Vaatasin just uudiseid, üks lõik oli uue riigieelarve kohta, st. Ansip andis eelarve riigikogule ülevaatamiseks. Mingi opositsiooni blond tibi kärkis kantslis, et aaaaga raha on maksumaksjate taskust võetud, mispeale Ansip, khm, kutsus nii-öelda taevast appi ja küsis, et kust krt see raha siis veel riigieelarvesse tulema peaks, kui mitte maksumaksja taskust.
Lmao.
Need kõned tunduvad päris naljakad olema, peaks hakkama riigikogu istungitele rohkem tähelepanu pöörama. Täielik komöödia.
/…/
Mõtlesin eile, et vaataks midagi, filmi jaoks oli aeg liiga hiline, sarja jaoks paras. Enti lubas, et vaatame orignaal-CSI ühte osa. See on lahe, lubas ta mulle innukalt. Selles sarjas on stiili!
Hakkasime vaatama ja kuskil 15 minutit peale sarja algust kõndis kaadrisse Justin Bieber.
N.
tänasel ülekandel näiteks oli juttu keskerakonna investeeringute keskusest ..
Riigikogu istungiprotokollid on avalikult üleval. Vaata ja naudi. Või nuta ja mõtle “olen maksumaksja ja minu raha eest see tsirkus seal toimub” :)
Jaa, ma arvan, et kui inimesed rohkem neid stenogramme loeks, siis nad oleks juba ammu palju rohkem parteisid teinud ja ei kardaks, et riigimehed on sihukesed targad ja teavad paremini…
Täiesti teemaväliselt: Sinu kolumn on “Üliõpilaslehes” ainuke artikkel, milles ei tundu kirjavigu olevat. Ega ma tegelikult ei viitsinud suurt osa läbi lugeda, aga need ülejäänud kolm, mida viitsisin, olid küll… mnjah.
^^
Ei usu mina, et keegi riigikogulasi kuidagi eriti targaks peab. Enamikku peetaksegi endasugusteks vast – et näe, kus on x-l on vedanud, sai hea elu peale.
Ma ise olen küll mitmel-setmel korral mõelnud, et kuidas ikka on nii, tark ja tore ja õige silmavaatega inimene, kes raudselt oskaks midagi maailmaparandamise asjas ära teha, saab peale poliitikasse minekut kuidagi tasalülitatud. Veel hullem, justkui tasalülitab end ise. Nagu partei mõtleb, aga inimene tegutseb.
Hive-mind. Poliitika on minu meelest suhteliselt hea näide sellest, mismoodi inimesed mingi ühise egiidi alla koondununa kaotavad täiesti isemõtlemise võime või lausa iseolemise võime. Tähtsamaks kui miski muu saab “ühte jalga käimine” või… Ah ma ei tea.
Poliitika on koht, kuhu ma oleks nõus ainult siis minema, kui ma saaks asju Omal Moel ajada, mitte ei peaks mingite parteiliidrite pilli järgi tantsima nagu peoriietes karu keskaegsel peol.
catalina, ma kurdan seda isiklike vestluste taustal, kui olen uurinud, et mis heade ideedega inimesel siis ikkagi takistab poliitikas osalemast…
No aga Oudekki, kujutle kui meie parlamendis oleks, ütleme, 17 parteid esindatud. 101 liikmelises riigikogus, mis juhib haledat käputäit inimesi (1,4 miljonit on maailma mastaabis väikelinna täis inimesi). Kas need 17 parteid saaks midagi tehtud? Ei saaks. Igaüks ajaks oma joru, otsustatud midagi ei saaks, lõpuks hakkaksid parteide ühinemised toimuma puhtalt selleks, et saaks midagi tehtud ja siis käiakse juba jälle ühte jalga ja hüpatakse parteibosside käsul läbi rõngaste.
Nõiaring.
Need, kes praeguses poliitikas iseseisvad on, need on paraku need, kes meile eriliste ekstsentrikutena silma jäänud on, kes kogu oma sahmimise ja sebimise kiuste midagi tehtud ei saa ja kes lõpuks vaikselt poliitikast lahkuvad, sitamaik suus.
Hääde ideedega inimesed ehk ei taha vahel poliitikasse minna ka seepärast, et ilma poliitik olematagi saab üht-teist ära teha. Aga jah, ma lihtsalt teoretiseerin siin…
Nirti, ma arvan kyll, et saaks tehtud ka suurema arvu parteidega… Kuid veel enam ma arvan, et kui meil oleks 17 parteid, siis ehk riigikogus oleks jàtkuvalt 6-7, aga teised kui praegu :) Aga kui minu kàtte anda, siis ma reformiks systeemi veel vàga palju, kòik selleks, et valija lòpuks ikkagi saaks reaalselt otsustada ja vastutada ja vastu pykse kui sitasti otsustab :)
Catalina, seda kyll, mina rààgin nendest kogemustest, kus inimesed on mulle otse ytelnud, et sellepàrast isegi kirja ei saada poliitikule, et need ju teavad ise ja pealegi, see ongi nende tòò teada.
Tea kas nad muidugi on tasalülitatud. Kui sa ikka oled erakonna liige siis vaidled sa erakonna sees mitte erakonna vastu riigikogus. Fraktsioon arutab omavahel läbi vaidleb selgeks, kui vaja siis veriselt, aga välja minnakse juba ühtse seisukohaga. Vähemalt nii peaks see toimuma. Aga see selleks, tegelikult oleks otsedemokraatia ikkagi parem ..
andis jumal (isake/batjuška/liider) ameti, annab ka alluvad..
a mul jõudis eile defying gravity sabaots kohale ja ööpoole läheb ehk ka sgu edasi (kuigi ma seda niiväga ei tihka oodata).
Ma ep pidanud tasalülitamise all silmas mitte seda, et keegi ei taha avalikult vaielda. Pigem, et kuidagi mõtted muutuvad ümmarguseks, tekst mittemidagiütlevaks. Ja kriitiline mõtlemine ja analüüsivõime lähevad peitu. Väga tihti vaatad kasvõi meedias ja imestad, et no EI saa see inimene nii lolli juttu rääkida, mida talle sisse on söödetud.
Oudekki, ehk tasuks kaaluda valijatele väikese eneaseabi õpiku kirjutamist? “Kuidas mõjutada poliitikuid”? (ja mitte rääkida ainult sellest, et rahakott peab paks olema) Või “Kuidas poliitikuist mööödaminnes oma asja ajada”.
Kirjade kirjutamisse ei usu aga mina ka. Ma tean mitut näidet, kus targad ja muretsejad inimesed, kohe mitu sellist kambas, on tõesti põhjusega hädakisa teinud ja kirjutanud – ei mõjunud. Ehkki konkreetsel poliitikul kindlasti polnud kahtlust nende inimeste ekspertsuses ja asjade muutmine normaalseks oleks tähendanud ühe allkirjakese kirjutamist, ei enamat. Lihtsalt polnud viitsimist.
Catalina – selline “poliitiline yhiskond for dummies” on vàga hea mòte… Vòib-olla vòtangi ette. Saksamaal on kuuenda klassi kodanikuòpetuse òpikus “kuidas okupeerida linnapea kabinetti” ja muud sellised huvitavad òpetused, aga Eestis vist tuleks eraldi raamat kirjutada.
Aga argument “ma ei kirjuta poliitikule, sest see ei tòòta” on yks argument, aga “ma ei kirjuta poliitikule, sest kes olen mina, et talle soovitusi jagada” on teine argument. Esimese osas mul on ka oma reservatsioonid (no hàrra Ilves ikka lykkas yhe teatud seaduse tagasi pàrast pàris paljude inimeste saadetud argumentatsioone), aga see on siiski osaleja loogika: kirjutamine tòòtab tòesti teatud juhtudel.
Teine on aga selline “alama” mitte “kodaniku” loogika (minu asi on oodata, mis hàrra ytleb) ja selle vastu aitaks kyll see, et inimesed vaatavad kohustuslikus korras istungeid. No ja see jutt ka, et “peab ikka tark inimene olema, muidu ei oleks peaministriks ju saanud”.
See alama-ülema vastandamine on ju nii tavaline. Kui me lõpukirjandit kirjutama asusime, siis meile, abiturientidele, raiuti ka nagu rauda, et “Pidage meeles, kes te olete! Te olete alles abituriendid, teie asi ei ole peaministrile öelda, kuidas oma tööd teha!”
Ühest küljest on tõesti tragikoomiline, mismoodi mõned inimesed arsti, advokaadi, peaministri, kohtuniku ja litsi tööd kordades paremini teeksid oma sõnade kohaselt, teisalt selline “Sina sitt ole vait!” mentaliteet toobki kaasa selle, et inimesed ei julge midagi öelda, arvata.
“Kes oled sina, abiturient, et midagi arvata?!” muutub vaikselt “Kes oled sina, kahekümne lapsega maakooli õpetaja, et midagi arvata?” või “Kes oled sina, Prisma kassiir, et midagi arvata?!”
Must masendus tuleb peale, kui sellele demokraatiale mõelda.
Mulle on siin blogiski öeldud, et sa sitt ole vait, sa ei tea midagi, sa ei või midagi arvata, sa ei ole ühiskondlikult kõrgel positsioonil. Mina: o__O
eksisteerivad ka argumendid:
1.ära kirjuta poliitikule, niikuinii see ei tööta, aga sul endal tuleb pahandusi
2.ära kirjuta poliitikule, kui kirjutad, oled alatu kituja ja viriseja ja üldse
jne.
tagasi tulles csi juurde:
http://itnurk.com/urod/14025/
Ma otsisin ükskord tööasjus midagi Riigikogu (riigikogu? suur või väike algustäht?) stenogrammidest, materjal oli nii jahmatav, et lugesin siis oma “lõbuks” veel edasi… Tulemus oli üks väga raevunud kodanik. SELLELE küll ei tahaks oma maksuraha kulutada. Tea, kas kõik parlamendid on siuksed tsirkused või on see Eesti Nokia?
hälin ja raev: kuna me pole suurem asi agraarmaa, siis pole meie parlamendis veel mune ega muid p-majandussaadusi pillutud.
Nirti, kesse ytles, et “Pidage meeles, kes te olete! Te olete alles abituriendid, teie asi ei ole peaministrile öelda, kuidas oma tööd teha!” Mul on sihuke tunne, et läheks peaks ühe tõsise jutuajamise…
Tegelikult ma arvan, et kirjandihindamisele tuleks väga palju kasuks, kui seda kontrolli mõttes kirjutaksid alati ka mõned väljapaistvad ühiskonnategelased, kirjanikud, mõnede erialade professorid jne. Et siis oleks võrdlusmoment ja hindamise objektiivsus ning eesmärgipärasus näha. Ning see “teie olete alles abituriendid” kaoks ära. Ja peaminister võiks ka kirjutada :)
Oudekki, mu meelest mingid aastad tagasi pandi paar elavat kirjandusklassikut kirjandit kirjutama. Ei saanud nad maksimumpunkte ühti.
On üks asi, millest ma Eestis väga aru ei saa, aga see võib olla ka põlvkonna viga. Minu arust on Eesti nõnna väike koht, kus kõik tunnevad kõiki, on sugulased või siis on emad vähemalt sõbrannad olnud. Midagi sellist. Ja seega ei saa olla väga kummalisi reaalsest elust eemal olevaid ettekujutusi selle kohta, kui tark (või midagi muud) keegi võimumees on, kui ta tegelikult ei ole.
(Põlvkonda mainisin seetõttu, et praegu on kihistumine mu meelest suurem ja võibolla seda kõik-tunnevad-kõiki efekti enam pole)