Täna on produktiivne päev olnud. Muuhulgas suutsin tegeleda pisut kirjutamisega, pisut õppimisega ja ka natuke vihastada. Ma vihastan või isegi ärritun viimasel ajal väga harva, selleks peab ikka väga valusat punkti väga valel ajal tabama või siis tegelema tõsise ajukepiga. Täna sain ma ajukepi osaliseks ja olin vist lausa kümme minutit tige, praeguseks on sellest alles ainult ebamäärane soov jonnida ja turtsuda. Ma olen suurepärane jonnija, igale viieaastasele annan silmad ette. Ja väga võimekas vastane olen ma ka.
Ilmselt muidugi on mu üldine meeleseisund ka hellavõitu, sest mul ei tulnud eile kuidagi und, vähkresin küljelt küljele ning hakkasin kõige ebameeldivama asjaga tegelema, nimelt minevikus sorima ja lõpuks sellest johtuvalt magusas enesehaletsuses marineerima. No öösel teki all pimedas muutub kõik iseenda paroodiaks ja üheks suureks hüperbooliks, aga ma tõsiselt tabasin end mõttelt, et kas mul on üldse midagi… No vahet pole.
Mul on kriitika talumisega alati raskuseid olnud, aga ühel hetkel muutub see lihtsalt enesekaitseks ja blaseerunud ükskõiksuseks. Ma olen piisavalt ülbe või ma ei tea misasi küll, et inimesele kergitatud kulmuga otsa vaadata ja küsida, et kelleks kuradiks sa ennast pead, et mulle ettekirjutusi teed või ülepea arvad, et sa võid…? Kes sulle ütles, et sa võid? Mina pole sulle öelnud, et sa võid. Ning lause “Kui ei meeldi, siis mine minema!” ei tule üle mu huulte ka mitte jonnimise või tühja tülitsemise märguandena, vaid täiesti ausa olukorra kajastamisega. Ma olen läbi ja lõhki veendunud, et “Ma võin muutuda, kallis!”-mängud ei tööta. Jah, inimesed muutuvad ajas, aga mitte käsu peale ja mitte tingimata soovitud suunas. Olukorras, kus inimene saab kogu aeg kriitikat ning väga harva (kui üldse) mingit positiivset tagasisidet… See olukord… On halb.
Sweet and tender
Happy ender
Oh I wonder what it takes
Keep it simple
Quick and nimble
All the small things to make my day
Homme viimane arstiaeg ja ülehomme kooli.
Aitab küll põdemisest.
N.
Loen üht su lauset ja mõtlen: “Oot, oot, mis asja -”…ja lõpuks sellest johtuvalt magusas enesehaletsuses urineerima.” Wtf?” Noh, kui üle lugesin, siis sain naerukrambid. (Mitte, et su kirjutise tõeline sisu oleks kuidagi naljakas olnud, eks ole.)