.30 oktoober

“ITLi (Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit)  president Taavi Kotka pakkus tänasel konverentsil välja, et kõrghariduse poolelijätmise võiks muuta tasuliseks. Kotka arvates oleks see üks moodus, kuidas vähendada nende tudengite arvu, kes kõrgkooli pooleli jätavad. Ka Arengufondi nõukogu esimees Raivo Vare leidis, et selline idee vääriks arutamist.”

Hea muidugi, et Eesti meedia peab iga piiksatust ja hullumeelsust avaldamisvääriliseks. Mina leian, et selline idee ei vääri erilist arutamist. Ma arvan, et selline idee on inimvaenulik ja absurdne, arvestades, et enamik tudengeid jätab õpingud pooleli rahapuudusel või tervisehädade ilmnemisel (sageli vaimse tervise ülesütlemise korral).

Mul tekkis huvi, et mis haridus Taavi Kotkal endal on, et ta nii agaralt sõna võtab. Wikipedia andmetel: “Taavi Kotka on lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi ning õppinud informaatikat Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis.” Lõpetamise-lõpetamiste kohta ei ainsatki sõna, Wikipedia mainib enamasti inimeste haridustaseme ka kenasti ära. Panin ttu.ee otsingusse “Taavi Kotka” ja ei saanud küll ainsatki tulemust, mis viitaks, et Kotka oleks seal mõne kraadi omandanud. Google otsingud vihjasid ka ainult, et Kotka “on õppinud”, aga mitte, et Kotkal oleks mõni lõpetamist tõendav paber. Tundub, et Kotka kireb poolelijätmise trahvimisest, olles ise pooleli jätnud õpingud. Irooniline, kas pole?

Raivo Vare on muidugi teine tera. “Lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magna cum laude (1980), Estonian Business Schooli magistriõppe cum laude (2003)”.

Kahju muidugi, et meedia ei pidanud vajalikuks seda teemat laiemalt avada ja pildus inimestele jälle ühe sensiatsioonilise killu hambusse, mille kallal pureda. Loogiline, et rahvas läheb sellise asja peale pehmelt öeldes raevu. Tudengite närvidel on viimase aasta jooksul juba piisavalt tallutud, ei ole rohkem vaja. Niigi paljud tudengid käivad koolis ainult tänu vanemate toetusele, teadmata kas järgmisel semestril enam vanematel on tööd ja leiba. Idee hakata inimesi veel ekstra trahvima ebaõnne ja halvastimineku eest kõlab nagu mingi kafkalik õudusunenägu, kus sa püüad põlevast majast välja pääseda, aga iga ukse taga on uus tossu täis koridor ja pragisemine tuleb järjest lähemale.

 

N,

kes ilmselt viiakse ülikoolist kunagi 120 aasta pärast välja, jalad ees.

.öö

Hei,

ma elan veel, aga ma ei ole tahtnud midagi kirjutada, sest see, mis praegu internetis toimub on minu jaoks piireületav pisut.

Täielik okse. Ühe blogija käest tahaks küsida, et kas tema seksib ainult sinimustvalges kandadeni takuses öösärgis ja siis, kui keegi magnetofonist isamaalisi laule mängitab samaegselt ja siis, et kas orgasmi saab korraliselt iga aasta kahekümne neljandal veebruaril.

Noh, ja kiire on ka olnud, tervis kehv.

 

N.

.aidake otsida Bonzut, musta labradorikutsikat

http://www.retriiverid.ee/leitud-kadunud/varastatud-must-isane-labrador-tallinnas/

Ma ei saa mitte vaiki jääda ja annan oma pisku, kasutades seda blogi siin kordki lisaks läminale ja lollimängimisele ka millekski, millest ehk natuke kasu on. Kadunud on Bonzu, must labradorikutsikas. Politsei arvates varastavad asotsiaalid neid koeri söömise eesmärgil.

Kuna: 17.oktoober 2010, päeval

Kus: Tallinnas Sõle Selveri ees

Koer: 4-kuune must isane labradori retriiver, reageerib nimele Bonzu

Vargaks on üks asotsiaalide gruppi kuuluv umbes 25-30-aastane meesterahvas. Mehe tundemärgid: kasv u 165-170 cm, kandis tumesiniseid pakse pükse, valged tossud, seljas oli must jope, hallide varrukatega ja peas nokamüts. Videokaameralt oli näha, et algul mees mängis koeraga ja siis võttis ta endaga kaasa.

Loodame, et Bonzu ei ole juba patta aetud.

Igastahes oodatakse abistajaid täna, esmaspäeval, kell 19.00 Sõle Selveri ette.

UPDATE: “Õhtune missioon jääb ära! Koer viidi natuke aega tagasi Valdeku kliinikusse. Omanik just helistas, et läheb talle kohe järele – oli kõigile abistajatele väga tänulik!” – geopeituse foorumist

 

N.

.15 oktoober

Meil on vanaema õde külas, kes muude heade omaduste poolest torkab silma sellega, et kui ma oma liivahiirega kuskil töllerdan, siis ta tuleb ligi ja silitab hiirt näpuotsaga ja kiidab hiirt: “Küll sa oled ilusake!” Samamoodi langeb hiire pehme siidja karva, suurte oonükssilmade ja tutikesega saba lõksu ka vanaema parim sõbranna, kes vahepeal külas käib. Minu kiindumuse võitmiseks on kõige parem ja kiirem viis mu lemmikloomade suhtes vaimustust üles näidata,* neid igatpidi nunnutada, kussutada ja rääkida mulle lookesi enda lemmikloomadest.

Vanaema vaatab neid arenguid kõrvalt taunivalt, tema meelest on hiir väike karvane peletis, “Kaka!” nagu ta väljendab.

Ma jätan mainimata, et ma olen teda korduvalt tabanud puuri kõrvalt huvitatult looma tegemisi jälgimast, hah.

 

N.

________________

* – teine viis on mu isiklikku raamatukokku kaevuda, hüüatada “Oh, sul on see raamat, see on nii hea!”, raamat välja koukida ja seltskondlikke reegleid eirates seda pisut aega lugeda, samal ajal kui ma uhkusest pakatavana kõrval aelen.