Bathmophobia- Fear of stairs or steep slopes
Climacophobia- Fear of stairs, climbing, or of falling downstairs
Ma kardan treppe. Ja seda on nii raske inimestele seletada, et – mismõttes kardad treppe ja treppidest käimist? Mingi imelik oled v? Püüad end eriliseks teha? Mine nüüd siva viiendale korrusele ja tule sealt alla ka, mis sa eputad siin! Õnneks ma saan liikuda, see ei ole halvav, aga iga kord treppidel liikudes painavad mind jõhkrad kujutluspildid sellest, mismoodi ma libisen, kukun, mismoodi ma hammastega vastu trepiastet kukun, mismoodi see trepp kohe lagunema hakkab ja mind sügavikku paiskab. Klammerdun käsipuu külge, hoian pilgu jalgadel ja värisedes üritan selle koleda ülesande (trepist liikuda) üle elada. Pärast on adrenaliin laes.
Mu üks painavamaid õudusunenägusid on see, kus ma pean mingil põhjusel mööda mingit kipakat treppide süsteemi järjest rohkem üles ronima, kogu kupatus väriseb ja õõtsub, mul kaob tasakaal, ma kukun seal trepil, libisen kuskile sügaviku poole…
Aga miski ei võta neid painavaid vaimusilmapilte ära, mismoodi ma verise ja hambutu suuga seal trepi peal aelen, allapoole libisen…
Hõõh.
Ma ka kardan treppe. Ja kukkumist näoga, hambaid välja lüües treppi. Samamoodi on see siiski enam-vähem kontrollitav, saan liikumisega hakkama jne, aga käsipuuta trepile ilmselt ei läheks.
Ja algas see hirm 10. jaanuaril 2003, kui kukkusin jäisel trepil istuli ja paari päeva pärast selgus, et see pisike potsatus tõi kaasa ühe selgroolüli kompressioonmurru. Praeguseks olen küll paranenud (niisked ilmad vahel ajavad selja valutama), aga siis olin üsna pikalt horisontaali sunnitud ja ortoosi kängitsetud.
Reaalses elus seda hirmu pole, aga unes see-eest küll ja mitte vähe. Libedad ärakulunud astmetega trepid, katkised trepid, trepid, mis on rohkem tellingud ja redelid, kui stabiilsed trepid… Unes veel kordagi fataalselt kukkunud pole, ikka olen suutnud kusagilt servakesest kinni saada.
Reaalses elus on aga teeb põlv mõnikord häda. Alati algab see sellest, et trepist allaminek on valus. Hirm allamineku ehk alandamise/alandumise ees?
Millest Sinu hirm tuleb?
Nii et mulle sa sünnipäevale/soolaleivale siis ei tule? Ikkagi neljas korrus.
Trepid, jah… Oleneb muidugi trepist. Mina võin minna kusagil kindlusetorni kivimüüri sees mööda treppi vudinal nii üles kui annab, aga vaat Lutsu raamatukogus teisele korrusele ei saa, liiga õhuline.
Sa peaksid ilmselt edaspidi elama esimesel korrusel? Et kui trepp liiga kahtlane tundub, siis ronid aknast? Mina Sinu asemel teeksin nii.
Mul on olnud täpselt samasuguseid õudusunenägusid ja peaaegu alati olen neis olnud oma vanas koolis ja püüdnud kolmandale korrusele järgmisesse tundi jõuda. Ja alati ma mõtlen seal unenäos, et kuidas see küll võimalik on, et koolis peab mööda nii ohtlikku ja peaaegu olematut treppi mööda järgmisesse tundi jõudma. Ärgates on alati nii vastik tunne, sest hirm on nii suur.
Unenägudes lagunevad trepid sageli või on kiibakad (poolroostes sõrestikud vms), irl neid ei karda.
Väldin trepiga kokku puutudes mõtet kukkumisest. Kui vältida parajasti ei suuda, siis alati yles minnes: väga elavalt kangastub, kuidas ma lihtsalt normaalsel trepil komistan ja ylemiste ammastega vastu trepiastme serva lendan, nii et neist ilma jään. Vahepeal oli hullem, nyyd pole seda hirmugi enam ammu juhtnud. Aga lähen yles, alla ja igale poole õigist erinevatest treppidest – kindlusemyyri järsust või Kassinurme käsipuuta läbikukutavatest, vahet pole. (Seal on sellised nõlvatrepid, mille kahe astme vahe on kohati suurevõitu – ja nende kohtade peal on pind all kaugel, st, on oht astmest mööda astuda ja trepi sisse kukkuda.) Toomel tornides olid need peaaegu õhku ehitatud puittrepid ka täitsa toredad.
Üks kommentar siis ka reaalselt kukkujalt, kole koleda kogemusega. Enne ei kartnud, nüüd kohati veidi pelgan, näiteks kontsadega… Vot, kes kuidas kartma hakkab.
Hästi põnev on see, et inimestel korduvad samad elemendid: kujutluspilt ülemiste hammastega vastu treppi kukkumisest, unenäod, kus mööda kipakat ja kõikuvat treppi kuskile pääseda üritatakse (mina üritan enamasti pääseda oma lapsepõlvekorterisse, mis asus 5ndal korrusel) jne.
Millest see tuleneb, huvitav?
Üks sõber rääkis mulle ühest enda sõbrast, kes kartis õunu. Ma kujutan ette, et tal võis ka päris keeruline olla seda teistele seletada.
Õunu? Aiai.
Meie Freudi-austajast prühholoogiaõpetaja rääkis gümnaasiumis (kõrvalepõikena: ta rääkis keskkoolilastele papa Freudist palju põhjalikumalt kui hiljem ülikoolis tehti), et trepp on suguakti sümbol. Teisalt muidugi – pole palju asju, mis papa Freudi jaoks EI sümboliseerinud suguühet või fallost.
Et siis hirm trepi ees oleks hirm suguühte ees. Hirm selle käigus või pärast seda haiget saada? Nojah, vähemalt tore intellektuaalne mõtlemisaine, eks.
Ma ise kardan neid läbipaistvaid treppe – no tead, need, kus on ainult astmelauad, astmete vahel aga tühi ruum. Arvasin, et see tuleb kõrgusekartusest (mis mul on SUUR) – sellisest trepist üles minnes paratamatult alati näed alla ja ümber. Aga nüüd mõtlen – äkki on see siis hirm mingi teatud liiki suguühte ees?
Papa Freud on ikka abiks.
prühholoogia – ei, ikka psühholoogia
kindlasti oli see ka freudian slip
hmm, mul seostub treppidega mõnes mõttes vastupidine hirmuunenägu – mitte ei kuku alla, vaid trepikäik läheb nii kitsaks ja “turvaliseks”, et ma jään lõpuks selle sisse kinni ja oleks päris õnnelik, kui ühele või teisele poole välja pudeneks. Lõpuks vingerdan alati välja. Freud freudiks, aga iseenda esimene vulgaarpsühholoogiline kiusatus oleks seda sünnimälestuseks tembeldada.
Mul on poolteiseaastane laps, kes ronib meelsasti mööda treppe. Ülemiste hammastega vastu treppi kukkumine on tema puhul vägagi võimalik sündmus. Äkki on paljudel trepikartjatel see kunagi juhtunudki ja jätnud eluaegse hirmu? Enamik inimesi ei mäleta alla kolmeaastaselt toimunut, ja kuna tited kukuvad sageli, ei pruugi ka emad mäletada, et näe, kakskümmend kaheksa aastat tagasi sa õppisid trepist ronima ja libisesid…
Täiesti võimalik. Eriti arvestades, et ma oma lapsepõlvest suure osa veetsin viiendal korrusel elades, siis on enam kui tõenäoline, et midagi võis juhtuda. Lapsed ikka rabelevad ja…
Trepist käimine kui tegevus olla suguühte sümbol. Papa Freudi ajal aga ei eksiseteerinud eskalaatoreid… huvitav, mida Ta ütelnuks kalduvuse kohta liikuval eskalaatoril samas suunas kiirustades ka ise liikuda? Või nende filminaljade kohta, kus mõni õnnetu töll üritab eskalaatoril selle liikumisele vastassuunas joosta?
Ja kui juba seletama hakata, siis L.Viilma ning ka mõnede unenäoseletajate järgi “verine ja hambutu suu” peaks tähendama hirmu vara ja raha kaotuse ees. Viilmaa järgi – hambad=raha (väga loogiline Eesti tingimustes, muide), unenäoseletajate järgi veri=raha.
Kuidas Freud verist ja hambutut suud seletaks, seda ma ei tea. Impotentsuse või kastratsioonihirmuga?
Nali naljaks, aga kõige lihtsam selgitus tundub ikka kõige tõenäosem – varajases lapsepõlves toimunud kukkumine.
Mina kardan eskalaatoreid. Alla ei sõida ma nendega kunagi ja ka ülespoole liikuda on hirmus. Liftiga sõita kardan ka. Trepp, ka kõige järsem, seisab vähemalt paigal.
Eriti tobe, et moodsamates ehitistes ongi korruste vahel liikumiseks ainult liftid ja eskalaatorid, tavalist treppi ei olegi.
Ka mina kardan treppe- ülesminek ei ole probleem, aga neist allatulek küll :( siis on hea, kui kuskilt on võimalik kinni hoida, aga hoidku jumal selle variandi eest, et käsipuud ei ole. Keska ajal sai ühest trepist peaga mööda astmeid alla tuldud ja no vot ei mäleta, kas enne seda matsu kartsin või ei? Sama lugu on kiikedega- peale allakukkumist ei suru ükski vägi mind suure kiige peale enam
Linnar Priimäel on ka sama foobia, eriti keerdtreppide suhtes. ma mäletan, kuidas pidime temaga maja hoovis kokku saama, sest ta ei saanud keerdtreppi pidi ülespoole ronida.