Vanaema ikka lõigub õhtusöögi kõrvale tavaliselt värske kurgi viilusid, kolibakteri puhangu arenedes olen ma seda järjest kasvava vaenulikkusega seiranud ning ikka uurinud, et “Eesti kurk vä?” Üle elada masu, keskkool, hunnik armusuhteid ja joominguid Hirvekas, depressioonid-mustad augud ning erinevates kõrtsides filosofeerimised ning siis kärvata mingisuguse kurgi söömise kätte – no see oleks lihtsalt solvav. Jaa, Eesti kurk, kinnitab vanaema. Püüame ikka Eesti tootjaid toetada oma väheste eurodega. Hmm, jaa. Vähesed eurod. Tudeng ja pensionär ja Teadlane.
Jälle oli uudis, et mingi toiduaine hind kahekordistub. Oli vist suhkur? Jah, suhkur. Õnneks suhkrut lusikaga pakist sisse ei aja. Uudised hinnatõusudest on juba igapäevase elu osaks saanud. Kaupmehed halavad, et maailmaturu hinnad ja nad vaevu püsivad pinnal & konkurentsis, samas Eesti Pank just väljastas uudise, et 2010 aasta viimases kvartalis sai toiduainetööstus rekordilise kasumi. Rekordilise! Kasumi! Jah, eks seal muidugi mängib rolli see, et inimesed ostsid euro tuleku hirmus endale massiliselt varusid sahvrisse ja keldrisse, tuleb oodata ja vaadata, et kas suured kasumid jätkuvad ka selle aasta edenedes. Samas see uudis torkas mingit valusat kohta küll natuke. Pole see ju ainus taoline uudis, kasumites ujuvad ka Eesti Energia ja muud (monopolid), tavakasutaja kiristab hambaid, lööb ajalehesabas välku ja lööb ohates poes PIN-koodi sisse.
Tuleb hääletada nö. jalgadega. Vähem osta ja süüa! Mis tuletab mulle meelde…
Talvel tekkis mul stressisöömine, üks rohi soodustab mul kaalutõusu ka, kosusin jõudsasti. Tavaline oli üks pakk teeküpsiseid päevas ära krõbistada kohvi kõrvale, rääkimata piiritust võileivatamisest. Kui kaal juba väga jubedaid numbreid näitama hakkas, siis taipasin, et midagi on väga valesti, samuti ei mõjunud selline asi pere rahakotile just hästi. Ühesõnaga – ma läksin paksuks. Jälle. Paar aastat tagasi olin, võtsin alla, nüüd võtsin jälle juurde. Siiski mitte päris ainult enda süül vist.
Tegelikult algas see probleem juba eelmisel kevadel tasapisi, kui ma oma rohtusid võtma hakkasin. Alguses ma ei pannud seda tähele, sest kaaluprobleeme polnud mul selleks ajaks tükk aega olnud, kuid tundus, et iga kuuga lisandus natuke. Ma ei mäletagi, millal mul söögiisu tõusma hakkas. Vist sügisel? Happy fat, sest Teadlane kolis minu juurde? Ravimid tegid mu üsna tuimaks ka, ma ei pidanud väga murettekitavaks, et 68 muutus 70-ks, 70 72-ks ja nii edasi. ~180cm pikkuse juures ei paista üksikud kilod silma ka, lühematel naistel on üksikud kilod suurem mure. Ma mahtusin veel oma riietesse, tissid muutusid boonusena ka suuremaks ja Teadlane on sedasorti mees, kes ei tekita taolistest asjadest suuremat probleemi. No kui tekitaks, siis ma tõmbaks talle vist mööda kõrvu ka, ma ei tea… Ma usun, et ta kiibitseks mu ümber vist siis ka, kui ma 120 kilo kaaluks. Pigem ta hoopis viuksus mu kõhnem olemise ajal, et kui ma 75 kilo kaalusin (meie kunagisel kohtumismomendil aastaid-aastaid tagasi), siis mul olid suuremad rinnad… Ühesõnaga sitta sest kaalust, andke tissid tagasi. Mehed… Naistel peavad olema pikad-pikad juuksed, need peavad olema võimalikult lahtiselt, heljuma tuules, naine ise istub, malbelt, merineitsi asendis kivi peal ja naeratab, suured rinnad nõtkelt rinnakorvile toetumas…
Istun arvuti taga edasi, ebanõtkelt, juuksed lühikesed, turris ja püsti nagu Rumcajsi habe.
Mõtlesin, et “ma tegelen sellega homme”. Homme on aga ajamääratlus, mis ei jõua mitte kunagi kohale. Lõpuks, kui Kaal juba 75 ja 76 näitama hakkas, siis ma tegin mõned abitud katsed söömist piirata, aga paarinädalased piiramised ainult pidurdasid kaalutõusu, mitte ei langetanud seda ja ma langesin uuesti mingisse letargiasse. Selle aasta märtsis näitas kaal 88 ja mul tekkis paanika.
Vanaema oli ka, noh, vanaema ja ei pidanud paljuks oma lapselapsekesele oma ringkäikudelt tuua pirukakest või moosipallikest või koogitükki, mille ma siis keresse väänasin. Näitasin talle siis kevadel oma paisunud keha, rääkisime asjad selgeks, vanaema sai ka aru, et asjad on halvasti. Nüüd olen igasugusele snäkkimisele ja võileivatamisele lõpu teinud. Resoluutse. Tahtejõust mul kriisiolukorras puudu ei jää ilmselt. Rahakotile mõjub selline asi hästi. Sõitke sitale oma hinnatõusudega, ma saan väikese rahaga ka hakkama! Kehakaalule mõjub ka. Kuskil 8 kilo kadus esimese laksuga ilma erilise vaevata, kilod lihtsalt sulasid mu ümbert ja seejuures ma ei teinud midagi erilist, lihtsalt… Sõin normaalse inimese kombel. Väikesed portsud, tervislik toit.
Nüüd olen mingi platoo peal, kaal ei liigu ei üles ega alla, kuigi kaalutõusu eelsesse faasi minekuks oleks umbes sama palju veel vaja alla võtta, 8-12 kilo. Kaal lihtsalt seisab, kuigi ma söön vähe, söön peamiselt juurvilja ja valku (hommikusöögiks omlett, kodujuust, õhtusöögiks hautatud köögiviljamixid, liha) ning joon palju vett. Vett hoian suure pudeliga arvuti kõrval ja joomisega ei teki probleeme, vesi on mulle alati meeldinud.
Lugesin netist selle ravimi kohta väga põhjalikult, mida ma võtan ja mis siis tundub, et kaalu kergitama ja isudega mängima hakkas, tundub, et ma olen veel (endale omaselt) kergelt pääsenud – mõned on selle ravimi peal 40-50 kilo (!) juurde võtnud ning mitte grammigi alla saanud, kuigi arstid on nad pannud 800-900kcal dieedile. Kaal seisab mul 80 peal juba vaat et kuu aega ja ma olen arvutanud, et ma saan vaevu 1000-1200kcal kätte oma toidust. Mõnikord pressin endale topsi jogurtit sisse või suure vaevaga moosileiva, et kcal hulka natukenegi suurendada ja vältida seda kardetud “säästurežiimi” Et miks nii vähe? Ma kohe räägin, sellega on veel eraldi teema.
Alguses oli kohutav sellele snäkkimisele lõpu tegemine, portsude vähendamine ja rämpstoitumisele piiri panemine. Keha oli harjunud talve jooksul saama süsivesikuid ja neid palju saama. Näljatunne oli kogu aeg, see ajas katust sõitma päris korralikult. Vähkresin öösiti voodis ja nägin unes torte. Ärkasin näljaselt, tormasin hommikueine kallale, läksin magama näljaselt. Sama oli ka vahetult enne oma söömisharjumiste muutmist. Ma sõin ja sõin ja sõin ja kõht täis ei saanudki. Nagu põeks Prader-Willi sündroomi. Sel semestril ma ju kooli praktiliselt ei jõudnudki ja lõpuks sai otsus tehtud, et vahetan eriala. Annan suvel paberid kultuuriteadusesse sisse. See oli pikk kaalumine, vaidlemine ja mõtlemine pereringis, aga otsus sai tehtud ja ma olen sellega rahul.Nüüd tuleb ainult kuskilt 4000€ leida, aga ma olen optimistlik. Saan, leian, teen, olen. Ma olen Nirti. Ma olen võitmatu.
Aga pikapeale keha harjus ära. Harjumise asi, eksole, irvhambad ütlevad, et isegi poomisega harjub lõpuks, lõpetad seal nööri otsas rabelemise. Näljatunne kadus. Kindlatel aegadel väikeste portsude söömine rahuldas täiesti. Küpsisekauss ei isuta enam ja leib võib minu poolest kapis seista hallitamiseni. Ausalt öeldes võiks seal küpsisekausis vist kivid olla minu poolest. Ah et kuidas?
Selle killer-rohuga on nii, et ma võtsin seda alguses 600mg ja kõik oli vaimses plaanis alguses roosiline, kui need kaalujamad ja imelikud isud kõrvale jätta. Need probleemid, millega ma alguses psühhiaatriahaigla uksest sisse kihutasin nagu rakett, kadusid. Lõpuks aga, nagu ikka, tekkisid uued. Peamiselt – kõigest on puudu. Emotsioonidest, “kottimisest”, motivatsioonist… Isegi blogimisega, nagu isegi märkate, on sitasti. Miski ei eruta enam nii, nagu peaks.
Nüüd ma võtan 300mg mõnda aega ja kavatsen veel vähendada ja võib-olla selle rohu pealt üldse maha tulla, sest ma tunnen ennast selle rohu peal nagu akvaariumikala – istun oma akvaariumis, mull-mull, vaatan kuidas elu kahelt poolt mööda läheb, ise midagi õieti teha ei taha, jaksa, emotsioonegi pole (ma pole vist aasta otsa nutnud, mina, superemo-Nirti!), mitte midagi pole, kirjutada ei jaksa (!!!), mitte midagi ei taha, miski ei paku naudingut. Ühesõnaga – anhedoonia.
Nüüd, seda rohtu 300mg võttes pääses ilmselt mõjule teine rohi, mida ma võtan (ma olen väga well-medicated young lady!). See teine rohi on ka väga hea rohi, kontrollib mu äkkvihahoogusid ja, hm, muud, aga selle üks kõrvalmõju on see, et see pärsib päris tugevalt isu. Minu meelest seda kasutatakse buliimikute ja binge-eaterite ravis ka. Ja nüüd ongi mul see probleem, et praktiliselt kõik, mida ma söön, maitseb nagu papp ja peale paari ampsu tunnen, et oeh, no enam ei taha, palun, kas ma tohin ära minna lauast? Söögitegemise lõhnad ajavad oksele. Vanaema tegi täna kotlette, ise tegi, hakklihast. Mõelge, mahlased kodused kotletid! Varem oleks see lõhn mul suu vett jooksma ajanud, täna põgenesin õhku ahmides rõdule ja redutasin seal. Hea soe ilm ka vahelduseks, ei peagi lõdisema.
Sellepärast mul ongi kcal hulk 1000-1200 keskmiselt või isegi vähem, sest ma vaatan toitu, isegi oma mingeid eelmiseid lemmiktoite ja neelatan (vastikusest), surun ohke alla ja siis pigistan endale selle toidu sisse mingis minimaalses koguses. Köögis on kuhi jumalikult ilusaid ja ahvatlevalt mürkrohelisi Granny Smith õunasid, mille ma varem oleks endale ühe päevaga sisse ragistanud, nüüd seisavad. Minu lemmikud… Ma ei taha. Miks? Paha! Kapis on Felixi “Hapukurk”, mis samuti poleks varem kuigi kaua seisnud, nüüd seisab. Kurb. Käisin eelmisel või üleeelmisel nädalal sõbraga, kelle ma tema huvide, välimuse ja eesnime tähe järgi edaspidi siin blogis Eliks ristin, Hesburgeris, tellisin endale kaks topsi kohvi ja 1 hesburgeri, vanasti jäi mul alati 1 burger burgerrahulolust puudu ja teinekord vitsutasin rahulolevalt kaks burgerit sisse, nüüd läks viimane amps üsna vaevaliselt. Ja teate, selline olukord on sama kehv kui näljatunne. Kui sa mitte midagi ei taha. Nokk kinni, saba lahti. Rahulolust jääb alati midagi puudu.
Aga irooniliselt ilmselt kaal enne ei kuku-normaliseeru, kui ma tolle esimese ravimi pealt maha tulen täielikult. Ja teine raamat ka enne valmis ei saa, loomingulisust pärsib see ka päris kõvasti. Ideed on, enne magamajäämist ma mõtlen häid asju, arvuti taha istudes – “…” Igastahes ei kavatse ma seda suve akvaariumikalana mööda saata. Vot nõnda. Ma ei tea, kui ma nädal aega ainult vett jooks, võib-olla siis kaal nihkuks natuke kuskile poole, aga ma ei näe vajadust ennast piinata sellisel kombel. Öeldakse, et koonduslaagrites pakse inimesi polnud. Huvitav, kas selle ravimi peal annaks priskena nälga surra?
Ega see muidu polekski nii oluline, vähemalt ei tõuse enam ja ~80 kilo on 180cm pika inimese jaoks vist normaalkaalu ülemine piir, aga ma ei näe vist kuigi ilus välja (tahaks ujumas käia suvel ikka) ning mu garderoobist on suurem osa ostetud keha jaoks, mis kaalub 65-68 kilo. Ja odavam oleks alla võtta, kui garderoobi ümber vahetama hakata. Samas, suurem büst on muidugi positiivne.
Siit muidugi ka moraal – igal asjal, mis te endale sisse õgite, olgu see siis toit või ravim, on omad kõrvalmõjud. Sellest johtuvalt hakkasin uurima ka igasugute muude asjade kõrvalmõjusid. Paari aasta pärast saab mul 10 aastat erinevate beebipillide peal. See oli ka väga tore lugemine. Tõestisündinud lood sellest, mismoodi inimene on 10 aastat pille võtnud ja siis veetis 10 aastat viljakusravi tehes, et oma “värke” uuesti tööle saada.
Aga praegune kaaluplatoo, hm, kas see on selle kaalutõstva “ravimi” süü? Sest ma ju söön pikemat aega nagu pulmadeks valmistuv printsess. Või on tõesti käes see kohutav “säästurežiim”? Oeh. Aga arvestades, et ma olen istuva eluviisiga, siis ei tohiks see ju väga vähe olla kaloraažilt? Minu puhul oleks vist õige öelda “magava eluviisiga”. Vahepeal on perioode, kus ma lihtsalt suurema osa ajast magan ja tukun, nii hea on olla. Eriti kui väljas sajab vihma ja on külm, siis kerin end teki sisse ja loen (praegu on käsil “Kuidas karastus teras”), vaikselt triivin unemaale, mõtlen, olen…
Lugesin Daki blogist, kuidas ta käis kõrtsitamas ja keegi tegi talle kaalu kohta inetu märkuse. 3 nädalat tagasi sünnitanud naisele… Ega see pole muidugi otsa ette kirjutatud, et “Ma just sünnitasin!” või “Ma võtan ravimeid, mis tõstavad kaalu/pärsivad kaalulangetust!”, aga kui keegi minu lähedale praegu pekinalju peaks tulema tegema, siis ma ilmselt suhtuks asjasse (ka) täie rangusega. Ffs, ma pole kuude kaupa vist ühtegi sellist päeva näinud, kus kaloreid oleks üle 1500, kommi-küpsist ei söö, võileibasid ei söö, lihast söön kanaliha (Sipelga 14 tuleb meelde: “Ssssa kuuled mis ma kuulsin, KANARINDA anna talle; tead poiss, senikaua kuni mina siin elan, sööd seda mis mina sulle annan…”), kartulit-riisi ei söö, tatart nokin natuke… No ei õgi. Kaal ei lange. Mina ei õgi. Kaal ei lange. Minu süü seisneb rohtude võtmises ja selles, et ma ei reageerinud talvel asjale varem. No süü on üldse selline mõiste, et parem, kui seda mitte üldse kellegi kaela veeretama hakata.
Aga vahepeal ma vältisin väljaskäimisi selle pärast. Kui ma 88 kilo olin. Ma ei taha/tahtnud neid haletsevaid pilke. Nüüd ma olen väheke kokku tõmmanud, nüüd vist isegi julgen tuttavate silma alla sattuda. No kurat võtaks.Hale, kas pole?
Igastahes 2 juunil on uus arstiaeg, siis vähendan “selle rohu” kogust veelgi ja vaatan, mis sünnib. Poole võrra vähendamine on justkui pilku klaarimaks tõmmanud, analüüsi- ja mõtlemisvõime on tagasi tulemas. Aga kas ka emotsioonid? Üliemotsionaalsus? Kas lasen kõhna koletise jälle puurist välja? The return of the skinny crazy psychobitch?
Oh jah.
Vähemalt on täna hea soe ilm.
/…/
Sama ajal Tartus, heade mõtete linnas, kultuuri kantsis: “Eesti Üliõpilaskondade Liit väidab oma Facebooki kontol, et Tartu Ülikooli doktorantuuri tulnud Kameruni õppur sai möödunud nädalal kolmandat korda Tartus peksa ning pakib nüüd kohvreid.”
Palju õnne.
EDIT hiljem: EÜL ajab mingit jama. See muidugi ei välista, et kamerunlane peksa sai. Kommentaaridest on aga tekkinud mulje, et on võimalus, et ehk sai asja eest.
N.
