Teadlane tuli üle kahe nädala koju, nuuskasin talle sõbralikult tervituseks. Mul oli viimati n0hu vist 4532 aastat tagasi, sest… Kas see on normaalne, et kogu aeg ajab aevastama? Ja pidevalt nina tilgub? Ja öösel vajub nina lukku, nii et sa hakkad sureva isaelevandi karjeid kuuldavale laskma? Ja et nutma ajab? Ja pea valutab?
Arvuti taga ei viitsinud ise midagi teha, siis väänasin ennast voodile kerra, nuuskasin uuesti ja andsin igati mõista, et nii nüüd on, nuusk, römantiline filmiõhtu. Esimeseks filmiks valisin “Snakes on a Plane” ja avastasin väga põneva asjaolu, nimelt Teadlane kardab madusid. Bioloog minus irvitas terve filmi muidugi: “See madu pole tegelikult mürgine.”, “Selle mao mürk tapab 6-7 tunniga, mitte 2 sekundiga”, “Seksiferomoonid ei mõju madudele nii, et nad tahaksid süüa.”, “MILLINE seksiferomoon mõjub kõigile madudele igalt kontinendilt ja täpselt ühtemoodi?” ning lõpuks laia ringi küsimus: “Miks see maoteadlane, kes neil telefoni otsas oli, ei soovitanud kütet välja lülitada? Maod on kõigusoojased…”
Teadlane piiksus mul erutunud hiirena kõrval ja ahhetas koledamate stseenide peale. Olen ennast juba 24h lõbustanud sellega, et kraban tal küüntega käest või jalast kinni ja röögatan: “SNAKE!!!1″. Pure fun. Nüüd ma pean ainult kuskilt jõekaldalt mõne nastiku suvel tuuri panema ja selle talle seljakotti poetama. Höhöhöhöö.
Mis piiksuvatesse hiirtesse puutub, siis täna rakendus operatsioon Lõikame Rotil Küüsi, mille jooksul rott rabeles, vähkres, kiskus käppasid ja ei tahtnud üldse kuidagi olla ja konkreetselt kiljus kui tal õrnalt küünetangiga täiesti surnud ja peaaegu, et järellohisev küünis maha kaksati. Me olime iseäranis paendumatud ja kõik kõverad ja koledad küüned kaksati maha. Rott istus peale seda tükk aega solvatud väärikuse kehastusena oma puuris, selg meie poole ja lõgistas vihaselt hambaid.
Müüakse ju ka kunstmadusid, mis näevad välja ja tunduvad katsudes üsna ehtsad…
Hm, mulle tundub, et Sa tahad edaspidi filme üksi vaadata. Mina näiteks kardan ämblikke ja abikaasa poolt käekotti sokutaud ämmelgas oleks päris hea põhjus lahutuseks.
Nirti, lähene metoodiliselt. Nalja vähem, aga edaspidi saate koos maofilmi vaadata. Alguses näita sellised toredaid looma- või maoraamatuid, mis on mõeldud umbes aastastele. Vaatate koos, vaatad, kas ta on nõus mõnda maopilti seal katsuma ja kui hirmunult ennast tunneb. Kui neid juba julgeb vaadata, siis mingi mänguasjapoodi ja vaadake, kui hästi tuleb välja mängumadude (a mitte nende realistlikumat sorti, ikka titekate) vaatamine ja katsumine. Siis võtad juba suuremate laste loomaraamatud ja kordad protseduuri jnejne. Finale grande on muidugi see, et lähete kuskile sellisesse kohta, kus lastakse madusid kaela riputada ja silitada.
Kas pole tore, kui suhtes on omad kindlad teemad ja tegevused selle ümber, mhh?
Aga kui on teadusesõber see su Teadlane, siis alustagu selle pildi vaatlusest:
http://www.cns.nyu.edu/home/ledoux/
oled jälle endale mehe leidnud? KUIDAS ??
Mjaa, kuidas neid mehi tavaliselt leitakse? Tuleb nt voodi alla vaadata. Soovitan – peale mehe võib nii ka muud väärtuslikku leida.
Aga kui voodi all ei ole, siis annab netiühendust ka konstruktiivselt kasutada, ntks google otsing “kuidas leida endale meest” peaks nii mõnegi väärt nõuandeni viima. Või dr Rentsi suhtenõuandla. Jne.
eriti mugav on see kui sa oled alates hommikust iga 5 minuti tagant korra aevastanud ja õhtul lõpuks avastad et see aktiivne trenn vahelihasele on mõjuma hakand – iga krdi aevastus tunnetub ringikäiva noana vastavad piirkonnas ..
.. kui sa muidugi oma nohu sisse varem ära ei upu
Nohu kadus sama kiiresti kui tuli. Müstiline. Öösel nina tilkus ja hommikul kiskus jälle kuivusest.
mingi allergeen hoopis oli õhus? Selline tilkumine on väga allergia moodi.
Naerud:) Sama hea oli kunagi vaadata Eesti seriaali V.E.R.I, mis oli lavastus arstide tööst. Iga õppinud arst hoidis naeru, kui nt elustamine käis seal nii, et inimene oli pehmete patjade peal ja siis suure hooga pumpama kukuti :) Või kui inimene oli nn surnud ja siis kaamera võttest oli näha, kuidas rindkere liikus:D
(Y)
Valu, Elu, Raha, Ilu…!