Hommikul heliseb telefon, heliseb väga vara, kirjeldamatult vara, nii vara, et selle jaoks pole ajamääratlustki olemas, on lihtsalt, mh, “vara”. “Ha…lloo?” pigem küsin jahmunult torust kui vastam kõnele. Räägitakse kiiresti, tahetakse pakki tuua. “Aga mind pole kodus kell 11,” ütlen õnnetult. “Ma saatsin kirja…” – “Jah, kena, kell 11 siis toome paki.”- “…”
Jätsin vanaema pakivalvesse, selle tegevusega on alati riskid seotud, ta on veendunud, et pakiga tellitakse endale ainult tuumalõhkepea valmistamiseks vajaminevaid juppe ning narkootikume või vähemalt kui mitte narkootikume, siis lastepornot või vähemalt midagi, mis on Väga Kallis, toppisin saapaid jalga, seletasin talle käigu pealt Raamatukoist tellimise olemust ja jooksin uksest välja, arstile. Koju tagasi tulles leidsin paki voodi pealt, viskusin huilates kõhuli, kiskusin pruuni paberit ümbert ära ning hingasin raamatute hõngu sisse. Marcin Swietlicki triloogia ja “Profaani laulud”, selle viimase oleks võinud tellimata jätta, paska on rohkem kui pärleid, aga triloogia on aus ja hea. Lugesin, kuniks magama jäin.
Ma pean hakkama pidama unenäopäevikut, st. hoidma voodi juures pastakat ja vihikut, kuhu peale ärkamist kõik üles märgin, mis meelde tuleb, sest mul on peale ärkamist pisut aega unenäod meeles, praegu on meeles ainult see, et kangesti põnev oli und näha ja üldse ei tahtnud üles ärgata.
N.
Nähh, nüüd sul õnnestus mul ka mainitud autori vastu huvi tekitada, aga ma pean hoopis-hoopis teiste asjadega praegu tegelema…
Ma tahakss ka.. pakki saada. Või aega lugemiseks.
/oigab/
Sa pole ammu midagi kirjutanud…?