Mul oli eile vaba aega laialt käes ning lugesin Viru raamatupoes Kintz Kintzbergi “Ma olen kole” läbi. Kusjuures lähenesin raamatule suurte eelarvamustega, sest raamatu kirjeldus netipoodides on olnud selline kaheldava väärtusega. Et mitte öelda retarded. Aga kui sirvima hakkasin, siis jäin lugema ja enne pidama ei saanud, kui läbi sain. Kuidas nüüd muljetada. Ühest küljest oli see nn. halb raamat. Selles mõttes, et midagi väga eksistentsiaalset seal ei lahatud, pigem meenutas raamat Perekooli ülipikka sissekannet (või teatud omaduste poolest, hm, eksmehi siunavate naiste blogide mingeid sissekandeid). Raamatu sisuks on nimelt pikk kirjeldus kui nõme on autori (eks)mees, raamatu pealkiri tulebki sellest, et kui Kintz küsib mehe käest, et miks sa mu maha jätsid, siis mees saadab sõnumi vastu: “Sa oled kole.”
Aga raamat on naljakalt ja sooja huumoriga kirjutatud. Mulle kui ebastabiilsele olendile tulid hästi tuttavad ette väga paljud Kintzi kirjeldatud situatsioonid (nutta röökides kellelegi helistamine öösel, põrgu korraldamine vihastumise korral, düsfunktsionaalses suhtes visklemine) ja leidsin, et muidugi, milleks põdeda, olen/olin/olen olnud hüsteeriline lehm, siis olen. Visakem selle üle nalja. Hästi kirjutatud (halb) raamat. Enamasti kohtab vastupidist – teema oleks nagu päris asine, aga kirjutamine on kohutav(alt kuiv). Ma nüüd vabandan muidugi kirjanike ees, aga tõesti. Uusi ilmunud raamatuid sirvides tekib väga harva tunne, et loeks edasi peale esimest paari lehekülge. Aga Kintzbergi raamatut lugesin. Lugu on lihtne ja loogiline, naise abielu lendab karidele, siis ta otsib ennast ja lõpuks leiab & maksab veel omamoodi mehele kättegi. Selles mõttes geniaalne naistekas, et enamikul naistel vist on selja taga väga jubedaid suhteid ning peategelase abikaasa Gaido ongi täpselt selline koondkuju Väga Halvast mehest, kelles võib enda “ämbreid” ära tunda küll. Ta viriseb ja vingub lakkamatult. Ta pole naisega kunagi rahul. Ta ei unusta naise tehtud vigu ja tuletab neid meelde ka aastate pärast. Ta on väga kehv seksija. Ta sööb palju, on paks ja vahib telekast sporti. Ta kingib naisele sünnipäevaks sokke ja paki komme. Ta kannab jõledaid riideid (vanunud polosärgid ja kukepüksid). Ta ei hooli ei oma naisest ega lapsest ega osale kodutöödes. Ta on seitsmeklassilise haridusega. Teenib sitaks (järelikult loomulikku nutti peaks ju jaguma), aga on ihne. Lõpuks petab oma naist mingi pifiga, kellega ta ära Indiasse sõidab ning Kintz jääb koju enesehaletsusse marineerima…
Viskab tütre vanemate kasvatada, võtab ca kuu ajaga ainult sidrunit ja vett süües pool oma kaalust alla (100 pealt kuskile 60 kanti) ja hakkab ennast otsima. Esialgu pekkide seest, siis ka pisut filosoofilisemas plaanis. Raamatu esimene pool, st. vingumine ja kirjeldused ja lõõp on hea, viimane kolmandik või teine pool vajub kuidagi ära. Väga imalaks kisub see enese & õnne leidmine kuskil Kreetal. Aga algus on väga tõetruu – just selline näebki välja depressioon ja sitt elu. Istud hommikumantlis diivani peal, pea pesemata, vahid õnnetult Oprah’it ja väldid telefonikõnesid.
/…/
Käisin eile ka juuksuris ning ma olen nüüd jälle nudi. “Mis me teeme?” küsis juuksur ning ma tõmbasin käega üle juuste. “Maha! Kõik maha! Mulle hakkab siia taha mingi mullet tekkima…” Juuksur isegi mäletas mind novembrist (ta oli see, kes mu pikad juuksed maha lõikas) ning üldse mulle meeldib see salong. Koolile lähedal, mõnus õhkkond ja mis peamine – suurepärast kohvi serveeritakse klientidele. See kruusitäis kohvi ei lähe praktiliselt midagi maksma, aga jätab kliendile tunde, et temast pisut hoolitakse ning muidugi läheb ta tagasi kohta, kus teda poputatakse.
/…/
Ja eelmises postituses ja kommentaariumis läks jutt leopardimustriliste riiete peale. Ma jõudsin eile järeldusele, et leopardimustrilised riided polegi kõige hullem, nimelt Viru Montoni vaateaknal on maani kleit… Paabulinnusaba-mustriga. Tunnistasin seda tükk aega tummalt. Hinda ei märganud, kindlasti 500.
Üldse mul on vaateakende ja reklaamidega antipaatiale põhinev suhe, näiteks alles hiljaaegu oli Viru keskuse juures suur Kaupsi reklaam: MOEVÄRVID!, kusjuures pildi peal oli mingi kriiskav jubedus, mida ma ei nimetaks moekaks, värvikaks küll. Mitte iial ei kannaks ma midagi sellist.
Aga Kaupsi reklaamid on alati väga koledad ja tülgastavad olnud. Tartu Kaubatempli küljes rippusid ka alati mingid reklaamid, kus modellid olid hästi koledaks tehtud millegipärast. Stiilis potisinised silmad, roosa suu, puhvis 80ndate soeng ja juures kiri: VÄGA MOODNE JA ILUS. Mitte sinnapoolegi.
/…/
Ma ostsin endale täna poest laste tikkimiskomplekti. Selline pisike, kassipilt on kangale peale joonistatud ja sobivat värvi niidid ja nõel juures.
Ma kavatsen selle valmis tikkida.
Üldse on lastele tänapäeval igasuguseid põnevaid asju, tiirutasin tükk aega, suu ammuli, lasteosakonnas. Igasugused legod, erinevad mänguasjad, sadat sorti nukke, pissivatest titanukkudest Bratz-tulnukateni välja, igasugused keraamikakomplektid, nukunõud, mööbel, Barbied, puldiga elektroonilised mänguasjad, päriselt lendavad helikopterid, taskukonsoolid (on õige sõna?)… Mul oli lapsena roosa elektronmäng, kus nu pagadi hunt mune püüdis & pisut hiljem must mäng, kus peal oli ussimäng, tetris ja vist midagi veel, ei mäletagi… Vaatasin päranisilmi prosiebeni reklaame ja igatsesin endalegi titanukku & muud põnevat… Mõru maik tuleb suhu kohe.
Ainult depressiivsed NSV Liidu multikad olid mul lapsepõlves. Ma usun, et kaubamärk Nirti juured ongi selles momendis, kus vanaisa-pingviin meeleheitlikult joostes ahastavalt karjub, et jätke lapsed rahule! ja siis maha lastakse ning muidugi “Meemeistrite linn”, mis mind nutma ajas. Ja välismaalased peavad “Bambit” kurvaks.
“Meemeistrite linn” on muide YouTubes üleval.
Kes tahab nutta ja nostalgitseda, see vaadaku.
N.
Ma nägin ükskord mingi õnnetu juhuse läbi ameeriklastele äramugandatud Lolo multikat. Seal oli kõik see pingviinide mahalaskmine ja dramaatiline hukk välja jäetud.
Lolost (kelle nimi oli vist hoopis Topper, kui ma ei eksi) tehti multika lõpus hõimu uus pealik mitte seepärast, et ta isa e. eelmine juht on surnud, vaid seepärast, et tema pidev ärajooksmine ja siis tagasijõudmine olid nii lahedad lihtsalt. Ja kõik armastasid teda.
Meile tuttav Lolo-muusika oli nende versioonis asendatud lõbusate laulukestega stiilis “Hei-hoo!”, nii et nt stseenis, kus alatud salakütid pingiviinipoegi püüavad, laulsid pingiviinid joostes lustliku titehäälega mingit rõõmsat laulukest.
Siuke pühaduseteotuse tunne tuli seda vaadates peale, et oleks tahtnud kohe päikese poole ulguda.
Muidugi oli kogu meie klassil pärast Lolo viimast osa lein ja tüdrukud nutsid vahetunnil koridoris, aga samas – milline elamus see ikkagi oli!
Scamper oli Lolo nimi vist väljamaal. Aga jah, neil kärbiti kõik jubedused välja.
Vaatasin paari õhtu eest YT’ist Lolo seiklused uuesti läbi & olin hämmeldunud: lapsepõlvest oli meelde jäänud, et tegemist oli kohutavalt traagilise multikaga. Mingid mälupildid ikka kummitasid. Praegu aga vaatasin, ahhetasin, aga midagi nii hirmsat nagu polnudki. Päris Sae-film ju polnud. :D
Ilmselt siis pisikesena mõjusid need vähesed jubedused päris traumeerivalt. Röövkajakate laskumine, see, kuidas pingviiniisad ära läksid pesade pealt, kuidas Lolo selg veritses & kuidas mõõkvaal kõiki ära süüa tahtis.
Aga kui vanaisa Pigo ahastavalt kisendades laste järgi jooksis ning teda tulistati, siis tuli ikka pisar silma ära. :/ Hea, et ta vähemalt ellu jäi. Muidu oleks õhtu rikutud olnud…
Ma võib-olla eksin aga mulle on mulje jäänud, et Kintzbergi nime taga peitub Maire Aunaste. Ta oleks justkui kusagil maininud seda “Sa oled kole!”-seika ja kirjutab ta ka päris hästi, mahlaka eneseirooniaga.
Hehee – ma just ostsin selle paabulinnukleidi omale. Loomamustrit ma selga ei paneks aga see küll nii jube ei tundunud. Maitseasi ilmselt.
Laste tikkimiskomplekte oli nõukaajal kah aga need olid papist tehtud ja lapsel oli neist nõela läbi surumisega tükk tegemist. Mulle kingiti neid pidevalt aga vanemad ei lubanud lapsukesel nõela kätte võtta nii et pidin neid ainult värvima. Sinna see armastus käsitöö vastu kaduski vist.
Mina leidsin Prismast lastele mõeldud pisikesed kangasteljed. Now how cool is that?
mul olid veneaegsed laste kangasteljed täitsa olemas. sai nendega isegi vaibakesi tehtud. Lõimede peale panemine on ikka ilge nuhtlus …
Milles see kättemaks seisnes siis?
Ma tahtsin just kirjutada peatüki tänapäevasest vastuolulisest mänguasjadevalikust. Sa poiste mänguasjade poolele ikka ka vaatasid ve?
Ja need Bratz-boys on hirmsasti igava gay-välimusega. Oleks seal mõnigi punkar seas.
ühest küljes ärakohitsetud lolo ja teisest küljest vägivaldsed arvutimängud. Minu meelest natuke elutervet depressiivsust mõjub lastele paremini kui lustlik ja aktsepteeritud vägivallatsemine, kus keegi kunagi päriselt surma ei saa.
Päris elus ju saadakse selliste asjade peale surma…
Ma tulen just lastevanemate koosolekult, kus kaks vanemat tegid meeeeeeeletu draama sellest, et üks (erivajadusega, aga tavakoolis toimetulev) laps räägib teistega surmast. Et lapsed on niiiii traumeeritud ja puha. Mõlema lapsukesed tapavad rõõmsalt arvutis tulnukaid, nii et…
Aitäh “Meemeistrite linna” vihje eest, vaatan mõni päev oma lastega.
Õige, reet, traumeerigem ka tänapäeva lapsi :D
Aga pane tähele, mul tekkis peale meemeistrite linna vaatamist juba ligi 17 aastat kestnud sisemine soov, et kui ma kunagi muutun elus edasijõudnud eestlaseks ja oma maja saan, siis ma kindlasti ründan mõnda mesinikku (mul üks sugulane on isegi), et “õpeta!” ja hangin endale tarud. Sul hakkavad ka poisid äkki nuruma.
Ei hakka, meil on teada, et üks nõelamine võib issi ära tappa…
Alduos Huxley heas uues ilmas oli lastele spetsiaalne koolitus, et nad õpiksid surma loomulikuks ja normaalseks ajsaks pidama. Käidi lasteaiarühmadega surijate palatites ja kui keegi nende juuresolekul vedru välja viskas, siis anti lastele ekleerkooki.
Bakuganimultikad ja kollitapmismängud tapavad emotsioone. Kui me tahame üles kasvatada põlvkonna pisikesi neurootilisi roboteid, siis on muidugi targem igasuguseid traumeerimisi vältides lein ja valu isegi kunstiteostest välja tsenseerida.
huu, varahommikune düsgraafia…
Meil olid mesitarud maal, kui paps veel terve oli. Kuni kümmekond taru on hobimesinikule mõnus lohvka, kohati samas ootamatut ja piisavat adrenaliini pakkuv tegevus. Talvel puhkad, käid ainult aegajalt kontrollimas, kas pered on elus. Lisaks on see suurepärane võimalus aegajalt meevurri ringi ajades mediteerida – meevurr kui palveveski. Või mediteerid mesitaru kohal koogutades ja mõtiskledes “kas ema on ikka elus”.