Kui tänase päeva esimene laia ringi küsimus oli “Miks inimesed nii lollid on?”, siis teine laia ringi küsimus on see, et “Miks mina nii loll olen?!”. Istun rampsis ja tegelen ajude vägistamisega. Ma ei tea, kas ma mainisin, aga üleelmisel nädalal ma pakkusin end üheks vabatahtlikuks välja, et teen religiooniuuringute loenguks ettekande.
Käisin siis esmaspäeval Rahvusraamatukogus ära, paljundasin endale vajaliku Mülleri kirjapandud loengu ära ja nüüd olen oma pisikest aju tapnud sellega nädal aega. Kõigepealt tekkis mul see props, et ma ei saanud peaaegu mitte midagi aru, pidin väga hoolikalt ja pidevalt lauseid mitu korda üle lugedes veerima, sest Mülleri tekst on tihe tekstimüür, kus mõtted vahetuvad kiiresti ja õhku on tekstis väga vähe. Kui lõpuks peale pikka ülelugemist mingi selgushetk tuli (no teate – loed ja loed ja loed ja aru ei saa ja siis ühel hetkel maagiliselt saad), siis tekkis õudusmoment, sest ajju igritses arusaamine, et 12 leheküljest sellest tekstist on väga raske teha 3 lehekülge teksti.
Nüüd ma siis põhimõtteliselt olen omadega valmis (ja mitte kell 2 öösel, vaid kell 4 päeval!), aga mul on paaniline hirm, et ma olen asja valesti teinud, asjadest valesti aru saanud või…
Siiras lootus, et teised ettekande tegija said minust veel raskema teksti ja hämavad veel rohkem kui mina.
Kevadel kultuuriteooriast kajama jäänud mõtteterad nagu “Lause mõte on see, mida lause tähendab.” on Mülleriga võrreldes väga elementaarsed lausepojukesed.
Nüüd pean kuskil välja printima veel.
N.
leidsin:
http://www.folklore.ee/~kriku/HUUMOR/murphy.htm
Vt peatükki Akademioloogia.
;)
“6. Semestri lõpul meenub teile, et semestri algul panite end kirja mingile kursusele — ja ei käinud kordagi.”
Meenutagem mu eepilist kogemust korea šamanismiga, eks ole.
Kõik on täiesti seaduspärane.