Ma juba eile kartsin, et nii, nüüd on Auk tulemas jälle, sest tuju oli kuidagi nullis ja kõik asjad ärritasid. Ja tekitasid frustratsiooni. Blogtree esileheküljel tolknes mingisugune vastik karvane vitt, ükski tuttav midagi ei bloginud, uudised olid kõik eriti lamedad, raha ei tulnud arvele loomulikult, ainete tulemused ei tulnud ja kui lõpuks tulid, siis muidugi arktika antropoloogia tuli B ja mitte A nagu ma lootsin ja ülepea ma kirjutasin paroolialusesse halapostitusse, et tahaks ilgelt kedagi hammustada ja siis minna ja tekki üle pea tõmmata. Siis mõtlesin, et no aga kui ma tahan minna ja tekki üle pea tõmmata, siis miks ma ei lähe ja ei tõmba tekki üle pea & läksin ja tõmbasin teki üle pea ja magasin kaheksateist tundi reast.
Unenäod olid ka sellised, et… Ma nägin jälle unes, et ma käisin koolis, seekord vist põhikoolis ning selle unenäo sisu oli see, et me olime klassiga kuskil reisil, kus me ööbisime mingis suures hotellis, kus olid tavalised toad, aga kõrgemal olid luksustoad ja mingil põhjusel olin ma väga rikas ja mul oli presidendisviit ja teised klassikaaslased olid tavatubades. Ma üritasin oma põhikooliaegset suurt silmarõõmu enda sviiti meelitada, aga ta vältis mind, konkreetselt vältis mind. Kui ta nägi mind lähenemas, siis ta pööras otsa ringi ja põgenes teises suunas minema. Ma nutsin üle mitme kuu, seda küll unenäos, aga siiski.
Imelik, et unenägudes mulle maailm vastu vahtimist annab.
Hakkan täna “Soomustüdrukut” lugema.
/…/
Praeguseks on olukord märksa normaalsem, päike paistab, passitan endale uut seelikut selga, toppisin sõrmused sõrmedesse ja kammisin pea ära ja vaatan märksa külmaverelisemalt ringi. Mul on ikka mingid aedikud ees, jah, auku ma kukkuda enam vist ei saagi õnneks. Hea seegi. Ei saa nutta, ei saa naerda. Olen niimoodi stabiilselt ketis suhteliselt kitsal emotsioonide alal.
Lähen vaatan ringi… Vist lähen Maailmaküla festivalile, kui küüti saan. Pudel õlut päikese käes? Miks ka mitte.
Kui küüti ei saa, loen “Soomustüdrukut” edasi.
Neetult hea raamat.
Leida Kibuvits on üks alahinnatumaid eesti kirjanikke.
N.
Viimaks ometi :) :)
Anna andeks, ma vahepeal kogusin ennast. Ma loen selle nüüd paari päevaga läbi ja siis paari päevaga saadan sulle dokumendi, kus ma siis heietan pisut selle kava üle. Sa oled ise muidu lugenud ja kavandanud?
Kuule, ei pea vabandama, ma saan aru, et kohe pärast eksameid ongi vaimne plahvatus ja mittemidagitegemisperiood ja 18 tundi magamist. See on normaalne, usu mind.
Aga ma lugesin ja valisin ja kavandasin natukene – aga jätkuvalt ma usun sinu kirjanduslikku tunnetusse, seega ma ootan hakatuseks sinu heietust :)
aga raamatu kirjutasid sa kõigest hoolimata päris hea! :)
Uh, ära tuleta üldse seda kirjutamist meelde. Uus käsikiri kiunub ja sisiseb kõvakettal nagu maal Dorian Gray pööningul.
Ma niisama suskan vahele, et minu käsikiri on juba ca aasta aega kiununud kõvakettal. Eelmisel aastal oli vaja tähtajaks ära teha, mida ma ei teinud, ja ma pole sellest ajast saati seda näppinud, kuigi kosmos mind sadade süžee-ideedega pillub jätkuvalt.
Kuidas taasleida viitsimine kirjutada? :D
Ma niisama suskan vahele, et minu käsikiri on juba ca aasta aega kiununud kõvakettal. Eelmisel aastal oli vaja tähtajaks ära teha, mida ma ei teinud, ja ma pole sellest ajast saati seda näppinud, kuigi kosmos mind sadade süžee-ideedega pillub jätkuvalt.
+1
tahtmine ise kirjutada tekib tavaliselt siis, kui midagi enam lugeda ei ole.
Kas sa olid ka seal ulmeseminaril ? Hakkasin pärast mõtlema, et justkui tuttav nägu, oleks kuskil blogis pildilt näinud.
Olin.
Küsimus oli kah siinsete tekstide vaimus-stiilis.