Mul tuli täna meelde, et ma mõned päevad tagasi sattusin blogile (← siin on link), mille autor väga enesekindlalt ja utreeritult väitis, et naised saavad meediasse pmslt ainult siis, kui nad tissid paljaks võtavad ning et “naisi ei ole meie riigis, meie ühiskonnas olemas. Kui naine üldjuhul mingisugustki kajastust leiab, siis seetõttu, et ta on kas seksikas või ei ole üldse seksikas (sest friike peab ju ka näitama!)”. Kergitasin tookord oma kulmu ja võtsin Postimehe lahti. Leidus artikleid Epp Petronelt (kirjanik ja kirjastaja), Kaie Kõrbist, poliitikutest jne, ühtegi artiklit seksikusest ei leidnud. Kirjutasin oma eksperimendist ka blogiomaniku sissekande järele, see ei avaldanud aga erilist muljet vist mitte kellelegi. Getter Jaani ei olevat näiteks üldse naissoost. Kui faktid su teooriat ei toeta, siis tuleb ju fakte eitada. Nüüd tuli meelde, võtsin Postimehe uuesti lahti. Hüpoteesiks on, et naisi ei ole absoluutselt üldse olemas ning kui neist ka mingi ime tõttu kirjutatakse, siis ainult, ning ma rõhutan, AINULT selles võtmes, et nad on lollid seksikad asjakesed. Kes mitte kunagi mitte midagi ei saavuta. Vaatame.
“Venemaa Suusaföderatsiooni treenerite nõukogu soovitas Venemaa suusakoondise uueks peatreeneriks nimetada kolmekordse olümpiavõitja, föderatsiooni presidendi Jelena Välbe.”
“Vabariigi valimiskomisjon nimetas enda poolt rahastamise järelevalve komisjoni liikmeks Tallinna Ülikooli võrdleva halduspoliitika professori Anu Tootsi ja asendusliikmeks Eesti Juristide Liidu direktori Krista Paali.”
Arvamusartikkel Evelyn Kaldojalt.
“26. aprillil toimunud keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) nõukogu koosolekul valiti nõukogu uueks esimeheks keskkonnaminister Keit Pentus.”
Evelin Ilvese koogiretsept :D
“Eesti üks tuntumaid nahaonkolooge Marianne Niin ütleb, et nahamelanoom ja nahavähk on ennetatavad ja varaselt avastatuna ravitavad, selleks tuleb aga oma nahka regulaarselt kontrollida. “
Artikkel Nicole Kidmanist, kes on üks mu lemmiknäitlejaid, näiteks filmis “The Hours” oli ta võrratu. Minu teada pole pornofilmides osalenud.
Naistelehes saab sõna ettevõtja (mitte modell või tissimiss) Evelyn Mikomägi.
Ainus objektiseeriv tissipilt, mille ma seekord leidsin, oli Mari-Liis Aasmäest, endisest Dynaminti liikmest.
Ma olen üsna kindel, et reaalsust võib tajuda täpselt nii, nagu inimene ise soovib. Kui lugeda ainult Playboyd ja Cosmopolitani, siis võibki endale luua arusaama, et naised kõlbavad ainult selleks, et uue superkatva huulepulgaga endale musisuu pähe teha, uued moekad riided seljast heita, babydoll üll tõmmata ning mehel lahti imeda. Kui lugeda Vikerkaart, Elukirja, Kodutohtrit jne, siis võib jälle teine mulje jääda. Kui aus olla, siis klikipõhine meedia ongi enamasti skandaalimaias, nii et vahet pole kes armukesega vahele jääb, lahku läheb või kinga saab, peaasi, et rahvas klikiks. Kõige mõnitavam või vähemalt ebam artikkel, mis mulle meelde tuleb, on artikkel sellest, et superhüpermegaultrastaarmetroseksuaal Vaido Neigausi uus artistinimi on Vaido Bitch, mille järgi superhüpermegaultrastaarmetroseksuaal ennast ka kutsuda palub.
Mulle lihtsalt ei meeldi lahmiv feminismus, mida võib ka feminazismiks kutsuda. Sedasorti pröökamine, mis võib viia selleni, et naisele traditsioonilise naisenime panemine (näiteks Liina või Siiri) on alandav ja naist degradeeriv, sest, noh, see on ju traditsiooniline NAISEnimi. Või selline, mis eirab absoluutselt kõiki fakte ja reaalsust, püüdes seda väänata kuidagi endale sobivalt dianearbuslikuks. Sest noh, tunnustatuimad onkoloogid, olümpiavõitjad ja juristide liidu direktorid ei ole ju tegelikult mitte midagi saavutanud, eksole, nad saavad kajastust ainult sellepärast, et nad on räpased hoorad. Või oot…?
Tahate fakte? Palun, meil on jaapani keele rühmas ~20 inimest, neist 5 on poisid. Lütseumis oli meie vist ~35 inimeselises rühmas (meil polnud paralleelklasse, olimegi üks suur 12 klass) lõpetamise hetkel… Las ma mõtlen. 5-6 poissi? Ja nõnda edasi ad infinitum.
/…/
Tegelikult, kui ma praegu suitsule läksin, siis mulle torkas silma Ristik, ristsõnaajakiri. Jah, ma tunnistan, mul on ristsõnade lahedamise vastu väga soojad tunded ning ma ostan tavaliselt Ristikut, sest see on mõistliku hinnaga, heade ristsõnadega ning mul on ebamäärane soov toetada Väikest Nõida, kes selle toimetaja on. Ma ei suuda praegu parimagi tahtmise juures meenutada, et mis pildid on teiste numbrite kaanel olnud, aga praeguse kaane peal on mingi silmatorkavalt meigitud tibi.
Kuidas see kõik ristsõnadega seotud on… Ei tea.
“Kuidas see kõik sakslastega seotud on?”
- “Ögö vist ölögi…”
N.
Kusjuures praegu on moes ka mehi diskrimineeriv feminismivool, mis ülistab naiselikkust, peab mehi naistest rumalamaks ja ei häbene muuhulgas kasutada oma kehavõlusid, et oma tahtmist saada.
Näide – Kiievi feministide partei Femen (haha, kaval nimi, eksole?): http://www.elu24.ee/?id=212542
Femen…
Minu meelest läheb naistel täitsa hästi. Ja mulle tundub, et need inimesed, kes kirjutavad sellest, kuidas naised ainult paljaste tissidega meediasse satuvad, on lihtsalt sensatsiooninäljas.
…ja šovinismipartei “Semen”
Päris huvitavad näited selles mõttes, et Playboy on suunatud ainult meessoost lugejatele ja Cosmopolitan ainult naissoost lugejatele, aga hoiakud naise rolli suhtes on neil ühesugused.
Minu meelest ei lähe naistel tegelikult hästi. Väga halvasti läheb. Aga see pole nii lihtne, et asi piirdub ainult kesiste karjäärivõimaluste ja mõnede ühiskondlike ootustega jms.
Naistele ettenähtud rollid tunduvad olema kuidagi äärmuslikud, vastanduvad ja üksteist välistavad, mis tuleb välja ka näitena toodud blogis.Umbes nii, et kui tahad teha karjääri ja jõuda kaugele tööalaselt, siis see välistab pereelu, emarolli ja ka seksikuse. Ning vastupidi, kui on soov pühenduda koduperenaise karjäärile, siis oled järelikult rumal, piiratud, harimatu ja võimeline ainult mingiteks lihttöödeks.
Ma tean, et tänapäeval on ka meestele üks raskemaid väljakutseid töö- ja pereelu ühitamine, ent vähemalt ei huvita kedagi, kui seksikad nad sealjuures on. Ometi peetakse meeste puhul perekondliku ja tööalase, (rääkimata veel soolise) eneseteostuse üheaegsust täiesti tavaliseks.
Mis sul Diane Arbuse vastu on? :D
See läheb küll teemast natuke mööda, aga vahepeal on tunne, et oleks nagu jõle häbiasi olla naine, kes on ilus JA tark. Kontsad jalga paned & küüned ära lakid, siis kõik kohe ahhetavad, et noh, mis tibi sinust sai. Otsekui ainus aktsepteeritav variant oleks see, kui loeks tarku raamatuid ning naeraks teiste üle, et “Höhöö, tema raseerib jalgu! Ma olen küll karvaste koibadega & kõik on super!”
Ma’i tea. Enamasti seda naiste staatuse asja siin Eestis ja teatavate isikute sellealast vingumist pigem mõttetuks lausfeministide halaks pidanud. No muidugi leiab paar näidet kenasti ka juurde, kui otsida, eriti kindlale sihtgrupile mõeldud (kollase) ajakirjanduse seast…
Omast kogemusest ütleks, et Eestis vähemalt mingil tasandil on võrdõiguslikkus (või ehk inimeste soo põhjal mitte eristamine) paremini sissejuurdunud kui nt Rootsis, mis ometigi peaks sellest küljest ‘edasiarenenum’ olema. Ega ikka ole küll…
Eestis on kogu see feminismiteema suhteliselt leige juba seetõttu, et ajalooliselt on meil naised praktiliselt kogu aeg meestega üsna samal pulgal olnud. Enne igasugu koledaid võõrvallutusi oli naine siinkandis isegi kõvem tegija kui mees, kuna tema oli võimeline endast lapsi välja lükkama. Kui ülejäänud Euroopas oli naine väga pikka aega madalam kui muru, siis meie maal oli tal väga suure tõenäosusega pärimisõigus. Meil said naised õiguse hääletada aastal 1920, kui Eesti Vabariik sai oma esimese põhiseaduse, ehk siis kohe esimesel võimalusel…
Tänapäevane mure on ehk pigem selles, et loll olla on cool, seda nii meeste kui naiste seas. Seetõttu saavadki igasugused “soole orienteeritud” ajakirjad vastavat maailmavaadet kultiveerida – naisi huvitavad ainult meigivahendid ja mehi ainult autod ning kui neist tegevustest aega üle jääb, siis nad seksivad igasugustes ebamugavates poosides. Ja nõmedatele stereotüüpidele vastavalt käituvad naised tõmbavad vee peale ka teistele sookaaslastele.
Ja noh, iseenda mätta otsast vaadatuna on mu meelest ehk suuremgi probleem see, et mehed kipuvad kuidagi maru nõrgad olema. Liiga palju on neid, kes on 25. eluaastaks juba põhja joonud või siis aktiivselt sinnapoole teel. Mehed surevad meil mühinal ja noorelt, paljuski omaenda rumalusest või halbadest valikutest tingituna (maanteel kihutamine, täis peaga ujumaminek, laiskusest ohutusnõuete eiramine jne), aga naised saavad ju ikka hakkama. Toidavad ära oma viis last ja joodikust abikaasa takkapihta, kui vaja…
Ma saan aru, et kommentaar hakkab vaikselt romaani mõõtmeid võtma, aga teema on minu jaoks kah oluline. Lühidalt – olen kohanud päris palju suhtumist “sa ei saa ju sellega hakkama, sest sul on tissid!”, samas olen ka piisavalt palju näinud nendesamade tüüpide pikaksveninud nägusid, kui eelnevalt kahtluse alla seatud tegevus on sooritatud hindele “viis”.
Oluline küsimus on: kas selleks, et naist tunnustataks, peabki ta midagi tegema vähemalt kolm korda paremini kui mingi suvaline töll, sealjuures neljandiku võrra väiksema palga eest, kuna tal pole Y-kromosoomi?
Ma saan aru, et see on nüüd üks ülimalt radikaalne mõte, aga kui õige prooviks kõik olla lihtsalt inimesed ja pakkuda kõigile võrdseid võimalusi, õigusi ja kohustusi. Täiskasvanud inimesed – ise teavad, kas soovivad neist kinni haarata või ei.
See, et hariduses on vähe poisse, on tegelikult kohutavalt kurb. Kuna me eeldame, et poiste ja tüdrukute IQ peab olema keskeltläbi võrdne (ja kõik arvestatavad mõõtmised on seda ka näidanud) siis on selle põhjused sotsiaalsed, ühiskondlikud. Ja see on Eestis olnud nii juba tükk aega, ammu enne feminismi siia jõudmist.
Mis puutub sellesse, et “mehed on nõrgad”. siis see on bioloogia – poisse sünnib tiba rohkem, nende riskikäitumine puberteedieas on oluliselt suurem, nõrgemad isendid praagitakse välja ja umbes 40ndateks eluaastateks on mehi juba natuke vähem kui naisi. Individuaalselt on see alati tragöödia, liigile on see aga kasulikum. Looduslik valik, see toimib alati isaste isendite peal, samas kui emased isendid enamasti, kui väärtuslikumad, on stabiilsemad.
Loogiline oleks, et 40ndates saabub teatav rahunemine, aga mingil põhjusel algab siis uus meeste väljasuremise laine…
Noh, kui varastel 20tel surevad välja riskikäitumise tõttu, siis 40tel tuleb ehk olla nooruslik JA edukas, et olla konkurentsivõimeline – ja mootor ei pea vastu.
Mõtlen, et feministid kirjeldavad meeste ja naiste vahelist ‘võitlust’ kuidagi liialt eepiliselt. Pean möönma, et ka minu jaoks on väga müstiline, et teatud aladel on ülekaalus mehed (nt poliitikas), sest paljud naised jätavad mulle palju võimukama mulje kui mehed, ent need naised pole tingimata poliitikas. Teisalt – olen juba varem avaldanud imestust, et Eesti Humanitaarinstituudis on rõhuv ülekaal just naistel. Muidugi on seal vanakoolimeistrid Lotman, Raud jms korüfeed, aga samas ka väga palju nais-õppejõude.
Veel üks huvitav asi minu jaoks, mis eristab minu jaoks näiteks “Postimeest” oluliselt “Eesti Päevalehest”: esimeses on olemas tissi ja pepu rubriik, aga teises mitte. Ja kui vaadata just seda teist ajalehte, siis on näha, et naised võtavad sama palju ja sama asjalikult sõna kui mehed. Võib-olla pisut vähem, võib olla pisut rohkem, ma ei tea. Aga igal juhul feministlikuks draamaks pole EPL põhjal küll põhjust (minu subjektiivse silma järgi).
:) Kooliajast jäi küll selline mulje, et kui sa oled tüdruk siis eeldati et oledki tubli ja hakkamasaamine on norm. Kui poistest keegi miski suurepärasusega hakkama sai, sai kiita kah.
Oh, jah. Kõigepealt tänan tähelepanu eest muidugi.
Esmalt tunnen vajadust ümber lükata su väite, nagu oleks kirjutanud, et naised pääsevad meediasse ‘ainult’ siis, kui tissid paljaks võtavad. Ma ütlesin “üldjuhul”, mis on ka liialdatud (või utreeritud, kui see sõna paremini teile sobib), ent põhjusega, aga igatahes minu hinnangul ei võrdu “üldjuhul” sõnaga “alati”.
Teiseks – see, et meedia mehi ja naisi erinevalt kujutab, ei ole minu väljamõeldis,
vaid tõepoolest nii on. Sel hetkel, mil oma postitust kirjutasin, figureeris Postimees.ee-s vaid Epp Petrone ja Kaie Kõrb ning neidki oli võimalik leida vaid lehekülge pikalt allakerides. Ülejäänud naisteemalised postitused sisaldasid sõnu “seksikas”, “tissid” ja/või “tagumik”. Muidugi – päevad pole vennad! Kui ajakirjanikud päeva jooksul oma lehte uuendama hakkasid, ilmus sinna rohkem naisautoreid ja muid teemasid. Üldpilt on minu hinnangul aga ikkagi nukker. Üks aspekt on nt veel see, et naised saavad üldjuhul ainult teatud valdkondades sõna – muudes valdkondades on mees juba stereotüüpiliselt suurem ekspert, nii et tema poole sageli ei pöördutagi. Veel – kui võrrelda soo baasil kõigi nende artiklite arvu ja (!) sisu (!), siis naistest kirjutatakse (liiga) sageli ikkagi mingisuguseid “klassikalisi pehmeid naisteteemalisi” artikleid enese eest hoolitsemisest, dieetidest, lastest, lastest, lastest jne. See ei ole otseselt vale, küll aga teatud negatiivseid soostereotüüpe. Taaskord – see ei ole minu väljamõeldis, vaid sellest on kirjutatud loendamatul hulgal uurimusi ja analüüse.
Ka ei öelnud ma, et Getter Jaani ei ole naissoost – ma ütlesin, et ta ei lähe naisena arvesse ehk teisisõnu pidasin teda siiski veel neiuks ehk nooreks tüdrukuks.
Kõige suurem pirn muidugi su poolt on minu sildistamine feminatsiks. Ma ei pea naisi meestest paremaks, küll aga taotlen seda, et ühiskond ei peaks enam mehi naistest paremaks. Ma ei plaanigi oma tütardele “mittenaistenimesid” panna – miks peaksin? Ühe postituse põhjal on ju hea minu isikuanalüüsi teha, eks? Ju aga andis see sildistamine sinu postitusele “klikke” juurde ja toitis su
igapäevase lugejaskonna skandaalijanu. Hästi tehtud.
Mis puutub sellesse, et naiste osakaal – nagu sa ka enda näites tõid – hariduse saajate hulgas nii suur on, siis jah, naiste osakaal on suur. Aga sellega asi üldjuhul piirdubki, sest klassikaliselt (on erandeid, rõhutan!) jääb naine pärast diplomi saamist lapsega koduseks, misjärel tööturule minnes pelgalt oma diplomiga suurt midagi teha ei ole. Ka võib näha trendi, et mida kõrgemale haridusastmele me jõuame, seda väiksemaks jääb naiste ning suuremaks kasvab meeste osakaal. Asi ei ole nii lihtne ja ühetasandiline. Ad finitum kohe kindlasti mitte.
Cosmopolitani ei loe, Playboyd samuti mitte, lemmikajalehed on EPL ja Diplomaatia, ent selles suhtes olen ma üks vähestest. Millise ühiskonnapildi ja mõttemalli annavad Cosmopolitanid ja ka nt seksiportaal sport.postimees.ee aga suuremale osale elanikkonnast? Tänapäeval luusivad lapsed väga varakult internetiportaalides ringi – enam ei pea nt paljaste rindade nägemiseks meie päevalehtede portaalidest kaugemale minemagi ja see on minu meelest liig.
Ole terve!
Mina isiklikult ei taju, et naistele oleks jäänud mingid teatud valdkonnad, kus nad sõna saavad. Raiu või tükkideks – see on paras absurd minu jaoks. Aga võib-olla on Sul õigus, kui analüüsida rohkem ajakirjandust. Kes teab. Võib-olla on Sul õigus…
Kuivõrd ma ka algpostitusele ilusasti ja ausalt linkisin, siis ma arvan, et asjast huvitatud lugejad said postitust ka ise lugeda, mõtiskleda ja omad järeldused teha. Ja neid nii siin ka seal vabalt avaldada. Skandaalimaias? Jah, võib-olla. Kes see ikka viitsiks kirjutada potililledest ja kosmeetikast. Ikka kirjutan-kirjutame teemadel, mis kuidagi meid puudutavad või huvi äratavad. Justkui su enda blogpostitus oleks vähem skandaalimaias olnud… :) Taotlesid tähelepanu ja seda sa ka said. Kui tähelepanuga hakkama ei saa, siis ei maksa ka igasuguseid postitusi avalikus blogosfääris avaldada.
Mina kirjutasin ainult seda, mida mina sellest välja lugesin ja kuidas mina seda hala interpreteerisin. Kõik.
Ja minu jaoks on kogu teema absurd, kaasa arvatud antud kommentaar.
Me elame vist lihtsalt paralleel-maailmades. Ja paraku arvan, et kuigi Nirti on naissoost, siis minu maailm on ligi pigem Nirti omale, ja vähem ligi Triin Toomesaare omale.
Tervitusi teisest ilmast,
Riho
Taotlesin tähelepanu, seda ma sain ja saan sellega ka kenasti hakkama, muuseas. Kui aga sinu meelest absurd, Triin, siis jäägu sulle su arvamus, of course. Sinu tekstist lihtsalt kumas läbi ja kumab ka praegu mingisugust põhjendamatut üleolekut, millega ma ei saa nõustuda.
Case closed – vähemalt tänaseks päevaks! :)
mõnus sihuke “kullake…” suhtumine kumab läbi siin ühe igati korrektse ja smailisid kasutava inimese tekstist. brr, naised…
Põhjendamatu üleolek – et sina võid oma arvamust (mis minu meelest on kallutatud ja emotsioonidele, mitte faktidele tuginev) avaldada ja mina mitte? Kus siin see üleolek on? Ma võtsin sinu enda tsitaadid ja postituses püstitatud hüpoteesi ja kontrollisin seda empiirilistele faktidele toetudes kaks korda. Mõlemal korral ei leidnud ma hüpoteesi kinnituseks materjali. Ma ei keela kellelgi oma blogis arvamuse avaldamist, samuti võid sina kas või iga mu postituse kohta analüüsi enda blokki panna, kui vaid tuju on. :/ Ja MIKS – no mina kui naine pean igasuguste selliste arvamusavalduste tõttu kokku puutuma halvustava suhtumisega, et naisõiguslus – see on mingi emotsionaalne kammaijaa, millel reaalsusega pistmist pole.
Sa otsisid oma blogis naiseeskuju – no palun, Postimees pakub sulle olümpiavõitjaid, professoreid ja näiteks ka juristide liidu esimehe, poliitikuid, kirjanikke, ajakirjanikke, ministreid ja tunnustatud arste. Miks need ei kõlba?
Ära oma mõtteid kunagi artikliks vormista ja ajalehte saada, sest SEE tagasiside, mida anonüümne kommentaator endale lubab, on kordades hullem. Saad veel närvivapustuse.
Khm, siinkohal mainiks ära, et kui Nirti sõnastuses võttis asi pigem õlgu kehitama, et jah, on selliseid kes vähe valikuliselt asju loevad, siis Toomesaare tekst võttis küll kergelt tõmblema- et misasja!? Eneseväärikuse puudumine autoril vms? Või minu talumatus igasuguse sedalaadi hala suhtes ja sellest siis vähe kõigutatud arusaam asjast?
-Ahjaa, ja minu näol tegemist siis samuti naissoost isendiga- pole nagu edasijõudmisel takistusi olnud ning keegi ülalt alla ei vaata siin kodukandis. ;-)
Pft, ja sõnavabadust pooldan kah pea-aegu lõpuni- kuid kui isiklikku arvamust mitte toetav vastukaja pole vastuvõetav siis on parem tõepoolest kirjutamata jätta.