=_=
Hakkasin voodis Cèline Curioli “Suletud häält” lugema umbes kuue paiku õhtul ja ärkasin nüüd üles. Õnnis vanaisa tuleb meelde, ta sättis ennast alati peale lõunasööki elutuppa diivanile värsket lehte lugema ja jäi minu meelest peale esilehekülje liidi lugemist norinal magama. Ma kujutan ette, et peale glasnosti polnud tal värsketest uudistest mitte mingisugust aimu.
Aga Curioli “Suletud hääl” on huvitav raamat. Üle mitme-setme aja esimene raamat, mille ma ostnud olen ja selle ma vabandan välja ka sellega, et see raisk oli odav, 40.-. Erakordselt mõnus lugemine minusugusele küünikule. Tagakaanelt võib lugeda: “…toob autor välja meie eeskujulike elude haletsusväärsuse.”
Põhimõtteliselt minu enda kirjutamise üks eesmärk ja võib-olla ka blogimise üks eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, et meie kõigi pealtnäha nii täiuslikud ja eeskujulikud elud on äärmiselt haletsusväärsed. Kavatsen Curioli hoolikalt lõpuni lugeda ja kõrva taha panna, mis panna saab.
Head ööd.
N.
