*Mammutpostitus suunatud Kassile, kes vingus, et ma ei blogi üldse
Teadlasel seisis kaitsmine ees, nii et ta hakkas mul nagu vaeslaps aidas Vanapaganale mesijuttu ajama, et vööd oleks vaja ja särki oleks vaja ja lipsu oleks vaja ja seda oleks vaja ja teist oleks vaja ja ülikond oleks vaja osta (sinna on ju täpset ja kriitilist naisesilma vaja endastmõistetavalt) ning et kas ma ei oleks nii lahke ja ei pakiks oma kodinaid kokku ning ei sõidaks Tartusse? Mul oli parajasti eriti skisoidne ja seega antisotsiaalne ning ma-ei-lahku-oma-koopast periood, nii et ma ümahtasin selle peale midagi umbes, et nojah, eks ma siis tulen. Asi ei paranenud üldse mitte, ärasõidukuupäev lähenes, jooksin süngelt arsti vastuvõtule (arst oli asjade arenguga väga rahul muide, varsti tulen ühe rohu pealt üldse maha, teisi võtan ikka edasi nagu psühhomõrrale kohane), vaatasin, et kena soe ilmake, meeleolu paranes veidi. Kuumalaine? Mis kuumalaine? Hulluks olete läinud või? Ilmad läksid just natuke soojemaks, enam ei pea lõdisema ja vihma ei saja lagipähe. Tormasin tagasi koju asju pakkima.
Puhas aluspesu, sokid, vana arvuti voodi alt emale kohvrisse, rohud, kümme erinevat ja pilgule eristamatut musta toppi, kaks raamatut, märkmik, mp3-mängija… Valmis. Vanaema veel tormas ringiratast ümber minu nagu munas kana. “Kas sa suitsud ikka võtsid kaasa?” – “Jah.” – “Võtsid ikka piisavalt?!” Kena, kui vanemlik hool ikka taga on asjal. “Kas sa enne sõitu süüa tahad?” – “Ei.” – “No võileiba?” – “Ei.” Aga omletti ikka sööd?” – “Okei.” Selle peale lõi vanaema rõõmsalt kogu munakarbi sisu pannile ning reis võis alata. Kohver kaalus tonni ja netist väljaprinditud pileti peal oli nr. 13, lootsin sisimas, et see midagi halba ei tähenda, näiteks bussitäit röökivaid lapsi, kes Mäo ristis bussi täis oksendavad ja poolel teel mähkmevahetust vajavad. Loll iseenesest, numbrid. 3, 7, 11, 13. 523? Väljamõeldised, jama, absurdsus. Ma ju saan aru. Sellest hoolimata leian end teinekord hajameelselt ristikheinas sobramast, et ei tea, kas satub neljaleheline pihku…
Kobisin bussi, hajameelselt kohver peos. Kui juba bussis olin, siis ei hakanud tagasi välja ka pressima, mõtlesin, et istun mah, kohver süles, ja kui buss stardib, panen kohvri vahekäiku enda kõrvale. Pole selline suur priske ka, üsna kõhn. Istusin siis, silmis vist üsna kuri pilk, sest buss oli üsna täis (tagapool oli vabu kohti ka vist), inimesed kõik otsisid ikka enda numbriga istmeid (ma istusin ka ausalt 13 peal), aga minust hiilisid kõik mööda. Ma olen ainult suurt, must, kuri, rihmad ja needid ümber, mis minust karta? Igastahes keegi ei seisatanud kordagi minu kõrval, ma oleks krapsti akna alla lasknud. Igastahes kehitasin siis õlgu, panin kohvri akna alla kui buss startis ja jäin apaatselt lakke vahtima. Vahtisin Tartuni. Teadlane oli vastas, vinnas kohvri ühikani, vaatasime filme, ma jõin vett (ta oli käsu peale Everini toonud), püüdsin magada. Võõras kohas uinumine läheb teinekord raskustega. Padi oli kõva, tekk krabises imelikult, Teadlane sõudis ennast ka selga mulle. Tal on loll komme (no tegelikult armas vist), et kui ma külge keeran, siis haagib ennast mu külge läbi une ja võtab kaissu. Aga kui mul on palav ja paha, siis ma ei taha enda külge mingit nuivähki. Rabelesin end lahti, Teadlane mõmises, tõmbus eemale. Mina vähkren. Iga kord, kui külge keeran, tuleb armas nuivähk uuesti külge, rabele uuesti. Lõpuks jäin magama.
Edasised paar päeva möödusid teatud hägus, sest me läksime hommikul vara Suudlevatesse Tudengitesse sööma ja ma loputasin oma kanafilee kahe Somersbyga (Somersby, mu arm!) alla ja muidugi jõin progresseeruvalt õhtuni ja jäin känni ja nii kaks päeva reast. Igastahes järgmisel päeval ostsime siis lõputöö kaitsjale ülikonda. Haakisime endale ühe väga abivalmis müüja sappa ja loovisime teiste sarnaste praidide (müüja, närviline tüdruksõber ja veel närvilisem Lõpetaja) vahel ringi ja otsisime siis Ülikonda. Mul olid kohe kindlad nõudmised: tumehall, “mingi triip”, kaks nööpi. Müüja tassis mitmesuguseid ülikondasid rõõmsalt, Teadlasele isegi üksikud ülikonnad meeldisid, mina vaatasin virila näoga.
Meesterahvas nägi igas ülikonnas välja nagu äsja Hirvepargis kaineks maganud sutenöör, kes pole ühtegi täisoksendamata ülikonda leidnud ja on siis oma naaberkorteris elava hoopis teise kehakujuga suteka mustapesukastist midagi endale selga otsinud. Ma polnud üldse rahul. Need olid mingi odavama otsa ülikonnad ka, 150-200 eurot, ei tea, kas kvaliteet ja hind… Käärisin käised üles, röhatasin siidriaurud välja ja sukeldusin, pea ees, riiulite vahele. See ei kõlba… Too perv… Too sex and the city… Too ugly… Too grandfather… Too.. Too perfect! Rabasin ülikonna kaenlasse ja kappasin Teadlaseni. “Näh, aja selga!” Teadlane kuuletus alandlikult. Taljes tumehall ülikond, laia vahega heledamad triibud, kaks nööpi, aga kaks rida kahte nööpi, käis õige pisut pikk, aga üldmulje väga-väga soliidne, püksid istusid ka, hinnalipik lähenes viiesajale eurole, aga sellele ei pööranud ma, kuradi pursui, mingit tähelepanu. Teadlane tegi ka väheke rõõmsamat nägu enda peegelpilti vaadates (ma ei hakanud talle ütlema, et ta näeb välja nagu Tony Montana oma parematel päevadel; mulle meeldib Tony Montana) ja “Selle me võtame!” ütlesin ma müüjale. Kena. Järgmine samm oli Ristiisasse tähistama minna. Kõik kohad olid kuradi sääski täis. United Emirates of the Fucking Mosquitoes.
Paar liitrit õlut ja pangetäit Ristiisa friikartuleid hiljem kappasin apteeki ja palusin “kõikse kangemat rohtu, mis teil sääsehammustuste vastu on”. Anti mingi mikstuur pihku, piiritusebaasil segu eukalüpti- ja mentooliõlidega. Määrisin ennast sellega õhtul sisse, mingit tuntavat kasu sellest ei olnud, sügelesin ikka edasi nagu kurivaim ja läksin paiste. Kahtlustan, et ma olen sääsehammustustele tundlikum kui keskmine inimene, sest selliseid paiseid ja kärnasid teistele ei tule. :( Eli lohutas, et sellega harjuvat ära, kui nädal-kaks ennast süüa lasta, siis harjuvat keha mürgiga ära. Kole lugu küll, mul tekib juba pealinlik kaastunne kõigi vastu, kes siin ei ela. Võib-olla Pirita lähedal või Hirvepargis kuskil puude varjus mõni üksik nälginud isend on, aga minu kodu juures pole mitte ühtegi. Pole kunagi olnud. Eelmine aasta ka polnud. Hä-häh-hää.
Edasi poodi õlle järgi. Tõmmi Hiid! Edasi ühikasse. Siis helistas Nele, et kas ma ujuma tahan minna? Tahtsin, jõime Teadlasega õlut, vaatasime Stargate’i, aeg-ajalt helistasin Nelele, et kuidas edeneb, kesköösel sõitis auto ukse ette ja läksime Pangodi äärde. Jah, ma tean, joomase olekuga pimedas ujumine ei ole teab mis geniaalne vaimusähvatus, aga ega ma ei ujunudki, ma hakkasin nimelt pimedas loksuvat vett kartma (psychobitch!) ja Nele pidi üldse kurjavaimu vaeva nägema, et mind vette saada, loksusin niisama seal kalda ääres ja vaatasin, mismoodi Nele väikese blondi näkina ringi tiirutas. Vaatasin ja imetlesin teda. Kuradi ilus naine. Oleks selliseid ometi rohkem… Ujusime muidugi ainult aluspükstes, paks sääseparv ümber. Ujumiseks anti meile 30-40 minutit, vahepeal käis üks oss närvitsemas, et kas me tuleme juba ja teine oss küsis kõva häälega, et “Kas need punkarid ikka ujuvad veel või?!”
Peaks endale nüüd mõne haaknõela kuskilt läbi lükkama.
Kaapasime välja, kuivatasime, röökisime sääskede käes, haarasime õlled pihku, pressisime end autosse (kus kell 1-2 öösel magas mingi väike laps turvatoolis…) ja tagasi Tartusse. Hea rammestav oli olla, Nelet polnud ka sada aastat näinud muidugi. Ühikasse tagasi ja – magama. Magasin poole päevani. Ärkasin, vahtisin ringi segaselt, kraapisin kintsu (mida muud mul teha oligi?!), vist pesin ennast ja koperdasin pohmas peaga hommikusele esimesele suitsule. Mittesuitsetajate jaoks… Hommikune suits on nagu… Esimene sõõm hommikusest esimesest kohvist või 15 tunnise nälja peale hambad Räägupesa burksi lüüa. Mõtlesin, et lähen võtan veidi päikest, astusin trepist alla, komistasin ja kukkusin põlve lõhki ja sääre sinikaliseks. Kena. Nahk maas, tükk aega rebisin naharibasid. Loomulikult kukkusin naha maha sääsehammustuste pealt, nii et lisaks sellele, et ma seda kohta enam kratsida ei saanud, valutas kui põrguline. Ja ma kukkusin puruks oma terve põlve, mitte selle, mis ilmselt oppi vajab! Igati sant, mis sant. Liipasin tagasi ühikatuppa, viskuin voodisse ja hakkasin õnnetult kaitsmiseks valmistuvat Teadlast drillima. Esine, raisk! Kaitse! Kaitse nagu sa mõtleks seda tõsiselt! Häälda need sõnad välja! Mis sest, et ma poolest su jutust aru ei saa, sest sa oled Teadlane ja õppisid mingit täiesti arusaamatut eriala ja kirjutasid bakatöö kuskil laboris istudes, kaitse!
Tegin kurja nägu, Teadlane higistas ja kaitses. “…mõõtsin vee kontaktnurka ja…” – “Ühesõnaga,” segasin end vahele, “Vaatasid, et kui laiali tilk vajus?” Teadlane jäi vait ja põrnitses mind metsiku pilguga. Humanitaaria ja reaalia murdsid (jälle) piike. “Jah, seda võib ka nii nimetada,” ütles ta kuivalt. “Miks siis mitte nii kirjutada?” mõtlesin ning lasin tal jätkata. Kaitses lõpuni, parandasin tal mingeid hääldusvigu ja ütlesin, et kärab küll. Mis edasi? Mis ikka, poodi õlle järele. Kaapasime poodi, ostsime õllet ja Somersbyt (ngh, kui hea) ja tagasi ühikasse. Nii, mis nüüd? Hakkame netist võikuseid vaatama! Mõeldud-tehtud.
Tipuks jäi vist http://www.eelsoup.net/ See on tegelikult päris huvitav video, eriti lõpus, kui tüdruk neid angerjapoegi hakkab välja pritsima… Igastahes läks arutelu sellele, et ei tea, kas keegi ennast rahuldab ka seda vaadates? Kas kedagi erutab see? Ja Teadlane põrutas, et “Do not make fun of male prostitution!” (“Ära heida nalja meesprostituutite üle!”) Vaatasin teda suurte silmadega ja purskasin naerma. Mis? Male prostitution? What? Mida sa selle all silmas pidasid? “Do not make fun of male masturbation…” (“Ära heida nalja meeste eneserahuldamise üle…”) Teadlase puhul on sellised killud ja sõnade segiminekud täiesti tavalised. Ma ei tea kuidas ta seda teeb (täiesti tahtmatult muidugi), aga enamasti kukuvad need täiesti geniaalselt ja naljakalt välja, tükk aega saab tagantjärele lõõpida. I-le pani ta punkti sellega, et kui ma teda järgmisel päeval selle üle aasisin, siis ta teatas, et “Ainult sina suudad mind dešinfitseerida!”, mõtles natuke, ohkas ja parandas siis “Dešifreerida…”
Rõvedused vaadatud, siis rämpstoitumine: Taverna pitsa kojutellimisega. Quattro Formaggi mulle, juurde paprika ja seened. Jumalik. Minu mürk, kui ma Tartus olen. Olid ajad, kui ma suutsin 1,2 kilose pitsa endale sisse väänata. Kaks kolmandiku soojalt ja viimane kolmandik pisut hiljem. Olin õgard, olin. Seekord siis väike või väiksem, ma ei mäletagi. Nüüd hakkas peale 3ndat lõiku pisut valus juba kõhus, magu on väikeste portsudega harjunud. Filmiõhtu. Kolm filmi reast. Neist see uus Cage’i film “Drive Angry” vms on täiesti geniaalne, umbes nagu Grindhouse.
Uus päev, uus lõunani magamine. Uus suits, uus trepil koperdamine. Mis edasi? Päev vaja õhtusse saata? Sööta sääski? Verd jääb väheks?
Loomulikult burksi sööma. Mis seal Tartus muud teha rämpstoituda. Kaks kuud olen Tallinnas askeesi pidanud, peeni prantsuse siidereid tagasihoidlikult limpsinud ja silo söönud, nüüd aeg prassida. Burksi sõime mingi parkla juures asuvas burksi-jointis, tellisin endale grillburksi ja see oli vaat et sama hea kui Räägupesa. Mahlane! Majoneesi, aga natuke! Sinepit, aga natuke! Salatit, aga seda ei ajanud üle ääre! Kõht valutas jälle, friikad aitas Teadlane ära lahendada. Seejuures söötsime ka miljonit sääske, muidugi. Circle of life. Tagasi ühikasse. Võtsin ette Kiviräha mingi uuema üllitise “Pagari piparkoogi”, lugesin läbi ja jäin peale seda rahumeelselt magama pooleks päevaks.
Kivirähast tahaks teinekord veel kirjutada, ei taha küll andunud fänne pahandada, aga… Mu meelest peale “Rehepappi”… Ei ole nagu midagi eriti sealt tulnud. “Pagari piparkook” oli umbes, et… Üle ühe lehekülje söödi inimliha ja figureerisid prostituudid. Eriliselt vinge sümbolina on kõik prostituudid selles raamatus muidugi kas paksud ja koledad või siis lihtsalt koledad ja vahepeal toimub kahe elemendi sümbioos, st. prostituudid süüakse ära. Ahah. Peale iga lühijuttu mediteerisin natuke, et oli siis nüüd midagi? Oli? Ei olnud? Pigem ei olnud. Vana lihtsalt paksu pannud. Justkui loeks mingi pervo, kellel on mingi psühholoogiline värk vanade eesti muistendite, võigaste tapmistega (kannibalism, läikivad soolikad, ajude laialipritsimine) ja muuga, unenäopäevikut või psühhiaatrilise enesevabastamise päevikut. Ma võiks ju ka, näiteks, 200lk täita oma haiglaste unenägude, fantaasiatega, ulmadega, millel pole otsa ega äärt jnega ning selle siis välja anda. Saades inspiratsiooni Rimi köögist võiks sellele kogumikule nimeks panna “Orjatar Nummi odraleib”. Hmm, tegelikult, hea mõte, mul ongi rahaga kitsas käes. Nii et jääge siis ootama – Nirti uus megahitt “Orjatar Nummi odraleib”, varsti lettidel.
Järgmine päev, närviline Teadlane ringi sahmimas, minul hommikusöögiks Kohuke, asjade pakkimine (suitsud said, tänan küsimast, kaasa pakitud), Teadlane riietas end oma šikki uude ülikonda ja jooksis kaitsma, mina lohistasin oma meeletut märssi kesklinna poole, et bussini aega parajaks teha, emaga kokku lepitud, et 2-ks olen Viljandis. Istun, mõtlen, söödan sääski, tuleb A. Vaatan, kena noormees, klanitud, lehvitab mulle. Kes kurat? A. astub ligi, küsib, et no, ei tunne ära? Ikka tundsin, aga ma pole teda harjunud nii klanituna nägema. Kummaline, vist kaks aastat tagasi viimati nägin teda. Aastad… Kas tõesti on käes see iga, kus ühtäkki kohtad inimesi, keda nägid viimati “mitu aastat tagasi”? Pagan. Ristisisa oli veel kinni (mõtlesin ennast seal kerra tõmmata, meetri Premiumit tellida ja raamatut lugeda), nii et tegin kärakaga Suudlevates algust (lisaks makaronid juustuga – rämpstoit, rämpstoit!). Mis edasi, bussini kaks tundi? Siider kaasa ja Pirole.
Pirol ujutas end kohe üks Piro joodik mulle külje alla, väga meeldiv. Aitas mul aega parajaks teha. Filosofeerisime maast ja ilmast, rääkisime igasugustest asjadest, ta rääkis mulle oma isast, kellel ilmselt jalg amputeeritakse ja ma mõtlesin, et kurat. Mina istun oma hädiste murede otsas (et kust oma uue baka jaoks raha võtta), kuskil on aga inimesed, kellel amputeeritakse jalg… Tundsin end väikse ja tähtsusetuna, tapsin sääski ja põletasin neid vihaselt tulemasina leegi sees ning vaatasin, mismoodi nad sisinal surid ja oma viimaseid tõmbluseid tegid. Mul oli nende vastu nii suur viha ja raev, et… Jalad olid juba veriseks kratsitud. Tundus mõistlik kolmandat siidrit lahti korkides. Parm jutustas, mina tapsin ja jõin ning aeg lendas märkamatult.
Bussi istudes helistas Teadlane ja teatas võidukalt, et oli lõputöö A peale kaitsnud!
Ma olin selleks ajaks nii uimane ja surnud ja pisut ka purjus, et selle asemel, et püsti karata ja üle bussi röökida, et mu Teadlane ei ole enam lihtsalt Teadlane, vaid Teadlane, BA, ümisesin midagi, et ahah, väga kena, tubli oled, viskasin telefoni kinni ja jäin silmapilkselt magama. Sõna otseses mõttes, ma nägin veel Tartu Kaubatemplit ja järgmisel hetkel tegin silmad lahti ja vaatasin, et oh kurat, Maagümnaasium. Mu vana kool… Ei olnudki õudusunenägu (teate küll, selline, kus justkui ärkate unenäos üles ja selgub, et te käite kümnendas klassis ja teil on mates kontrolltöö), vaid ma olingi sekundiga Viljandisse jõudnud. Kobisin bussist maha ja vaatasin lolli näoga ringi. Kus siis ema on? Tegin bussijaama parklale tiiru peale. Ema perekonnas on sada liiget, kõigil on oma autod, ema ostis endale enda raha eest mingi Žiguli (mulle meeldivad, suured avarad istmed, kurvad silmad) ja pidi justkui sellega vastas olema. Parklas oli kaks Žigulid, üks oli tühi, teises oli kuri habemik mees, kes mind vihaselt vaatas. Telefonikõne emale. “Kus kurat sa oled?!” – “Centrumi parklas, tule siia!” – “Mul on raske kohver, tule sina siia!” – “Oeh, okei.”
Ema tõmbas vinge maasturiga bussijaama ette. Nojah, lapse äratoomiseks oli siis mehe maasturi võtnud. Selgituseks, ei ole lihtsalt raha tuuldeloopimine (sellest, et kas Eesti kliimas on maastur priiskamine või mitte, räägin ma ka kunagi), maasturiga käib kasuisa metsa tegemas. Istusin sisse, panin suitsu ette – “Autos suitsu ei tee.” Oeh. Vajusime Centrumi parklasse, sealt Elisa esindusse. “Mu mammal oleks teie Mint pulka vaja.” Kiire asjaajamine, lihtne. Allkirjad siia, siia ja siia, kuumaks selline ja selline, kui ei tööta või ei sobi, toote kahjustamata toote 7 päeva pärast tagasi. Mis edasi? No traditsiooniliselt – ema pakkus välja, et läheme sööme. Kuna ta on minu ema, siis ta armastab vürtsikat toitu ja läksime Viljandi armeenia kööki. Tellisime lambaliha tomatikastmes, ema veel mõtles, et telliks pannukaid ka, ma hoiatasin, et no kui hiljem jaksad, siis tellid, praegu mitte. Ootasime. Ootasime veel. Ema rüüpas tomatimahla. Tomatimahl ja mu mamma käivad kokku nagu ossid ja träna või jõulud ja hapukapsas või Sharm el Sheikh ja turistid või…No lahutamatu. Vaatasin, et ema on kõvasti alla võtnud. Varem oli ta selline ümmargune, nüüd on… Nüüd oli täitsa asjalik. Juuksed on ka pikaks kasvanud. Varsti on piff valmis. No ja siis toodi meile mõlemale pool lammast, pool Hiina riisitoodangust, pangetäis kapsasalatit ja liiter vürtsikat tomatikastet. Ema põrnitses metsiku pilguga oma portsu, mina muigasin ja lõin kahvli sisse. Issand, kui hea. Just õigeks hautatud lammas, pehme, maitsev riis, salat oli mahlane ja hea ja see tomatikaste… Kui Viljandisse satute, siis minge kindlasti armeenia restorani. Posti tänavalt saab sisse keerata autoga. Ja jala minnes… Eee… Minge mööda Tartu tänavat ja siis otsige platsi, kus on maasikas ja see on selle platsi ääres. Hinnad on krõbedad, aga söönuks saate kindlasti. Kindlasti. KINDLASTI. Ägasime oma portsude otsas ja toppisime toitu sisse. Mõned suutäied jäidki söömata. Täielik toiduorgia. Söögikohast vajusime välja ja pidime murule langema nagu murtud tiibadega linnukesed.
Tükk aega kosusime ja siis kaapisime minema. Ema sõidab mul mõistlikult, kui 100 on lubatud, siis ta sõidab enamasti 95-100-ga. “Mu hauaplats on surnuaial täiesti olemas veel,” ütles ta mulle. “Mul pole sinna kiiret.” Mingid kaubikud ja autoloksud kimasid meist mööda nagu seisvatest postidest. Ma ütleks, et 120 oli keskmine kiirus. Jõudsime siis kõigepealt nende suurde elamisse, ema võttis sealt klaviatuuri peale ning käis poes (korvikandja oli ju omast käest) ning mina langesin hõisates oma vanale sõbrale kaela. “THOMPSON! Tommi! Tibu! Kullake! Mu kallis!”
.thompson & nirti 5 aastat tagasi
Thompson keeras ennast sellepeale kringlisse, jättis mu seelikule tolmused käpatemplid, haukus pisut rõõmsalt ja siis hüppas mulle sülle. Vaatasin, et kas tal ikka juua on (oli), käisime poes ära, laadisime asjad autosse ja sõitsime paar kilomeetrit eemale tallu, kus ema praegu pesitseb. Kasuisa ema nimelt on pisut haige ja ema elab seal, hooldab ema ja peab talu üleval. Sinna läks ka mu arvuti ja Mint-pulk.
“Kass!” karjusin, kui ema hoovi keeras. “Kana!!” Ema muigas ja loovis loomade vahel vabalt. Tulin autost välja. Sada sääske ümbritses mind kohe. Vaatasin ringi, süütasin suitsu (suitsud peletavad sääski ka) ja uurisin ümbrust. Jumalik lillelõhn. Sirelid, toomingad, linnud laulsid… Maakoer Norri (tervitustega Drule & Normanile siinkohal) vaatas mu üle, tegi katse haukuda, aga ma panin ta alfaemase pilguga paika. Mustavalgekirju kass peesitas taluõel ja liigutas minu suunas vurre. No ja siis ma tegin tutvust Kanaga. Ema talus elabki hetkel ainult üks kana (ta pidi esmaspäeval juurde ostma, aga siis laekus ta võsuke, Nublu, nagu ta mind kutsub).
Kana on väga eriline kana. Nimelt on ta esiteks väga ilus kana. Suur Äntu mõisast omal ajal toodud pruun suleline, kelle pruunides sulgedes oli pisut musta ja vist ka punast. Väga ilusa kujuga ja selle armsa kanasabaga, noh, teate küll, see pisike atsakas kanade sulgedest sabake, mis püsti on. Suur kana. Vaatas mind. Rääkis minuga. Konkreetselt, rääkis. Klouksus vaikselt, pea viltu. Tuli tegi katset mu saabast süüa ja astus väärikalt eemale, kui ma võlutult teda tema sabast haarata üritasin. Ema väike koer Timbu teda väga ei armasta, nimelt Kana on pähe võtnud, et Timbu tuleb talust minema peksta ja vahelduva eduga ta seda ka tegi, tormates koera poole, nii et koer vingudes teisele poole maja põgenes. Kassi Kana armastas, käis armastavalt ümber tema ja imetles. Kass tundus temasse samasuguse väärika armastusega suhtuvat.
Kui ma ümber talu kõndisin, sireleid, puid ja lilli (iirised!) imetlesin, siis käis Kana mul järel nagu koer ning avaldas arvamust. Et mis sa siis kõnnid? Lilled? Jah, lilled on kenad. Oot, seisa natuke ja tapa neid sääski, las tõmblevad, siis ma näen ja nokin neid… Hiljem andis ema mulle saabaste asemel leopardimustrilised tuhvlid, millega köögi ja õue vahet käia, nendest sattus Kana pöörasesse vaimustusse, pressis ennast mulle ligi, kui ma trepi peal suitsu tegin, vaatas mind ja tuhvleid armastavalt ja püüdis leoparditähne tuhvlite pealt ära nokkida. Katseid saba näpsata pareeris osavalt ja klouksis etteheitvalt selliste familiaarsuste peale.
Hiljem näitas mulle ema nõutult Kana mune. Need olid nimelt lapikud. “Ta on nii paks, et istub oma munad lapikuks…” kommenteeris ta nõutult. Loomi oli üldse talu ümber palju. Käod kukkusid ja linavästrikud uitasid vabalt ringi. Kempsus (selles talus on isegi duširuum!) elas nurgas priske paks ämblik. Sattusin ka temast vaimustusse ja mängisin mõttega ta Tallinnasse kaasa võtta ja terraariumisse elama panna, aga ühtegi sobivat keeratava kaanega purki ei sattunud silma. Bioloogikalduvustega kulturnik.
Siis järgnes arvutisse Mindi paigaldamine ning emale arvuti sobivaks tegemine. Paroolid, mängud. Mahjong, Bejeweled Blitz internetis, Internet Spades, Freecell, Solitaire… Postimees, minu blogi, e-mail. Pikk dresseerimine ja drill. “Mis sa siis teed, kui nett ära kaob?”, “Mis on netipulga PIN?”, “Mis on su arvuti parool?”, “Mis on Facebooki parool?”, “Mis sa teed, kui arvuti stand-by peale läheb?” Ema pole arvutite vallas täielik võhik, nii et asi läks päris edukalt. “See punane on internet, roheline on MSN ja sinine on Word!” õpetasin ma talle nupusüsteemi. “Mängud on siin üleval ja see on Elisa ühendus!” Ema konspekteeris innukalt. Lõpuks lahjendasime internetiliikudeks siidrit. Ema pole veel helistanud, nii et kas asjad töötavad või on arvuti plahvatanud. Vajusin kell 22 magama.
Hommikul viidi mind bussi peale. Suvaline igas Kükametsa jaamas peatuv maaliinibuss nööris Tallinnasse sõidu eest 7,5 eurot ja alla 26. aastase inimese soodustust mulle lihtsalt ei antud. “Minu masin teie ID-kaarti ei tunnista!” teatas bussijuht ja maksingi täishinna, peaasi, et istuma saaks. Minupoolne bussiaken ei paistnud läbi, sest seal oli mingi asi nii paksult kondenseerunud. Kiristasin hambaid. Panin mp3 mängija üürgama ja vahtisin lakke. Sain hea inimene olla, buss tõmbas lennujaamas peatusesse, turistid kobisid maha ja ma vaatan – üle vahekäigu on mobiiltelefon. Jõllitan hetke ja siis rebisin klapid peast ja kappasin välja. Bussijuht õiendas veel kottidega. Milline daam minu kõrval istus? Mingi kõhn poisipeaga blondiin, vanem… Ahhaa, seal! “Vabandage!” Tädi ei tee kuulmagi. “Ee.. Hei?” Tädi pöördus ringi ja ma ulatasin mobiiltelefoni. “Oh, you are just an angel, thank you very much!” (“Oh, te olete lihtsalt ingel, suur tänu!”). Nojah, kui klapid peas istuda, siis ei pane tähelegi, et inimesed on inglased… “Hei?” on õnneks suhteliselt universaalne hüüatus, nii et selle peale tädi reageeris. Naeratasin kohtlaselt ja sööstsin tagasi bussi. Äkki nüüd ei peeta eestlasi varasteks ja luuseriteks vähemalt ühes peres? :D
Ise mõtlesin, et kurat, kui mu ID-kaart ei tööta… Aga samas, ma tegin selle alles eelmisel aastal enne Kairosse ja Iisraeli sõitu? Aga äkki on ära hõõrdunud või väändunud… Mõtlesin, et kui bussijaamas mõni politseiauto peaks olema, siis kargan ligi ja palun neil kontrollida, et kas töötab. Muidu istuvad ja kohvitavad päev läbi, küllap neil mõni selline maššin ka on, millega nad ID-kaartide kehtivust vms kontrollivad ja ma tahan ju seaduskuulekas kodanik olla ja mitte trollis kontrollile vahele jääda mittetöötava… Ühtegi politseiautot ei paistnud olevat. Kohe tuli vana klassivend Andero, tuntud ka kui “veebikonstaabel Andero” meelde ja see kära, et issand, politseiriik. Tühja ta on, kui neid vaja on, pole kuskil. Helistasin endale murelikult tunnipileti ja sellega oli ka mingi jama. Enamasti ta ütleb, et “Soodustus andmebaasist kontrollitud, pilet kehtib kuni…”, seekord mühatas midagi ja siis ütles, et pilet kehtib kuni… Olin murelik. Aga lohutasin ennast, et no kontrolli näeb kord aastas, kui sedagi. Miks peaks nad täna peale tulema?
Ja ma olin Tallinnas! Tagasi kodus! Issand, meretuul! MITTE ÜHTEGI KURADI SÄÄSKE! Viru keskus! Tammsaare park! Jumalik! Oleviste! Paks Margareeta! Linnahall! Tallinn, mu Tallinn! Ja, ikka mitte ühtegi sääske!
Peale Linnahalli peatust tuli kontroll peale.
Andsin surijailmel oma ID-kaardi ja ISIC-u tädile ja mõtlesin, et kui mulle nüüd 40 eurot mingi vigase kaardi eest väänatakse… Istu siis seal autos ja tõesta mingite telefonilogidega, et sa helistasid… Aga ei, inglanna poolt selgakasvatatud inglitiivad kaitsesid mind ning mingeid probleeme polnud, tõmmati lipsti läbi ja mindi teiste kallale. Üks ähmis tädike viidi trammijuhi juurde, et ta piletit osta saaks. Ei tea, kas tal oli kuukaart läbi saanud eelmisel päeval? Mille alusel mõnel lubatakse pilet osta ja teised viiakse autosse? Tädi nägi tõesti mitte-kriminaal välja ja ähmis, aga… No muidugi, inimesel peab olema võimalus “kahju” hüvitada, ei pea ju alati trahvima. Paar ambaali ja ülbet noorukit toimetati pikema piiksumiseta veokisse. Hingasin kergendatult.
Balti jaam mõjus nagu kodune aed või nii. Rasvas ujuvate tšeburekkide hais! Kerjused! Parmiud! Mitte ühtegi kuradima sääske!
Jõudsin koju. Korter jahe, mõnus. Mitte ühtegi kuradima sääske!
Läksin rõdule ja istusin oma punasesse nahast tugitooli. Jahe, tuuline, mitte ühtegi kuradima sääske!
Ma olen kodus tagasi! Mitte ühtegi kuradima sääske!
/…/
Kes mu kaaluteema vastu huvi tunnevad: lahkusin Tallinnast 79,9 kaaludes ja tulin tagasi, 79,9 kaaludes. Seejuures sai ennast oimetuks söödud korduvalt rämpstoidust (ja ka heast toidust) ja joodud ära piisav kogus alkoholi, et varustada energiaga väike tšarterlend Riiga.
Mina ei tea, mis mu kehaga toimub.
N.
