http://www.retriiverid.ee/leitud-kadunud/varastatud-must-isane-labrador-tallinnas/
Ma ei saa mitte vaiki jääda ja annan oma pisku, kasutades seda blogi siin kordki lisaks läminale ja lollimängimisele ka millekski, millest ehk natuke kasu on. Kadunud on Bonzu, must labradorikutsikas. Politsei arvates varastavad asotsiaalid neid koeri söömise eesmärgil.
Kuna: 17.oktoober 2010, päeval
Kus: Tallinnas Sõle Selveri ees
Koer: 4-kuune must isane labradori retriiver, reageerib nimele Bonzu
Vargaks on üks asotsiaalide gruppi kuuluv umbes 25-30-aastane meesterahvas. Mehe tundemärgid: kasv u 165-170 cm, kandis tumesiniseid pakse pükse, valged tossud, seljas oli must jope, hallide varrukatega ja peas nokamüts. Videokaameralt oli näha, et algul mees mängis koeraga ja siis võttis ta endaga kaasa.
Loodame, et Bonzu ei ole juba patta aetud.
Igastahes oodatakse abistajaid täna, esmaspäeval, kell 19.00 Sõle Selveri ette.
UPDATE: “Õhtune missioon jääb ära! Koer viidi natuke aega tagasi Valdeku kliinikusse. Omanik just helistas, et läheb talle kohe järele – oli kõigile abistajatele väga tänulik!” – geopeituse foorumist
N.
kes jätab kutsika poe ette???
Arvata võib, et seda kutsikat ei jäeta enam kuskile tolknema (optimistlikul eeldusel, et omanikud on arenemisvõimelised), aga loodame, et see on teistele ka õppetunniks: hoidke oma Pitsud enda ligi, muidu tehakse neist šašlõkk!
Masendav on see Eesti elu ikka: kui juba koduloomi sööma hakatakse… Samas, kes ütles, et seda pole varem tehtud, eksole, me pole sellele lihtsalt mõelnud, et MIS täpselt hoiab kodutute koerte ja kasside arvu kontrolli all. Mida rohkem ma sellele mõtlen seda loogilisemana see tundub.
Kusagilt just hiljuti lugesin, et nõuka ajal oli ka sarnane kodutute loomade arvu kontrolli all hoidmine. Umbes, et kõik teadsid, mis šašlõkk see on, aga ikka sõid. :D
Selles stiilis huumorit tehti nõukaajal küll jah alati, kui šašlõki söömiseks läks. Kui palju selles nüüd tõtt oli, ei oska öelda.
Ma ise olen alati mõelnud, et miks nad tuve ei söö. Kuigi, kes teab, ehk söövadki. Mul isiklikult on nendest lendrottidest küll kõrini ja igati (linnas) nende arvukuse piiramise poolt. Mhmh, julm, tean.
Tuviliha peaks ju tegelikult vägagi söödav olema. Eriti arvestades millised saiast-leivast paksukstoidetud tuvid Talnas ringi paterdavad.
Tuvipirukas, palun väga: http://www.bbc.co.uk/food/recipes/recipe135_83658
see liivahiir ilmselt pomiseb omaette:
õnn olla väike.
Aga miks ei või
jätta
koera poe ette?
/mul ei ole koera, ei ole, ausõna, ei ole, nii et ma ei tea. Aga oma lapsevankrit olen küll jätnud.
Tuvid on vist liiga tõbised. Isegi meie ühine tuttav koristusfirmast ütles, et ta ei taha enam tuvidega tegemist teha, kuna need on ikka päris rõvedad.
lastest.. minu ema viidi poe ukse tagant ära paariaastasena. õnneks kaugele ei jõutud, keegi peretuttav mees astus ligi ja oli füüsiliselt uudishimulik.
aga jah, väga popid olid särgid veel mõni aasta tagasi, ees kiri ‘kasside varjupaik’ ja taga ‘samas müügil šašlõkk’.
koerad, paraku, on rumalad olevused. mõned neist on armsad, mõned vähem armsad, aga rumalad..
Puhtatõuline loom võidakse siiski varastada ka sooviga ta maha müüa. Või kutsika võtab mõni poolemeelne nunnutamise eesmärgil kaasa ja hiljem unustab.
Tuvid, jah… söödagu.
Lapsevankriga enamasti TOHIB poodi siseneda, koeraga enamasti ei tohi. Valvega koeraparklat pole ka veel keegi välja mõelnud.
Kõik koerad ei ole sugugi rumalad ja ka kõik kutsikad ei ole sugugi sõbralikud (st on tõuge, kes juba neljakuusena enam sugugi võõraga kaasa ei tahaks minna), aga koera ei tohi jätta poe ette juba selle pärast, et inimesed tulevad teda näppima. Mitte ei pruugi tulla, vaid kutsikat KINDLASTI tulevad. Mina olen jätnud koeri vajadusel sellise poe ette, kust saab aknast silma peal hoida, ja nende nooruses (Oskari puhul siiani) pidin sel juhul pea igakord välja hüppama ja kellelegi pidama loengu teemal “võõraid koeri ei näpita, idioot”. Lisaks hälvikud – Tallinnas kustutasid noored naljapärast vastu ootavat labradori koni, mõni arvab, et on naljakas koer rihma otsast lahti lasta jne.
Antud olukorrs ei saa seni antud info puhul muidugi välistada ka seda, et keegi arvas, et koer on poe juurde maha jäetud ja tegi enda arvates heateo. Vähetõenäoline, aga võimalik.
Võiks ju olla poodide juures valvega koeraparklad, mh, ah? Silt kohal: ära näpi võõrast koera.
“Miks ei või koera ja last jätta poe ette?”
Võib küll, aga sel juhul tuleks võtta ka vastutus enda kanda kui mõni poolemeelne otsustab oma sigareti vastu tite nägu kustutada või lihtsalt näiteks peab heaks naljaks pohmas peaga vankrisse oksendada.
Mina olen kuulnud seda koeralihast šašlõki asja mitte nõuka- vaid just nn üleminekuaja kohta. Suhkruvati- ja šašlõkiäri hiilgeajad. Vot siis väidetavalt tehti paukast pirukas.
Usutavasti lihtsalt osake meie kultuuriruumi poploorist-mütoloogiast. 20 aasta pärast räägitakse täpselt sama juttu ilmselt 2010ndast aastast :)
Üleminekuaja kohta on see usutavam. Tol ajal läks ettevõtlus vabaks ja mitte keegi veel mitte midagi ei kontrollinud. Ning riigipalgaliste sissetulekud olid erakordselt madalad. Mäletan ise aega, kui tänavanurgal banaane müües võis rikkaks saada… kui werneri kohviku juures nurga peal asus banaanimöögikäru ja vaene tudeng kraapis kord nädalas haruldase maiuse raha kokku. Igasuguses äris, eriti aga toitlustusäris valitseski täielik anarhia. Toona olid veel olemas ka väiketalunikud, kes turul piima ja oma kanade mune müüsid…
Praegu oleks selline asi mõeldamatu. Euronormid ja tervishoiunõuded ei lubaks – ja inimesed ei ostaks. Isegi tatrapaanika pole veel tinginud tänavanurkadele tatrakärude ilmumist. Kuigi võiks ju.
Kustutab koni vastu lapse nägu?
No hoi-hei, palju paranoiat ei ole või?
kas eesti ajaloos on ÜKS selline dokumeteeritud juhtum ka aset leidnud reaalselt v? Või lihtsalt on eeldus, et “it’s a wild world” ja tõenäosus dinosauruse vastutulekuks on 50/50?
Ütleme nii, et purjus jobu KOMISTAMINE ja vankrisse kukkumine on asi, mida on juhtunud palju, ka lapsevanemate juuresolekul. Ka minuga, muide. Trollis. Mina sain komistajale küünarnuki ette, kuna ma seisin vankri juures; kui poleks saanud, oleks tüse joodik 3aastasele otsa istunud. Ega see nüüd väga tervislik idee ei tundu.
ja konide vankrisse pildumine eemalt, nt rõdu pealt, on ka asi, mida on juhtunud palju kordi ja paljude inimestega. Sellistel puhkudel ei pruugi olla alati kavatsust kahjustada just nimelt last, kuna sellised pildujad enamasti ei näegi, kas laps on vankris või mitte.
Ma olen seisukohal, et reaalsus on palju värvikam ükskõik millisest fantaasiast. Meenutagem või paari aasta tagust juhtumit, kus neiud torusiiliga kassi “pesid” või pärnaka Marge Arumäe juhtumit, kus koer koos kutsikatega nälga surema jäeti ja ise rõõmsalt suvitama sõideti ilma südametunnistuse piinadeta või ükskõik millist julmusega avalikkust rabanud juhtumit, mis ikka aeg-ajalt ajakirjandusest läbi käib, meelde tuleb juhtum kus koolikiusamise raames poisid teisele poisile käbi pärakusse toppisid ja palju muud.
Asi see siis koni titele näkku kustutada. Lastega emad on tihti seisukohal, et lapsendus on ka teiste inimeste jaoks midagi püha, paraku mitte. Ma veedan ebanormaalselt palju aega lugedes saite nagu CrimeLibrary ja muid taolisi… Ütleme, et koni kellelegi näkku kustutamine on leebe. Olgu siis ohver 1, 11 või 21.
Lugemisvaraks lõunakohvi kõrvale: http://listverse.com/2009/11/02/10-notorious-cases-of-the-bystander-effect/
“More than 80% of his body had been burned with acid, as well as gasoline, to the point that he was difficult to recognize. He had severe contusions, blood blisters, and hematomas covering most of his body, to the point that he was more blue than flesh-colored, multiple broken bones, one ear and one big toe missing, and his testicles looked like “blackened oranges.”
Halimi died en route to a hospital.”
Hulle on alati olnud ja jääb alati olema. Kuna inimesi on rohkem, on hulle ka rohkem.
Mõned neist on ohtlikud. Suhteliselt väike protsent, aga siiski.
Muuta oma elu alaliseks hirmuks on igaühe enda valik, aga süüdistada inimest, kes seda ei tee, et “oma süü, miks ta siis ei—” on hoopis omalaadne vaimne vägivald juba.
Tüüpiline juhtum: see tibu, kelle lugu just igas meediakanalis õõvastava pealkirjaga silma hakkab.
Ma lugu ennast ei lugenud, aga kuku-raadio tõi teema mulle ise hommikul koju kätte. Vägistati, piinati… Ja mis on tüüpiline kodumaine reaktsioon sellistele lugudele? “Mis ta siis läks ja oli nii loll, ise oli süüdi.”
Sittagi ta oli! Need, kes tegid, olid süüdi!
Said katusekiviga pähe -Mis sa siis kõndisid kõnniteel!?
Sõitis auto otsa -Mis sa siis kõndisid sõiduteel?!
Said rabanduse -Mis sa siis muretsesid ja töötasid nii palju?!
Sind vallandati- Mis sa siis laisklesid või vaidlesid nii palju!
Said mõlemasse kätte ravile mittealluva artriidi- Mis sa siis ei kaevanud oma töötingimuste üle ülemustele?!
Nii saab =)
Aga nii on suht nõme.
Ei saa päris samastada kutsika või lapse valveta jätmist selliste asjadega imho.
Väikese lapse eest peaks ema/isa siiski hoolitsema. Ja ka see lugu, mis meedias on – muidugi pole tüdruk süüdi, aga uskuda, et keegi tahab gümnaasiumiharidusega piffi Inglismaale sekretäriks on ikka naiivsuse tipp ja ma kahtlen, kas ta seda tegelikult uskus.
Väikese lapse eest peavad hoolitsema vanemad ja kutsika eest omanikud. Loogiline.
Muuseas, titekäruga endiselt lubatakse enamustesse poodidesse siseneda.
Ma saan aru, miks koera uksetaha jätta, aga last? Vankrivargus pole sugugi harv nähtus, näiteks.
Ise valin selle järgi poode, kuhu saan lapse ikkagi kaasa võtta. Ja no ei pea küll kuhugi minemata jätma seetõttu. :)