Vanaema ikka lõigub õhtusöögi kõrvale tavaliselt värske kurgi viilusid, kolibakteri puhangu arenedes olen ma seda järjest kasvava vaenulikkusega seiranud ning ikka uurinud, et “Eesti kurk vä?” Üle elada masu, keskkool, hunnik armusuhteid ja joominguid Hirvekas, depressioonid-mustad augud ning erinevates kõrtsides filosofeerimised ning siis kärvata mingisuguse kurgi söömise kätte – no see oleks lihtsalt solvav. Jaa, Eesti kurk, kinnitab vanaema. Püüame ikka Eesti tootjaid toetada oma väheste eurodega. Hmm, jaa. Vähesed eurod. Tudeng ja pensionär ja Teadlane.
Jälle oli uudis, et mingi toiduaine hind kahekordistub. Oli vist suhkur? Jah, suhkur. Õnneks suhkrut lusikaga pakist sisse ei aja. Uudised hinnatõusudest on juba igapäevase elu osaks saanud. Kaupmehed halavad, et maailmaturu hinnad ja nad vaevu püsivad pinnal & konkurentsis, samas Eesti Pank just väljastas uudise, et 2010 aasta viimases kvartalis sai toiduainetööstus rekordilise kasumi. Rekordilise! Kasumi! Jah, eks seal muidugi mängib rolli see, et inimesed ostsid euro tuleku hirmus endale massiliselt varusid sahvrisse ja keldrisse, tuleb oodata ja vaadata, et kas suured kasumid jätkuvad ka selle aasta edenedes. Samas see uudis torkas mingit valusat kohta küll natuke. Pole see ju ainus taoline uudis, kasumites ujuvad ka Eesti Energia ja muud (monopolid), tavakasutaja kiristab hambaid, lööb ajalehesabas välku ja lööb ohates poes PIN-koodi sisse.
Tuleb hääletada nö. jalgadega. Vähem osta ja süüa! Mis tuletab mulle meelde…
Talvel tekkis mul stressisöömine, üks rohi soodustab mul kaalutõusu ka, kosusin jõudsasti. Tavaline oli üks pakk teeküpsiseid päevas ära krõbistada kohvi kõrvale, rääkimata piiritust võileivatamisest. Kui kaal juba väga jubedaid numbreid näitama hakkas, siis taipasin, et midagi on väga valesti, samuti ei mõjunud selline asi pere rahakotile just hästi. Ühesõnaga – ma läksin paksuks. Jälle. Paar aastat tagasi olin, võtsin alla, nüüd võtsin jälle juurde. Siiski mitte päris ainult enda süül vist.
Tegelikult algas see probleem juba eelmisel kevadel tasapisi, kui ma oma rohtusid võtma hakkasin. Alguses ma ei pannud seda tähele, sest kaaluprobleeme polnud mul selleks ajaks tükk aega olnud, kuid tundus, et iga kuuga lisandus natuke. Ma ei mäletagi, millal mul söögiisu tõusma hakkas. Vist sügisel? Happy fat, sest Teadlane kolis minu juurde? Ravimid tegid mu üsna tuimaks ka, ma ei pidanud väga murettekitavaks, et 68 muutus 70-ks, 70 72-ks ja nii edasi. ~180cm pikkuse juures ei paista üksikud kilod silma ka, lühematel naistel on üksikud kilod suurem mure. Ma mahtusin veel oma riietesse, tissid muutusid boonusena ka suuremaks ja Teadlane on sedasorti mees, kes ei tekita taolistest asjadest suuremat probleemi. No kui tekitaks, siis ma tõmbaks talle vist mööda kõrvu ka, ma ei tea… Ma usun, et ta kiibitseks mu ümber vist siis ka, kui ma 120 kilo kaaluks. Pigem ta hoopis viuksus mu kõhnem olemise ajal, et kui ma 75 kilo kaalusin (meie kunagisel kohtumismomendil aastaid-aastaid tagasi), siis mul olid suuremad rinnad… Ühesõnaga sitta sest kaalust, andke tissid tagasi. Mehed… Naistel peavad olema pikad-pikad juuksed, need peavad olema võimalikult lahtiselt, heljuma tuules, naine ise istub, malbelt, merineitsi asendis kivi peal ja naeratab, suured rinnad nõtkelt rinnakorvile toetumas…
Istun arvuti taga edasi, ebanõtkelt, juuksed lühikesed, turris ja püsti nagu Rumcajsi habe.
Mõtlesin, et “ma tegelen sellega homme”. Homme on aga ajamääratlus, mis ei jõua mitte kunagi kohale. Lõpuks, kui Kaal juba 75 ja 76 näitama hakkas, siis ma tegin mõned abitud katsed söömist piirata, aga paarinädalased piiramised ainult pidurdasid kaalutõusu, mitte ei langetanud seda ja ma langesin uuesti mingisse letargiasse. Selle aasta märtsis näitas kaal 88 ja mul tekkis paanika.
Vanaema oli ka, noh, vanaema ja ei pidanud paljuks oma lapselapsekesele oma ringkäikudelt tuua pirukakest või moosipallikest või koogitükki, mille ma siis keresse väänasin. Näitasin talle siis kevadel oma paisunud keha, rääkisime asjad selgeks, vanaema sai ka aru, et asjad on halvasti. Nüüd olen igasugusele snäkkimisele ja võileivatamisele lõpu teinud. Resoluutse. Tahtejõust mul kriisiolukorras puudu ei jää ilmselt. Rahakotile mõjub selline asi hästi. Sõitke sitale oma hinnatõusudega, ma saan väikese rahaga ka hakkama! Kehakaalule mõjub ka. Kuskil 8 kilo kadus esimese laksuga ilma erilise vaevata, kilod lihtsalt sulasid mu ümbert ja seejuures ma ei teinud midagi erilist, lihtsalt… Sõin normaalse inimese kombel. Väikesed portsud, tervislik toit.
Nüüd olen mingi platoo peal, kaal ei liigu ei üles ega alla, kuigi kaalutõusu eelsesse faasi minekuks oleks umbes sama palju veel vaja alla võtta, 8-12 kilo. Kaal lihtsalt seisab, kuigi ma söön vähe, söön peamiselt juurvilja ja valku (hommikusöögiks omlett, kodujuust, õhtusöögiks hautatud köögiviljamixid, liha) ning joon palju vett. Vett hoian suure pudeliga arvuti kõrval ja joomisega ei teki probleeme, vesi on mulle alati meeldinud.
Lugesin netist selle ravimi kohta väga põhjalikult, mida ma võtan ja mis siis tundub, et kaalu kergitama ja isudega mängima hakkas, tundub, et ma olen veel (endale omaselt) kergelt pääsenud – mõned on selle ravimi peal 40-50 kilo (!) juurde võtnud ning mitte grammigi alla saanud, kuigi arstid on nad pannud 800-900kcal dieedile. Kaal seisab mul 80 peal juba vaat et kuu aega ja ma olen arvutanud, et ma saan vaevu 1000-1200kcal kätte oma toidust. Mõnikord pressin endale topsi jogurtit sisse või suure vaevaga moosileiva, et kcal hulka natukenegi suurendada ja vältida seda kardetud “säästurežiimi” Et miks nii vähe? Ma kohe räägin, sellega on veel eraldi teema.
Alguses oli kohutav sellele snäkkimisele lõpu tegemine, portsude vähendamine ja rämpstoitumisele piiri panemine. Keha oli harjunud talve jooksul saama süsivesikuid ja neid palju saama. Näljatunne oli kogu aeg, see ajas katust sõitma päris korralikult. Vähkresin öösiti voodis ja nägin unes torte. Ärkasin näljaselt, tormasin hommikueine kallale, läksin magama näljaselt. Sama oli ka vahetult enne oma söömisharjumiste muutmist. Ma sõin ja sõin ja sõin ja kõht täis ei saanudki. Nagu põeks Prader-Willi sündroomi. Sel semestril ma ju kooli praktiliselt ei jõudnudki ja lõpuks sai otsus tehtud, et vahetan eriala. Annan suvel paberid kultuuriteadusesse sisse. See oli pikk kaalumine, vaidlemine ja mõtlemine pereringis, aga otsus sai tehtud ja ma olen sellega rahul.Nüüd tuleb ainult kuskilt 4000€ leida, aga ma olen optimistlik. Saan, leian, teen, olen. Ma olen Nirti. Ma olen võitmatu.
Aga pikapeale keha harjus ära. Harjumise asi, eksole, irvhambad ütlevad, et isegi poomisega harjub lõpuks, lõpetad seal nööri otsas rabelemise. Näljatunne kadus. Kindlatel aegadel väikeste portsude söömine rahuldas täiesti. Küpsisekauss ei isuta enam ja leib võib minu poolest kapis seista hallitamiseni. Ausalt öeldes võiks seal küpsisekausis vist kivid olla minu poolest. Ah et kuidas?
Selle killer-rohuga on nii, et ma võtsin seda alguses 600mg ja kõik oli vaimses plaanis alguses roosiline, kui need kaalujamad ja imelikud isud kõrvale jätta. Need probleemid, millega ma alguses psühhiaatriahaigla uksest sisse kihutasin nagu rakett, kadusid. Lõpuks aga, nagu ikka, tekkisid uued. Peamiselt – kõigest on puudu. Emotsioonidest, “kottimisest”, motivatsioonist… Isegi blogimisega, nagu isegi märkate, on sitasti. Miski ei eruta enam nii, nagu peaks.
Nüüd ma võtan 300mg mõnda aega ja kavatsen veel vähendada ja võib-olla selle rohu pealt üldse maha tulla, sest ma tunnen ennast selle rohu peal nagu akvaariumikala – istun oma akvaariumis, mull-mull, vaatan kuidas elu kahelt poolt mööda läheb, ise midagi õieti teha ei taha, jaksa, emotsioonegi pole (ma pole vist aasta otsa nutnud, mina, superemo-Nirti!), mitte midagi pole, kirjutada ei jaksa (!!!), mitte midagi ei taha, miski ei paku naudingut. Ühesõnaga – anhedoonia.
Nüüd, seda rohtu 300mg võttes pääses ilmselt mõjule teine rohi, mida ma võtan (ma olen väga well-medicated young lady!). See teine rohi on ka väga hea rohi, kontrollib mu äkkvihahoogusid ja, hm, muud, aga selle üks kõrvalmõju on see, et see pärsib päris tugevalt isu. Minu meelest seda kasutatakse buliimikute ja binge-eaterite ravis ka. Ja nüüd ongi mul see probleem, et praktiliselt kõik, mida ma söön, maitseb nagu papp ja peale paari ampsu tunnen, et oeh, no enam ei taha, palun, kas ma tohin ära minna lauast? Söögitegemise lõhnad ajavad oksele. Vanaema tegi täna kotlette, ise tegi, hakklihast. Mõelge, mahlased kodused kotletid! Varem oleks see lõhn mul suu vett jooksma ajanud, täna põgenesin õhku ahmides rõdule ja redutasin seal. Hea soe ilm ka vahelduseks, ei peagi lõdisema.
Sellepärast mul ongi kcal hulk 1000-1200 keskmiselt või isegi vähem, sest ma vaatan toitu, isegi oma mingeid eelmiseid lemmiktoite ja neelatan (vastikusest), surun ohke alla ja siis pigistan endale selle toidu sisse mingis minimaalses koguses. Köögis on kuhi jumalikult ilusaid ja ahvatlevalt mürkrohelisi Granny Smith õunasid, mille ma varem oleks endale ühe päevaga sisse ragistanud, nüüd seisavad. Minu lemmikud… Ma ei taha. Miks? Paha! Kapis on Felixi “Hapukurk”, mis samuti poleks varem kuigi kaua seisnud, nüüd seisab. Kurb. Käisin eelmisel või üleeelmisel nädalal sõbraga, kelle ma tema huvide, välimuse ja eesnime tähe järgi edaspidi siin blogis Eliks ristin, Hesburgeris, tellisin endale kaks topsi kohvi ja 1 hesburgeri, vanasti jäi mul alati 1 burger burgerrahulolust puudu ja teinekord vitsutasin rahulolevalt kaks burgerit sisse, nüüd läks viimane amps üsna vaevaliselt. Ja teate, selline olukord on sama kehv kui näljatunne. Kui sa mitte midagi ei taha. Nokk kinni, saba lahti. Rahulolust jääb alati midagi puudu.
Aga irooniliselt ilmselt kaal enne ei kuku-normaliseeru, kui ma tolle esimese ravimi pealt maha tulen täielikult. Ja teine raamat ka enne valmis ei saa, loomingulisust pärsib see ka päris kõvasti. Ideed on, enne magamajäämist ma mõtlen häid asju, arvuti taha istudes – “…” Igastahes ei kavatse ma seda suve akvaariumikalana mööda saata. Vot nõnda. Ma ei tea, kui ma nädal aega ainult vett jooks, võib-olla siis kaal nihkuks natuke kuskile poole, aga ma ei näe vajadust ennast piinata sellisel kombel. Öeldakse, et koonduslaagrites pakse inimesi polnud. Huvitav, kas selle ravimi peal annaks priskena nälga surra?
Ega see muidu polekski nii oluline, vähemalt ei tõuse enam ja ~80 kilo on 180cm pika inimese jaoks vist normaalkaalu ülemine piir, aga ma ei näe vist kuigi ilus välja (tahaks ujumas käia suvel ikka) ning mu garderoobist on suurem osa ostetud keha jaoks, mis kaalub 65-68 kilo. Ja odavam oleks alla võtta, kui garderoobi ümber vahetama hakata. Samas, suurem büst on muidugi positiivne.
Siit muidugi ka moraal – igal asjal, mis te endale sisse õgite, olgu see siis toit või ravim, on omad kõrvalmõjud. Sellest johtuvalt hakkasin uurima ka igasugute muude asjade kõrvalmõjusid. Paari aasta pärast saab mul 10 aastat erinevate beebipillide peal. See oli ka väga tore lugemine. Tõestisündinud lood sellest, mismoodi inimene on 10 aastat pille võtnud ja siis veetis 10 aastat viljakusravi tehes, et oma “värke” uuesti tööle saada.
Aga praegune kaaluplatoo, hm, kas see on selle kaalutõstva “ravimi” süü? Sest ma ju söön pikemat aega nagu pulmadeks valmistuv printsess. Või on tõesti käes see kohutav “säästurežiim”? Oeh. Aga arvestades, et ma olen istuva eluviisiga, siis ei tohiks see ju väga vähe olla kaloraažilt? Minu puhul oleks vist õige öelda “magava eluviisiga”. Vahepeal on perioode, kus ma lihtsalt suurema osa ajast magan ja tukun, nii hea on olla. Eriti kui väljas sajab vihma ja on külm, siis kerin end teki sisse ja loen (praegu on käsil “Kuidas karastus teras”), vaikselt triivin unemaale, mõtlen, olen…
Lugesin Daki blogist, kuidas ta käis kõrtsitamas ja keegi tegi talle kaalu kohta inetu märkuse. 3 nädalat tagasi sünnitanud naisele… Ega see pole muidugi otsa ette kirjutatud, et “Ma just sünnitasin!” või “Ma võtan ravimeid, mis tõstavad kaalu/pärsivad kaalulangetust!”, aga kui keegi minu lähedale praegu pekinalju peaks tulema tegema, siis ma ilmselt suhtuks asjasse (ka) täie rangusega. Ffs, ma pole kuude kaupa vist ühtegi sellist päeva näinud, kus kaloreid oleks üle 1500, kommi-küpsist ei söö, võileibasid ei söö, lihast söön kanaliha (Sipelga 14 tuleb meelde: “Ssssa kuuled mis ma kuulsin, KANARINDA anna talle; tead poiss, senikaua kuni mina siin elan, sööd seda mis mina sulle annan…”), kartulit-riisi ei söö, tatart nokin natuke… No ei õgi. Kaal ei lange. Mina ei õgi. Kaal ei lange. Minu süü seisneb rohtude võtmises ja selles, et ma ei reageerinud talvel asjale varem. No süü on üldse selline mõiste, et parem, kui seda mitte üldse kellegi kaela veeretama hakata.
Aga vahepeal ma vältisin väljaskäimisi selle pärast. Kui ma 88 kilo olin. Ma ei taha/tahtnud neid haletsevaid pilke. Nüüd ma olen väheke kokku tõmmanud, nüüd vist isegi julgen tuttavate silma alla sattuda. No kurat võtaks.Hale, kas pole?
Igastahes 2 juunil on uus arstiaeg, siis vähendan “selle rohu” kogust veelgi ja vaatan, mis sünnib. Poole võrra vähendamine on justkui pilku klaarimaks tõmmanud, analüüsi- ja mõtlemisvõime on tagasi tulemas. Aga kas ka emotsioonid? Üliemotsionaalsus? Kas lasen kõhna koletise jälle puurist välja? The return of the skinny crazy psychobitch?
Oh jah.
Vähemalt on täna hea soe ilm.
/…/
Sama ajal Tartus, heade mõtete linnas, kultuuri kantsis: “Eesti Üliõpilaskondade Liit väidab oma Facebooki kontol, et Tartu Ülikooli doktorantuuri tulnud Kameruni õppur sai möödunud nädalal kolmandat korda Tartus peksa ning pakib nüüd kohvreid.”
Palju õnne.
EDIT hiljem: EÜL ajab mingit jama. See muidugi ei välista, et kamerunlane peksa sai. Kommentaaridest on aga tekkinud mulje, et on võimalus, et ehk sai asja eest.
N.
See kõik paneb mind mõttele, et… Kuna ma ju nüüd ka sellesama rohu pealt maas olen (ja une pealt ja normaalse söömise pealt jne), siis ma võin ette kanda, kas kaal hakkab langema ka. St kas langeb alla raseduseelset piiri. Muidugi, praegu on mu organism täiesti teine, aga ma mäletan hästi, et hoolimata söömisest ja trennist seisis mu kaal täpselt sama kaua sama koha peal, kuni ma rohtu sõin… Ma küll ei taha panna kõike rohu süüks, eks ma olen laisk ka, aga äkki, kurat, ikka on tal ka oma osa?
Two humble suggestions:
trenn trenn trenn, rohkem trenni and then some.
roheline tee ja süüa võid mida tahad…tõesti ükskõik… nii 2-4 liitrit päevas, ka kuumal suvel (roheline tee on jahutava toimega ka, aitab kuumust taluda), eriti hea on manustada suure pooleliitrise tassi kaupa. Miks ta toimib? Guugeldasin green tea diet, proovisin ja toimis.
Tulemus: -15kg ja kaal jäi püsima 61 peale (olen 173cm), ei liikunud sealt enam 2 aastat.
Kõrvalmõju: mu hgb langes 63 peale ja pidin 2 kuud käima haiglas rauatilguti küljes seebikaid vaatamas:( Teejoomine tuli ka maha jätta ja nüüdseks olen 6 kilo kosunud:( OEHH
kas te võite öelda, millise ravimi kohta jutt käib?
Samas see oleneb kehaehitusest ka. See trennitamine. Mõnel hakkab lihas ruttu vohama ja kaalu tuleb juurdegi, mis nt mulle ei sobi, kuna tahaks pigem kergem ja vormis olla, kui punnitavate lihastega ja seetõttu raskem. Mul sääred ja reied ehitavad lihaseid isegi pikema jalutuskäigu peale, üldse ei käi närvidele.. mkm, ei käi. Sääremarjadega võiks varsti puuhalge peenemaks purustada, kuid ülekaalu on ligi 15 kg ja ei liigu see näitaja enam kuskile, tee, mida tahad.
Kas niisama selle rohelise tee keresse kallamine ka kasulik on või peab ikka sinna juurde korralikult trenni mõistes rahmeldama? Kasuliku all mõtlen naisterahvale kõlbuliku kaalu kätte saamist.
Trenni ja tee koosmõjul kadus kaal kahe kuuga. Tegin kolm korda nädalas 2,5 tundi vihast trenni: tund aega jooksin lindil, siis tegin kõik lihased masinatel läbi ja siis tund aega bodypumpi, aga see mõjus rohkem kehakujule just – lame kõht ja kenam rüht ja jõud, energia.
Roheline tee mõjus kaalule ka ilma trennita, sest teisel aastal ma üldse trennis ei käinud, aga kaal püsis paigal. Nirti oskab õnneks tervislikult toituda, siis loodetavasti see teekallamine ta verele nii laastavalt ei mõju. Aga oht on, et see uhub kõik maost välja, enne kui miski kasulik imenduda jõuab:( Efektiivne, aga jah.. kui mõistust ei jätku (nagu mul paraku juhtus), siis annab tagasilööke..
Tjah, selle trenniga on nagu ta on – põlvega peaks arstile minema, vahepeal ei saa käiagi (kole sõna “operatsioon” kummitab) ja tugev skolioos seljas… Ütleme, et Pilatese trennist tulin ma peale 20 minutit ära, valupisarad silmis. :/ Pidi olema väga leebe, muuhulgas ka seljalihaseid trimmiv ja just luuhädadega inimestele, aga mina olin 1-2 päeva peale Pilatest voodihaige, roomasin enamvähem kempsuni. Kole lugu küll selle kehaga. Kangekaelses kehas kangekaelne vaim nagu Teadlane selle sõnastas.
Rohelist teed võib proovida juua küll, ma iseenesest armastan rohelist teed, aga olen viimasel ajal kohvi peale üle liikunud. Ei tea, kas pakitee on ka joodav kraam või peab ikka teelehtedest pruulima seda?
Kusjuures beebipillidest ja hilisematest probleemidest rasestumisel on päris palju räägitud, aga keegi pole vist suutnud seda tõestada. Või on?
Loogiliselt võttes – kui sa oma keha kümneks-viieteistkümneks-kahekümneks aastaks viid kunstlike hormoonidega sellisesse seisundisse, et munasarjad ei väljasta munarakke, siis vist on pisut naiivne eeldada, et see päris ohutu on. Ja järjest enam levib ju see komme, et “Ah, võtan pille reast edasi, päevad on nii tüütud.” Ma pole isegi sellest patust päris puhas. Naistearstilt sai kunagi küsitud, et “Kas võib nii?” (oli vist mingi reis tulemas või muu “hädaline põhjus”) ja vastus oli umbes, et sitta kah.
Kas ma saan õigesti aru, et probleemid on eelkõige neil, kes võtavad pille nii, et keha ei toodagi munarakke? Et minul, kes ma pole kordagi seda seitsmepäevast vahet ära jätnud, ei tohiks põdemiseks põhjust olla? Sest ma olen sel teemal arstiga ka vestelnud, tema ütles muidugi, et ära pabla, aga veits ikka paneb muretsema. :D
Munarakke ei toodeta juurde, kõik on kaasasündinud ja pillide puhul….ee…ei võeta neid igakuiselt lihtsalt kasutusse.
Ma usun, et kõik teavad seda niigi, keegi ei viitsi lihtsalt nii tehniliseks minna. Lihtsalt mina, kes ma kavatsen veel lapsi saada, muretsen selle pärast, kas normaalse hormoontsükli mõjutamine võib mõjutada ka mu tulevast võimet lapsi saada.
Trenni koha pealt: kas sa ujumist oled proovinud? See säästab kindlasti põlvi rohkem kui isegi igapäevane käimine ja räägitakse, et muudele kehaosadele olevat kah hea.
Pakitee käib ka, ma ise olingi tetleyhoolik. Ujumine kõlab hästi, säästaks keha.
Minu täiesti “naine rahva seast” arvamus pillide teemal – geenid ja vanus määravad seal ka omajagu palju. Ehk siis, kui esiemade seas teadaolevalt viljakusega pole teab mis probleeme olnud, et tekita pillide söömine neid suure tõenäosusega ka sulle. Teiseks, rääkigu elustiiliajakirjad, mis tahes, esimene saiake tasub ahju lükata enne 30. juubelit. Pärast seda iga kobedate munarakkude arv ikkagi kipub kahanema.
Ise mugisin tablette seitse-kaheksa aastat, rasedaks jäin põhimõtteliselt kuuga. Tutvusringkonnas samasuguseid näiteid veel palju.
Ma ei taha muidugi öelda, et jajaa, kühveldage kahe suupoolega tablette sisse, ei sest ole lugu. Eks nad mõjutavad keha ikka, hormoonsüsteem on väga keeruline asi. Aga mingi raudpolt reegel see nüüd küll pole, et kui tablette võtad, siis pärast rasedaks jäämisega suured probleemid.
Uurisin ennast peegli ees, liigne kehakaal on kuidagi imelikult jaotunud – näiteks rangluud on mul üsnagi teravalt väljas. Peale koputades on koputamisheli. Õlad on luu ja nahk. Sõrmed ja randmed on kondised, soonilised lausa. Ja kui ma selja sirgu ajan ja kõhu sisse tõmban, siis joonistuvad ribid ka isegi välja (?!). Sinna juurde veel D korv… Pin-up girl nabast ülespoole! Sääred tunduvad ka üsna normaalsed olevat, sääreluu on üsna naha all. Kõik liigne tundub olevat just keskosas. Kirjeldasin Praktikule, et mu kehatüüp pole mitte õun ega pirn, vaid rattaga sõitev sombreerot kandev mehhiklane pealtvaates.
Kanna rohkem seelikuid.
S.t. kuna su indeks on umbes sama mis mul praegu ja ma omast arust nagu … ömm, täitsa kaunis justkui ju, ja kehatüübilt ka sarnane, siis mul tekib tahtmine iriseda, et sul on liiga kõrged standardid jms.
Samas, eks sa oled mus 8 a noorem ka. Ma ka alla 25-sena ei oleks malbelt leppinud, et olengi tugevalt kurviline, imetlege!
…
Aga vähemalt minu puhul ei ole roheline tee küll midagi imelist teinud ei trenniga kombineeritud kujul ega trennita, kuigi ma ilma mingi teadlikkuse või plaanita selle mõjul lahjuda jõin teda aastaid umbes 3 l päevas.
Ja vahel rohkem ka.
Söömise aseaineks tundus teejoomine jube hea, aga üle 2-3 kg ma pole üldse elus kunagi suutnud järjest alla võtta, nii et… Ei aidanud ka roheline tee midagi.
Nüüd olen ka kohvile üle läinud. Täidab paremini kõhtu kuidagi.
Mul pükse polegi peale ühe paari vanade velvetite, mis kapinurgas vedelevad.
Kui te, daamid, kollijutte tahate kuulda, siis…
palun:
kunstlikud naissuguhormoonid, kui neid on aastaid võetud, pidid hiljem selle võtja poisslaste suguorganite arengule pidurdavat mõju avaldama. Euroopas olla meeste munandite suurus viimase paarikümne aastaga just sel põhjusel traagiliselt vähenenud.
Lisage siia juurde, et kassatshekkide kuumustundlik paber sisaldab naissuguhormoonide taolisi aineid, mis põhjustavad poisslastel samasuguseid häired ja naistel kaalutõusu; ning et paljudes pehmest plastikust mänguasjades, eriti neid odavates hiina omades, leidub üle normi ftalaate, mil on samasugune mõju, pluss veel närvisüsteemi arengut pärssiv mõju; njaa…. tulevik ei ole roosiline.
Platoost lahti saamiseks võib proovida ühepäevast paastumist või siis vastupidi, suuremat söömist. Et kuskil 2000 sisse ajada, süüa kõike head-paremat ja siis vaadata, mis kaal järgmisel päeval teeb.
Läbi proovitud mõlemad – ja aitasid.
Öösõnaga, sul on kaks probleemi seoses kaalu püsimisega ja üks probleem seoses treeninguga.
Las ma teen diagnostikat.
Kaalu püsimine on põhjustatud kas platoost või ravimitest. Ravimeid sa ära jätta ei saa, nii et seda testida ei saa. Platoo olemasolu sa ka otseselt kontrollida ei saa. Selle vastu aitab ainevahetuse intensiivistamine kas treeningu näol või menüüd muutes. Kui sul on sihke “keskkoht läheb paksuks” kehatüüp, siis soovitan vältida kõike, millel on vähegi kõrgem glükeemiline indeks.
Treeningu mõttes ujumine, hularõngas, jala käimine, suure palli otsas aelemine kodus (tead küll, mida ma mõtlen), veloergomeeter (kogu keha hõlmav, liigeseid ei kurna), crosstrainer . Alati on mõttekas ennast liigutada – esiteks on enesetunne parem, teiseks on pekk paremas vormis, kolmandaks õige liigutamise ja venitamise peale kaovad pooled valud ära.
Igasugused inimkatsed ämbritäite rohelise teega, musta kohvi-suitsude dieet, ainult vee joomine jne on ka muidugi huvitavad, aga eeem… Kuulake nüüd inimest, kelle KMI on 19 normaalselt süües, eksole :p
Kusjuures, kui nüüd äärmuslikuks minna, siis suitsetamine võib kaalulangetamise vaatenurgast pikemas mastaabis täitsa asjalik mõte olla. Sest, noh, keemiaraviga on võimalik 80->45kg poole aastaga saavutada, kontrollitud :P
Kurgilohutuse kohapealt: too Eesti kurk pole kah mingi garantii, üks rekkajuht rääkis, kuidas ta õkva Hispaaniast oli Luunjasse kurke toonud, kus need siis ümber pakendati. Lihtsalt sellepärast, et tootlus jäi tellimustele alla ja lepingutrahve ei tahetud.
Ära usalda kedagi :o)
Minu tuttavad on samadel põhjustel Skandinaaviast liha toonud. Läheb kah eestimaise pähe müüki. :D
Kusjuures, palli ostmine on mõte. Selle fit-balli. Hüppenöör… Mu alumised naabrid vist ei oleks rõõmsad kui 80 kilo (viimastel andmetel isegi 79,8 isegi) ja 180cm nende lae peal üles-alla hüplema hakkkaks.
Aga täna hommikul vaatas mulle peeglist otsa pikkade sihvakate jalgade, suuurte ümarate rindade, üllatavalt liivakellakujulise keha, nõtke kaelaja käte, indiapäraselt kumerate puusade ja terava pilguga mustajuukseline naine. Whom I rather liked. Nii et see kaaluteema pole kuigi terav.
Olen Tartus & suht kännis juba traditsiooniliselt. Ja kapis on veel õlut!
Nirti off.
Selle fit-balliga saab igast perverssusi ka teha, sina kindlasti tead paremini. Et öösõnaga lõbu rohkem kui rubla eest.
A ma tahaks pigem teada, mis on see vihahoogude taltsutamise rohi.
tuleb end kurnatuks võimelda. siis kaob viha ka nagu võluväel, naised!