Mingi kummaline haige olek on. Eile sõin, ühel hetkel läks süda pahaks, suurem osa toitu tuli välja, nüüd lokslen zombiena mööda korterit ringi ja mingi totakas derealisatsiooni tunne on – miski mu ümber ei tundu reaalne, rõdul suitsu tehes olin ma veendunud, et maja ees seisvad autod on mudelautod, mille ma võin noppida ja endale taskusse pista. Palavikku kraadiklaas otseselt ei näita, kraadides näitab kraadiklaas kas natuke le 37 või natuke üle selle või alla. Süüa ei taha, ainult külma vett, sedagi mõõdukalt.
Kultuuriteooria tulemus tuli, B. Ma olen lõplikult rahul muidugi ainult A-ga, aga see B ei tekitanud minus kibedat maiku, sest ma tean, et ma pikemates arutlusküsimustes libisesin pisut lati alt läbi ja B on seega hea hinne küll. Teised kukkusid üldse läbi, niipalju kui ma uurinud olen. Ja pealegi oli mul päev enne kultuuriteooriat üldse teine eksam, niimoodi on ka raske õppida, kui eksamid üksteisele selga jooksevad. Sellega on esimene kursus ametlikult lõppenud, ma suutsin ühe aastaga kokku kraapida 85 eappi ja… Ja nüüd ei oskagi enam midagi teha. Ootan pingeliselt sügist. Suvi tundub kohatuna. Ma olen ju tudeng, ma pean õppima, ma tahan õppida, mida ma teen selle vilu ja tuulise suvega. Sõidan siia-sinna, tõsi. Suhtlen veidi inimestega, tõsi…
Unenäod on kummaliseks läinud. Kui ma eile ei kogenud lucid dreamingut, siis ma ei tea, mis see veel olla võiks. Kahju oli ärgata, sest nagu Daki kunagi ütles – see on ju ülim meelelahutus, kui sa oma unenäos pea kõike enda tahte kohaselt suunata saad.
Ega kellelgi pole mulle laenata raamatut “Satan burger”?
N.
Mis teed, mis teed – mulle tuled külla näiteks. :)