nele says:
ja jaan tätte on täiskasvanud eestlase hello kitty
Monthly Archives: august 2010
.29 august
Ma olen sündinud TP-Töll™.
Eile oli Rakvere Rattamaraton, mind paigutati teise tp-sse ehk siis toidupunkti. Jagasin hoolikalt võistlejatele vett ja jõujooki, reklaamisin rosinaid, leiba-soola ja hapukurke, täitsin pudeleid veega ja vaatasin murelikult, mismoodi sopased ja väsinud ratturid tulid, suud soola ja rosinaid täis toppisid ning uuesti kurvi taha kadusid. “Vesi siin ja jõujook siin!” pasundasin nagu väike plekist trompet. “Sitaks head kurki anname ka!”.
See kõik oli märksa huvitavam kui Pariisis (on selline kohake Kadrina lähedal) sekretäriaadis passida. Kuigi seal oli ka lõbus (eriti peale seda kui me avastasime, et toidutalongide eest saab kohalikust kõrtsist lisaks seljankale ka õlupudeleid…) Oma vaeva eest sain jakobsoni, selle andsin kohe koju jõudes vanaemale, teatud kahjutundega muidugi, aga võlg karjus kuklas.
Endastmõistetavalt krõmpsutasin ma seda sitaks head kurki ise ka kahe suupoolega süüa, väikese pohmeluse peale umbe hää asi ja see kurgitünn oli hiiglaslik. “Head isu!” irvitasid mõned ratturid mööda kimades, viipasin neile rõõmsalt selle peale. Ja meie tp oli ühe talu kõrval, mille perenaine lubas meile õunaraksus käia ja õunad olid muidugi suured, mahlased, krõmpsuvad ja head.
See oli päeva hea osa.
Halb osa oli ka, see sisaldas mitmeid asju, millest ma ei taha lähemalt rääkida, sest ma läksin eile (oma kodus oma isikliku padja ja teki all, lõpuks ikkagi, kuigi minu suureks üllatuseks sai isegi sellest asjaolust Probleemi teha) tigedalt magama ja mõtlesin, et miks inimesed ikka peavad olema sellised nagu nad on. Vajusin eile kell 23 koju jõudes silmini oma pesupalisse väikesesse valgesse vanni kuuma vette enne magamaminekut, lugesin Hargla “Roosi ja lumekristalli” ja ligunesin vaikselt nagu konn tiigivees. Või hüljes Tallina loomaaias kuumal suvepäeval oma basseinis. Olete näinud neid poidena vees hulpivaid hülgeid, kellel on see õnnis naeratus näol? No vot. Tundsin, mismoodi tp-s naha alla pugenud jäine külmus (lisaks külmale tuulele olin ma pidevalt näppupidi kas külmas veeämbris või jõujoogiämbris ja käed olid märjad) lahtus, mismoodi liigesed ja luud lahti sulasid ja kõhus pinge järele andis. Panin pidžaama selga ja kargasin väikese pahura kirbuna magama.
Homme hakkan ennast regama koolis ainetele, praegu juba vaatan vihaselt, et röösk, mõned huvipakkuvad ained kattuvad aegadelt.
See on nagu mingi mööfi seadus, et igavad kohustuslikud ained kattuvad ajaliselt ülihuvitavate vabaainetega, kaks ülihuvitavat vabaainet on tingimata samal ajal ja ülipõnevad kohustuslikud ained algavad kell 16 õhtul, kusjuures sul lõppeb hommikune loeng kell 12 ära ja sul ei ole auku midagi vaimustusest karjumapanevat toppida, nii et sa pead kord nädalas passima 4 tundi niisama korraliku tudengina olema EHI rampsis ja õppima 4h, et siis minna sinna huvitavasse loengusse, kust sa puududa ka ei taha või siis täitma augu mõne suvalise loenguga, milles on – mööfi seaduse kohaselt – kirjeldamatult kirves eksam, nii et sessi ajal sa avastad, et sa ei saa ajaliselt lihtsalt õppida toredateks aineteks, sest suvaliste ainete maht on röögatult suur.
Nii see käib, nii see käib.
Aga see ongi tore.
/…/
*uurib filosoofia sügissemestri tunniplaani*
“HIF6227 Naksitrallida”
Wtf?!
N.
.26 august
Asi polegi ühe töö mittesaamises, asi on selles protsessis, mida kõik noored tudengid vist teavad: see on see protsess, kus sa kirjutad oma CV-d ja motivatsioonikirju ja saadad neid laiali ja üks viiest kohast viitsib sulle eitava vastuse saata, mujalt ei viitsita sedagi ning oma CV kirjutamine on hea harjutus liigse enesehinnangu raviks. Mul tekkis suvel oma CV-d kirjutades küll äge ja terav masendushoog mitmeks tunniks ning motivatsioonikirju-kaaskirju-pläma kirjutades tekkis samuti tunne, et kurat, kui infantiilne, ei või ausalt öelda, et mu kesiste oskuste ja võimete juures on see mu tahtmistele (raha saada -> ellu jääda) parim lahendus, seega ma kandideeringi (öise vahetuse) baaridaamiks, ikka tuleb hämada ja puru silma ajada ja jätta muljet, et eluunistuseks on okse ja räpaste õlleklaaside koristamine kell 5 öösel.
Käisin täna siis arstil, mulle hakkab uus arst juba meeldima, keerutasin tema ümmargust lauakella raevukalt käes ja rääkisin oma õppejõudude kolmeks lahterdamise teooriast: on väga head, head ja halvad õppejõud. Halvad õppejõud on sellised, kelle kool võiks pmslt lahti lasta, sest mitte mingit kasu neist ei ole, nad loevad teksti tuimalt maha-ette ning selle asemel, et neid kuulata, võiks kodus magada: täpselt sama informatsiooni, mis neilt, leiab näiteks kas või Wikipediast või suvaliselt Google otsingu kaudu leitud saidilt, mis on asjale pühendatud. Head õppejõud on klass kõrgemal, nende loengutes maksab kohal käia, sest nad on oma ainest huvitatud, räägivad sageli omadest kogemustest, neid on hea kuulata ja konspekteerida ja enamasti on huvitav istuda seal (kui just tuumapohmelli pole). Väga head õppejõud on sellised, et sa lähed kohale ja siiralt üritad konspekteerida, aga vahepeal lihtsalt unustad ennast suu ammuli kuulama, lõpuks lähed kompromissile ja hakkad märksõnade abil loengu sisu üles märkima, peale loengut tormad rampsi raamatuid laenutama ja koju ning istud kella kolmeni öösel üleval ja googledad artikleid, videosid jne. Mul tuleb esimesena kohe Tõnis Kahu meelde.
Igastahes, miks see oluline on, on see, et ma avastasin, et mulle meeldib maailma lahterdada ja klassifitseerida, ringide ja joonekeste abil visuaalselt ära jagada.
Ja ma mõtlesin – ei olnu väga valus, tyvm -, et peaks seda kultiveerima. Meelega ja tahtlikult hakkama mõttekaarte ja asju joonistama. Mingi isiklik teraapia.
Hm.
Kaitstud: .iFail
.öö
Kaitstud: .memento mori
.öö
Istun, mõtlen. Olen väsinud. Päevad voolavad kuidagi kiiresti ja ühetabaselt õhtusse. Ei jaksa midagi teha ega mõelda. Tallinnasse on sügis ka kohale jõudnud, ilmad on külmad ja tuulised.
Ei tea kuhu edasi minna oma eluga.
N.
.19 august
Kas seeni võib karbiga sügavkülma panna? Kas toorelt võib panna või tuleks neid enne kuidagi töödelda? Nõuandeid? Võimalik, et laupäeval lähen seenele, aga mida nendega edasi teha, ei tea, sest purki panna mina ei oska ja vanaema ei viitsi.
.14 august
Pakkisin ennast ja termosetäit kohvi hommikul kell üheksa autosse ja läksime Telci & ta väikese pojaga (kelle ma edaspidi lihtsalt Putukaks ristin, sest ta on väike, armas, suurte silmadega ja vahepeal piniseb) sõitma, lõpetasime loomaaias. Olime ühed esimesed külastajad, nii et saime alguses tükk aega lihtsalt niisama üksinda ringi uidata ning vaadata, mismoodi hommik loomaaias välja näeb.
Loomad pilutavad uniselt silmi ja ringutavad, talitajad sebivad kärudega ringi ja annavad neile süüa ja juua. Suurele valgele kurele anti juua ning ta kruutas erutunult ning silmitses pungissilmselt talitajat; kala ei antud, kure pettumus oli kombatav. Marmosettidele anti kausitäis õunaviile, pisikesed hallid valgetupsulised loomad haarasid igaüks mahlase pala ning panid igaüks puuri erinevasse nurka maiustama, ise murelikult oma väikeseid päid keerates, et ega keegi ometi neilt nende tükki ära võtma ei tule. Kilpkonnade puuris oli samuti puuviljapidu, üks kilpkonn oli ennast rahuliselt keset puuviljataldrikut sättinud sööma ning teised konnad silmitsesid teda filosoofilise ilmega milleks üksnes kilpkonnad võimelised on. Elevandid toppisid lontidega oksi suhu ja lõpetasid oma söömaaja kerge liivadušiga, peale mida nad õõtsutasid endid tagasi varjualuse räästa alla. Krokodillid seisid nagu skulptuurid vees ja ei liigutanud oimugi. Rebasepuuris jooksis üks rebane närviliselt edasi-tagasi, surnud rott hambus, ning ei osanud kuidagi leida piisavalt varjulist ja sobivat kohta oma koolnud eine nautimiseks. Jaapani makaagid tulid ja vaatasid meid läbi klaasseina. Ma panin käe vastu klaasi ja makaak pani enda käe teiselt poolt vastu klaasi. Viis suurt sõrme. Viis väikest sõrme. Paks klaas vahel.
Tsivilisatsioonide kokkupõrge.
Naaritsapuuri juures nägin oma suureks vaimustuseks Hellerat ja siis mul tuli meelde küll, et õigus küll, ta on ju maininud küll midagi loomaaiaga seoses. Nüüd ei tule mul meelde, et kas ta töötab loomaaias või käib vabatahtlikuna. Kaelustasin teda ja rääkisin sõna juttu ning tajusin väga teravalt kui väga ma oma kooliseltskonna järele igatsen. Kõiki neid inimesi – Hellerat, Nid, Spaidut, Cliffi, R.-i, Varjut ja teisi. Oma õppejõudusid. Rauda. Sõbralikku raamatukogutädi. Lahedaid tšikke Mare alumise korruse Kehrwiederis, kes sõbralikult irvitavad, kui ma õlut ostan. Peale loenguid kamakapa või õlleklaasi taga konspekti sirvimisi ja roidunult ringutamisi. Suitsupausid Varjuga. Aatriumis punasele diivanile sirakile viskamisi ja lihtsalt magama jäämisi.
2 nädalat veel.
Loomaaias sai muidugi näha ka inimloomasid ja peab tunnistama, et mitte kõik inimloomad ei läbi kvaliteedikontrolli. Isegi raagritsikad ja konnade väljapanek troopikamajas on vist intelligentsem ja arukam kui keskmine inimene. See oli vist George Carlin kes soovitas mõelda sellele, kui loll ja nõme on keskmine inimene ja siis mõelda sellele, et kuna ta on keskmine, siis tähendab, et pool inimkonda on temast veel lollim ja nõmedam.
Teate neid 20.- maksvaid järelveetavaid kärukesi, kuhu lapsed istuma pannakse või paigutatakse raskemad kotid või hea õnne korral mõlemad? Me rentisime ka ühe ja paigutasime kärusse Putuka. Kui me olime loomaaiale ringi peale teinud ning Illu kohvikusse* kergele snäkile maha istunud, siis varastati meie käru ära. Kui me siis endale teise käru hankisime ja lasteloomaaeda läksime, siis lasteloomaaiast väljudes me avastasime, et me oleme teist korda oma kärust ilma jäänud. Mis sorti debiilne inimene varastab loomaaias teiste inimeste käru ära? Praktik on alati öelnud, et minus on nõiavägi sees, ma ise olen küll sellistes asjades skeptiline, aga lasteloomaaia juures mäest üles ronides ja Putuka kurba nägu vaadates (oli see ju Tema Käru) ma sajatasin küll hingepõhjast & kogu oma väega paar krõbedat lauset. Loodetavasti lähevad täide ka. Minu elu ja olemist ja lähedasi ei kepita niimoodi.
Olime mäest üles jõudnud, täpselt nende siltideni, kus on suurelt näidatud, et see on siiski suhteliselt järsk nõlvak ja keelatud on sellest mäest lapsi käruga alla vedada, vaid lapsed peavad kärust välja tulema (sest kui käru käest lahti läheb, siis tuhiseb raske käru järjest kiirust kogudes kas vastu teisi inimesi või vastu puud, laps seal sees), tuleb mingi loll lehm, laps kärus, vahib tuima näoga silti ning läheb muidugi mäest alla, last kärust eemaldamata. Kusjuures need sildid on sinna alles hiljuti tekkinud, nii et ju nende kärude ja lastega on siis õnnetusi juhtunud.
Kui mingi õnnetus oleks juhtunud, siis süüdistatud oleks muidugi loomaaeda, et nad Kalevipojana mäge tasaseks ei suuda äestada. Riski enda, mitte teiste ja eriti laste tervise ja heaoluga…
Tegin muidugi ka ise pättust, jõudsime vietnami rippkõht-sigade puuri juurde ning üks selline väike siga, selline ülivarateismeline pisike must põrsas pressis ennast vaimustunult ruiates vastu terasvarbasid ning vaatas mind nagu ma oleks ingel taevast langenud. Vaatasin ringi, inimtühjus. Kummardusin ta poole. “Põssa-põssa!” ütlesin talle vaikselt ja meelitavalt. Siga toppis kärsa ja pool pead trellide vahelt välja ja küünitas end minu poole, ümmargune niiske kärsake liikumas nii armsalt nagu ainult ühe sea ümmargune niiske kärsake liikuda võib. Automaatselt sirutasin käe tema poole. “Põssa-põssa!” ütlesin uuesti ja siga ruigas vaimustusest ja keksis üles-alla. Teda puudutada ja nina sügada ma ei siiski ei julgenud; sigadel on teravad hambad, ma tean, kuigi ma olen üsna kindel, et antud isend oleks mulle võimaluse korral sülle rulli keeranud ja lasknud end kõrvade tagant ja kõhu alt sügada. Noppisin hoopis ühe suure mahlase võilillelehe ja andsin selle ettevaatlikult talle, ta toppis selle endale suhu, sõi ära ja jäi mind äraootavalt vaatama. Ühesõnaga, kui sa seal juba oled ja sul on eksklusiivne ligipääs võilillelehtedele, siis anna veel, eksole, kui sa juhtumisi märganud pole, siis ma olen sunnitud elama betooni peal, võililledega on siin kitsavõitu. Telc rebis mu puuri juurest eemale ja ma ise kartsin ka, et meid visatakse välja, kui keegi peale satub. Lihtsalt… Oleks mulle keegi võimaluse andnud, oleks ma põssa sealt puurist kaenlasse haaranud ja lähima väljapääsu poole punuma pistnud.
Ma oleks ta nimeks pannud Gab-Gab.
N.
________________________
* – Mitte kunagi, mitte mingil tingimusel ärge ostke loomaaia Illu kohvikust midagi muud peale joogipudeli ja jäätise. Mul tahtis nälg silmanägemist ära võtta ja ostsin burksi & friikartuleid, sest loomaaias tuleb ju rämpsu süüa, muidu pole üldse mõtet loomaaeda minna. Suhteliselt kalli hinna eest sain ma alustassitäie (!) magedaid friikartuleid ning väikese burgeri, mis oli samuti mage. Mage burger! Kaste oli mage, salat oli kuiv ja mage, pihv oli mage ja juustuviilakaski oli mage. Ma tundsin, et hammustan midagi, aga maitset ei tundnud. Telc sai samuti suhteliselt kalli hinna eest paar lusikatäit kuiva ja magedat kartuliputru, paar lusikatäit kuiva ja magedat salatit (sama, mis burgeri vahel) ning ainus normaalne ja enam-vähem söödav osa toidust oli pihv, ilmselt siis poest ostetud ja nad polnud osanud seda ära rikkuda. Ka piim oli joodamatu, ilmselt 0% piim.
.Tallinnas Sügise tänaval leitud valge kass
.valge kass
Tallinnas Sügise tänaval leitud valge kass. Tuli Sügise 12 maja hoovi. Sõbralik, laseb paitada, mis laseb arvata, et on kodukass, mitte elupõline hulkur. Samas oli pisut takune ja kirbune, aga sai kirburohtu ja on praegu pestud-kammitud. Ootab omanikku või uut kodu. Kasutab kenasti liivakasti. Emane kiisu. Arstil käidud.
Kontakteeruda minu või Morgiega.
Eelkõige otsime omanikku, aga kui seda ei leidu, siis uut omanikku.
N.
