Istusin täna tuimalt kohvilauda, märkisin endamisi, et vanaema on oma ilusa eestiaegse serviisi välja otsinud, sirutasin koiba, valasin kannust endale, pisut suhkrut ka sisse ja siis lajatasin ma kogu kupatuse endale mõtlemata suhu. Muidu oleks kõik väga kena ja idülliline olnud, ainult, et kohv oli äsja valmis saanud ja tulikuum ning kogu jots lartsatas mulle otse neelu. 12 tundi hiljem on ka suu valus ja hääl on natuke kahisev.
Läksin lohutuseks suitsule, pistsin suitsu hajameelselt valepidi suhu, süütasin filtri ja siis mõtlesin paar head hetke, et miks see nii rõve tundub.
Ma olen üksindusega juba peaaegu ära harjunud Üksindusel on muidugi omad halvad küljed ka, näiteks eile ma jäin öösel black-eyed kidide, grinning mani ja muu sellise kohta lugema ja jäin tuppa lõksu, sest ma ei julgenud enam oma toa ust lahti teha, kartes sealt tagant leida grinning mani. Kasutasin kõiki nõkse, näiteks peletasin paranormaalseid nähtuseid Lady Gagaga (miskipärast tundub võimatuna mõte, et mingi grinning man viitsiks mu ukse taga passida kui taustaks Lady Gaga käib), aga ikka ei julgenud jalgugi üle voodi (lavatsi)serva panna. Äkki keegi krabab pimedusest. Teadlast on ikka vaja, lisaks, hm, kõigele muule peletab grinning mani ja mustasilmsed lapsukesed minema.
Kuulan praegu mingit…
Hey there Delilah
You be good and don’t you miss me
Two more years and you’ll be done with school
And I’ll be making history like I do
You’ll know it’s all because of you
We can do whatever we want to
Hey there Delilah here’s to you
This one’s for you
Plain White T’s.
Krt küll, kirjutad siin selliseid asju…Ega ma ei saanud siis ju uurimata jätta, mis nähtustega tegu. Nüüd pole sa mitte ainuke, kes närviliselt pimedas toas ringi kiikab. S. magab ja mina hakkab järjest enam ära keerama.
Nojah, ma ärkasin täna unenäo peale, milles ma mööda teed sõites jälgisin kõrvaloleva lageda põllu peal olevaid avatud saekaatreid, kus igas mingit elavat ja vastupuiklevat alasti inimest saeti, enamasti peadpidi… Väga siledad lõikused olid need koljusid pidi, ainult verd oli liiga palju… Herr Freudi oleks abiks vaja.
Kõige nõmedam on see, et kui black-eyed kidid luba saamata autosse või majja ei tule, siis too grinning man on väidetavalt ka inimestele silma jäänud siis, kui nad on öösel üles ärganud vms.
Ja kõige toredam on see, et ma absoluutselt ei usu sellistesse asjadesse, isegi kui ma midagi kahtlast peaksin kogema, siis ma veenaks ennast ja teisi, et hallukad…
Aga kui selliseid asju lugeda või mingeid concept arte vaadata ja teada, et teised väidavad, et nad reaalselt nägid, siis ei julge enam suitsule ega kempsu minna. Ja see toimiks nagu “minust” sõltumatult, mingi kontrollimatu nõrvanärvilisus.
Lohuta end sellega, et need on angloameerika nähtused, mille sattumine Eestisse on äärmiselt ebatõenäoline.
Tallinnal on oma kollamolla, muide. Aga ta ilmutub ain’t jõeäärsetes kvartalites & suudab hirmutada ain’t magavaid lapsi, nii et Sinu kohtumine temaga on ysna ebatõenäoline, kui Sa just lasterikast peret ei algata & nendega Keldrimäele, Kompasnasse või Härmapõldu ei koli.
Muudest eesti kollidest soovitan silmad lahti hoida pigem krati, luupainaja & keskerakondlase osas.
Tallinna koll? Mis?
Talna koll: Härjapea jõgi. Tavaliselt väljendub suure, räpase, salguse, haisva & jube tigeda musta loomana. Hammmmbad on tal enamasti ka.
Kui solgitorustikku surutud jõe seisukohalt vaadata, saab temast täiesti aru. Aga keset ööd röökides ärkavale 3-aastasele on seda võimatu seletada.
Härmapõllu pysielanikuna olen ma ise teda kartnud & oma lapsi teda kartmas näinud.
Sina ära ennast sinna Narva maantee Peda majadesse magama unusta, Jõe tänav on ohtlikult lähedal;)
Uri Geller. Matthew Mannings. Daniel Dunglas Home.
Emmanuel Swedenborg. Palju teisi spiritiste.
Scole eksperiment.
UFO. Need märksõnad vaevavad mind praegu unetutel öödel ja tikuvad riibuma ära viimasedki füüsikahariduse sugemed, täpsemalt arvamuse, et kõike saab seletada molekulide liikumisena.
Mõnedel puhkudel magades hing eraldub kehast ja läheb rändama, seda on eksperimentaalselt tõestatud …enamasti kusagil kliinilise letaalsuse seisundis inimesed elavad üle hinge keha eraldumise, jälgivad kusagilt eemalt, kuidas arstid nende kolpa saevad …ja nii edasi…Baskervillide koer ja teised sarnased lood kirjutanud sir Arthur Conald Doyle oli ka spiritist, aga ka füüsik William Crookes…
Tegelikult on füüsikutel igasuguseid jaburusi seletada kõige lihtsam – ilmselt saab appi võtta igatsuguseid dimensioone ja muid osakesi ka ja siis on juba kõik võimalik.
Hilbert olla öelnud matemaatiku kohta, kes hakkas luuletajaks – tal oli liiga vähe fantaasiat.
Nii on ka füüsikutega, nende keskel leiab spiritiste rohkemgi, neile ei ole mingi kunst kujutleda karja neutriinosid sinust läbi lendamas, ainult tänapäevane jesuiitlik teadus ei tunnista neid…äkki on hoopis nii, et teatud tasemel on kõigile selge, see on olemas, ainult et laiadele massidele aetakse puru silma…
Peab aga neid nii hirmsasti kartma? Minu hinges valitseb pigem uudishimu. Oleks väike pettumus, kui olekski pärast vaid vaikus.
Näilist vaikus on ka vaja, sest uus põlv peab saama ka vabaduse ükskord…
Kui spiritiste uskuda, siis vaimud tegelevad ka teispoolsuses maiste asjadega. Näiteks Home tuvastas ühes majas ringihõljuva vanadaami vaimu. Tema kurtis selle üle, et ärge pange perekonna kabelis tema kirstu peale teist kirstu. Seejärel ta küll täpsustas, et see ei ole oluline, lihtsalt kõige tähtsam oli neid seal veenda, et see teispoolsus on olemas.
Isegi kui sealtpoolt tuleks mingi ülitarkus, meil ei jätkuks mõistust seda uskuda, nii oleme teatud mõttes ohutult eraldatud. tegelikult on ülim õnnetus sündida või saada lusikapainutajaks, juba oma võime tõttu on sul liiga palju vaenlasi. Ainuke hea, leiad kiiresti üle need, kellega asju ajada ja tõsist juttu rääkida ei tasugi.
Vaimude ringitolknemine pidavat tähendama aga seda, et midagi on riigis mäda, kui jutt teate isegi kuhu keerata…
Viimase lõigu peale kerkisid minu vaimusilma ette säravad plakatid poliitikute nägudega, all sildid a la “Sinu kindel võit vaimude üle!”, “Aitab vaimudest!” jne.
No teate. Guugeldasin ka neid mustasilmseid lapsi… ja nägin unes kuidas mind tapeti. NUmm. Grinning man ei tundu eriti jube, aga ma juba tean et mu unenäod on vägagi inspireeritud päeval nähtust-kuuldust nii et. Oleks pidanud paar peatükki rakubioloogiat peale lugema, siis ilmselt oleks hea uni tuld. Muidu olen ikka skeptik jne edasi aga unenäod on huvitavad asjad ja üksi öösel pimedas kollijutte lugeda on ju nii põnev.
Ma olen kaevufoobik. Kaevust tulvab välja seletamatu, kohutav must jõud, mis sunnib päikese hämarduma & tirib mu alla kivimikihtide vahele. Haige.
Muide, kui ise kaevu kaevasin, kadus see foobia ära, nyyd on ainult sygavusekartus. Maa & kõik, mis tema sees, ei ole meie vastu ega meie vere peal väljas, vaid soovib meile ehk meenutada, et oleme tema kallid lapsed.
Kulge. Sellised hirmud ei ole midagi haiget. See on osa ellujäämisinstinktist, mis võtab vahest kummalisi vorme. Tsivilisatsiooni soojas hällis jääb see võime kasutamata ja ärkab suvaliste asjade peale. Ning sellel töötab terve meelelahutustööstus.
Minul avitab hirmude vastu igav lugemine. Nagu teidki. Bioloogia ja ehitusnormid avitavad.
Haha@Taliesin
Jah.
Keegi facebookis igatahes lubab juba, et:
lõpp pakasele! v aitab külmadest ilmadest!
Lubadus maailm vaimuvabaks kohaks muuta on ilmselgelt kergemini realiseeritav.
Jõekolli peaks saama peeglitega ära eksitada? Lapsest eemale.