Näitan eesti kirjanduse osas head eeskuju – tänasest olen Prometi “Primavera” uhke omanik. Selle kõige ilusama trüki, 71. aasta oma, kus kaane peal on kaunis neiu. 45.- Laki tänava laost. Ilus neiu on muidugi Flora.
Mulle siiralt meeldib see süüdimatu jultumus, millega Promet enamvähem kõik oma naistegelased paneb suitsu tegema, lakkuma, ennast mukkima ja üleüldse, khm, promiskuiteetselt käituma. Selles on spunki!
/…/
Üldiselt olen väsinud ja kuidagi väga roidunud, kuumahood ja köha, mis tundub tulevat kuskilt rinnakorvist seest; peale mandlioperatsiooni ma ei ole aga haige lihtsalt, noh, vaadake…
Kuna nina-kurguarst ütles ka mulle, et ma olen selline meeldiv ebard, et ninakäigud on väga laiad ja avarad (nina on seejuures suht ilus pisike nöpsninn, pisut ülespidi otsaga nagu Kadril, lepatriinude liumägi, nagu ma ütlen) ning õhk ei tee ninas seda, mida ta tegema peaks, st. ei soojene üles ja pahiseb otse kõrri külmana, siis vanasti olin ma haige siis, kui kurk valus oli. Oli tihti. Mu mandlid olid vastukaaluks avaratele ninakäikudele sellised suured, arst ütles, et khm, nii suurte munadega naist ta polegi näinud tükil ajal, hö-höö.
Tagajärg? Angiinid, mandlipõletikud, pidevad kurguvalud ja koledad paistetused, mis mind igal aastal sügisest kevadeni piinasid. Vähe on piinavamaid asju kui see, kui sa ei saa neelata. See tegi mind jõuetuks, pahuraks, virilaks. St. veel jõuetumaks, pahuramaks ja virilamaks kui ma niisama olen. Eelmisel aastal läks asi nii hulluks, et neljapäeval läksin eestlasliku isikupäraga viimases hädas arstile, arst vaatas kõrri, pungitas silma, ütles “Mh-haa!”, esmaspäeval või teisipäeval oli operatsioon juba. Meenub häguselt, et arst oli kena noor seksikas mees, operatsioonijärgselt ärkasin selle peale üles, et oksendasin-köhisin iseenda verd välja ning et haiglal on raha kvaliteetse koorejäätise serveerimise jaoks. Jaa, head mälestused. Eriti hea mälestus on see, et peale oppi ärkasin üles, kõik tundus okei, funktsioneerisin, siis jäin uuesti magama, magasin 5-6 tundi ja peale seda ärkasin üles ja anesteesia oli lahtunud ning alles siis sain ma aru, et mul on kõrist robustselt liha välja rebitud ning et see protsess on räme valus. Nutsin vist isegi valu pärast. Pärast tuli mitu nädalat isegi vett juues vahepeal valust pisar silma.
Samas ma ei saa aru neist juttudest, et “Sõin mitu nädalat jäätist ja jogurtit!”, sest mul ei olnud erilist vahet kas ma neelan jogurtit või hoolikalt pudiksmälutud verivorsti, ma mugisin rahuliselt juba opipäeva õhtul kartuliputru, sest nälg ähvardas tappa. Neelamine tõi ühtviisi pisarad silma. Ainult külm jäätis tuimestas kõri. Jäätist läks 1-2 liitrit päevas.
Jäätist ei ole ma aasta vältel eriti tahtnud süüa enam…
Nüüd pole ligi aasta otsa ühtegi kurguvalu olnud, aga loogika ütleb, et külm õhk pahiseb kõrri edasi, aga ilma mandlite kaitseliinita saab kõri-kops ikka oma annuse kätte. Aga kuna kõri valus pole, siis ma ei ole haige vähemalt enda arvates, mis sest, et köha on.
Ei oska reageerida ega käituda. Nüüd mul ei ole enam korralikku indikaatorit, et kas ma olen terve, tõbine, haige. Mida teha?
Vanarahva tarkus ütleks, et klõmakas viina hinge alla ja magama. Vanarahvas ütleb igasuguseid tarku asju, muuhulgas leidis vanarahvas ka rääsunud kusele igasuguseid toredaid kasutusalasid, küll pesti-pesti pleegitati sellega juukseid (roomlannad tulevad meelde kuskilt ajusopist), küll pesti riideid (? parandage mind, ma praegu opereerin täiesti mingitel infokildudel, mis tulevad üleväsinud ja ületöötanud ajust kell 0000 öösel, väga vabalt võin ma seda unes näinud olla), nii et vanarahvas ei ole ilmselt 21. sajandi tõe viimane instants.
Samas ma ei tahaks oma tervist viimase piirini ruunata. Vanasti jäin ikka teki alla, kui neelata enam ei saanud.
Oeh.
Ela siis niimoodi. Mandleid läheb ikka inimesele vaja. Kuidagi poolik tunne on.
N.
I can relate. Oleks nagu imelik olla ja kurguseinad on kuidagi tundlikud ja ma saan aru, et kui mul veel oleks mandlid, siis praegu ma küll neelata ei saaks, aga.. ma saan. Seega kõik on justkui korras. Kuigi mõte ei tööta ja energiat pole ja valgus virvendas silme ees, aga see kõik on pisiasi, ületatav probleem. Ikka saab ringi käia ja justkui elada. Mandlitega küll nii ei olnud.
Kuigi muidugi ma ei suuda ära tänada seda rõõmu, et vabanesin sellest, et ma sügisest kevadeni iga imelikuma külma tuulega kohe neelamisimbetsill olin. Päris mugav on siiski ilma. Ainult aevastada on valus, sest mädased mandlid ei pehmenda enam turbokiirusel vastu kurguseina lendavaid batsillide lööki ära, aga see on väike asi.
nujah, vähemasti võid sa küsimustele laadis “Mis sul viga on!?!?” tuimalt vastuseks pillata “mind kastreeriti”.
Mnjah, minul mõjus mandliopp sedamoodi, et daamilikust aevastusest sai vali ja vokaalideta röögatus. Not pretty, really… Aga haige olen ma tõesti vähem olnud, nii et ju siis oli hea lüke. Samas – kui mandleid ei ole, aga haigeks jääd, siis pidi kohe palju rängem põdeda olema.
Omanda kusagilt sidrun ja jupp ingverijuurt. Pitsita sidrunist mahla, kaabi ingverit hulka, lisa vanaema varudest mett ja kalla kõigele kuuma vett peale. Tass olgu muidugi korraliku suurusega, mitte mingi sõrmkübar. Joo.
Aktiivne küüslaugusöömine aitab ka ebamäärase haigeolemise vastu, aga see peletab lisaks pisikutele ka inimesi…
Noh, mul on möödunud enamik elust ilma mandliteta ja tõesti, igasugu neelupõletikke jms. on ikka omajagu olnud, ainult erinevalt mandlitest tulenevast angiinist mööduvad need enamaltjaolt ilma palavikuta.
Seega ikkagi kergem.
Einoh, kui on sitt olla, siis oled haige, mis seal pikemalt mõelda on. Palavik on ka hea indikaator, aga alati pole palavikku vaja, et sitt oleks, näiteks nohu puhul. Nii et idikaatoriks peakski olema enesetunne, on sul siis mandlid või mitte.
No suurtel ninakäikudel on see hea omadus, et aju saab hapnikku ja kõik mu organism ka… ja võibolla on aju hapnikuvarustusel inimese intellektitasemega siiski mingi seos?
Mandlitest on muidugi kahju. Isegi ussripik pidada siiski immuunsüsteemi oluline osa olema. Nüüd aga, kui mune enam pole, tuleb lihtsalt uute indikaatoritega harjuda ja neid tundma õppida ja kui enesetunne on vilets, siis see juba vihjab millelegi.
Minul ntks muutub enamuste külmetusnakkustega nahk kole tundlikuks ja tekivad pisikesed vastikud külmavärinad. Lõpuks läheb ka kurk punaseks, aga roidumus ja nahatundlikkus on esimesed tunnused. Mõnel inimesel pidada suitsuisu ära kaduma. Variante on erinevaid. Jah, iseenda keha signaalide tõlgendamine pole üldse lihtne asi, ja raske ongi, kui oled selle aja jooksul selgeks saanud ning siis võetakse sinust 1 tükk ära.
Eestist ei ole ma pükste pesemise kohta kuulnud, aga teiste riikide kohta olen kuulnud, et seal mitte ei pestud pükse sellega, vaid töödeldi neid enne valmimist, sest see pidi riidele hästi mõjuma.
‘non olet’ on sobiv otsingufraas.
Ma ei tahaks olla moraalijünger, ent suitsetamine tekitab kroonilist ja äärmiselt piinavat köha, soodustab igasuguseid hingamisteede haigusi, sh. kurgupõletikku ja teeb tervise üleüldse nõrgaks. Mida aasta edasi, seda hullemaks asi läheb.
Jah, ma tean kui mõnus on suitsetada ent igal mõnul on oma hind.
Mulle heidetakse põhjendatult ette, et ma olla moraali laostaja, miska jään ka täna valit erialale truuks ning teatan paadunud piibusuitsetajana, et mitte miski pole a-iga hullemaks läinud ega ole ka kuskilt otsast minemas näha. Julgen arvata, et suitsetamise ainus hind on lühem eluiga, aga see pole tglt eriti argument, sest ega me niikuinii ette tea, kui pikaks meie elu kujuneb:)
…ning kas need piinavad eluaastad, kus sa ei näe, kuule, oled dementne ja kused püksi on tingimata need aastad, mille kaotsiminekut tasuks taga nutta…
See on individuaalne ka. Mul on viimasel ajal mingi teadmata allergia, mis avaldub astmaatilises köhas ja mida arstid ei taha enne diagnoosima hakata, kui kõik asjad on õitsemise ära lõpetanud, muidu annab nagunii iga asi allergilise reaktsiooni. No ja selle allergiaga hakkan ma isegi teise inimese suitsupahvakust köhima, kui see mulle tänaval otsa sõidab. Eluiga see vast ei lühenda, aga elukvaliteeti langetab küll, nii et ma viimasel ajal üritan kõiki lõhna- ja suitsuaineid ja isegi tolmavaid asju vältida, mis tähendab seda, et ma pean vist isegi koristama hakkama.