“ITLi (Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit) president Taavi Kotka pakkus tänasel konverentsil välja, et kõrghariduse poolelijätmise võiks muuta tasuliseks. Kotka arvates oleks see üks moodus, kuidas vähendada nende tudengite arvu, kes kõrgkooli pooleli jätavad. Ka Arengufondi nõukogu esimees Raivo Vare leidis, et selline idee vääriks arutamist.”
Hea muidugi, et Eesti meedia peab iga piiksatust ja hullumeelsust avaldamisvääriliseks. Mina leian, et selline idee ei vääri erilist arutamist. Ma arvan, et selline idee on inimvaenulik ja absurdne, arvestades, et enamik tudengeid jätab õpingud pooleli rahapuudusel või tervisehädade ilmnemisel (sageli vaimse tervise ülesütlemise korral).
Mul tekkis huvi, et mis haridus Taavi Kotkal endal on, et ta nii agaralt sõna võtab. Wikipedia andmetel: “Taavi Kotka on lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi ning õppinud informaatikat Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis.” Lõpetamise-lõpetamiste kohta ei ainsatki sõna, Wikipedia mainib enamasti inimeste haridustaseme ka kenasti ära. Panin ttu.ee otsingusse “Taavi Kotka” ja ei saanud küll ainsatki tulemust, mis viitaks, et Kotka oleks seal mõne kraadi omandanud. Google otsingud vihjasid ka ainult, et Kotka “on õppinud”, aga mitte, et Kotkal oleks mõni lõpetamist tõendav paber. Tundub, et Kotka kireb poolelijätmise trahvimisest, olles ise pooleli jätnud õpingud. Irooniline, kas pole?
Raivo Vare on muidugi teine tera. “Lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magna cum laude (1980), Estonian Business Schooli magistriõppe cum laude (2003)”.
Kahju muidugi, et meedia ei pidanud vajalikuks seda teemat laiemalt avada ja pildus inimestele jälle ühe sensiatsioonilise killu hambusse, mille kallal pureda. Loogiline, et rahvas läheb sellise asja peale pehmelt öeldes raevu. Tudengite närvidel on viimase aasta jooksul juba piisavalt tallutud, ei ole rohkem vaja. Niigi paljud tudengid käivad koolis ainult tänu vanemate toetusele, teadmata kas järgmisel semestril enam vanematel on tööd ja leiba. Idee hakata inimesi veel ekstra trahvima ebaõnne ja halvastimineku eest kõlab nagu mingi kafkalik õudusunenägu, kus sa püüad põlevast majast välja pääseda, aga iga ukse taga on uus tossu täis koridor ja pragisemine tuleb järjest lähemale.
N,
kes ilmselt viiakse ülikoolist kunagi 120 aasta pärast välja, jalad ees.




