.sodipudi

Ma vist ikka olengi väga halb, õel, küüniline, kalestunud jne inimene. No tõesti, iga päev lõppeb sellega, et tahaks peast kinni hoides karjuda. Täna potsas mu postkasti eksklusiivne pakkumine, et ainult 75 euro eest saab Blogfestile minna! Ainult 75 eurot, mõelge, ja selle eest saab eriti ässasid loenguid nagu näiteks “kas blogimine on surnud?”! Ja seda “intensiivse pealelõuna” raames!

Krt, sellise ürituse korraldajad võiksid neidsamu blogisid ka vahelduseks ise lugeda ning sealtkaudu aru saada, et keskmine blogija on üsna vaene inimene. Muide, tõesti, keskmine blogija ON üsna vaene inimene, olete märganud? Huvitav, miks.

No tegelikult jah, kui aus olla, siis see pakkumine ütleb, et “Tallinn BlogFest 2011 teemad on suunatud Eesti spetsialistidele, kes tunnevad, et sotsiaalmeedia mõjutab nende tööd, ettevõtlust või ärivaldkonda.” Mina ei ole spetsialist ja sotsiaalmeedia mõjutab mind  üsna vähe. Ilmselt siis mingite teema- või äriblogide pidamisele suunatud üritus?

Aga, issand halasta, blogimise ja sotsiaalmeedia alustala on, hm, emov tavainimene. Nii et vägisi jääb mulje, et aborigeeni pildi pealt näinud inimesed räägivad integratsioonist gangurru-maal…

/…/

Kohustuslik meem: It’s national book week. The rules are: grab the closest book to you, turn to page 52, post the 5th sentence as your status. Don’t mention the title. Copy the rules as part of your status.

“Isa narris teda sellepärast mõnikord, ent isegi kakskümmend aastat pärast toda päeva nägin ma, kuidas ema narrimise peale käe tõstis (sõrmkübar arvatavasti endiselt sõrmes), nagu tahaks end kaitsta, ning kuidas ta näole ilmus seesama ilme, mis seal nähtavasti siis oli olnud, kui Elleni tädi minema läks.”

Küll Lõustaraamatusse mõeldud, aga seal on 420 märgiline piirang…

/…/

Tervitustega Rentsile, muidugi.

Asendage “french” jaapaniga ja te saate minu igapäevaelu.

“Nezami wa tēburu no shita ni imasu!”

- “Nani?!”

/…/

Homme ma kas tõusen või langen, pmslt otsustab homne päev, et kas ma jätkan selle Asja õppimist või võtan paberid välja.

Pisutoru onegaishimasu…

N.

.down with feminazis

Mul tuli täna meelde, et ma mõned päevad tagasi sattusin blogile (← siin on link), mille autor väga enesekindlalt ja utreeritult väitis, et naised saavad meediasse pmslt ainult siis, kui nad tissid paljaks võtavad ning et “naisi ei ole meie riigis, meie ühiskonnas olemas. Kui naine üldjuhul mingisugustki kajastust leiab, siis seetõttu, et ta on kas seksikas või ei ole üldse seksikas (sest friike peab ju ka näitama!)”. Kergitasin tookord oma kulmu ja võtsin Postimehe lahti. Leidus artikleid Epp Petronelt (kirjanik ja kirjastaja), Kaie Kõrbist, poliitikutest jne, ühtegi artiklit seksikusest ei leidnud. Kirjutasin oma eksperimendist ka blogiomaniku sissekande järele, see ei avaldanud aga erilist muljet vist mitte kellelegi. Getter Jaani ei olevat näiteks üldse naissoost. Kui faktid su teooriat ei toeta, siis tuleb ju fakte eitada. Nüüd tuli meelde, võtsin Postimehe uuesti lahti. Hüpoteesiks on, et naisi ei ole absoluutselt üldse olemas ning kui neist ka mingi ime tõttu kirjutatakse, siis ainult, ning ma rõhutan, AINULT selles võtmes, et nad on lollid seksikad asjakesed. Kes mitte kunagi mitte midagi ei saavuta. Vaatame.

“Venemaa Suusaföderatsiooni treenerite nõukogu soovitas Venemaa suusakoondise uueks peatreeneriks nimetada kolmekordse olümpiavõitja, föderatsiooni presidendi Jelena Välbe.”

“Vabariigi valimiskomisjon nimetas enda poolt rahastamise järelevalve komisjoni liikmeks Tallinna Ülikooli võrdleva halduspoliitika professori Anu Tootsi ja asendusliikmeks Eesti Juristide Liidu direktori Krista Paali.”

Arvamusartikkel Evelyn Kaldojalt.

“26. aprillil toimunud keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) nõukogu koosolekul valiti nõukogu uueks esimeheks keskkonnaminister Keit Pentus.”

Evelin Ilvese koogiretsept :D

“Eesti üks tuntumaid nahaonkolooge Marianne Niin ütleb, et nahamelanoom ja nahavähk on ennetatavad ja varaselt avastatuna ravitavad, selleks tuleb aga oma nahka regulaarselt kontrollida. “

Artikkel Nicole Kidmanist, kes on üks mu lemmiknäitlejaid, näiteks filmis “The Hours” oli ta võrratu. Minu teada pole pornofilmides osalenud.

Naistelehes saab sõna ettevõtja (mitte modell või tissimiss) Evelyn Mikomägi.

Ainus objektiseeriv tissipilt, mille ma seekord leidsin, oli Mari-Liis Aasmäest, endisest Dynaminti liikmest.

Ma olen üsna kindel, et reaalsust võib tajuda täpselt nii, nagu inimene ise soovib. Kui lugeda ainult Playboyd ja Cosmopolitani, siis võibki endale luua arusaama, et naised kõlbavad ainult selleks, et uue superkatva huulepulgaga endale musisuu pähe teha, uued moekad riided seljast heita, babydoll üll tõmmata ning mehel lahti imeda. Kui lugeda Vikerkaart, Elukirja, Kodutohtrit jne, siis võib jälle teine mulje jääda. Kui aus olla, siis klikipõhine meedia ongi enamasti skandaalimaias, nii et vahet pole kes armukesega vahele jääb, lahku läheb või kinga saab, peaasi, et rahvas klikiks. Kõige mõnitavam või vähemalt ebam artikkel, mis mulle meelde tuleb, on artikkel sellest, et superhüpermegaultrastaarmetroseksuaal Vaido Neigausi uus artistinimi on Vaido Bitch, mille järgi superhüpermegaultrastaarmetroseksuaal ennast ka kutsuda palub.

Mulle lihtsalt ei meeldi lahmiv feminismus, mida võib ka feminazismiks kutsuda. Sedasorti pröökamine, mis võib viia selleni, et naisele traditsioonilise naisenime panemine (näiteks Liina või Siiri) on alandav ja naist degradeeriv, sest, noh, see on ju traditsiooniline NAISEnimi. Või selline, mis eirab absoluutselt kõiki fakte ja reaalsust, püüdes seda väänata kuidagi endale sobivalt dianearbuslikuks. Sest noh, tunnustatuimad onkoloogid, olümpiavõitjad ja juristide liidu direktorid ei ole ju tegelikult mitte midagi saavutanud, eksole, nad saavad kajastust ainult sellepärast, et nad on räpased hoorad. Või oot…?

Tahate fakte? Palun, meil on jaapani keele rühmas ~20 inimest, neist 5 on poisid. Lütseumis oli meie vist ~35 inimeselises rühmas (meil polnud paralleelklasse, olimegi üks suur 12 klass) lõpetamise hetkel… Las ma mõtlen. 5-6 poissi? Ja nõnda edasi ad infinitum.

/…/

Tegelikult, kui ma praegu suitsule läksin, siis mulle torkas silma Ristik, ristsõnaajakiri. Jah, ma tunnistan, mul on ristsõnade lahedamise vastu väga soojad tunded ning ma ostan tavaliselt Ristikut, sest see on mõistliku hinnaga, heade ristsõnadega ning mul on ebamäärane soov toetada Väikest Nõida, kes selle toimetaja on. Ma ei suuda praegu parimagi tahtmise juures meenutada, et mis pildid on teiste numbrite kaanel olnud, aga praeguse kaane peal on mingi silmatorkavalt meigitud tibi.

Kuidas  see kõik ristsõnadega seotud on… Ei tea.

“Kuidas see kõik sakslastega seotud on?”

- “Ögö vist ölögi…”

N.

.26 aprill

Hmm.

Kas ma olen ainus inimene, kes vannist või duši alt tulles ennast hoolikalt vahust puhtaks peseb, kontrollides naha puhtust selle järgi, et kas nahk ikka krudiseb käe all? Ma olen korduvalt filmides ja sarjades näinud, et inimene tõuseb vannist, ise paksu vahukihiga kaetud ning lihtsalt tõmbab end rätikuga üle ja paneb riidesse. Kas see on mingi levinud komme nn. väljamaal? Kas nahk rõvedaks ei jää? Nt. õliseks või kleepuvaks või ligaseks või…? Vaatan närvide rahustuseks Nip/Tucki (mulle meeldib selle grotesksus) ja jälle – väike tüdruk tuli vahuvannist, paksult vahuga kaetud ning keerati räti sisse. Vahusena. Mingi kehakreem-vaht? Peabki peale jääma?

Tüdruk ennast räti sisse keeramas.

Te pole seda filmides-sarjades märganud? Et vahused inimesed kuivatavad end rätikuga kiirelt üle ja panevad riidesse? Miks nii tehakse? Ma saan aru, et siivsuse tõttu tehakse seda naljakat “Me just rautasime rajult öö otsa igasse auku, aga hambaid pesema lähen ma suure teki sisse mähituna”, aga vaht…?

Kusjuures, hügieeni teemadel, kas te pole märganud, et filmides inimesed peale hammaste pesu ei loputa tihti hoolikalt suud pastast puhtaks, vaid lihtsalt sülitavad korra kuivalt kraanikaussi ja lahkuvad tegevuskohalt, suu ilmselt ikka pastane seest?

Rubriigist “Eksistentsiaalseid küsimusi Nirtilt”

N.

.hommik

Mõnikord ma tunnen end päris targana, mis sest, et kanjid ei jää pähe ja grammatika lonkab kahte jalga. Näiteks see pantvangivideo, mis hiljuti YouTube’i lekkis. Ma ei hakka pikemalt peatuma asjaolul,  et see on  väga õudne, ma nägin täna isegi oma järjekordse 18-tunnise unemaratoni jooksul klippi, kus ma uuesti seda vaatasin ja miskipärast olid seal kõik mu viis kursavenda (ma nimetan “oma kursaks” meie jaapani keele rühma) ja ma märatsesin tükk aega, üritasin Paetile helistada ja unenägu lõppes nii, et ma hakkasin sinnapoole hääletama, nuga taskus ja Glock 21 kotipõhja peidetud. Ma lugesin (ja loen ka edaspidi) kõik artiklid ja ka kommentaarid läbi ning mul tekkis (sarnaselt Rentsile, kes mulle ka seda mainis), et keskmine lugeja vist ikka väga tark ei ole. Näiteks kommenteeriti, et küll on halb inglise keel meestel  – no see on ju 10-aastaselegi selge, et ega neil seal midagi suvalist ei lasta inglise keeles plärada, ikka on tekst ette antud ja kuna sealkandis inglise keele oskusega on nagu ta on, valdavalt, siis loogiline, et tekivad laused nagu “We please you”.  Samasse valdkonda kuulub ka inimeste imestus, et “Aga miks mehed EV poole ei pöördunud…?”… Ja kes üldse tuleb selle peale, et sellise video puhul hakata vinguma inglise keele üle?! Mis toimub nende inimeste peakestes? Kui enda poeg seal videos oleks, kas siis soiuks ka kommentaariumis, et issand, issand, sai poega koolitatud ja kasvatatud ja nüüd teeb mulle pantvangivideos häbi…? Ja siis mingid eksperdid a la Anvelt esinesid tõeliselt põhjapanevate analüüsidega, et “Ilmselt on video tehtud peale meeste kinnivõtmist, sest üks on veel kiilas ja habemed trimmitud”. Andke andeks, seda oleks osanud minagi öelda.

/…/

Ma olen  natside kuritegude kohta lugenud ilmselt kordades rohkem kui keskmine inimene (igasugused võikused on mu erihuvi ja spetsialiteet), aga selle käigus olen ma lugenud ka üksikute asjade kohta, mis, uskuge või mitte, natsid hästi tegid. Näiteks keelustati natside valitsemise ajal vivisektsioon. Nad olid üks esimesi valitsusi, kes seda (alles!) aastal 1933 tegid, kuigi selle suunas hakati juba 20ndatel liigutusi tegema.

Mis asi on vivisektsioon? Siinkohal tuleb muidugi mainida, et ega koonduslaagritele see ei laienenud… Hitler ja Göring olid küll suured loomasõbrad ja loomakaitseaktivistid ning andsid suure panuse ka liikide säilitamisele, kuid kui nii võib öelda, siis inimestele see ei laienenud… Koonduslaagrites lõiguti ja hakiti teadvusel inimesi suure usinusega. Mis omakorda viib selleni, et totaalne eetikapuudus natside ajal viis meditsiiniliste avastusteni, mis on tänapäevalgi kasutusel, näiteks külmunud inimeste elustamine ja soojendamine

Koonduslaagrid asusid muide ka Eestimaa pinnal, eestlastest komandantide juhtimisel. Artikkel selle kohta. “Ekstsesside vältimiseks hoiduti perekondade lahutamistest, seetõttu saadeti hukkamisele ka väikelastega perekonnad, kelle kasutamine tööjõuna olnuks ebamugav.”

Vist isegi rohkem kui natside kohta olen ma lugenud “üksus 731” tegemiste kohta, sest see ühendab mu huvi võikuste ja Jaapani vastu… Selle raames tehti ka igasuguseid “põnevaid” asju. Jälle huvitav, et kui natsikuritegude kohta keskmine inimene ikka ühtteist teab (kuigi ma just vaatasin YouTubest videot, kus Viru keskuses inimeste käest küsiti maailmakaardi ees, et kus Eesti on ja enamik paigutas Eesti kuskile Taani või Albaania juurde, lisaks asub eestlaste arvates Lõuna-Ameerika Gröönimaal ja Euroopa laiub Kesk-Aasia steppides), aga Jaapanit käsitletakse 20. sajandi  olude ohvrina (tuumapommide tõttu muidugi) pea ühehäälselt.

Tegelikult olid Jaapani vägede tehtud võikused tõeliselt rafineeritud aasiapäraselt filigraansed võikused. Kui keskajal tõmmati Euroopas inimesi rattale ja põletati, siis näiteks keskaegses Hiinas oli levinud inimeste kehaõõnsustesse sulatina valamine. Ma lugesin seda lapsena mingist raamatust, mis käsitles vist naisi Hiina troonil. Et naised olid palju sadistlikumad kui mehed, eriti teiste (ilusate) naiste vastu. Minu meelest seal (või mingis teises raamatus) oli ka episood, et üks  võimulolev naine sai väga tigedaks ühe teise ilusa naise suhtes, lasi sellel siis silmad välja torkida, sidus naise kinni ja lasi avalikult hobuse poolt vägistada & siis saadud vigastusesse aeglasselt surra.  Aasiapärane. Aga siis tehti igal pool huvitavaid asju, Kreekas leiutati näiteks pronkspull, st. seest õõnes metallist pull, kelle sisse topiti inimene ja siis tehti pulli alla tuli, inimene küpses selles ahjus elusalt ning ta karjed väljusid pulli suu kaudu. Üksus 731 töötas aastakümneid ja selle kohta leidub internetis väga palju materjali, alustuseks näiteks see artikkel.

Ma nägin igasuguseid huvitavaid unenägusid, sealt ka mõttelend, aga unenägusid, mida ma siia ümber kirjutama hakkama ei hakka praegu, inimestel hakkab halb äkki.

N.

.20 aprill

Läksin eile kell viis õhtul magama ja ärkasin alles nüüd, kell on üheksa hommikul. Kusjuures aeti üles, vanaema küsis oma hauataguse häälega, et “Kas..sa..kohvi..tahad?”, mispeale ma uneseguselt karjusin, et “Jaa!” (ma tahan alati kohvi). Vanaemal on muidu väga kõrge ja hele ja vali hääl (eriti kõrgeks muutub see telefoniga rääkides), aga kui ta mind äratab, siis ta teeb mingit Othello-häält.

Jõin kohvi ja vanaema näppis mu kõrva. “Sul on siia mingi uus rõngas tekkinud!” ütles ta süüdistavalt. Puudutasin küsivalt oma ülemist rõngast. “See v?” – “Mhmh.” – “Vanaema, see on mul poolteist aastat olnud.”

Tuleb ikka vahepeal juuksed maha ajada, et kõik piercingud näha oleks.

Muuhulgas tegin ma just vanaema uksepiidale ka harilikuga enda pikkuse-kriipsu. Nimelt nad ütlevad, et magades venib inimene pikemaks ja üleval olles lühemaks. Mingi teema seljadiskidega. Mul on ükskord mõõdetud pikkuseks 179,5 ja aasta hiljem 177, ma tahan nüüd testida, et kas ma tõesti vajun lühemaks.

Põnev. Teaduslikud eksperimendid iseendaga. Tuletab meelde seda korda, kui ma vastikust allasurudes keedupeeti õgisin, et kontrollida fakti, et keedupeet muudab suures koguses pissi punaseks.

Muutis küll.

N.

.19 aprill

Mul oli eile vaba aega laialt käes ning lugesin Viru raamatupoes Kintz Kintzbergi “Ma olen kole” läbi. Kusjuures lähenesin raamatule suurte eelarvamustega, sest raamatu kirjeldus netipoodides on olnud selline kaheldava väärtusega. Et mitte öelda retarded. Aga kui sirvima hakkasin, siis jäin lugema ja enne pidama ei saanud, kui läbi sain. Kuidas nüüd muljetada. Ühest küljest oli see nn. halb raamat. Selles mõttes, et midagi väga eksistentsiaalset seal ei lahatud, pigem meenutas raamat Perekooli ülipikka sissekannet (või teatud omaduste poolest, hm, eksmehi siunavate naiste blogide mingeid sissekandeid). Raamatu sisuks on  nimelt pikk kirjeldus kui nõme on autori (eks)mees, raamatu pealkiri tulebki sellest, et kui Kintz küsib mehe käest, et miks sa mu maha jätsid, siis mees saadab sõnumi vastu: “Sa oled kole.”

Aga raamat on naljakalt ja sooja huumoriga kirjutatud. Mulle kui ebastabiilsele olendile tulid hästi tuttavad ette väga paljud Kintzi kirjeldatud situatsioonid (nutta röökides kellelegi helistamine öösel, põrgu korraldamine vihastumise korral, düsfunktsionaalses suhtes visklemine) ja leidsin, et muidugi, milleks põdeda, olen/olin/olen olnud hüsteeriline lehm, siis olen.  Visakem selle üle nalja. Hästi kirjutatud (halb) raamat. Enamasti kohtab vastupidist – teema oleks nagu päris asine, aga kirjutamine on kohutav(alt kuiv). Ma nüüd vabandan muidugi kirjanike ees, aga tõesti. Uusi ilmunud raamatuid sirvides tekib väga harva tunne, et loeks edasi peale esimest paari lehekülge. Aga Kintzbergi raamatut lugesin. Lugu on lihtne ja loogiline, naise abielu lendab karidele, siis ta otsib ennast ja lõpuks leiab & maksab veel omamoodi mehele kättegi. Selles mõttes geniaalne naistekas, et enamikul naistel vist on selja taga väga jubedaid suhteid ning peategelase abikaasa Gaido ongi täpselt selline koondkuju Väga Halvast mehest, kelles võib enda “ämbreid” ära tunda küll. Ta viriseb ja vingub lakkamatult. Ta pole naisega kunagi rahul. Ta ei unusta naise tehtud vigu ja tuletab neid meelde ka aastate pärast. Ta on väga kehv seksija. Ta sööb palju, on paks ja vahib telekast sporti. Ta kingib naisele sünnipäevaks sokke ja paki komme. Ta kannab jõledaid riideid (vanunud polosärgid ja kukepüksid). Ta ei hooli ei oma naisest ega lapsest ega osale kodutöödes. Ta on seitsmeklassilise haridusega. Teenib sitaks (järelikult loomulikku nutti peaks ju jaguma), aga on ihne. Lõpuks petab oma naist mingi pifiga, kellega ta ära Indiasse sõidab ning Kintz jääb koju enesehaletsusse marineerima…

Viskab tütre vanemate kasvatada, võtab ca kuu ajaga ainult sidrunit ja vett süües pool oma kaalust alla (100 pealt kuskile 60 kanti) ja hakkab ennast otsima. Esialgu pekkide seest, siis ka pisut filosoofilisemas plaanis. Raamatu esimene pool, st. vingumine ja kirjeldused ja lõõp on hea, viimane kolmandik või teine pool vajub kuidagi ära. Väga imalaks kisub see enese & õnne leidmine kuskil Kreetal. Aga algus on väga tõetruu – just selline näebki välja depressioon ja sitt elu. Istud hommikumantlis diivani peal, pea pesemata, vahid õnnetult Oprah’it ja väldid telefonikõnesid.

 /…/

Käisin eile ka juuksuris ning ma olen nüüd jälle nudi. “Mis me teeme?” küsis juuksur ning ma tõmbasin käega üle juuste. “Maha! Kõik maha! Mulle hakkab siia taha mingi mullet tekkima…” Juuksur isegi mäletas mind novembrist (ta oli see, kes mu pikad juuksed maha lõikas) ning üldse mulle meeldib see salong. Koolile lähedal, mõnus õhkkond ja mis peamine – suurepärast kohvi serveeritakse klientidele. See kruusitäis kohvi  ei lähe praktiliselt midagi maksma, aga jätab kliendile tunde, et temast pisut hoolitakse ning muidugi läheb ta tagasi kohta, kus teda poputatakse.

/…/

Ja eelmises postituses ja kommentaariumis läks jutt leopardimustriliste riiete peale. Ma jõudsin eile järeldusele, et leopardimustrilised riided polegi kõige hullem, nimelt Viru Montoni vaateaknal on maani kleit… Paabulinnusaba-mustriga. Tunnistasin seda tükk aega tummalt. Hinda ei märganud, kindlasti 500.

Üldse mul on vaateakende ja reklaamidega antipaatiale põhinev suhe, näiteks alles hiljaaegu oli Viru keskuse juures suur Kaupsi reklaam: MOEVÄRVID!, kusjuures pildi peal oli mingi kriiskav jubedus, mida ma ei nimetaks moekaks, värvikaks küll. Mitte iial ei kannaks ma midagi sellist.

Aga Kaupsi reklaamid on alati väga koledad ja tülgastavad olnud. Tartu Kaubatempli küljes rippusid ka alati mingid reklaamid, kus modellid olid hästi koledaks tehtud millegipärast. Stiilis potisinised silmad, roosa suu, puhvis 80ndate soeng ja juures kiri: VÄGA MOODNE JA ILUS. Mitte sinnapoolegi.

/…/

Ma ostsin endale täna poest laste tikkimiskomplekti. Selline pisike, kassipilt on kangale peale joonistatud ja sobivat värvi niidid ja nõel juures.

Ma kavatsen selle valmis tikkida.

Üldse on lastele tänapäeval igasuguseid põnevaid asju, tiirutasin tükk aega, suu ammuli, lasteosakonnas. Igasugused legod, erinevad mänguasjad, sadat sorti nukke, pissivatest titanukkudest Bratz-tulnukateni välja, igasugused keraamikakomplektid, nukunõud, mööbel, Barbied, puldiga elektroonilised mänguasjad, päriselt lendavad helikopterid, taskukonsoolid (on õige sõna?)… Mul oli lapsena roosa elektronmäng, kus nu pagadi hunt mune püüdis & pisut hiljem must mäng, kus peal oli ussimäng, tetris ja vist midagi veel, ei mäletagi… Vaatasin päranisilmi prosiebeni reklaame ja igatsesin endalegi titanukku & muud põnevat… Mõru maik tuleb suhu kohe.

Ainult depressiivsed NSV Liidu multikad olid mul lapsepõlves. Ma usun, et kaubamärk Nirti juured ongi selles momendis, kus vanaisa-pingviin meeleheitlikult joostes ahastavalt karjub, et jätke lapsed rahule! ja siis maha lastakse ning muidugi “Meemeistrite linn”, mis mind nutma ajas. Ja välismaalased peavad “Bambit” kurvaks.

“Meemeistrite linn” on muide YouTubes üleval.

Kes tahab nutta ja nostalgitseda, see vaadaku.

N.