.31 jaanuar

Õhtust.

Sada aastat ei ole mitte ridagi kirjutanud, sest olen ennast tühjana tundnud. Õhtuti enne magamajäämist on mõtteid küll, aga hommikuks on need peast pühitud ja õhtuti arvuti taga istudes olen ma nagu väike äranätserdatud sidrun, aju tuleb väga pigistada, et hapumat mõtet kätte saada.

Öösel ei tulnud und, kella kolme paiku leidsin, et aitab küll, imesin rohud sisse, tegin suitsu, imestasin, et okei, kell kolm öösel oma kodus unetuna konutada vastu esmaspäeva ööd on veel mõistetav, aga kuhu kõnnivad mõlemast soost, sirge sammuga inimesed, kell kolm öösel ruttamata? Pesin, pugesin voodisse ja veetsin ebameeldiva kolmveerandtunni lõdisedes. Nüüd on täiesti üksiolemise poolaasta, elukaaslane-Enti-Teadlane, ma ei oskagi teda enam kuidagi korrektselt nicknameda, pakkis asjad ja läks kuraasikalt kooli lõpetama, lubades ikka tagasi tulla, aga tuba on tühi ja voodi on külm, asendan kõike tubast tehnoloogiaga: külmust puhuriga, vaikust muusikaga ja pidetut olemist naabrite taunimisega, naabrid on nagu naabrid ikka, kisavad, karjuvad, unustavad võtmeid maha ja mingi osa neist alustas aktiivset remonti; kortermajas elades on see vist nagu aamen kirikus. Kell üheksa õhtul käib mu pea kohal aktiivne puurimine ja klopsimine ja saagimine. Naabritega saab alati aega sisustada. Umbes nagu Dakiga sõpsimas käies ta ütles, et ta on hakanud avastama ukse piiluaugu võlusid, ma jõllitan täiesti häbitult teiste rõdudele suitsul käies, takseerin pesu pesnud naabrinaise voodipesu mustrit ja üleni tätoveeritud naabrimehe suitsumarki, leian aktsepteeritavad olevat mõlemad ja pööran tähelepanu all lahtirulluvale peredraamale. Teisel korrusel elamine on selles mõttes kuldaväärt, et tõenäosus, et vargad viitsivad su rõdule hiivata ennast, on väiksem, samas sa kuuled kenasti, mida all räägitakse ja see on lihtsalt hämmastav kui paljud inimesed autosse lähevad või autost tulevad tülitsedes. Kas kuskilt tulek või kuskile minek on tõesti nii stressirikas ettevõtmine? Ma oleks või sees kui ma iga päev autoga kooli saaks.

Vähkresin ja liigutasin varbaid ja jäin unenägudele mõtlema. Mis need õieti on? Kust need tulevad? Kas need on teaduse poolt lahti seletatud? Kindlasti on teooriaid tosin iga mu varba kohta, aga kas on olemas 14-köiteline monograafia unenägude tekkepõhjustest, olemusest, eri vormidest ja liikidest? Miks mõni inimene väidab, et ta und ei näe? Miks mina mõnikord üles ärgates ei mäleta kes ma olen ja kus ma olen, justkui peale mitut kuud mitte mängimist mõne vana mängu savegamet lahti võttes, teadmine enda olemusest tuleb alles paari minutiga tagasi? Miks ma peale mõnda eriti pikka ja vaevalist unenägu, mis tundub päevi või nädalaid võtvat, üles ärgates tunnen, et ma olengi kaua eemal olnud?

Ma lugesin mõni aeg tagasi Parawebi, ma loen viimasel ajal päris tihti Parawebi, see on väga lustakas ja hariv ettevõtmine, näiteks ma tean, et kui ma juhtun seksima, siis on tuba ingleid täis, sest inglitele meeldib seks, või kui mul hääl peas soovitab sitta süüa, siis see on tõenäoliselt halb vaim, kes-mis mind seestanud on & siis tuleks kiiresti 400g rosinaid ära süüa ja valge küünal põlema panna, see mõjub halvale vaimule ruineerivalt. Ning Kaiu rabas on tulnukad ja kuskil Muuga sadama all on tulnukad ja üleüldse on Eesti üks maailma juhtivaid paiku tulnukabaaside esinemistiheduselt. See on ju tõeliselt kasulik teadmine! Igastahes Parawebist ma unenägude olemuse kohta eriti targemaks ei saanud; see on nagu mingi hub, mille külge ennast kõige kummalisemad inimesed kinnitavad, küll aga sain ma sealt ühe mõtte, mida ma hakkan alates tänasest iga öö katsetama: lucid dreamingu kohta. Ma olen naturaalne “lucid dreamer” vist, sest selle kohta lugedes tundus mulle imelik, et inimesed peavad kuid-aastaid midagi harjutama. Käsu peale unes raha tekitada, lennata, vee all hingata ja enamasti oma vasaku käsivarre peale tekkivale klaviatuurile (umbes nagu Mass Effect seerias omni-tool) termination code’i kirjutada ja und lõpetada olen ma sünnist saadik vist osanud, klaviatuur lisandus küll peale arvutitega kokkupuudet. Umbes, et kui unenäos on oht, siis ma kiiresti vaatan, et kas ma saaksin ohu eest vette põgeneda ja see on kõige parem osa unenäost alati, vee all olek. Soe, rahulik ja ma saan hingata. Üks parateaduste-huviline inimene arvas, et need on mu emaka-mälestused, mis niimoodi avalduvad. Ma ei tea, kas see võimalik on, tundub paraja kamarajurana. Igastahes soovitati Parawebis unenäos ennast sundida ja üles otsida kas kell või vaadata oma käsi, need olla väga head kontrollinõksud endale meelde tuletamiseks, et tegu on unenäoga. Mul läheb teinekord aega, enne kui mul meelde tuleb, et ma saan vette pugeda, õhku tõusta (mitte lennata nagu lind, vaid nagu lihtsalt leviteerida) ja unenägu lõpetada ja siis ma sahmin nagu lollakas ringi ja kogen igasuguseid painajaid.

Lõpuks panin puhuri tööle ja lugesin pisut Piiblit. Ei, seda pole vaja karta, et minust religioosne pähkel saaks, ma lähenen kõigile religioonidele ja muule tõestamatule mingilt äraootavalt seisukohalt (no kui minuga põlev põõsas rääkima hakkab, siis ma ilmselt muidugi esimese sammuna enne kirikusse jooksmist konsulteeriks raviarstiga ja suurendaks ravimidoosi, aga te saate mu mõttest aru küll), aga mul oli lihtsalt ära läinud meelest kui hea raamat see on. Eelmisel semestril oli mul aine “Piibli teksti kujunemine erinevates traditsioonides” ja selle raames tuli suur jupp Piiblit  läbi lugeda, lugesin ja ma olen võlutud. Kunagi, vist 10 aastat tagasi, ma lugesin, aga ei saanud veel nii hästi aru, palju jäi kahe silma vahele. Nüüd lugesin jälle huviga. Eriti muidugi Vana Testamenti, mis on puhtalt minu tüüpi kirjandus. Kui jätta kõrvale lookesed stiilis “vanake kargab surivoodilt ja vägistab oma tütre” & “ta rapiti kõige võikamal moel, ta liignaine vägistati ning nende laibad vedelesid sõnnikuna tänaval”, siis siblivad seal kõrbes ja karjusekülades ringi igatsorti hooranaised, vargad, orjad, petised ja lurjused, taskud viirukit ja kulda täis, ning see seltskond on nii kirev ja kogu jutu tonaalsus on  nii sünge, samas värvikas, et lihtsalt kutsub lugema. See on see  šokolaad pähkli ümber. Mis pähkel ise on, seda ma ei taha praegu arutada, kunagi hiljem. Igastahes kulmu tõmbab kortsu päris mitmel korral. Ma ei pea olema usklik, et Piiblist leida kohti, mille üle tõsiselt järele mõelda. Ma ei pea tõsiselt võtma fundamentaliste, ma ei pea uskuma, et see pähkel tekkis eimillestki, et oma head rasvad ikkagi kätte saada, eksole.

Lõpuks küttis puhur toa terraariumiks ja kõigusoojane mina sai magama jääda, et selle semestri esimesele koolipäevale ~2h magamisega vastu roomata.

Siinkohal ei ole asi korteris, mis peab sooja nagu termos, vaid minus: kõigil teistel on palav, mina lõdisen, eriti öösiti unetuna. Eile võis toas vabalt 27-28-30 kraadi olla, enne kui uinuda suutsin. Vanaema tegi hommikul ukse lahti ja küsis, et kas ma olen hulluks läinud ning et kes elektriarve maksab, tema peseb oma käed sellest igastahes puhtaks. Ohkasin.

Mina süüdi pole, et ma selline konnapoeg olen. :/

 

N.

5 thoughts on “.31 jaanuar

  1. Kui ruttamata võiks ka tähendada “tõttamata”, siis ehk on mingi selline põhjus neil sirgeselgsetel:

    Öö möödunud pelk unenäo paine
    Ma astun tõttamata mööda kastanialleed
    Puumaja trepil ootab hommik mind kui roostes pesunaine
    Kel kämblad punased
    Kuid silmist pole kadunud
    võlu veel

    Metro Luminal, “Kastaniallee”

  2. Odavamalt saab voodis sooja, kui v6tta soojaveekott kaissu, see on u sama tunne, kui selg v k6ht sooja radika v6i ahju vastu panna.
    Äraproovitud nipp:)
    Mitu head sule + villast tekki korraga ajavad ka asja ära…

  3. perekonnainimesed tülitsevad autosse minnes sellepärast et:
    enne uksest väljumist tuleb, hambad ristis, saada teine inimene (kaasa, laps, vanavanem, vms) niikaugele, et ta oleks valmis uksest väljuma ja tülitsemine seespool ust raiskaks selle aja ära, mis teise utsitamisele kulub;

    autos sees tülitsemine on enamikel juhtudel ka riskantne, autojuhti ei maksa närvi ajada

    autost väljudes näevad inimesi juba kolleegid, lasteaiakasvatajad, teised lapsevanemad, õpetajad ja nende silme all tülitseda on omakorda riskantne; naabrid pole nii tähtsad. Teiseks on pärast autost väljumist võimalik tülitsejatel kummalgi ise teed kõndida/sõita.

    järelikult on teekond koduuksest autoukseni ainuke ohutu ja mõistlik aeg tülitsemiseks.

    Muidugi võib tülitseda ka õhtul, aga eks siis on olemas võimalus, et üks osapooltest võtab oma mantli ja võtmed ja jookseb kõrtsi ära ja teine jääb koju mossitama. Hommikul tööle/kooli/lasteaeda sõites enamasti nii ei tehta. Kui tehakse, on asjad juba väga-väga halvad…

  4. Võib ka nii võtta – teekond uksest autoni on pingelanguse teekond. On seetõttu, et tegu on lihtsa, rutiinse ja paratamatu teekonnaga. Sa ei langeta otsuseid, sa saa teha kannapöördeid, samas ei saa ka eriti midagi tõsist JUHTUDA selle aja jooksul. Pingelangus aga paneb inimese tihti … spontaanselt käituma. :P

  5. Olen blogilugeja (51a)
    seoses tänase sissekandega soovitan lugeda Doris Lessingu “Shikatat”, mulle käis see raamat pinda aga ikkagi ei viinud tagasi, vaid loen edasi, ilmselt midagi seal siis on:)

Kommentaarid on suletud