.26 juuni

Käisin siis ka korraliku eestlasena jaanipäeval, sõin end šašlõkist oimetuks ja toitsin vist kõik Eestimaa sääsed ära.  Ei jaksa sääsekuplasid säärtel ja reitel kokku lugema hakatagi. Seejuures mu ema istus mu kõrval paljasääri ja teda ei rünnanud vist mitte ükski sääsk.

Ning muidugi ma jõin šašlõki kõrvale natuke õlut ja mingil hetkel avastasin end ümisemas selliseid toredaid vikerviisikesi nagu oma särgilt pühin kõhresid ja verd, laua alla kukkun’d väike soolikas ja viin ei ole sittagi, rahustid – ei sittagi, žiletitera veenil pole sittagi.

Tallinnasse tagasi jõudes tundsin siiski täiesti ebainimlikult suurt heameelt. Mitte, et mul poleks tore olnud pere ringis istuda ja vaadata, mismoodi lõkkes üks sületäis puid teise järel miilavateks söetükkideks muutub, aga Tallinnast on saanud kodu ja… Mulle tõesti ei meeldi enam Tallinnast eemal olla. Siin on värskust ja inimesi. See on tõesti mu kodu. Läks umbes aasta, aga nüüd ma olen kodunenud.

Tore.

Ma püüan ennast välja rabeleda sellest letargiast kuhu ma langenud olen. Ma pean tubli olema, suve kasutama selleks, milleks see mõeldud on ja minu suvi ei ole mõeldud selleks, et 12-13 tundi magada ja ülejäänud aeg Fox Crime ees tukkuda. Ma peaksin näiteks jaapani keelt harjutama, ma pole seda ammu teinud, peaksin nende projektidega tegelema, mis ähvardavad mulle rahanatukest sisse tuua, peaksin rohkem väljas käima ja lõpuks oma spordiklubi asja joonde ajama ning uuesti kas bodypumpis käima hakkama või jõusaalis või…Sitta sellest, mida keegi arvab, kui jõutrenn minus hea enesetunde tekitab, siis why the hell not.

Näen viimasel ajal pidevalt unes, et ma olen osa Stargate meeskonnast, ainsana vahelduvad hooajad ning see kas SG1, SGA või SGU. Tänases unenäos oli näiteks osa, kus ma edastasin ühe salajase plaani Danielile koogi peale panduna.  No oli vaja pahade eest peidetuna üks osa infost talle edasi saata ja ma küpsetasin koogi ja panin ühe salajase kaardifragmendi koogi peale kaunistusena ja smugeldasin selle niimoodi sisse, ise köögitööliseks maskeerituna. Täiesti geniaalne idee, kas pole? See tuletab ka meelde, et SGU viimane ja kõige põnevam episood lihtsalt keeldub netti lekkimast ja ma olen nagu sütel.

Ja loomulikult on Eli Wallace liitunud minu mitteolemasolevate-boyfriendide nimekirjaga.

Ta on lihtsalt nii nunnu ja tark ja särava naeratusega ja kelmikas ja hea huumorimeelega ja samas söakas ja vapper ja hooliv ja natuke ohmakas ja mängib arvutimänge ja no lihtsalt vaadake neid sõstrasilmi. Kes suudaks külmaks jääda? Mina ei suuda.

Mitteolemasolevad-boyfriendid on ilmselt pigem tüdrukute teema, kuigi enamvähem ainsana on seda vist avalikult Daki julgenud tunnistada, et tal selline nähtus eksisteerib. Ma küll olen täiesti patoloogiliselt “armunud” terve teadaoleva elu küll raamatukangelastesse, küll tv-sarjade tegelastesse, küll filmikarakteritesse ja arvutimängutegelastesse. Ja seejuures just väljamõeldud tegelastesse, mitte näitlejatesse või lauljatesse ja see nimekiri on üsna pikk olnud.

Näiteks, kui tuua näiteid, siis kui ma väike laps olin, siis kehastas meheideaali mu jaoks “Röövlitütar Ronjast” Birk, kelle tõttu ma seda raamatut vist küll nõrkemisi lugesin ja siis millalgi mulle meeldis “Saladuslikust saarest” Harbert, sest ta oli lihtsalt nii toredalt naiivne ja teadmishimuline… No ja kui ma kui ma kunagi teismelisena “Ooperifantoomi” nägin, siis ma olin  täiesti Eriku vangis mitu nädalat. Ma kusjuures alguses täiesti meelega vältisin selle filmi vaatamist, sest kõik mu sõbrannad ja kooliõied kooliõed läksid selle filmi pärast arust ära, valdav enamus õhkas Fantoomi järele ja mõni üksik selle teise vikondi vms järele ja siis nad kaklesid oma vahel ja ma sain aru, et kui nemad juba selle filmi pärast endast välja lähevad – nemad = enamvähem normaalsed inimesed, mitte mets-psühhomõrrad nagu mina – , siis mina, tasakaalutu ja emotsionaalselt ebastabiilne nagu ma olin, ei peaks seda mitte vaatama ja siis ma lõpuks muidugi ikka vaatasin ja mul kadus elutahe üldse ära mingiks ajaks, sest see oli kõigest film ja Fantoomi pole ju päriselt olemas. ^^

Nüüd ma kontrollin ennast märksa paremini selles osas (võimalik, et kuna ma pole enam mäslevate hormoonidega teismeline ning mul on tekkinud ka miskisugune päris-armuelu, st. ma ei pea enam pööraste fantaasiate ja nähtamatute poiss-sõpradega kompenseerima väga), aga ma kipun teleseriaalidest jne endale ikka mingit “lemmikut” välja valima, kellele ma siis kaasa elan kõige rohkem ja see lemmik on tingimata meessoost ja ma kihvatan alati, kui sel lemmikul mingi romantiline huvi tekib. No ja SGUs on mu lemmikuks ikkagi Eli, ma alguses olin kahevahel, et kas võtta lemmikuks Rush või Eli, aga Eli on ikka etem. Rush on sihuke lahe omadega täiesti metsas ja katkine tüüp, aga ta on natuke liiga… Midagi.

Huumorimeel on praktiliselt esimene asi, mida ma meeste juures vaatan. Huumorimeel ja haritus. Seda ka päris-elus. Kui meesterahval huumorimeelt ei ole, siis võib ükskõik mis imetrikke teha ja olla kas või jumalate endi poolt tahutud näojoontega, aga mu süda jääb ikka külmaks kui kivi.

Aga kui mees suudab mind naerma panna… Ja kui veel selle naerutamise taga on vahe ja terav mõistus.

Siis ma sulan ka.

Sealt vist tulebki see, et enamasti mu mitteolemasolevad boyfriendid on mingisugused kildurebivad raketiteadlased-nohikud a la McKay Stargate Atlantisest ja Eli.

N.