Käisin täna oma psühhiaatri juures viimast korda, Telc viis mu autoga kohale ja tema armust sain ma endale ka kollase roosi näppu.
Miski nööris kõris kui ma seal istusin ja seletasin – viimast korda – , et okei, suvi möödus ilusasti, aga nüüd on asjad pisut pees jälle. Viimast korda näen oma ilusat ja armast psühhiaatrit. Ta on täiuslik psühhiaater. Esiteks on ta venelanna; asjaolu, mis tõstab ta juba peajagu kõrgemale kõigist teistest psühhiaatritest. Kunagi Tartus oli mul ka üks venelannast arst (kes ka kahjuks ära läks) ja ülepea on mul erinevaid -aatreid ja -looge olnud ikka päris mitmeid elu jooksul, nii et ma võin üsna kindlalt öelda, et kui te tahate oma pea ja hinge korda teha või vähemalt sellele rajale minna, siis minge venelannast või venelasest arsti juurde. Nemad hoolivad. Eestlasest arstid vahivad sind tuima näoga, ütlevad “Ahah!” või “Nii ei tohi rääkida, mõtle positiivselt!” ja kirjutavad sulle rohud välja & saadavad su uksest välja, hea kui ei kärata, et “Te tahate rohtusid ainult selleks, et end ära tappa!” või “Kui te haiglaravist keeldute, siis mina teid ei ravi!”.
Teiseks ta on noor, mis tähendab, et kui sa talle vihjad, et sa võib-olla tahad enne titepritsimismasinaks muutumist haridust omandada ja maailma näha, siis ta ei pistagi karjuma, et 22, viimane taks.
Kolmandaks on ta haritud ja erakordselt tark – lõpetas summa cum laude minu teada ülikooli.
Neljandaks on ta lihtsalt nii ilus, et sul polegi mingeid erilisi ravimeid ega asju vaja, käid lihtsalt kord nädalas, istud ja vaatad tund aega jumala kätetöö õnnestunumat vilja ja lahkud kõrgendatud meeleolus.
Enne kabinetust lahkudes viskusime härdalt üksteise embusesse. “Kui ma Inglismaal tööd ei saa, ma helistan teile & võtan teid tagasi oma patsiendiks.” – “Lubate?!” – “Luban!”
/…/
Seal istudes ja rääkides tabasin ma ennast mõttelt, et suur osa minu kevadisest ja suvisest “tublidusest” johtus sellest, et ma ei tahtnud teda alt vedada. Kui sa ikka iga nädal pead käima ja tund aega raporteerima oma mõtetest, tegudest ja käimistest-olemistest, siis sa hakkadki oma käimisi ja olemisi rohkem silmas pidama. Uhke tunne oli maha istuda, puhtaid käsivarsi demonstreerida ja öelda, et ma a) pole kordagi nutnud, b) pole kordagi kellegi peale karjunud, c) pole kordagi asju loopinud, d) pole kunagi paanikahoos peata kanana ringiratast jooksnud, pole oksendanud, kääride järele haaranud, pole ennast täis joonud ja avalikus kohas oksendanud või end muul moel blameerinud, ma pole politseiga tülis olnud jne. Vahepeal muidugi libastusin, siis oli häbi ka. Kui ikka kuskilt jälle välja visatud või jälle jamad olid või jälle purjus peaga kuskil trollis magama jäin ja depoos ärkasin… “Lolwut..?!”
No ja “minusugustele”, st. minu diagnoosihunnikuga inimestele ongi omane see, et me teeme asju teiste, mitte enda jaoks. Mulle blogis aegajalt heidetakse ette, et “Mis sa selle teiste inimeste arvamuse pärast niiväga põed?!” ja mul on piinlik öelda, et andke andeks, teiste inimeste arvamus, heakskiit ja laitus ongi mu jaoks vahepeal kõik, mingit “iseenda jaoks” asja mul vist vaat et ei olegi, pole vist kunagi elus olnudki.
Kui ma saan hea hinde eksamil, siis ma pean silmapilk sellest vanaemale teatama, selleni välja, et ma helistan talle. Alles siis, kui ma olen vanaema käest kiita saanud, saan ma seda hinnet tõeliselt nautida. Kui ma saan halva hi nde, siis ma rooman samuti patukahetsusringile. Kui vanaema käepärast ei ole, siis ma rooman oma blogisse, et mingit tagasisidet saada. Kui ma mingi eriti hea maitsega toidu suudan valmis keerata ja kedagi kodus pole, kellele seda sööta, siis ma tunnen lausa füüsiliselt ahastust, et hea asi läheb raisku. Mu enda arvamus & olemasolu ju ei loe. Nii praktiliselt iga asjaga. Ma ei suuda üksinda asju nautida. Ma pean jagama. Või õigemini – ma pean väljastpoolt saama mingi… asja… mis laseb nautida ja rõõmu tunda.
Mõni ime siis, et ma oma arsti väga kiindusin ja nüüd, kus ta ära läheb, ma tunnen pinda jalge all kõikuvat. Mul pole praegu justkui kedagi kellele järjest paranevat vaimset tervist ohvriannina kingituseks viia igal nädalal. Pfft.
Ela siis niimoodi.
Nõrk ja selgrootu väike täi.
Samas lubas arst, et ma saan septembrist psühhoteraapias ja -analüüsis käima hakata. Et kui muidu on see lõbu ~500 krooni kord, siis see arst teeb kenadele ja omadega väga sügaval pasas olevatele tudengitele soodustusi, nii et ma peaksin pääsema 50-100 krooni kord. See teeb minimaalselt 200-400 krooni kuus lisakulu, sest minimaalselt tuleks minul käia kord nädalas, soovitavalt kaks-kolm korda nädalas. See annaks mulle võimaluse uude inimesse kiinduda, meessoost the-rapist pealekauba. Aga kallis värk.
No saate ju aru miks ma nii hüsteeriliselt tööd jahin. Ma üritan end elu eest pinnal hoida.
Oeh.
Päevaplaan… Mis on mu päevaplaan…
Järgmisel nädalal sõidan Poolasse.
Varsti algab kool.
Jumalik kool.
Kool kasvatab minust veel inimese.
N.
