On üks film, Secret Window, mis on mulle meelde jäänud kahe asjaga, esiteks mängis seal koleda soenguga Depp ja selle director oli Koepp, mis tundus naljaka riimina ning teiseks mulle meeldis see maja, kus Depp elas. Filmi sisust ma ei mäleta praktiliselt mitte midagi peale selle, et peategelane oli vaimuhaige kirjanik (sest hei! film põhineb ju ikkagi Kingi samanimelisel romaanil) ja seal oli vist mingi lapiline koeranäss. Nii et järelikult väga hea film olla ei saanud; hea filmiga kaasnevad mingisugusedki mälestused tegevusest.
Mul on mingid üksiku saare/üksildase metsaveere-maja unelmad ikka peal käinud aeg-ajalt. Jätame siinkohal kõrvale fakti, et ilmselt ma tormaks peale ühte ööd üksinda metsa sees ööbimist röökides lähima maantee poole, pooltühjad rahustikarbid pihku surutud, sest ma kardan pimedust ja üksindust ning eriti üksinda pimeduses viibimist, eksole. Aga ma olen oma fantaasiatele “kargud” ehitanud, sest ma saaks küll “salajase akna” kombel kuskil üksinda elada, kui ma võtaks endale näiteks suure segaverelise koera (ema poolt leonberger, isa poolt kauka + Kerberos) ja õpetaks selle tapjaks, hangiks mustalt turult endale püstoleid, revolvreid ja jahipüsse ja veedaks aega maja taga plekkpurkide pihta täpsust lastes ning hoiaks endale teadaolevates kohtades neid käepärast, hangiks endale vietnami rippkõht-sea ning õpetaks selle ka tapjaks (sildid aia küljes (“Ettevaatust! Metsik siga!”)), ümbritseks maja unenäopüüdjate ja muuga ning tassiks kõikvõimalikke preestreid ja muud spirituaalset kama majja ja maja ümbruses asuvasse metsa, et kõik kurjad vaimud saaks ikka välja aetud (mina ei usu sellesse jamasse, mu alateadvus usub öösiti varjude kõndimist nähes… >_>)
Miks ma neid mõtteid kaunil jõulu’aal üldse heietan?
Kas teil ei teki kunagi mõtet, et laseks kõik üle, põgeneks, sulguks, eralduks, kapselduks…? Eriti siis, kui miski halvasti läheb või on ebameeldivaid kokkupuuteid inimeste või ühiskonnaga või lihtsalt käivad mingid tujud peal? Mul on viimasel ajal käinud peal tujud, mida ma eile kursavennale jaapani keele tööks korrates ohates väljendasin, et “Hito ga totemo baka desu yo…”, ühesõnaga inimesed on ikka tõesti rumalad, jah… Ja selliste tujude mõjul ma enamasti kapseldun näiteks vannituppa ja loen vannis kägaras raamatut ja vähemalt teesklen, et minust paremal, vasakul, üleval ja all ei ela inimesed.
Teine viis on oodata ära see õnnis moment kui ma olen korteris täiesti üksinda, oma voodis kerra tõmbuda ja panna lapakast käima mõni YouTube selline “meditation” playlist, mis sisaldab vihma, linnulaulu, metsahelisid, merekohinat ja muid loodushääli. Vat see on ka hea eskapism, abivahenditega, aga siiski. Ma võin silmad kinni panna, kujutleda, et väljas on külma talve asemel mahe varajane juunikuu ja et ma olengi kuskil üksildases metsamajas (kus on külm ja kuum dušš, kamin, töötav pliit, töötav ahi, internet, telefon, kelder ja eelpoolnimetatud tapjaomadustega loomad + varu külm- ja tulirelvi ja tomatikastet, ube, herneid, konserve ja piisavalt sütt, et üle elada paar talve ja… Okei, see pole enam unistus, vaid shopping list).
Tänane päev oli üldjoontes tore, aga nii mõnestki asjast jäi mõru maik suhu.
Aga mul on nüüd Saatuse Silm, mida näppida. Ma olen kindel, et ükskõik kuhu ma kolin, ma võtan Silma edaspidi kaasa ja no ma tahaks näha kurja vaimu, kes julgeb Saatuse Silmale silma vaadata ja ikka üle läve astuda.
See Silm ütleb, et siin elab inimene, kellel on sõpru.
N.
Üks lihtne koduste vahenditega teostatav eskapismimoodus: kui ma laps olin ja pidin koolis olema, siis ma vaatasin oma prilliklaaside pealt omaenda ripsmete peegeldust ja kujutasin ette, et need on rohukõrred taeva taustal ja mina olen kõhuli nende rohukõrte vahel mere ääres ja on suvi.
Sa kirjeldad minu unistust!
Üksildases metsamajas on külm ja kuum dušš täpselt niikaua, kuni elekter ära läheb… või kuni Eesti Energia saadab viisakalt meili, et teie tarbimisalas tehakse hooldustöid sel ja sel päeval, nimelt kui juhtub olema nii kapriisne veepump nagu meie oma, siis peab pidevalt umbes 8 liitrit puhast vett kanistriga varuks hoidma, et selle abil pärast elektrikatkestust pumpa taas töötama veenda. Loomadest oleks Sul vaja veel liikuvat hiirelõksu kassi või mõne muu Sulle sobiva hiiri püüda oskava eluka näol, sest muidu söövad metsa- ja põlluhiired Su metsamaja lihtsalt ära – olen ma kirjutanud sellest, kuidas mu mees läbi põranda hiirepessa kukkus? Unenäopüüdjate jms spirituaalse kraami asemel aitab tuttava pastori peetud õnnistuspalve. Meil kummitas tõenäoliselt ka (ma lihtsalt keeldusin sellesse tol ajal uskumast, muidu oleks lolliks läinud), kuni sõberpastor majale õnnistust palus. Ühtegi tulirelva meil majas siiski ei ole…
Mul on sellest loetelust kõik olemas peale keldri ja tulirelvade :) Veebruaris saab 4 aastat suhtelist erakuelu, aga ma võin omadest kogemustest öelda, et elu koosneb paradoksidest, nii et võib juhtuda, et kolid küll üksindusse, aga tsivilisatsioon tuleb sinna kolinal järele. Minuga juhtus nii kui saarele kolisin, aga tänaseks olen saavutanud üldjoontes uuesti üsna vaikse elu, seda suuresti tänu tapjakoertele :) Mitte et nad kedagi ära oleks tapnud, aga nendega ühel territooriumil viibimine ei ole paljudele just see mida nad ühelt saareliselt puhkuselt ootavad :)
Eskapism on tunnetatud paratamatus.
Sa oled osa sellest ahvikarjast ja ometi tõrgud iga meelega seda tõde tunnistamast.
Varem ma lootsin, et kultuuritegelased elavadki oma mulli sees, selline vanatüdruku lootus ideaalsest printsist, ideaalsest abielust, väljapääsust sellest olukorrast. Et on inimesi, kes oskavad maailmaga toime tulla.
Nagu üks teine kirjanik kirjutas ja põhjendas sellega kaudselt seda, miks D. Jänes ikka veel kultuuritegelaste elu edasi juhib. Et näe, sellised mullitajad meil on ja nendel ei ole aega ajalehti lugeda ega muul viisil ilmaeluga seostuda, kaasa arvatud omaenese vahetu ülemus ,kes neile vahel Kultuurakapitalist elatist annetab.
Aga mõned, nagu näha, ei ela veel piisavalt suure mulli sees.
Äkki tähendab see jälle seda, et ei olda kultuuritegelane, et selle mulli peab iga hinna eest tegema. Siis on hea öelda, sain teada, et sõda oli selle läbi, et külmkapis sai õlu otsa.
Ma ei usu seda eriti, minu arvates tõelised tegijad, nagu Mäll, Vahing, Unt, ka nemad ei saanud muidu, kui võtsid vahel nina täis. Naistele seevastu ehk aitab shoppamine?
Meestele see ei mõju.
Või siiski, tuleb hakata tõeliseks kultuurategelaseks, mitte niisama õhata. Kirjutada tõe ja õiguse neljandat köidet ja muu saata kuradile.
Sa oled armas :D “Preestrid ja muu spirituaalne kama…” You made my day, again :D:D:D
Pimeduse, üksinduse ja kummitustega harjub.