.31 mai ehk kuidas ma juurde võtsin, alla võtsin ja mis edasi sai

Vanaema ikka lõigub õhtusöögi kõrvale tavaliselt värske kurgi viilusid, kolibakteri puhangu arenedes olen ma seda järjest kasvava vaenulikkusega seiranud ning ikka uurinud, et “Eesti kurk vä?” Üle elada masu, keskkool, hunnik armusuhteid ja joominguid Hirvekas, depressioonid-mustad augud ning erinevates kõrtsides filosofeerimised ning siis kärvata mingisuguse kurgi söömise kätte – no see oleks lihtsalt solvav. Jaa, Eesti kurk, kinnitab vanaema. Püüame ikka Eesti tootjaid toetada oma väheste eurodega. Hmm, jaa. Vähesed eurod. Tudeng ja pensionär ja Teadlane.

Jälle oli uudis, et mingi toiduaine hind kahekordistub. Oli vist suhkur? Jah, suhkur. Õnneks suhkrut lusikaga pakist sisse ei aja. Uudised hinnatõusudest on juba igapäevase elu osaks saanud. Kaupmehed halavad, et maailmaturu hinnad ja nad vaevu püsivad pinnal & konkurentsis, samas Eesti Pank just väljastas uudise, et 2010 aasta viimases kvartalis sai toiduainetööstus rekordilise kasumi. Rekordilise! Kasumi! Jah, eks seal muidugi mängib rolli see, et inimesed ostsid euro tuleku hirmus endale massiliselt varusid sahvrisse ja keldrisse, tuleb oodata ja vaadata, et kas suured kasumid jätkuvad ka selle aasta edenedes. Samas see uudis torkas mingit valusat kohta küll natuke. Pole see ju ainus taoline uudis, kasumites ujuvad ka Eesti Energia ja muud (monopolid), tavakasutaja kiristab hambaid, lööb ajalehesabas välku ja lööb ohates poes PIN-koodi sisse.

Tuleb hääletada nö. jalgadega. Vähem osta ja süüa! Mis tuletab mulle meelde…

Talvel tekkis mul stressisöömine, üks rohi soodustab mul kaalutõusu ka, kosusin jõudsasti. Tavaline oli üks pakk teeküpsiseid päevas ära krõbistada kohvi kõrvale, rääkimata piiritust võileivatamisest. Kui kaal juba väga jubedaid numbreid näitama hakkas, siis taipasin, et midagi on väga valesti, samuti ei mõjunud selline asi pere rahakotile just hästi. Ühesõnaga – ma läksin paksuks. Jälle. Paar aastat tagasi olin, võtsin alla, nüüd võtsin jälle juurde. Siiski mitte päris ainult enda süül vist.

Tegelikult algas see probleem juba eelmisel kevadel tasapisi, kui ma oma rohtusid võtma hakkasin. Alguses ma ei pannud seda tähele, sest kaaluprobleeme polnud mul selleks ajaks tükk aega olnud, kuid tundus, et iga kuuga lisandus natuke. Ma ei mäletagi, millal mul söögiisu tõusma hakkas. Vist sügisel? Happy fat, sest Teadlane kolis minu juurde? Ravimid tegid mu üsna tuimaks ka, ma ei pidanud väga murettekitavaks, et 68 muutus 70-ks, 70 72-ks ja nii edasi. ~180cm pikkuse juures ei paista üksikud kilod silma ka, lühematel naistel on üksikud kilod suurem mure. Ma mahtusin veel oma riietesse, tissid muutusid boonusena ka suuremaks ja Teadlane on sedasorti mees, kes ei tekita taolistest asjadest suuremat probleemi. No kui tekitaks, siis ma tõmbaks talle vist mööda kõrvu ka, ma ei tea… Ma usun, et ta kiibitseks mu ümber vist siis ka, kui ma 120 kilo kaaluks. Pigem ta hoopis viuksus mu kõhnem olemise ajal, et kui ma 75 kilo kaalusin (meie kunagisel kohtumismomendil aastaid-aastaid tagasi), siis mul olid suuremad rinnad… Ühesõnaga sitta sest kaalust, andke tissid tagasi. Mehed… Naistel peavad olema pikad-pikad juuksed, need peavad olema võimalikult lahtiselt, heljuma tuules, naine ise istub, malbelt, merineitsi asendis kivi peal ja naeratab, suured rinnad nõtkelt rinnakorvile toetumas…

Istun arvuti taga edasi, ebanõtkelt, juuksed lühikesed, turris ja püsti nagu Rumcajsi habe.

Mõtlesin, et “ma tegelen sellega homme”. Homme on aga ajamääratlus, mis ei jõua mitte kunagi kohale. Lõpuks, kui Kaal juba 75 ja 76 näitama hakkas, siis ma tegin mõned abitud katsed söömist piirata, aga paarinädalased piiramised ainult pidurdasid kaalutõusu, mitte ei langetanud seda ja ma langesin uuesti mingisse letargiasse. Selle aasta märtsis näitas kaal 88 ja mul tekkis paanika.

Vanaema oli ka, noh, vanaema ja ei pidanud paljuks oma lapselapsekesele oma ringkäikudelt tuua pirukakest või moosipallikest või koogitükki, mille ma siis keresse väänasin. Näitasin talle siis kevadel oma paisunud keha, rääkisime asjad selgeks, vanaema sai ka aru, et asjad on halvasti. Nüüd olen igasugusele snäkkimisele ja võileivatamisele lõpu teinud. Resoluutse. Tahtejõust mul kriisiolukorras puudu ei jää ilmselt. Rahakotile mõjub selline asi hästi. Sõitke sitale oma hinnatõusudega, ma saan väikese rahaga ka hakkama! Kehakaalule mõjub ka. Kuskil 8 kilo kadus esimese laksuga ilma erilise vaevata, kilod lihtsalt sulasid mu ümbert ja seejuures ma ei teinud midagi erilist, lihtsalt… Sõin normaalse inimese kombel. Väikesed portsud, tervislik toit.

Nüüd olen mingi platoo peal, kaal ei liigu ei üles ega alla, kuigi kaalutõusu eelsesse faasi minekuks oleks umbes sama palju veel vaja alla võtta, 8-12 kilo. Kaal lihtsalt seisab, kuigi ma söön vähe, söön peamiselt juurvilja ja valku (hommikusöögiks omlett, kodujuust, õhtusöögiks hautatud köögiviljamixid, liha) ning joon palju vett. Vett hoian suure pudeliga arvuti kõrval ja joomisega ei teki probleeme, vesi on mulle alati meeldinud.

Lugesin netist selle ravimi kohta väga põhjalikult, mida ma võtan ja mis siis tundub, et kaalu kergitama ja isudega mängima hakkas, tundub, et ma olen veel (endale omaselt) kergelt pääsenud – mõned on selle ravimi peal 40-50 kilo (!) juurde võtnud ning mitte grammigi alla saanud, kuigi arstid on nad pannud 800-900kcal dieedile. Kaal seisab mul 80 peal juba vaat et kuu aega ja ma olen arvutanud, et ma saan vaevu 1000-1200kcal kätte oma toidust. Mõnikord pressin endale topsi jogurtit sisse või suure vaevaga moosileiva, et kcal hulka natukenegi suurendada ja vältida seda kardetud “säästurežiimi” Et miks nii vähe? Ma kohe räägin, sellega on veel eraldi teema.

Alguses oli kohutav sellele snäkkimisele lõpu tegemine, portsude vähendamine ja rämpstoitumisele piiri panemine. Keha oli harjunud talve jooksul saama süsivesikuid ja neid palju saama. Näljatunne oli kogu aeg, see ajas katust sõitma päris korralikult. Vähkresin öösiti voodis ja nägin unes torte. Ärkasin näljaselt, tormasin hommikueine kallale, läksin magama näljaselt. Sama oli ka vahetult enne oma söömisharjumiste muutmist. Ma sõin ja sõin ja sõin ja kõht täis ei saanudki. Nagu põeks Prader-Willi sündroomi. Sel semestril ma ju kooli praktiliselt ei jõudnudki ja lõpuks sai otsus tehtud, et vahetan eriala. Annan suvel paberid kultuuriteadusesse sisse. See oli pikk kaalumine, vaidlemine ja mõtlemine pereringis, aga otsus sai tehtud ja ma olen sellega rahul.Nüüd tuleb ainult kuskilt 4000€ leida, aga ma olen optimistlik. Saan, leian, teen, olen. Ma olen Nirti. Ma olen võitmatu.

Aga pikapeale keha harjus ära. Harjumise asi, eksole, irvhambad ütlevad, et isegi poomisega harjub lõpuks, lõpetad seal nööri otsas rabelemise. Näljatunne kadus. Kindlatel aegadel väikeste portsude söömine rahuldas täiesti. Küpsisekauss ei isuta enam ja leib võib minu poolest kapis seista hallitamiseni. Ausalt öeldes võiks seal küpsisekausis vist kivid olla minu poolest. Ah et kuidas?

Selle killer-rohuga on nii, et ma võtsin seda alguses 600mg ja kõik oli vaimses plaanis alguses roosiline, kui need kaalujamad ja imelikud isud kõrvale jätta. Need probleemid, millega ma alguses psühhiaatriahaigla uksest sisse kihutasin nagu rakett, kadusid. Lõpuks aga, nagu ikka, tekkisid uued. Peamiselt – kõigest on puudu. Emotsioonidest, “kottimisest”, motivatsioonist… Isegi blogimisega, nagu isegi märkate, on sitasti. Miski ei eruta enam nii, nagu peaks.

Nüüd ma võtan 300mg mõnda aega ja kavatsen veel vähendada ja võib-olla selle rohu pealt üldse maha tulla, sest ma tunnen ennast selle rohu peal nagu akvaariumikala – istun oma akvaariumis, mull-mull, vaatan kuidas elu kahelt poolt mööda läheb, ise midagi õieti teha ei taha, jaksa, emotsioonegi pole (ma pole vist aasta otsa nutnud, mina, superemo-Nirti!), mitte midagi pole, kirjutada ei jaksa (!!!), mitte midagi ei taha, miski ei paku naudingut. Ühesõnaga – anhedoonia.

Nüüd, seda rohtu 300mg võttes pääses ilmselt mõjule teine rohi, mida ma võtan (ma olen väga well-medicated young lady!). See teine rohi on ka väga hea rohi, kontrollib mu äkkvihahoogusid ja, hm, muud, aga selle üks kõrvalmõju on see, et see pärsib päris tugevalt isu. Minu meelest seda kasutatakse buliimikute ja binge-eaterite ravis ka. Ja nüüd ongi mul see probleem, et praktiliselt kõik, mida ma söön, maitseb nagu papp ja peale paari ampsu tunnen, et oeh, no enam ei taha, palun, kas ma tohin ära minna lauast? Söögitegemise lõhnad ajavad oksele. Vanaema tegi täna kotlette, ise tegi, hakklihast. Mõelge, mahlased kodused kotletid! Varem oleks see lõhn mul suu vett jooksma ajanud, täna põgenesin õhku ahmides rõdule ja redutasin seal. Hea soe ilm ka vahelduseks, ei peagi lõdisema.

Sellepärast mul ongi kcal hulk 1000-1200 keskmiselt või isegi vähem, sest ma vaatan toitu, isegi oma mingeid eelmiseid lemmiktoite ja neelatan (vastikusest), surun ohke alla ja siis pigistan endale selle toidu sisse mingis minimaalses koguses. Köögis on kuhi jumalikult ilusaid ja ahvatlevalt mürkrohelisi Granny Smith õunasid, mille ma varem oleks endale ühe päevaga sisse ragistanud, nüüd seisavad. Minu lemmikud… Ma ei taha. Miks? Paha! Kapis on Felixi “Hapukurk”, mis samuti poleks varem kuigi kaua seisnud, nüüd seisab. Kurb. Käisin eelmisel või üleeelmisel nädalal sõbraga, kelle ma tema huvide, välimuse ja eesnime tähe järgi edaspidi siin blogis Eliks ristin, Hesburgeris, tellisin endale kaks topsi kohvi ja 1 hesburgeri, vanasti jäi mul alati 1 burger burgerrahulolust puudu ja teinekord vitsutasin rahulolevalt kaks burgerit sisse, nüüd läks viimane amps üsna vaevaliselt. Ja teate, selline olukord on sama kehv kui näljatunne. Kui sa mitte midagi ei taha. Nokk kinni, saba lahti. Rahulolust jääb alati midagi puudu.

Aga irooniliselt ilmselt kaal enne ei kuku-normaliseeru, kui ma tolle esimese ravimi pealt maha tulen täielikult. Ja teine raamat ka enne valmis ei saa, loomingulisust pärsib see ka päris kõvasti. Ideed on, enne magamajäämist ma mõtlen häid asju, arvuti taha istudes – “…” Igastahes ei kavatse ma seda suve akvaariumikalana mööda saata. Vot nõnda. Ma ei tea, kui ma nädal aega ainult vett jooks, võib-olla siis kaal nihkuks natuke kuskile poole, aga ma ei näe vajadust ennast piinata sellisel kombel. Öeldakse, et koonduslaagrites pakse inimesi polnud. Huvitav, kas selle ravimi peal annaks priskena nälga surra?

Ega see muidu polekski nii oluline, vähemalt ei tõuse enam ja ~80 kilo on 180cm pika inimese jaoks vist normaalkaalu ülemine piir, aga ma ei näe vist kuigi ilus välja (tahaks ujumas käia suvel ikka) ning mu garderoobist on suurem osa ostetud keha jaoks, mis kaalub 65-68 kilo. Ja odavam oleks alla võtta, kui garderoobi ümber vahetama hakata. Samas, suurem büst on muidugi positiivne.

Siit muidugi ka moraal – igal asjal, mis te endale sisse õgite, olgu see siis toit või ravim, on omad kõrvalmõjud. Sellest johtuvalt hakkasin uurima ka igasugute muude asjade kõrvalmõjusid. Paari aasta pärast saab mul 10 aastat erinevate beebipillide peal. See oli ka väga tore lugemine. Tõestisündinud lood sellest, mismoodi inimene on 10 aastat pille võtnud ja siis veetis 10 aastat viljakusravi tehes, et oma “värke” uuesti tööle saada.

Aga praegune kaaluplatoo, hm, kas see on selle kaalutõstva “ravimi” süü? Sest ma ju söön pikemat aega nagu pulmadeks valmistuv printsess. Või on tõesti käes see kohutav “säästurežiim”? Oeh. Aga arvestades, et ma olen istuva eluviisiga, siis ei tohiks see ju väga vähe olla kaloraažilt? Minu puhul oleks vist õige öelda “magava eluviisiga”. Vahepeal on perioode, kus ma lihtsalt suurema osa ajast magan ja tukun, nii hea on olla. Eriti kui väljas sajab vihma ja on külm, siis kerin end teki sisse ja loen (praegu on käsil “Kuidas karastus teras”), vaikselt triivin unemaale, mõtlen, olen…

Lugesin Daki blogist, kuidas ta käis kõrtsitamas ja keegi tegi talle kaalu kohta inetu märkuse. 3 nädalat tagasi sünnitanud naisele… Ega see pole muidugi otsa ette kirjutatud, et “Ma just sünnitasin!” või “Ma võtan ravimeid, mis tõstavad kaalu/pärsivad kaalulangetust!”, aga kui keegi minu lähedale praegu pekinalju peaks tulema tegema, siis ma ilmselt suhtuks asjasse (ka) täie rangusega. Ffs, ma pole kuude kaupa vist ühtegi sellist päeva näinud, kus kaloreid oleks üle 1500, kommi-küpsist ei söö, võileibasid ei söö, lihast söön kanaliha (Sipelga 14 tuleb meelde: “Ssssa kuuled mis ma kuulsin, KANARINDA anna talle; tead poiss, senikaua kuni mina siin elan, sööd seda mis mina sulle annan…”), kartulit-riisi ei söö, tatart nokin natuke… No ei õgi. Kaal ei lange. Mina ei õgi. Kaal ei lange. Minu süü seisneb rohtude võtmises ja selles, et ma ei reageerinud talvel asjale varem. No süü on üldse selline mõiste, et parem, kui seda mitte üldse kellegi kaela veeretama hakata.

Aga vahepeal ma vältisin väljaskäimisi selle pärast. Kui ma 88 kilo olin. Ma ei taha/tahtnud neid haletsevaid pilke. Nüüd ma olen väheke kokku tõmmanud, nüüd vist isegi julgen tuttavate silma alla sattuda. No kurat võtaks.Hale, kas pole?

Igastahes 2 juunil on uus arstiaeg, siis vähendan “selle rohu” kogust veelgi ja vaatan, mis sünnib. Poole võrra vähendamine on justkui pilku klaarimaks tõmmanud, analüüsi- ja mõtlemisvõime on tagasi tulemas. Aga kas ka emotsioonid? Üliemotsionaalsus? Kas lasen kõhna koletise jälle puurist välja? The return of the skinny crazy psychobitch?

Oh jah.

Vähemalt on täna hea soe ilm.

/…/

Sama ajal Tartus, heade mõtete linnas, kultuuri kantsis: “Eesti Üliõpilaskondade Liit väidab oma Facebooki kontol, et Tartu Ülikooli doktorantuuri tulnud Kameruni õppur sai möödunud nädalal kolmandat korda Tartus peksa ning pakib nüüd kohvreid.”

Palju õnne.

EDIT hiljem: EÜL ajab mingit jama. See muidugi ei välista, et kamerunlane peksa sai. Kommentaaridest on aga tekkinud mulje, et on võimalus, et ehk sai asja eest.

N.

.öö

Loen onu Kalveri filmiblogi, sest see on vist esimene filmiblogi, mida lugedes mul ei teki *täieliku* alaarenenud inimese tunnet. No, teate… Loete mingit filmiblogi, blogija lajatab sulle üle ühe postituse mitmekümne tundmatu postsovjetimaa produtsendi ja režissööri nimega lagipähe, võrdleb omavahel koolkondi ja voolusid, mille olemasolust sa teadlikki ei olnud ja siis kirjutab lõpuks (see tuleb alati nagu aamen kirikus) postituse: “…ning täna õnnestus mul vaadata ikka eriti saasta filmi, no sellist erakordset hanesitta annab ikka tikutulega otsida; isegi Gruusias 1969-1972 aastatel loodu pole nii hull!” ning järgneb segasevõitu juudinalju täis 1/10 hinnanguga arvustus ühest sinu viiest lemmikfilmist, enam-vähem ainsast filmist, mille vaatamise järel sa ennast a la magama nutsid ja mille vaatamine su elu üldse kuidagi mõjutanud on. Oma ülejäänud neli lemmikfilmi leiad muidugi, kui klikid tagil “1/10″.

Loen ja naeran metsavana kommentaari: “Huvitav kas olemas ka raamatud nagu “Ristiisa tegutseb jälle”, “Ristiisa ja sipelginimesed”, “Võitmatu ristiisa”, “Ristiisa poeg”, “Ristiisa otsingud”, “Ristiisa ja Opari kalliskivid”, “Ristiisa ja võõrleegion”, “Ristiisa ning valge naine” jms ?”

Tegelikult ma muidugi kasutan filmiblogisid selleks, et uut vaatamisvara leida, nii et oleks patt nuriseda, aga nurisemata ei saa jätta mitte, muidu poleks ma eestlane.

/../

Elion tegi mingi vankerduse, seletati midagi muudatustest, vanaemal kadus õhtul telekal pilt eest ära. Kui telekas käivitada, siis tuli ette ainult mingi x filmikanal, midagi muuta ei saanud. Vanaema puges õnnetult voodisse ja hakkas lugema. Läksin suitsule, vaatan, vanaema loeb. Digiajastu lapsena tundus see mulle julma karistusena, koukisin siis puldid endale ette ja mingi maagia abil sain kanalid tagasi. Ma ei tea, kuidas, ausalt. Ühel hetkel olid lihtsalt kanalid ees, st menüü-nupp andis äkitselt kanalid ette, ja kõik, mis ma tegin, oli alles kuskil tehniliste seadete menüüs kasutusjuhendi lugemine ja impotentne ringi klõpsimine. Vanaema ohkas kohe kergendatult: “Ei peagi homme Elioni poiste peale karjuma. Ja seebikat saab ka vaadata!”

Halleluuja.

Siis lõi kell pool kaks öösel ja me hakkasime süvenenult Simpsoneid vaatama.

N.

.20 mai

Ma alustaks siis võib-olla sellest, et ~2000 aastat tagasi sündis kuskil Lähis-Idas mees, kelle nime väänatakse eesti keeles Jeesuseks, aga mis ilmselt oli rohkem Yeshua või nii, kes, kui tal muudest tegevustest aega üle jäi, jutlustas muuhulgas üsna mõistlikke tõdesid armastusest, hoolivusest ja ligimesearmastusest – ja, tsiteerides Bill Maherit: “See kõik on kirjas selles raamatus, mida te hoiate käes, kui te homoseksuaalide peale lõugate!”, ning siis 2000-35 aastat hiljem poetab keegi väga õnnetu naine endast välja pambu, kellele ta paneb nimeks Marge, mis muuhulgas tähendab “pärl”.

Ning siis see pärl läheb Puhkusele ja tema nälgima jäetud ketikoera söövad elusast peast vaglad. Siinkohal andis jumal lapse (üldine mõiste siis kellegi väeti ja hooltvajava kohta), aga leiba ei andnud. Marge. Pärl. Kiitis kohtus Issandat ja tsiteeris Piiblit. Pattu ei kahetsenud.

Ning tõesõna, Marge Arumäe on pärl, aga pole seal sära, pole seal aru ega mäge, on vaid ilgus ja roppus ning kuigi Marge Arumäe nimetab end jultunult kristlaseks, siis pole seal ka kristlust teps mitte, sest Jeesuse sõnu ja õpetust ta ju ei järgi. Ma olen Uut Testamenti lugenud 4-5 korda, seal pole ridagi näiteks selle kohta, et “…ja sina pead minema ning kannatus peab käima sinu kannul, sest nii on õige; ja sina pead minema, ja sinu sammude kajas peavad oigama väetid, sest nii on õige!”

Tegelikult saab Marge Arumäe natuke teenimatult *kogu* sita enda kaela, kogu selles ürituses oli veel teinegi osapool, nimelt tema abikaasa Indrek Arumäe. Perekond sõitis puhkusele ju koos. Kuivõrd neil on kolm last, siis ma julgen oletada, et Indrek Arumäe on vähemalt füüsiliselt terve mees, kellel ei ole ühtegi väga suurt geneetilist defekti, mis ta ajutegevust mõjutaks, igasugused Downi sündroomiga, Retti sündroomiga ja muude kromosoomihäiretega inimesed on reeglina viljatud.

Kus tema kogu selle ürituse ajal oli?

N.

.vanaema versus eesti energia

Hoiatus: antud tekst võib sisaldada ebatäpsusi seoses blogiomaniku udupäisuse ja bürokraatia-kohmakusega

Eesti Energiat armastatakse kujutada paendumatu ja võitmatu koletisena, kes hiilib öösiti nurga taga, vägistab neitseid ja sööb väikeseid lapsi. Ilmselt see kirjeldus on üsna täpne, aga kui ma nüüd vaatasin, mismoodi vanaema vihaselt arveid voodi peale ritta seadis ja omaette pobises, siis ma arvan, et selle lahingu võib Pisinana isegi võita. Mis siis õieti toimub?

Mõni aeg tagasi hakkas Eesti Energia meile saatma enam kui kummalisi arveid. Arveid, mis ei olnud üldse kooskõlas meie reaalse elektritarbimisega – talvekuudel maksime oluliselt rohkem kui meie senised lepingud olnud olid ja kevadkuudel palju vähem. Vanaemal vist on pangas otsekorraldusleping ka arvete peale mingi kindla summa ulatuses, mis meie tavaline keskmine oli olnud, nii et… Meil ei ole elektrikütet, elektrikaminaid, elektriradikaid. Meil on vaid telekas, elektripliit, pesumasin, arvuti, vahepeal kasutan ma puhurit, mobiililaadijad – neid kasutame aastaringselt.

Ignoreerige koledat joonist. Ma loodan vähemalt, et see on täpne, niimoodi sain ma vanaema jutust aru: et me olime pidevalt kas EE-le võlga või maksime ette. Kusjuures siinkohal jäi mulle selgusetuks, et kas ettemaksud olid etteaksud või läksid kaduma…? Vanaema käis õiendamas seda asja, et mis toimub, see pole normaalne, asjades pole selgust ja miks me ei võiks maksta täpselt, sendipealt. Meie (standard)lepingus on lisaks veel ka selgesõnaline klausel, et lepingut ja maksmiskorda saab muuta, kui üks osapool leiab, et leping ei sobi. Me tahaksime arvata, et me oleme üks lepingu osapool. See maksja pool. Meile öeldi, et me ei saa lepingut muuta. Harjugem ära. Vanaema tuli tummalt tagasi. Siinkohal on oluline rõhutada, et arvete arvutamisel oli arvesse võetud, et meil on ~46 ruudune korterikene ning nende algoritm näeb ette, et kui palju tarbib KESKMINE inimene sellises korteris. Meil on aga soojustatud korter, kus on detsembrikuus 30 kraadises külmas 24 kraadi sees… Ilma elektriradikata…

Võite mind parandada, ma praegu lehvitan siin avalikult oma teadmatusega. Lihtsalt mu vanaema ei läheks närvi ega raiskaks oma kingataldasid, kui me suhu ei saaks.

Asjad ei paranenud, lepingud tulid ikka kummaliste, meile segasevõitu algoritmide põhjal arvutatud numbritega edasi ja vanaema läks teist korda asja õiendama. Vanaemale öeldi uuesti, et kuulge, vana daam, palun saage aru, et te ei saa lepingut muuta, mis sest, et lepingus on kirjas, et te saate. Vanaema ähvardas seepeale selgesõnaliselt väljast tellise võtta ja neil paar arvutit sisse lüüa ning marssis vihaselt minema. Go Granny!

Vahepeal siiski asjad liikusid. Tundub, et ka teistele ei meeldinud Eesti Energia omapärased lähenemised rahva riisumisele ning nad andsid alla ning muutsid süsteemi. Finantsgigantide poolt läbiviidavad süsteemimuutused torkavad enamasti silma sellega, et need on erakordselt lollakad. Nüüd peab vähemalt mingi osa rahvast, pisitarbijatest, oma näidud telefoni teel teatama. Isegi, kui meid on hinnanguliselt ainult 1,34 miljonit ning kui see veel jagada keskmiselt 4-liikmelisteks perekondadeks, teeb see üle kolmesaja tuhande perekonna. Ma ei tea, ma püüdsin googledada seda telefonitsi teatamise süsteemi, aga see on segane. Igastahes meie ei ole suutnud oma näitusid teatada, sest liinid on umbes. Vanaema on seda numbrit kütnud nagu hull, ei ole liinile saanud. Tähtaeg on vist möödas.

Vanaema läks kolmandat korda Eesti Energiasse karjuma. Seekord lubas ta mulle, et enne ta sealt ei liigu, kui ta kas politseiga välja tõstetakse või kui talle antakse mõni Boss (vanaema jaoks liiguvad alati bürokraatia hämarates telgitagustes mõned Bossid), kes selle lepingu koostas ja sinna selgesõnaliselt kirjutas, et “Lepingu tingimusi saab muuta, kui need ei sobi ühele osapoolele!”

Mida me soovime? Et meile tuleks paberkandjal koju sendise täpsusega paberi peal arve, mida vanaema saaks minna ja normaalselt  ära maksta. Mitte mingeid õhust võetud algoritmidel põhinevaid arveid. Mitte mingeid ummistunud liine. Lihtsalt arve mis kajastaks meie elektritarbimist.

Go Granny!

/…/

Olukord lahenes nii, et kassaneiu ütles vanaemale, et meil on nii väike arve (saja kilovati ringis), et nemad nii väikest arvet üldse välja ei saadagi ning nii väikeste arvetega ei tegele, vaadaku me ise mõõdiku pealt näit, arvutagu see kursi järgi arveks ning maksku ära.

?!

N.

.bits and pieces

Kass mängis kodus lõpuks joomismängu, et kui Eesti saab üle 5 punkti, siis 1 lonks ja kui 0 punkti, siis kaks lonksu ja kurtis, et ta ei jaksa enam juua. Mina vaatasin seda hindamist siiras uskumatuses: esiteks ma ei saanud aru, et miks Eesti nii vähe punkte saab. Siiralt. Ehtne eurolugu ju. Ilus taust, ilus tüdruk kleidikeses laulmas, keksimas ja üsna seosetud sõnad. Ta-da-daa, tantsime ringi, kõnnime ringi, teeme pisut lavamaagiat ja lõpus anname ilusale tüdrukule lilli. Mängime pisut viisiga nutikalt, et oleks kunstipärasem. Ilma ilkumise ja irooniata, ehtne eurolugu ju, mis peaks meeldima tüdrukutele vanuses 9-19 ja koduperenaistele ja vanamammidele, kellel pole ajaga midagit teha, ehk siis suur osa Eurovisiooni vaatajaskonnast. Koht: eelviimane.

Ma tundsin, et mu jalgealune saab õõnestatud. Ma uskusin, et Eesti saab 4-6 koha. Sest see vastas minu kesistele teadmistele ehtsast euroloost.  Läksin siis asja uurima Postimehe artiklite sabast, et mida kommenteerijad arvavad, milles ma eksin, miks ma valesti aru saan, miks minu arvamused jälle valed on, miks ma JÄLLE eksin ja siis… Mul tuli eredalt meelde, et miks ma end sedasorti üritustest enamasti eemale hoian. Ja miks kommentaaride lugemine halb on. Miks  ei tohi lugeda kommentaare teemade kohta, mille kohta sul oma arvamus on. Okse tuli suhu juba paari esimese kommentaari peale ja edasi tahtsin nutta. “nagu nt. see prantsusmaa lugu,[see on nagu] ansambel apelsin, üllar jörgerg, vello orumets, heli lääts vms.”  Mul tahtis aju krampi tõmbuda selle peale. Ma lohutan end sellega, et ilmselt see on 10-11 aastase poolt kirjutatud ja seetõttu väljavabandatav. Võrrelda Amaury’d Üllar Jörbergi või ansambel Apelsiniga! Ning väita, et ansambel Blue (minu jaoks mingi üsna seosetu taustamüra, mis pani mul pea valutama, ma ei kuulaks seda vabatahtlikult) on selline, mida absoluutselt igaüks tahab kuulata… Kas leidub üldse midagi, mida kõik tahaksid kuulata (peale muidugi teate hambaarsti suust, et täna me ei puuri ja täna on meil tasuta külastuse päev)?

Aga… Ma arvan, et ma nüüd mingi nädal aega või nii olen Eriline ja väljun kodust ainult piima ja juurikate ostmiseks üle tee asuvast poest ning suhtlen omade jopedega läbi skaibi ja msni. Mitte, et see mu viimase aja eksistsentsist eriti erineks.

Kass on ilmselt praeguseks juba juua täis.

Marko Reikop on kommenteerijana 10 aasta jooksul kõvasti arenenud, tõepoolest, märksa lõbusamaks ja sapisemaks. Logaritmil ja algoritmil vahet ei tee.

Minu tutvusringkonnas lööb tõsiseid laineid Aaron Goldfarbi “How to fail”. Kõik tunnevad ennast peategelases (Stu Fishis) ära. Kõik saavad sellests ilmutusi. Ma pean selle raamatu vist oma mustade käppadega ära tõlkima (eepiliste läbikukkumiste kroonimata kuninganna nagu ma olen) ja seda pakkuma mõnele kirjastusele. Soovituslikult mõnele sellisele, mis peale raamatu avaldamist pankrotti läheb ja mulle raha maksmata jätab.

Ükskõik mis poodi ma satun, Somersby siider on otsas. Täna haakisin ma end meeleheitlikult ühe saalitöötaja kuuenööbi külge ja palusin tal tungivalt taha lattu helistada, et ehk nad leiavad mulle kuskilt tagant nurgast veel ühe kahe silma vahele jäänud kastikese. Ei leidnud muidugi. Tatsasin vihaselt alkoholiriiuli ees edasi-tagasi ja pobisesin, piredalt nagu dr. House heategevuslikul üritusel. Sarnasust lisas jala liipamine, minu puhul küll vasaku. Mul on vasak põlv üles ütlemas, ilmselt vajab operatsiooni (sama, mis Drule tehti?), aga mul pole julgust olnud arstile minna sellega, sest mõte, et mu põlv lõigatakse lõhki ja ma pean ringi lonkama ja karku kasutama valmistab mulle õõva. Nii et kui mul jälle “põlveperiood on”, siis ma kasutan keppi või oma suurt maani ulatuvat vihmavarju kepina ja liipan ringi. Igastahes, seirasin vihaselt erinevaid pudeleid ja pidasin alkoholi vallas veel neitsilikule Teadlasele, kes mind saatis ja galantselt korvi kandis & kõige eest maksis, loengut alkoholi algtõdede kohta.

“Ära iialgi osta alkoholi, mis särab neoonvärvides!” ütlesin ma oma parimal professoritoonil ja osutasin vihmavarju otsaga süüdistavalt neoonvärvides helendavate pudelite suunas. “Need on pask.” Liipasin paar sammu edasi ja osutasin süüdistavalt täis restideni. “Ning alati usalda joodikuid – ära kunagi osta päeva lõpupoole veel täis olevatelt restidelt midagi. Suur tõenäosus on, et kui keegi teine neid asju juua ei taha, siis ei ole mingit põhjust, miks sina peaksid tahtma. Jah, aga… Mida siis meie peaksime ostma? There’s no more Somersby,” mõtisklesin. Siis tuli mulle geniaalne idee. “Kuskil siin on päris siidrid! Head, kallid, välismaa siidrid! Need, mida päris inimesed joovad!” Liipasin erutunud piraadikaptenina senikaua ringi, kuni leidsin mingisugused päris siidrid. Hind oli krõbe, aga kork lendas kodus pauguga pealt ja maitses nagu neitsi ihu kannibalile, ma kujutan ette.

Mõni ime, et eestlased on depressioonile kalduvad, kui 15. mai pärastlõunal on nii külm, et välja minnes tuleb mantel selga ja sall kaela panna.

Arvan, et järgmised 10 aastat mööduvad ka suurema Eurovisioonita. Ma ei saa sellest ikka aru. Ja Amauryle kirjutan ma ilmselt kirja. Kirjutan, et ta teeks targasti, kui hoiaks sellistest üritustest eemale. Põletab vähem närve. Ta on võimeline ooperimaju välja müüma, kui tahab.

N

.captured in time forever

Autoriks: Eva-Elise Oll

Veel näidiseid tema töödest: Kuld

Hind: ~ €150, mille sees vahendid, töövaev, ümbertegemine

Mõõdud: Täpselt üle mõõtmata, aga “suuur” sobib kirjeldamiseks väga hästi.

Mind on joonistatud, pildistatud, aga maalitud veel mitte. Mul on viimasel ajal olnud mingisugune ebamäärane vajadus ennast jäädvustada. Selles hetkes kus ma olen 20ndate eluaastate keskpaiga alguses. Hoolimata mu hälinast ja raevust teemal “Kohe tuleb surm ja menopaus”, siis ma saan aru, et ma alles olen tiibu sirutamas ning hetkel unise peaga kell pool viis hommikul on kolm esimest võimalust, mis pähe tulevad: ma lendan ümber maailma ja leian end täpselt samast kohast, kus ma alustasin, ainult targemana; ma lendan liiga kõrgele ja lämbun hapnikupuudusesse ja langen laibana maha ning mu rümpa ei leita eal või ma leian El Dorado ning seegi võib täitsa põnev olla. Neljas võimalus on, et ma lendan tükk aega, sittagi targemaks ei saa, tulen tagasi, jään haigeks, suren ära ja mind, langenud naist, maetakse kirikuaia taha ja hunnik äranarritud mehi ja naisi tulevad mu hauale tantsima.

Valisin välja Eva, sest ma armastan Eva joonistusi ja maale. Tüdrukus on annet, see torkab silma kohe, kui vaadata. Maalid elavad ja kõnetavad. Isegi mind, barbarit. Kunst on maitseasi, ütlevad inimesed peenelt, joovad jahutatud valget veini ja siis laskuvad triviaalsetesse vaidlustesse. Mina ei lasku. Ma paneks mõne Eeva maali igasse oma tuppa, vaataks, mõtleks, aga mul pole selleks ei sobivat pinda praegu (maalidega kaunistatakse Kadrioru kortereid, villasid ja häärbereid, mitte Mustamäe punkrit) ega finantsi, vaja oma eneseotsinguid akadeemilisel maastikul finantseerida. Selle maali jaoks on aga koht valmis vaadatud.

Eva oleks kindlasti väga rõõmus, kui metseenlus jätkuks ning tema maalid leiaksid ostjaid ning tuleks tellimustöid, nii et kellel huvi, see võib kindlasti ühendust võtta.

N.

.eurovisiooni esimene poolfinaal

Ma ise olen muidugi suurepärane näide sellest, kuidas oma aega produktiivselt kulutada.

Nii, kuna te kõik ju kindlasti põlete soovist mu muljeid saada – mina hoidsin pöialt kahele maale: Soomele ja Islandile. Soomele sellepärast, et Paradise Oskar on imetoreda olemisega inimene, täpselt selline, kes ilmselt põhikoolis peksa sai, aga sellest hoolimata maal vanaema juures abiks käis ja väikeseid vendi hoida aitas. Mingi “Kadri” Urmase-sarnane mulje tekkis. Ja tema laul ka meeldis. Soome sai edasi. Island sai ka edasi, Island lihtsalt ebamääraselt meeldis: mingid muhedad lõõritavad onud. Hea, et edasi ei saanud see Norra kuld-tuttpüks.

Ja Marko Reikop on aastatega kommentaatorina arenenud, peab mainima. Vägagi teravaks ja sapiseks on ta muutunud.

Oeh. Ma peaks endale mingit muud tegevust leidma.

Homme kell 13 on mul akadeemilise nõustajaga kokkusaamine lepitud, arutan erialavahetust.

N.

.eurovisioonist ja Jimmy Jumpist

Ma pole ligi 10 aastat Eurovisiooni väga tähelepanelikult jälginud. Kui see hirmus “Leto svet” sinna saadeti, siis ma küll hoidsin kahe käega peast kinni ja ei saanud mitte aru, et kus see iva siin on ja miks peab ennast täis sittuma alati ning seda veel peeneks naljaks tituleerima.

Minu meelest on näiteks olümpiamängud ka üsna naljakas ja kasutu nähtus: kari inimesi tuleb kokku, et näha, kes kiiremini jookseb või latakat kaugemale lennutab. Whooptie-doo. Teaduste, kunstidega pole midagi pistmist. Inimkonda see edasi ei aita. Kosmost koloniseerida ei aita. Vähiravi leida ei aita. Sümfooniaid ei loo. Ainult sel määral, et need bioloogilises mõttes ilmselt head isendid selekteeritakse välja, kellega lapsi teha – kas või salaja  enda abikaasa eest -; kui “Cloverfield” juhtuma peaks, siis ilmselt me, paksud burksiõgijad, vajume peale paarisaja meetri jooksmist kokku nagu eestlased “Maleva” filmis aasale. Ainult etioopia jooksjad panevad vuhh-vuhh-vuhh taldade välkudes silmapiiri taha ja meie lapsed siis ka, heade geenide tõttu.Kui ajalehtedes ohiti, et oo, Veerpalu, rahvuskangelane, siis mul tekkis tahtmine peale käratada, et mis rahvuskangelane, lihtsalt mees, kes kahel puutikul lume peal sõidab kiiremini kui enamik teisi. Seda, et ilmselt hea mees ja tore mees ja lojaalne mees ja hea sõber ja isa, seda ma ei tea, ei sea kahtluse alla, pole isiklikult tuttav, teleekraanilt on sümpaatse mehe mulje jätnud. Aga TÕELISED rahvuskangelased päästavad inimesi põlevatest majadest ja jääpankadelt, tõelisi rahvuskangelasi lasevad mingid nupust nikastanud värdjaid ametikohustuste täitmisel maha, tõelised rahvuskangelased teevad haiglas näljapalga peal 12-tunniseid öövahetusi ja vahetavad vanainimestel siibreid, tõelised rahvuskangelased jooksevad mõne kulupõletava värdja poolt tekkinud metsatulekahju kustutusel 24 tundi edasi-tagasi. Rahvuskangelane my white ass…

Aga ma pole mõelnud lihtsalt sellepärast spordivõistlustele osalema minna, et oma saamatusega seda kuidagi, mm, naeruvääristada.  No on mingi klikk inimesi, kes seda huvitavaks peavad, no jumal nendega. Las jooksevad higistena ringiratast ja selgitavad alfaisast või -emast välja. Seda on alati tehtud. Tehakse edaspidigi. Ilmselt on see vajalik. Kuidagi on vaja mingid tungid välja elada. Eurovisioon on ju samasugune riikidevaheline murumäng-kukepoks. “Meil on ilusam tibi kui teil!”

Tänavu ma hoian Visioonil silma peal, sest ma, khm, õhkan Amaury Vassili ja tema “Sognu” järele nagu 13-aastane. Ma saan aru, et (pop)ooper on ilmselt üsna väheste maitse, süvamuusikal kipub selline viga olema. Üldse on Eurovisioonile üsna mõttetu saata sellest kurikuulsast mainstreamist erinevat muusikat. Ma ei ütle, et (pop)ooper ainus selline žanr on. Ega eelmise aasta Malcolm Lincolni lugu ka mingi laiatarbekraam polnud ju? Aga ikka saadetakse mingeid nišitooteid sinna, mis saavad oma gunztiga ;) tagantpoolt kuuenda koha. Aga Sognu kohta, kange tahtmine on väiklaselt öelda, et kuidas sellega võrreldes üldse mõni teine laul võiks hääli saada. Üldse. Kunagi.

Pettumuse valmistas ka see, et ma tegin täna kerge pilguheidu eelmise aasta Eurovisioonile. Ma nimelt eelmisel aastal lasin Eurovisiooni nii julmalt üle, et mul polnud aimugi, kes võitis, mis linnas tänavune eurokas toimub, mis laul ja bänd Eestit esindas jne. Mu tähelepanu köitis see, et eelmisel aastal külastas Eurovisiooni juba legendaarseks saanud Jimmy Jump.

kas mulle ainult tundub, või see soldat surgib Jumpi õnnetult oma mõõgaga?

Jimmy Jumpi näol on tegu ühe üsna lustaka vennikesega, kes on tuntud selle poolest, et ta hiilib enamasti jalkavõistlustele (sest neid vaatab palju inimesi, jällegi mulle arusaamatutel põhjustel) ja siis kargab kõige pinevamal hetkel väljakule ja kütab leekides üle väljaku ja sööstab täie hooga väravasse, kust siis turvad ta minema lohistavad. Aga ta külastab ka muid rahvarohkeid üritusi, kus ta ei tee midagi pahatahtlikku, ei lõhu midagi, lihtsalt… On Jimmy Jump. Ma alguses ei pannud teda tähelegi, sest ta tegi täpselt sama graatsilisi liigutusi kui need arlekiinid ja baleriinid seal. Ja nad reageerisid Jumpi etteastele väga professionaalselt, lihtsalt võtsid rivvi ja tantsid temast eemale. Ning laulja saluteerib naeruselt.

Aga.

Loomulikult vaatasin ma ka seda videot. Ja kuulasin. Ja Hispaania lugu ja kogu see arlekiinide ja baleriinide tants ja silmapilgutamised kaamerasse… Ja suurepärane hakkamasaamine Jumpiga… Ja eelmisel aastal ei võitnud Hispaania?!?! Võitis Saksamaa mingi ininaga?! WTF?Miks ei võitnud Hispaania?

Ma ei saa kunagi Eurovisiooni loogikast aru. Ilmselgelt olen ma NII Eriline ja NII special ja NII… :D

Jimmy Jump kargab 1:19 lavale ja pange tähele, et kogu see kamp ei pööra talle praktiliselt mitte mingisugust aimatavat tähelepanu; kui teda minema veetakse, siis laulja kergelt silmadega jälgib. Aga taustatantsijad võtavad kätest kinni ja keksivad eemale nagu absindihaldjad. :D

Vaadake ise, kas see pole mitte nunnu? Noh, Eurovisiooni kohta:

Ma nüüd ei tea, kas häbeneda, et nii low-low teemal rääkisin või tunda end rebelina?

N.

.bent

Vaatasin just filmi Bent ja see suutis kogu mu rohukoguse alt mult pisara välja kiskuda. Ma pole midagi nii kurba ja mõjuvat ja ilusat ja ahastamapanevat tükk aega näinud. Ja see “no sex sex scene” on vist kõige erootilisem filmistseen üldse. Film on saadaval siin.

Kindlasti kuulub see film sellesse ebamäärasesse “kõikide aegade lemmikfilm” nimekirja.

Streets of Berlin
Will you miss me
Streets of Berlin
Do you care
Streets of Berlin
Will you cry out
If I vanish into thin air?

Ma lähen teen nüüd väriseva käega nutuselt ühe suitsu, ohin natuke tähistaeva poole, ahastan ja halan ja ägan ja siis vaatan selle orbudekodu filmi ka üle, mida ennist soovitati. Mõtted kihavad, homme saab olema produktiivne päev.

/…/

The Orphanage vaadatud. Ilus film oli Esimene emotsioon – kui kaunis maja, mida ma peaks tegema, et endalegi kunagi selline ehitada? Teine emotsioon – miks siin Eestis kõik nii mannetu on, mõelda, kuskil on sinised mered ja valged rannad, kus on peopesa suurused merikarbid, mida võib ämbrisse korjata. Õudne ei olnud ka kordagi. Ainult viimased 5 minutit olid ängistavad.

Lõppu ei saa spoilerdamata kommenteerida, ei olnud kuigi usutav mu jaoks jällegi. :D

Väga filmirikas päev.

N.