte inimeste ja vaimse tervise arendamine. Eriti arvestades kui tänamatuks tööks see on muutunud ja kui paljud saavad koolist kaasa tuima ja hävinud hinge, aitab iga uus ja tugevaks kasvanud isiksus selles süsteemis natukenegi leevendust tuua. Võib-olla ma kirjutan liiga ilukirjanduslikult seda aga nii ma arvan tegelikult ka.
Kiidan vaid Nirtile takka, säänse seljataguse ja paari-kolme raamatutõlkega aastas elad ära nagu nalja. Ja vot ei olegi igasugu blingi ja sahmimist ning pooleks rebimist vaja. Elad ise kauem ja lõbusamalt ning töötulemus on kah parem. Kõik võidavad :o)
aga mis aastast see saisi ekraanipilt on?