.31 juuli

Pusin selle koduse tõlkeülesande kallal ikka, sest ma keeldun kategooriliselt enda laubale löömast templit: “Väike allaandjast rämps”. Samuti kavatsen ma neile kirjutada pika kirja, kus ma lunin võimalust saada reaalne katsetööots. Ühesõnaga – reaalne võimalus tõestada oma oskust tõlkida seostatud ja kontekstisidusat teksti nende topakate testide ja kontekstist väljarebitud tõlkelausete asemel. Olgu siis nende külmade sõdade ja Hiina toitudega nagu nad on, kuigi ma garanteerin, et mina oma pliidi peal Hiina toitu ei tee siis ka, kui keegi mulle selle eest hästi maksaks. Parimal juhul tuleb hiinapärane toit, halvemal juhul oranž, erekollane, punane või pruun riis munatükkide ja aedviljaga.

Muuhulgas lugesin täna veel natuke Curioli “Suletud häält”, sest ma lihtsalt pidin selle tõlkimise eest põgenema kuskile ja mida kaugemale ma selle raamatuga jõuan, seda rohkem segadusse ma satun. Nimelt ei oska ma otsustada kas ma olen raamatust täiesti arvestatavalt vaimustuses või on tegu saastaga. Enamasti on sellised kõhklused esimese kümne lehekülje teema – “Kas lugeda edasi või mitte, võiks ju vaadata ka muru või omaenda ihukarvade kasvamist või kriketivõistlust…” -, aga kuskil kaheksakümnendal leheküljel samuti kõikuda ühest servast teise…?

Aelen viimasel ajal pidevalt kella ühe-kaheni öösel kodust ära. Ei taha siin enam väga olla. Igal pool mujal on parem, huvitavam, võõram ja õlurikkam kui siin. Ma ei julge poest osta külma pooleliitrist pudelikest õlut lugemise kõrvale, sest vanaema Pilgud söövitaksid ilmselt ennast kuskile pankreaseni endid. Kui kodus olen, tirin oma toa ukse kinni ja eraldan ennast. Ja kui see ka ei aita, siis on mul selle jaoks nii kange sedatiivse toimega õhtused ravimid, et need tõmbaksid täisjõus ratsahobuse ka sirakile. Imen oma kokteili rõõmsalt sisse ja siis lähen HappyWolfLandi.

Ootan Poolat, Wolinit, festivali. Kaalikaputru ja läätseleent.

Ootan kooli, loenguid, õppejõudusid, suitsupausile lippamisi ja eksamistressi.

N.

.30 juuli

Pask. Meil on vaaraosipelgad.

Õieti mitte meil, vaid nende pesa on ilmselt kuskil mujal, meie korteris on nii, et tapame vanaemaga mõlemad 1-2 sipelgat päevas, kui hästi otsime, siis 2-3. Vanaema mürgitas verejanuliselt kõik ventilatsiooniavad ja torud, siis kadusid paariks päevaks ära, eile leidsime jälle kaks karamellikarva värdjat köögis ringi luusimas.

Mina kahtlustan, et nende pesa on selles ülemise korra korteris, kust aegajalt kisa ja karjumist ja põntsumist kuulda on. Lihtsalt sellepärast kahtlustan, et mul on nende suhtes eelarvamus ja kui nad juba isekeskis nii hoolimatud on, vaevalt, et neid siis mingid sipelgad häirivad.

Me pole ainsad, kes märganud on, ühistu koosolekul ka üks tädike mainis, et ta on neid põrgulisi leidnud enda korteris. Kuidas nende sipelgate vastast võitlust üldse organiseerida? Kas poes müüdavad mürgid on efektiivsed või on mõni “maarohi” efektiivsem? Netis kirjutab, et booraks. Hakata ükshaaval korterite uste taga käima küsimas, et vabandage, kas teil on sipelgaid ja kui on, siis palun mürgitage? Kleepida kirju kuskile? Masu aeg, inimestel pole mürgi jaoks võib-olla rahagi… Kui ikka leibagi pole osta, siis mõni mõis see sipelgas, eks ole. Iga kroon arvel. Piinlik öelda, et andke andeks, me muretseme oma parketi ja tapeedi ja asjade pärast, kulutage oma leivaraha nüüd mürgi peale.

Kui kellelgi kogemusi on, siis praegu oleks koht, kus aidata.

N.

.öö

=_=

Hakkasin voodis Cèline Curioli “Suletud häält” lugema umbes kuue paiku õhtul ja ärkasin nüüd üles. Õnnis vanaisa tuleb meelde, ta sättis ennast alati peale lõunasööki elutuppa diivanile värsket lehte lugema ja jäi minu meelest peale esilehekülje liidi lugemist norinal magama. Ma kujutan ette, et peale glasnosti polnud tal värsketest uudistest mitte mingisugust aimu.

Aga Curioli “Suletud hääl” on huvitav raamat. Üle mitme-setme aja esimene raamat, mille ma ostnud olen ja selle ma vabandan välja ka sellega, et see raisk oli odav, 40.-. Erakordselt mõnus lugemine minusugusele küünikule. Tagakaanelt võib lugeda: “…toob autor välja meie eeskujulike elude haletsusväärsuse.”

Põhimõtteliselt minu enda kirjutamise üks eesmärk ja võib-olla ka blogimise üks eesmärk on juhtida tähelepanu sellele, et meie kõigi pealtnäha nii täiuslikud ja eeskujulikud elud on äärmiselt haletsusväärsed. Kavatsen Curioli hoolikalt lõpuni lugeda ja kõrva taha panna, mis panna saab.

Head ööd.

N.

.29 juuli

Käisin täna oma psühhiaatri juures viimast korda, Telc viis mu autoga kohale ja tema armust sain ma endale ka kollase roosi näppu.

Miski nööris kõris kui ma seal istusin ja seletasin – viimast korda – , et okei, suvi möödus ilusasti, aga nüüd on asjad pisut pees jälle. Viimast korda näen oma ilusat ja armast psühhiaatrit. Ta on täiuslik psühhiaater. Esiteks on ta venelanna; asjaolu, mis tõstab ta juba peajagu kõrgemale kõigist teistest psühhiaatritest. Kunagi Tartus oli mul ka üks venelannast arst (kes ka kahjuks ära läks) ja ülepea on mul erinevaid -aatreid ja -looge olnud ikka päris mitmeid elu jooksul, nii et ma võin üsna kindlalt öelda, et kui te tahate oma pea ja hinge korda teha või vähemalt sellele rajale minna, siis minge venelannast või venelasest arsti juurde. Nemad hoolivad. Eestlasest arstid vahivad sind tuima näoga, ütlevad “Ahah!” või “Nii ei tohi rääkida, mõtle positiivselt!” ja kirjutavad sulle rohud välja & saadavad su uksest välja, hea kui ei kärata, et “Te tahate rohtusid ainult selleks, et end ära tappa!” või “Kui te haiglaravist keeldute, siis mina teid ei ravi!”.

Teiseks ta on noor, mis tähendab, et kui sa talle vihjad, et sa võib-olla tahad enne titepritsimismasinaks muutumist haridust omandada ja maailma näha, siis ta ei pistagi karjuma, et 22, viimane taks.

Kolmandaks on ta haritud ja erakordselt tark – lõpetas summa cum laude minu teada ülikooli.

Neljandaks on ta lihtsalt nii ilus, et sul polegi mingeid erilisi ravimeid ega asju vaja, käid lihtsalt kord nädalas, istud ja vaatad tund aega jumala kätetöö õnnestunumat vilja ja lahkud kõrgendatud meeleolus.

Enne kabinetust lahkudes viskusime härdalt üksteise embusesse. “Kui ma Inglismaal tööd ei saa, ma helistan teile & võtan teid tagasi oma patsiendiks.” – “Lubate?!” – “Luban!”

/…/

Seal istudes ja rääkides tabasin ma ennast mõttelt, et suur osa minu kevadisest ja suvisest “tublidusest” johtus sellest, et ma ei tahtnud teda alt vedada. Kui sa ikka iga nädal pead käima ja tund aega raporteerima oma mõtetest, tegudest ja käimistest-olemistest, siis sa hakkadki oma käimisi ja olemisi rohkem silmas pidama. Uhke tunne oli maha istuda, puhtaid käsivarsi demonstreerida ja öelda, et ma a) pole kordagi nutnud, b) pole kordagi kellegi peale karjunud, c) pole kordagi asju loopinud, d) pole kunagi paanikahoos peata kanana ringiratast jooksnud, pole oksendanud, kääride järele haaranud, pole ennast täis joonud ja avalikus kohas oksendanud või end muul moel blameerinud, ma pole politseiga tülis olnud jne. Vahepeal muidugi libastusin, siis oli häbi ka. Kui ikka kuskilt jälle välja visatud või jälle jamad olid või jälle purjus peaga kuskil trollis magama jäin ja depoos ärkasin… “Lolwut..?!”

No ja “minusugustele”, st. minu diagnoosihunnikuga inimestele ongi omane see, et me teeme asju teiste, mitte enda jaoks. Mulle blogis aegajalt heidetakse ette, et “Mis sa selle teiste inimeste arvamuse pärast niiväga põed?!” ja mul on piinlik öelda, et andke andeks, teiste inimeste arvamus, heakskiit ja laitus ongi mu jaoks vahepeal kõik, mingit “iseenda jaoks” asja mul vist vaat et ei olegi, pole vist kunagi elus olnudki.

Kui ma saan hea hinde eksamil, siis ma pean silmapilk sellest vanaemale teatama, selleni välja, et ma helistan talle. Alles siis, kui ma olen vanaema käest kiita saanud, saan ma seda hinnet tõeliselt nautida. Kui ma saan halva hi nde, siis ma rooman samuti patukahetsusringile. Kui vanaema käepärast ei ole, siis ma rooman oma blogisse, et mingit tagasisidet saada. Kui ma mingi eriti hea maitsega toidu suudan valmis keerata ja kedagi kodus pole, kellele seda sööta, siis ma tunnen lausa füüsiliselt ahastust, et hea asi läheb raisku. Mu enda arvamus & olemasolu ju ei loe. Nii praktiliselt iga asjaga. Ma ei suuda üksinda asju nautida. Ma pean jagama. Või õigemini – ma pean väljastpoolt saama mingi… asja… mis laseb nautida ja rõõmu tunda.

Mõni ime siis, et ma oma arsti väga kiindusin ja nüüd, kus ta ära läheb, ma tunnen pinda jalge all kõikuvat. Mul pole praegu justkui kedagi kellele järjest paranevat vaimset tervist ohvriannina kingituseks viia igal nädalal. Pfft.

Ela siis niimoodi.

Nõrk ja selgrootu väike täi.

Samas lubas arst, et ma saan septembrist psühhoteraapias ja -analüüsis käima hakata. Et kui muidu on see lõbu ~500 krooni kord, siis see arst teeb kenadele ja omadega väga sügaval pasas olevatele tudengitele soodustusi, nii et ma peaksin pääsema 50-100 krooni kord. See teeb minimaalselt 200-400 krooni kuus lisakulu, sest minimaalselt tuleks minul käia kord nädalas, soovitavalt kaks-kolm korda nädalas. See annaks mulle võimaluse uude inimesse kiinduda, meessoost the-rapist pealekauba. Aga kallis värk.

No saate ju aru miks ma nii hüsteeriliselt tööd jahin. Ma üritan end elu eest pinnal hoida.

Oeh.

Päevaplaan… Mis on mu päevaplaan…

Järgmisel nädalal sõidan Poolasse.

Varsti algab kool.

Jumalik kool.

Kool kasvatab minust veel inimese.

N.

.õhtu

Keerasin testi persse.

Ilmselgelt areneb eesti keel nii kiiresti mingites sellistes hoomamatutes suundades, et ma võin oma paari aasta taguse 97.5 punktise kirjanditulemusega perset pühkida ja siis pöidla pärakusse pista ja pisut hõõrutada seal otsas. “hiina toit” kirjutatakse tänapäeval suure algustähega. “vanaema-aegne” ei kirjutata enam sidekriipsuga. “Külm sõda” kirjutatakse väikese tähega. Havai ja Kalifornia on keelatud vormid, mida ei või ülepea kuskil tolereerida; mina arvasin siiani, et põhimõtteliselt on Havai ja Hawaii paralleelvormid, Havai on lihtsalt arhaism, mis ei ole otseselt vale, täpselt samamoodi nagu eksisteerivad sõnad seelik ja undruk; tulgu keegi ütlema, et “undruk” on vale. Ajakirjade nimetuste ümber enam jutumärke kasutada ei tohi, see tuleb kursiivi panna. Mismoodi ma käsikirjalises tekstis, mida ma nagunii kursiivis kirjutan, veel mõne ajakirja nime eraldi kursiivi panen, ma ei tea. Ma ei oska. “Läänemeremaad” on nüüdseks kaks eraldi sõna. “Uudisteagentuur” on kaks eraldi sõna. Mis agentuur – uudisteagentuur. Kellele kuuluv agentuur – uudiste agentuur… Nii õpetati vähemalt koolis… Ma ei tea… Ma ei tea…

Need on eredamad feilid, mis mulle meelde jäid. Ma olengi loll. Ma ei oskagi mitte midagi. Ma olengi sündinud idioot. Vajusin katselt sõna otseses mõttes nuttes välja, vajusin Hobujaama peatuses kuskile pingile maha ja toppisin väriseva käega suitsu ette ja mõtlesin, et mida kuradit ma edasi teen. Mul on iga päevaga järjest vähem mõjuvaid põhjuseid magama minna ja hommikul silmi lahti teha. Hüppaks kohe trammi alla? Ilma emomiseta, täiesti ratsionaalne mõte. Hüppaks kohe trammi alla või läheks enne koju ja ajaks pärandiasjad joonde?

Ja siis tuli mu juurde Cloud Strife ja küsis, et kas mul suitsule tuld oleks pakkuda.

Mõtlesin juba, et kuumus, stress ja ahastus, 20h nutmist ja soigumist, palun väga – nüüd ma näen juba nägemusi. Aga Cloud Strife oli täiesti päris, istus mu kõrvale ja hakkas juttu vestma. Kui ta 5 minuti pärast kotist õllepudeli välja võttis ja oma uskumatult pikkade ja kaarjate ripsmete alt mulle malbet pilku heites küsis, et kas ma tahaksin lonksu, siis ma mõtlesin, et kuskil peab olema Jumal, kes oma tallede ja huntide eest hoolitseb & saadab neile ilusaid blonde musta riietunud mehi, kelle kotis on külm õlu ja seda kõige kriitilisematel hetkedel.

Istusime poolteist tundi ja lihtsalt rääkisime, mul kadus see võigas pinge kuskilt õlgadest ära, aga nüüd kodus istudes tunne jälle, et pinge hiilib tagasi.

Mul on veel 1 kodune ülesanne vaja teha, aga ma kardan, et ma olen lõplikult ära rikkunud võimalused tööd saada. Sest ma ei tea, et hiina toit kirjutatakse Hiina toit nüüd…

N.

.28 juuli

Istusin täna Tammsaare pargis sõbraga ja kuidagi liikus jutt sellele, et mõned inimesed – muidugi need, kes mind ihusilmaga näinud pole ja sõnagi juttu vestnud ka mitte – on avalanud arvamust, et see krdi Nirti võiks ennast kokku võtta ja oma eluga midagi teha või sellega midagi peale hakata, selle asemel, et niisama passida ja halada. No tra.

Nüüd ma mõtlen, et ma olen täide viimas oma unistust ja avaldanud oma esimese raamatu; see, kas see raamat oli nüüd hea, halb või selline, et peale selle lugemist tuleks puulusikaga silmad peast koukida ei ole antud hetkel teemaks, õndsale Keskülale meeldis väga ja rohkem kiitust mulle vaja polegi. Ma sain sisse minu arvates Eesti kõige parema ülikooli kõige vingema instituudi kõige lahedama eriala kõige ihaldatumale suunale tasuta kohale paremusjärjestuses teisena ning lõpetasin kellade ja viledega esimese kursuse ning Rein Raud teab mind nimepidi. Mu teine käsikiri jõuab varsti poole peale. Ma lähen homme töövestlusele-katsele ning tegu on tööga, mida ma põhimõtteliselt võiksingi vabalt tegema jääda aastateks, kui vaid lubataks. Ma võtsin 30 kilo kaalust alla. Ma läksin trenni. Mind ümbritsevad maailma parimad inimesed-sõbrad. Minust on joonistatud portree ja ma olen andnud raadios intervjuu ja ma saan keskeltläbi ühe fännikirja nädalas ja lõbustan oma otskohtlusega iga päev ligi tuhandet inimest.*

Mida perset ma veel tegema peaksin, et mingite suvaliste töllide mõõdupuu järgi võiks öelda, et ma oma eluga midagi teen?! Oma erakonna asutama? Eesti presidendiks saama?

Istusin ja mossitasin sellele mõeldes pisut, siis lõin käega ja marssisin Hessi ja võtsin ühe juustueine ette. Oli pisut raha üle. Muuhulgas andsin täna ka kerjustele pisut raha – kahele vanaprouale. Ma ei suuda lihtsalt, õnnetud kerjavad vanaemakesed, kes murest ja õnnetusest köökuvajununa kuskil kössitavad, topsike kortsulises peos või alandlikult mööda majaseinu hiilivad ja prügikastidesse piiluvad taarat otsides torkavad mulle noa südamesse. Mul on ju ka kodus vanaema… Kas siis neil tänava-vanaemadel ei ole lapsi ja lapselapsi…

Joodikutele muidugi ei anna ma midagi. Puhtus on inimväärikuse esmane nõue, eksole. Kui ma jaanipäeva ajal (või oli see millalgi natuke varem…? Äkki siis kui ma Varjut ootasin tookord konverentsile sõites…? Lühimälu on pees.) emale külla sõitsin rongiga, siis ma tegin Balti jaamas suitsu, tahtsin koni prügikasti visata ja ei saanud seda teha, sest mingi puhvaikas asotsiaalne tädike istus rahulikult prügikasti peal ja sittus, endal õnnis ilme näol.

/…/

Aga muudes sfäärides… Jah, olen kasutu inimrämps, keda kellelgi vaja pole. Tänan tähelepanu eest & loodan, et teil läheb paremini kui mul.

Ja samas. Ükskõik kui rumal, kasutu, harimatu, infantiilne, inetu ja vastik inimene ma poleks, siis minust miljon korda vastikumad ja õelamad ja jälgimad värdjad töötavad Postimehes ja elu24-s. Ma ilmselt kas tapaks ära või vähemalt peksaks senikaua kuniks enda käed on veristeks tömpudeks muutunud seda südametut ja kalki värdjat kes paneks minust rannas tehtud pildi üles sildiga “Milline rõvedus!” Ühe pildi peal on lihtsalt ülekaaluline proua tagantvaates päevitamas… Mis ta peab kodus istuma, et mitte Postimehe ajakirjanikule jalgu jääda või?! Antud hetkel ma vastaks küsimusele “Mis rõvedust sa rannas näinud oled?”, et “Postimehe ajakirjanikku”.

Ma ei saa enam aru. Eesti. Eesti? Eesti! Eesti…

Kõik, mis meil on, on lohutus, et meil on kõikidest maailma lippudest kõige ilusama värvikombinatsiooniga lipp. Kõik muu on meil pees.

Oksele ajab…

N.

_______________-
* – Lõbustav lugemine hommikukohvi kõrvale, kas ei?

.26 juuli

.siit sai alguse lolcats. bet you didn't know that

Enda rahustamiseks mõtlen kõige hullematele tõlkebläkkidele, mida ma oma elus kohanud olen ja milleks ma kunagi võimeline ei ole, sest ma olen nii erikuradi geniaalne inimene, et mul tuleb pisar silma meelehärdusest. Human beings oli kunagi tõlgitud inimubadeks. The annals of history oli tõlgitud  ajaloo anaalideks – ja seda ETV-s – ja see jättis mulle nii kustumatu mulje, et selle järgi sai ka sessinane blogi oma praeguse nime. Little Red Riding Hood oli tõlgitud väikeseks punaseks ratsutamiskapuutsiks. Liquor shop* oli tõlgitud likööripoeks. Bret Easton Ellise raamatu American Psycho eestikeelses tõlkes oli umbes 205 tõlkebläkki, neist kõige eredamalt jäi meelde, et (cute little) hardbody oli korduvalt tõlgitud härgkereks; stiilis “väike armas blond härgkereline tüdruk”. Spinning wheel oli tõlgitud spinningurattaks, kontekst siis umbes selline, et lesknaine istus spinninguratta taga ja ketras. Jne. Jne.

Kui ma neile asjadele mõtlen, siis see rahustab mind. Ilmselt see näitab, et minu isiksuse üks defineeriv omadus on väiklus ja õelus, aga ma ei saa mitte midagi parata. Ülehomme on test-katse, mis otsustab, et kas ma saan praktiliselt oma unistuste töö või mitte. Mul tekib näppudesse ja varvastesse ristihoidmisest juba vaikselt gangreen. Saate aru, see töö on selline, mis a) aitaks mul inglise ja eesti keelt vahedana hoida kogu selle jaapani keele kõrvalt ja b) ma saaksin seda teha kodus õppimise kõrvalt ja c) ma olen filmi- ja seriaalifriik.

Meelelahutamise mõttes võib kommentaariumis vabalt avada vaba mikrofoni teemal “Minu poolt kohatud kõige naljakamad tõlkevead”.

N.

* – I can haz evolvez?