Esimene advent, väljas on tõeliselt kaunis talveilm. Küünlad põlevad ja ma teen seda mida ma alati teen, kui jõuluaeg lähenema hakkan – söön piparkoogitainast. Maailma kõige parem asi, mida näksida lume ja küünalde kõrvale. Nüüd tuleb veel Harry Potteri filmid tõmmata ja vaikselt valmistuda nende maratoniks, need on minu jõulufilmid.
Head I adventi kõigile ja jõudu lume rookimisel.
N.
Ma ei tea mis mujal Eestis toimub, aga Tallinnas… Kui ma rõdule suitsule ronisin hommikul, siis mul läksid silmad suureks ja ümmarguseks. Täielikus tuulevaikuses langeb suuri ja ilusaid räitsakaid, täielikku jõululund. Helbed tantsivad vaikselt maa poole. Maja ees kasvavad kuused on paksu lumekihi all, autosid pole nähagi, kõik on vaikne, lumine ja ilus. Tohutud pehmed hanged, kõik… Kõik on lumevaiba all peidus.
Täielik piltpostkaarditalv.
Selline ilm võikski kogu aeg olla talvel.
N.
Olen lõpuks ometi Tartust tagasi, tuisune ja tormine ja veinine ja natuke unine ja vanaema tormas mulle esikus vastu: “Kallis laps, sa oled kindlasti näljane!” ning ma mõtlesin, et miks ma ei võiks kell kaksteist öösel näljane olla, kuradile need dieedid ning tellisin aedvilja ja kana.
Loen oma aukirjale ontlikult ja pisut väriseva käega ja pisut viltuselt kirjutatud luuletust. “Selle ilma igav kainus rõhub nagu raudne soomus – kõigesse, mis väär ja ohtlik, kiindub kirglikult mu loomus.”
Kes iganes selle luuletuse välja valis on mu teosega tutvunud küll. Üritus ise oli väike, õdune ja kodune. Pidasin väriseva häälega kõne, mis läks metsa, sest ma unustasin oma parimad mõtted ütlemata ja väljaöeldud mõtted korralikult seostamata, aga hei, nagu sai ka välja öeldud, kui ma oleks suurepärane kõnemees, siis ma püüdleks poliitikuks, mitte kirjameheks.
“Joobumuses, viirastustes mind ei köida kirev kude, kuid ma tean, maailma raskus läheb lendu kord kui ude.”
Vajusin värisevate jalgadega oma kohale ning õnneks tehtigi kohe teise ruumi uksed lahti, kappasin sinna, tee peal jagasin raamatutesse pookstave ja TPostimehele lühikese intervjuu, haarasin kosutava veiniklaasikese kramplikult pihku ja vaatasin hädiselt ringi. Vastu vaatasid sõbralikud, avatud ja toredad näod. Halvast ilmast hoolimata oli kohale tulnud palju pensionäre ja vanemaid inimesi. Respekt, tuul tahtis mindki minema puhuda.
Tomberg, raamatu “Kazimir, Vladimir ja teised” autor, tuli ja liitus minuga sõbralikult, nii et me moodustasime veinilaua juurde autorite ringkaitse ja andsime kärakale rõõmsalt pihta. Hea vein oli, tuleb tunnistada. Ei, ei olnud “Lamav mees”. Lobisesime, tegime nalja, vahepeal juttu katkestades, et ma saaksin inimestega pokaale kokku lüüa.
“Tema mustast lihast saavad kiskjad kuningliku sööda, aga suled, tiivasuled kannavad mind surmast mööda.”
Veetsin toreda õhtu toredate inimestega. Ja tulen koju, blogi on õnnitlustest pungis ja postkastis on palju õnnesoove ja… Võibolla on asi selles, et ma olen pisut švipsis (ma võtsin hiljem veel pisut õlut ka), aga kuidagi väga liigutav ja tore ja hea ja helge on kõik praegu.
Aitäh.
See kõik on suur au.
N.
Ma käisin täna Gretsiga väikesel õllel ning me otsustasime Mustika keskuses veidi ringi vaadata, leidsime selle tagaosast mingi ropult suure loomapoe (ma vannun, Mustika keskus on nagu mingi maagiline voodoo-keskus, seal tekivad ja kaovad poed täiesti kontrollimatult) ning seal loomapoes müüakse lisaks kilpkonnadele, papagoidele, tuhkrutele, persetäiele preeriakoertele (sic!) ka viie tuhande krooni eest skunksi.
No ma olen igasuguste asjadega harjunud, aga mitte sellega, et jalutan loomapoodi ja näen seal skunksi. Skunks oli väga muhe, magas, saba oli kahar ja väike roosa keeleke limpsas läbi une üle nina. Mina olin loomulikult kabuvaimustuses ja oleks mul raha olnud, oleks ma selle skunksi sealt ka koju tassinud, kuigi ma jätan parem ette kujutamata mis vastuvõtt mul kodus olnud oleks vanaema & Enti poolt. No kui ma hiir taskus koju tulen, siis ehk ohitakse natuke, pööritatakse silmi, peetakse loeng eluslooduse negatiivsetest külgedest ja elatakse edasi, aga skunks?
Ma arvan, et elu koos skunksiga on kindlasti keskmisest kraad adrenaliinirohkem.
N.
Ma olen täiesti kindel, et millalgi eile või üleeile ajalehti sirvides sattus mulle üks neist mõttetutest ilma-uudistest ette (teate küll, üks neist, mis edastab nt pommuudist, et novembrikuus võib ilm Eestis külmaks minna), mis kuulutas, et ilm läheb külmaks, aga täiesti kindel fakt on see, et mitte mingisugust lund maha ei tule veel niipea ja loomulikult astusin ma täna rõdule ja vajusin pahkluudeni paksu lume sisse, kogu Tallinn on lumega kaetud.
Ma ei ole sellest kuigi vaimustuses, mu arvates on puutumata ja valge lumi küll ilus asi, mida läbi auto- või bussiakna vaadata-imetleda (eriti päikeseloojangu ajal), samuti sobib see fotodele ja piltpostkaartidele ja erinevatesse ilukirjandusliksse tekstidesse (“—ning ta kahlas läbi põlvini ulatuva lume, teades, et ka tema külmub siia üksildaste hangede vahele surnuks nagu kõik teisedki, kaarnatele nokkida ja rebastele järada–”) meeleolu loomiseks, aga üldiselt tähendab lumi & talv nelja asja: a) sulle sajab mingit sodi näkku, krae vahele, juustesse ja b) sa pead sumpama põlvini mingisuguses pruunis soolases segitrambitud-sõidetud lögas, mis su jalge alt minema libiseb ja käimise raskeks teeb ja c) ilgelt külm on ja d) see pruun löga külmub öösiti jääks, mistõttu lõpuks esineb olukord jää all, löga peal ja siis ukerda nagu tiine metsveis seal hangede vahel ja ammu mõttes ahastavalt.
Kusjuures kui ma talviti kukun, siis ma ei kuku kunagi üksildastes ja inimtühjades paikades, kus ma saaksin oma eneseväärikuse riismed vaikselt kokku kraapida ja vaikselt edasi nihkuda kiirusega 1km/h. Ei, ma kukun talviti 1-2 korda ning tingimata mingi iseäranis rohkearvulise teismeliste kamba ees või trollipeatuses, kus siis seisab tingimata 20 inimest, kes kõik jälgivad huvitunult mismoodi ma mööda jääd ringi aelen ja püsti üritan saada, jalad abitult all sibamas.
No ega peale vaadates ei ütleks küll, et ma veebruaris sündinud karge põhjala talvelaps olen.
Tegelikult, olgem ausad, jõuluaega ma ilma lumeta ette ei kujuta. Ja lumeingleid on tore teha. Ning lumememmesid. Ja lumeonne. Ja lumepallidega ootamatult inimesi visata on tore (tuttavaid inimesi). Ja jäälilled on ilusad (damn you, uued aknad!). Ja lumised kuused on ilusad, eriti kui käbid küljes on.
No ja seda teavad kõik, et villase käpiku külge paakunud lumi maitseb hästi.
N.
Raske on leida blogimiseks teemat, mis ei tunduks tahtejõuetu halina, hooplemise või lihtsalt mõttetu maigutamisena.
Ma olen viimasel ajal üsna närviline, vihastan ja ärritun kiiresti ning muuhulgas ka iseenda peale. Pigem hoiangi omaette, sest näiteks esmaspäeval tuiskasin arsti juures Daziga kokku saama, pilk langes Vapiano sildi peale kesklinnas ja juba ma ärritusingi: mismõttes uudne ja värske või misiganes kekutamine seal kirjas ongi? Mis on uudset ja värsket kirvehinnaga makaronides ja sitas maitsetus pitsas?! Kelleks kuradiks nad ennast peavad?! Maksad 120.- kausitäie juustuga makaronide eest, näpuotsaga pähkleid ka sisse poetatud. Vingelt uudne ja värskendav küll. Oleks pasta siis tervislik või midagi…
Aga vähemalt ma avastasin, et Patrickus on kella neljast happy hour, nii et nüüd ma tean ühte kohta, kuhu sõpru õllele kutsuda.
N.
“You say that it is your custom to burn widows. Very well. We also have a custom: when men burn a woman alive, we tie a rope around their necks and we hang them. Build your funeral pyre; beside it, my carpenters will build a gallows. You may follow your custom. And then we will follow ours.”
-Sir Charles Napier, upon hearing of the Indian custom of Sati (burning widows alive on their husbands’ funeral pyres)
