Roomasin eile vanaema voodisse looteasendisse ning suutsin vaid haliseda: “Mul on nii paha olla.” Maailm kõikus. Panin silmad kinni, siis nägin justkui und ja televiisorist kostuvad helid filtreerusid mingisuguseks nilbuseks, tegin silmad lahti, siis käis pea ringi ja iiveldas. Surusin kraadiklaasi endale alla ning näitas palavikku. Käsi-jalgu tõsta ei jaksanud. Tõmbusin kerra ja niiksusin vaikselt. Vanaema vangutas pead. Lõpuks kogusin ennast ja vedasin duši alla, see oli sama kohutav. Lihtsalt ei jaksa püsti seista, ihu ei allu. Maailm kõigub ja pilt tahab eest ära minna. Mis mul viga on, mõtlen. Vaevaliselt hõõrun juuksed ja hambad puhtaks, tõmban öösärgi selga ning enda toas teki üle pea. Teadlase puudumine annab valusasti tunda. Kangesti tahaks kedagi jalaga peksta ja häälekalt teada anda enda eksistentsi ebameeldivusest. Pea käib isegi pikali olles ringi ning ajab oksele. Imelikud valud on rinnus. Uni tuleb halastava kiirusega, kuid unenäod on vastikud. Tüüpilised “tahad joosta, kuid jalad ei liigu”-tüüpi unenäod.
Tõstsin enne magamajäämist rotipuuri enda voodi ette ja surusin nina vastu varbasid. Rott üritas mu nina hambaga kaksata, aga ma tegin ninaga PAHH ja siis ta enam ei kaksanud, vaid surus oma nina vastu minu nina ja nõnda me magama jäimegi, tema oma vuntsitega mind kõditates ja mina tundes, et ma pole üksi.
Hommikul tahaks üle kõige vett juua, sest keel on suulaes kinni, kuid surun hambad risti, saapad jalga ja udjan üle ilgelibeda jää arsti juurde. Aitab. Misiganes see on, see ei lähe lihtsalt “välja magades” üle. Kurdan häda kenale administraatorineiule ära, vajun laibana toolile, ootan veidi, kurdan oma häda õele ning mind hakatakse torkima. Veresuhkur on normi piires. Ma ei tea – kas olla pettunud? Oleks ju kena saada kiiresti oma hädadele kindel diagnoos. Igaks juhuks imetakse veel kolm tuubi verd. Õde mõõdab jutu käigus vererõhku ning heidab pilgu näitudele… Ning teise pilgu… Ja siis kolmanda… Ja siis jookseb suurisilmi arstiga konsulteerima. Kiiresti rebitakse mind pikali ja tehakse EKG.
Mu emal oli omal ajal kolmandiku võrra kõrgem vererõhk, kui teda juba taheti haiglasse panna. Mina haiglast pääsesin, küll aga kästi palju kohvi juua.
Homme saan verepildi ja EKG vastused ja siis vaatab, mis edasi. Kas hakkan kohe maja taha auku kaevama või hingitsen veel edasi.
Kõige koledam on see, et nad võtsid veresuhkru analüüsi jaoks näpuverd! Näpuverd!!!1 Ma oleks nõus endal nüri kalanoaga veeni avama, et pääseda näpuvere andmisest. Mul on tõsiselt koledad mälestused lapsepõlvest, kus mingi rauatükiga näppu konkreetselt auk tehti ja siis seda auku jõuliselt rutjuma hakati ning sinna vastu mingit klaasist jullat topiti ning ma ei tea mis valusam oli, augu tegemine näppu, pisikese õrna lapsesõrme jõhker muljumine või klaastuubi surumine haava vastu. Ja nad võtsid jälle näpust verd! Vähkresin ja ulgusin nagu viieaastane, õde lohutas mind leebelt; hea, et mul pead ei patsutanud.
Öää. Hõää. Nghh.
Nojaa, ja ma tulin koju ja jõin kohvi ja sellest pole mitte mingit kasu, mul on jälle silmad pahupidi peas ja pilt kipub eest minema ja tahaks ainult pea padjale panna ja teadvuse kaotada.
*kirub*
Kusjuures Daz väidab, et see on mingi viirus, mis mõjutab väikeaju.
Apua.
N.
