Viimane osa SGU-st OLIGI viimane osa ja järgmine osa tuleb alles 28. september.
Argh.
ARGH.
Miks tehakse niimoodi inimestega? Miks?!
N.
Monthly Archives: juuni 2010
.26 juuni
Käisin siis ka korraliku eestlasena jaanipäeval, sõin end šašlõkist oimetuks ja toitsin vist kõik Eestimaa sääsed ära. Ei jaksa sääsekuplasid säärtel ja reitel kokku lugema hakatagi. Seejuures mu ema istus mu kõrval paljasääri ja teda ei rünnanud vist mitte ükski sääsk.
Ning muidugi ma jõin šašlõki kõrvale natuke õlut ja mingil hetkel avastasin end ümisemas selliseid toredaid vikerviisikesi nagu oma särgilt pühin kõhresid ja verd, laua alla kukkun’d väike soolikas ja viin ei ole sittagi, rahustid – ei sittagi, žiletitera veenil pole sittagi.
Tallinnasse tagasi jõudes tundsin siiski täiesti ebainimlikult suurt heameelt. Mitte, et mul poleks tore olnud pere ringis istuda ja vaadata, mismoodi lõkkes üks sületäis puid teise järel miilavateks söetükkideks muutub, aga Tallinnast on saanud kodu ja… Mulle tõesti ei meeldi enam Tallinnast eemal olla. Siin on värskust ja inimesi. See on tõesti mu kodu. Läks umbes aasta, aga nüüd ma olen kodunenud.
Tore.
Ma püüan ennast välja rabeleda sellest letargiast kuhu ma langenud olen. Ma pean tubli olema, suve kasutama selleks, milleks see mõeldud on ja minu suvi ei ole mõeldud selleks, et 12-13 tundi magada ja ülejäänud aeg Fox Crime ees tukkuda. Ma peaksin näiteks jaapani keelt harjutama, ma pole seda ammu teinud, peaksin nende projektidega tegelema, mis ähvardavad mulle rahanatukest sisse tuua, peaksin rohkem väljas käima ja lõpuks oma spordiklubi asja joonde ajama ning uuesti kas bodypumpis käima hakkama või jõusaalis või…Sitta sellest, mida keegi arvab, kui jõutrenn minus hea enesetunde tekitab, siis why the hell not.
Näen viimasel ajal pidevalt unes, et ma olen osa Stargate meeskonnast, ainsana vahelduvad hooajad ning see kas SG1, SGA või SGU. Tänases unenäos oli näiteks osa, kus ma edastasin ühe salajase plaani Danielile koogi peale panduna. No oli vaja pahade eest peidetuna üks osa infost talle edasi saata ja ma küpsetasin koogi ja panin ühe salajase kaardifragmendi koogi peale kaunistusena ja smugeldasin selle niimoodi sisse, ise köögitööliseks maskeerituna. Täiesti geniaalne idee, kas pole? See tuletab ka meelde, et SGU viimane ja kõige põnevam episood lihtsalt keeldub netti lekkimast ja ma olen nagu sütel.
Ja loomulikult on Eli Wallace liitunud minu mitteolemasolevate-boyfriendide nimekirjaga.
Ta on lihtsalt nii nunnu ja tark ja särava naeratusega ja kelmikas ja hea huumorimeelega ja samas söakas ja vapper ja hooliv ja natuke ohmakas ja mängib arvutimänge ja no lihtsalt vaadake neid sõstrasilmi. Kes suudaks külmaks jääda? Mina ei suuda.
Mitteolemasolevad-boyfriendid on ilmselt pigem tüdrukute teema, kuigi enamvähem ainsana on seda vist avalikult Daki julgenud tunnistada, et tal selline nähtus eksisteerib. Ma küll olen täiesti patoloogiliselt “armunud” terve teadaoleva elu küll raamatukangelastesse, küll tv-sarjade tegelastesse, küll filmikarakteritesse ja arvutimängutegelastesse. Ja seejuures just väljamõeldud tegelastesse, mitte näitlejatesse või lauljatesse ja see nimekiri on üsna pikk olnud.
Näiteks, kui tuua näiteid, siis kui ma väike laps olin, siis kehastas meheideaali mu jaoks “Röövlitütar Ronjast” Birk, kelle tõttu ma seda raamatut vist küll nõrkemisi lugesin ja siis millalgi mulle meeldis “Saladuslikust saarest” Harbert, sest ta oli lihtsalt nii toredalt naiivne ja teadmishimuline… No ja kui ma kui ma kunagi teismelisena “Ooperifantoomi” nägin, siis ma olin täiesti Eriku vangis mitu nädalat. Ma kusjuures alguses täiesti meelega vältisin selle filmi vaatamist, sest kõik mu sõbrannad ja kooliõied kooliõed läksid selle filmi pärast arust ära, valdav enamus õhkas Fantoomi järele ja mõni üksik selle teise vikondi vms järele ja siis nad kaklesid oma vahel ja ma sain aru, et kui nemad juba selle filmi pärast endast välja lähevad – nemad = enamvähem normaalsed inimesed, mitte mets-psühhomõrrad nagu mina – , siis mina, tasakaalutu ja emotsionaalselt ebastabiilne nagu ma olin, ei peaks seda mitte vaatama ja siis ma lõpuks muidugi ikka vaatasin ja mul kadus elutahe üldse ära mingiks ajaks, sest see oli kõigest film ja Fantoomi pole ju päriselt olemas. ^^
Nüüd ma kontrollin ennast märksa paremini selles osas (võimalik, et kuna ma pole enam mäslevate hormoonidega teismeline ning mul on tekkinud ka miskisugune päris-armuelu, st. ma ei pea enam pööraste fantaasiate ja nähtamatute poiss-sõpradega kompenseerima väga), aga ma kipun teleseriaalidest jne endale ikka mingit “lemmikut” välja valima, kellele ma siis kaasa elan kõige rohkem ja see lemmik on tingimata meessoost ja ma kihvatan alati, kui sel lemmikul mingi romantiline huvi tekib. No ja SGUs on mu lemmikuks ikkagi Eli, ma alguses olin kahevahel, et kas võtta lemmikuks Rush või Eli, aga Eli on ikka etem. Rush on sihuke lahe omadega täiesti metsas ja katkine tüüp, aga ta on natuke liiga… Midagi.
Huumorimeel on praktiliselt esimene asi, mida ma meeste juures vaatan. Huumorimeel ja haritus. Seda ka päris-elus. Kui meesterahval huumorimeelt ei ole, siis võib ükskõik mis imetrikke teha ja olla kas või jumalate endi poolt tahutud näojoontega, aga mu süda jääb ikka külmaks kui kivi.
Aga kui mees suudab mind naerma panna… Ja kui veel selle naerutamise taga on vahe ja terav mõistus.
Siis ma sulan ka.
Sealt vist tulebki see, et enamasti mu mitteolemasolevad boyfriendid on mingisugused kildurebivad raketiteadlased-nohikud a la McKay Stargate Atlantisest ja Eli.
N.
.22 juuni
Mingi kummaline haige olek on. Eile sõin, ühel hetkel läks süda pahaks, suurem osa toitu tuli välja, nüüd lokslen zombiena mööda korterit ringi ja mingi totakas derealisatsiooni tunne on – miski mu ümber ei tundu reaalne, rõdul suitsu tehes olin ma veendunud, et maja ees seisvad autod on mudelautod, mille ma võin noppida ja endale taskusse pista. Palavikku kraadiklaas otseselt ei näita, kraadides näitab kraadiklaas kas natuke le 37 või natuke üle selle või alla. Süüa ei taha, ainult külma vett, sedagi mõõdukalt.
Kultuuriteooria tulemus tuli, B. Ma olen lõplikult rahul muidugi ainult A-ga, aga see B ei tekitanud minus kibedat maiku, sest ma tean, et ma pikemates arutlusküsimustes libisesin pisut lati alt läbi ja B on seega hea hinne küll. Teised kukkusid üldse läbi, niipalju kui ma uurinud olen. Ja pealegi oli mul päev enne kultuuriteooriat üldse teine eksam, niimoodi on ka raske õppida, kui eksamid üksteisele selga jooksevad. Sellega on esimene kursus ametlikult lõppenud, ma suutsin ühe aastaga kokku kraapida 85 eappi ja… Ja nüüd ei oskagi enam midagi teha. Ootan pingeliselt sügist. Suvi tundub kohatuna. Ma olen ju tudeng, ma pean õppima, ma tahan õppida, mida ma teen selle vilu ja tuulise suvega. Sõidan siia-sinna, tõsi. Suhtlen veidi inimestega, tõsi…
Unenäod on kummaliseks läinud. Kui ma eile ei kogenud lucid dreamingut, siis ma ei tea, mis see veel olla võiks. Kahju oli ärgata, sest nagu Daki kunagi ütles – see on ju ülim meelelahutus, kui sa oma unenäos pea kõike enda tahte kohaselt suunata saad.
Ega kellelgi pole mulle laenata raamatut “Satan burger”?
N.
.19 juuni
http://www.tarbija24.ee/?id=278133
Mingil hetkel mu tuimuse närv ütleb lihtsalt üles ja tahaks vana hea Nirti kombel lihtsalt natuke räusata ja muda üles keerutada. Artikkel muidugi kena – üle neljasaja ameti naistele keelatud. Kommentaarid on veel kenamad all: see ongi õige, riik hoolib naistest, lõpuks ometi keegi tunnistab, et naised ja mehed ongi erinevad jne. Tahaks selle kõige peale näpud kurku ajada või lihtsalt uudiste lugemise mõneks ajaks ära lõpetada. No esiteks jah, tänapäeval kus suurema osa tööst teevad ära masinad on tõesti täiesti ükskõik kas neid nuppe vajutavad naised või mehed. Kindlasti on töid kus meeste bioloogiliselt tugevam ja vastupidavam kehaehitus on kasulikum, aga neid jääb ilmselt ajaga järjest vähemaks.
Teiseks, ma ei lugenud kommentaare lõpuni, aga minu meelest ei maininud keegi kordagi, et kui riik tõesti hooliks naistest ja nende tervisest kui sellisest ja lapsesaamisvõimest ja muust sellest silmakirjalikust plämast, mis mulle artiklis silma jäi, siis oleks seal nimekirjas muuhulgas ka sellised ametid nagu iluvõimleja, modell, baleriin või vähemalt oleks riigis karm seadus, et ei tohi olla alakaalulisi iluvõimlejaid, baleriine, modelle jne. Ma lihtsalt võtsin kolm esimesena pähetulevat ametit kus tervisele ohtlik alakaalulisus on praktiliselt ametinõue number üks. Ja tõsine alakaalulisus on nüüd küll asi mis võrdlemisi otseselt mõjutab lapsesaamisvõimet, tervist jne. Vene baleriinindus aga… Ja vene iluvõimlemine…
Ühesõnaga – aetakse ila nii, et silm ka ei pilgu. Hoolimisest pole siin juttugi, lihtsalt aegunud bürokraatia ja jampsi ajamine nagu igal pool mujalgi.
Ei midagi uut siin päikese all.
/…/
Ja siinkohal ma teen muidugi lisanduse, et ma unustasin õhtul mainimat, et hoolimise egiidi all keeluühiskonnana eksisteerimine on võrdlemisi võigas.
Ma tahan elada ühiskonnas, kus ma võin töötada kellena tahan; kanda selliseid riideid mis mulle meeldivad; toetada just neid poliitilisi ja filosoofilisi seisukohti, mis mulle meeldivad; seksida just nende inimestega, kes mulle meeldivad, soost ja rassist hoolimata; kus ma võin lugeda just neid raamatuid, mis mulle meeldivad… Kus ma võin elada oma elu nii, nagu ma ise soovin, ilma et riik-Suur Vend, Jumal-Jeesus, naabritädi Maali või ükskõik kes üle mu õla piiluks ja pidevalt vahiks mu toidutaldrikusse, jalge vahel toimuvasse, loetava raamatu lehtedele või vaadatava filmi kaadritesse, piiluks mu unistustesse või arvustaks-karvustaks mu armastatuid või kirjutaks mulle ette mis mu elust peaks või ei peaks saama. Riigis peaks elatud saama ühteviisi hästi paljulapselised kristlastest intelligentide pered kui ütleme näiteks lastetu vasakäärmuslasest priimabaleriin, lihtsalt peaks puuduma see ühine ülimuslik nimetaja, mis dikteeriks kõigile samaaegselt mismoodi nad peaksid oma elu sättima. Kõik, punkt, tänan tähelepanu eest.
N.
Kaitstud: .17 juuni
.16 juuni
Ma juba eile kartsin, et nii, nüüd on Auk tulemas jälle, sest tuju oli kuidagi nullis ja kõik asjad ärritasid. Ja tekitasid frustratsiooni. Blogtree esileheküljel tolknes mingisugune vastik karvane vitt, ükski tuttav midagi ei bloginud, uudised olid kõik eriti lamedad, raha ei tulnud arvele loomulikult, ainete tulemused ei tulnud ja kui lõpuks tulid, siis muidugi arktika antropoloogia tuli B ja mitte A nagu ma lootsin ja ülepea ma kirjutasin paroolialusesse halapostitusse, et tahaks ilgelt kedagi hammustada ja siis minna ja tekki üle pea tõmmata. Siis mõtlesin, et no aga kui ma tahan minna ja tekki üle pea tõmmata, siis miks ma ei lähe ja ei tõmba tekki üle pea & läksin ja tõmbasin teki üle pea ja magasin kaheksateist tundi reast.
Unenäod olid ka sellised, et… Ma nägin jälle unes, et ma käisin koolis, seekord vist põhikoolis ning selle unenäo sisu oli see, et me olime klassiga kuskil reisil, kus me ööbisime mingis suures hotellis, kus olid tavalised toad, aga kõrgemal olid luksustoad ja mingil põhjusel olin ma väga rikas ja mul oli presidendisviit ja teised klassikaaslased olid tavatubades. Ma üritasin oma põhikooliaegset suurt silmarõõmu enda sviiti meelitada, aga ta vältis mind, konkreetselt vältis mind. Kui ta nägi mind lähenemas, siis ta pööras otsa ringi ja põgenes teises suunas minema. Ma nutsin üle mitme kuu, seda küll unenäos, aga siiski.
Imelik, et unenägudes mulle maailm vastu vahtimist annab.
Hakkan täna “Soomustüdrukut” lugema.
/…/
Praeguseks on olukord märksa normaalsem, päike paistab, passitan endale uut seelikut selga, toppisin sõrmused sõrmedesse ja kammisin pea ära ja vaatan märksa külmaverelisemalt ringi. Mul on ikka mingid aedikud ees, jah, auku ma kukkuda enam vist ei saagi õnneks. Hea seegi. Ei saa nutta, ei saa naerda. Olen niimoodi stabiilselt ketis suhteliselt kitsal emotsioonide alal.
Lähen vaatan ringi… Vist lähen Maailmaküla festivalile, kui küüti saan. Pudel õlut päikese käes? Miks ka mitte.
Kui küüti ei saa, loen “Soomustüdrukut” edasi.
Neetult hea raamat.
Leida Kibuvits on üks alahinnatumaid eesti kirjanikke.
N.
Kaitstud: …
.15 juuni
Ma olen väsinud, nördinud ja tahaksin kedagi kõvasti hammustada.
Käisin eile treeneri juures vastuvõtul. Muuhulgas mõõdeti mul ka kehas rasvaprotsenti ning kui kunagi oli mul kehas umbes 45 protsenti rasva (!), siis nüüd on keha rasvaprotsent ilma igasuguse trennita langenud 27 peale ja lihase protsent tõusnud 33 peale, nii et siinkohal võiks ilmselt kõigile low-fat debiilikutele väikese ninanipsu teha. Minu arusaam tervislikust söömisest on ju selline, et võimalikult kõrge rasvaprotsendiga piimatooted, liha, kala, aedviljad, pähklid + siis tatar, seemneleivad ja viimases järjekorras selline toitainevaene saast nagu makaronid, kartul jne. Selliselt süües olen kaotanud 25+ kilo ja ligi kakskümmend protsenti keha rasvasisaldusest. Lihtsalt niisama. No hea seegi. Muuhulgas soovitati mul ranglet bodypumpist loobuda ja tegeleda bodybalance’ga, pilatesega jne.
Täna läksingi siis pilatesesse ning kui bodypump ei tekitanud mulle mitte mingisuguseid valusid ega muid raskuseid peale lihtsalt üleüldise nõrkuse, siis pilates tekitas mulle peale 15-20 minutit sellise alaseljavalu, et ma valust pisaraid tagasi hoides vabandasin treeneri ees, pakkisin oma asjad kokku ja lipsasin lihtsalt saalist välja. Lipsasin on muidugi mu haleda lonkava kööberdamise kohta veel liiga kena sõna. Ja nüüd ma istungi tigedana, selg valutab, käia on valus ja ma ei tea, mida teha. Kui BodyBalance ka sama probleemi ette mind seab, siis… Ma ei julge BodyPumpi tagasi minna, kui see mul praktiliselt ära keelati, et olen veel liiga nõrkade lihastega. Käin siis oma kaks kuud ära soodushinnaga, võtan siis perearstilt tõendi, et mul on kahekordne skolioos, südameklapi prolaps ja aneemia ning so long and thank you for the fish.
Edasi? Ma ei tea. Ostan koju endale kangi ja kettad ning tirin BodyPumpi kava arvutisse ja vehin kodus teha, see ei ole põhimõtteliselt keeruline. Maksta tuhat krooni lihtsalt ujumise ja jõusaali eest… Ülikooli juures saan ma seda viiesajaga teha. Ma ei tea. Ma olen närviline, järjekordne dekompensatsioon siin elus on mind kõikuma löönud.
Ja mind ajab tigedaks see ka, et ma pean apteeki minema ja järjekordse rohuhunniku välja ostma järjekordselt neljakohalise summa eest. Ning kolmes aines on tulemused ikka tulemata. Ja maa on külmunud ja kärss on kärnapidi jääkamaka külge kinni külmunud.
Ma ei tea hetkel, kuhu edasi minna.
Lähen apteeki.
/…/
http://www.tarbija24.ee/?id=276366&redir=
Hä-hä-hää.
N.
.14 juuni
Väsinud.
Ma ei oska oma seisundit muuga kirjeldada, kui et ma olen väsinud. Ma tühistasin õhtuse bodypumpi broneeringu, sest ma sain aru, et ma pingutan sellega üle, ma ei taha oma lihaseid kahjustada, söön oma hommikuse kohupiima ära, lonksan kohvi alla ja kappan klubisse, panin endale hoopis eratreeneri vastuvõtu aja, räägin talle oma seisundi ära ja vaatan, et mida ta selle peale ütleb. Ma tunnen end ainult trennis tõeliselt elavana, seepärast ma tegelikult sinna niiväga kipungi, asi polegi ainult väljavaates omandada normaalse inimese keha. Teie, kes te olete sündinud heade geenidega ja kes te olete lapsepõlvest peale sporti teinud, te ei kujuta ette seda alandust, mida toob endaga kaasa mittetäiuslik keha. Ümaravõitu kõht ja suured jalad. Nõrgad lihased. Kehalise kasvatuse õpetaja haletsusest saadud kolmed tunnistused, sest kätekõverdusi teha ei jaksa mitte ainsatki praktiliselt, kõhulihaste harjutusi 1 minuti jooksul suutsin ma enamasti teha ka ainult 20-25 tükki, teised tegid kõik 40-50. Nüüd terendab tulevikus miski, millest ma pole kunagi julgenud unistada – normaalsus. Teised ütlevad nii endastmõistetavalt, et – käisin jooksmas. Mina ei jaksa kilomeetritki korralikult joosta, jään lõõtsutama ja tahtejõuetult passima, endal süda kurgus tagumas. Ma tahan ka võhma ja jõudu jooksmiseks. Tahaks ka joosta näiteks kümme kilomeetrit kunagi. Lihtsalt joosta, kuulata muusikat. Mine sa tea, võib-olla pean ma 10 aasta pärast vaenuvägede eest läbi metsa jooksma, laps süles. Maailm on selline. Vastik.
Ajud on ka väsinud, koolist ja õppimisest, üldse kõigest. Ma ei jaksa enam isegi inimestega vaielda ega inimesi ärritada. Kunagi ma nautisin seda kui ma sain blogimaailma mingeid vastakaid seisukohti presenteerids kihama panna, roosad tädid endast välja ajada ja üldse vett sogaseks ajada, kedagi solvatagi või kellelegi varbale astuda. Nüüd ma lihtsalt ei jaksa. Ma ei näe mõtet. Ma põgenen konfliktisituatsioonide eest minema nagu veetilk sõrme alt. Võib-olla on see vanadus. See ei tähenda, et ma neid mõtteid vahepeal ei mõtleks. Mõtlen küll, aga ma elan need kuidagi teisiti välja. Kui elan. Suurem osa sureb minu sisse (eba)loomulikku surma.
Ma olen väsinud ka külmast, vihmast ja tuulest. Ma tean, et ma olen kõik juba oma ilma üle halamisega ära tüüdanu, aga see on tõesti üks teema, mis mind tõsiselt endast välja ajab juba. Külm, vihm, pilved. See kõik roiutab, tekitab käegalöömismeeleolu, pärsib igasuguseid soove kodust lahkuda. Koduuksest väljumine isegi poodi minekuks nõuab tõsist eneseületust.
Magusaisu on kadunud. Soolaseisu on kadunud. Igasugused isud on peaaegu kadunud. Külmkapis on suur kotitäis pestud porgandeid, et kui tekib see “Tahaks midagi, aga mida?”-tunne, siis võtan porgandi ja krõmpsutan seda. Vahepeal ma tegin endale küpsisevõileibasid – Jassi seemneleib alla, või peale, Selga küpsis katteks peale. See tüütas aga paari päevaga ära, sest tekitas mingi õlise kihi suulakke ja ajas iiveldama oma magususes. Ma olen veidrate söökide meister. Selga vaniljeküpsised juustuga on ka hea snäkk minu arvates. Muidugi mitte tervislik. Porgand on tervislik. Kuidained ja magneesium ja värki. Kaal on stabiilne, püsib kuskil 65 kilo kandis, see on hea. Kaalu kõikumised (eriti ülespoole) mõjuvad mu õrnale närvikavale jätkuvalt halvasti.
Peaksin rohkem kirjutama, aga veedan oma “suvist” aega niisama logeldes, lugedes, trennis, filme vahtides, Dominions 3-e mängides… Vahepeal klikin närviliselt oma õppekaarti, sest kolme aine hinded on veel tulemata: kultuuriteooria, arktika antropoloogia ja india antropoloogia. Kultuuriteooria eksam oli muide kirveste kirves, ma suutsin küll sirklit kasutada, aga olen võrdlemisi sünge. Mõisted vastasin kobamisi ära, aga arutlevates küsimustes feilisin. Kardan tulemust. Lootsin Rauale oma teadmistega muljet avaldada, aga nüüd tundub, et ebaõnnestusin selleski. Blörgh.
Võtsin kohviga oma hommikused antidepressandid sisse ja pilk langes AD-de paki peal olevale märkusele: Suukaudne. Ja nüüd ma mõtlen, et what the fuck. Suukaudne. Suukaudne? Mis “kaudne” see siis veel olla võiks? Kas nad kardavad, et patsiendid teevad tabletilahuse ja süstivad endale? Või lükivad kenad ovaalsed tabletid endale pärakusse? Suukaudne? Miks on paki peal kirjas suukaudne? See ei anna mulle rahu nüüd.
Mõtlesin, et teen endale nimekirja sellest, mis mu elus hea on, a la “Nullpunkt” ja alustan sellest, et ma olen piisavalt normaalne, et tablette neelata, mitte endale pärakusse toppida. See on alustuseks hea küll.
Jooksen eratreeneri juurde.
/…/
Minu blogisse on jõutud otsinguga “Elle Reisenbuk”. Annan nimetatud daamist kiire ülevaate.
Tegu on ilmselt kõige soojema, parema, südamlikuma ja osavõtlikuma pedagoogiga, keda mul on au olnud oma põhi- ja keskkooli ajal kohata. Lisaks sellele, et ta mind mu insomnia- ja muude hoogude ajal väga toetas ja minu eest seisis, mind alati oli nõus ära kuulama ja mind üldse hukka ei mõistnud, vaid vastupidi – mõistis, aitas ta mind ka mu uurimistöö juures (me pidime kõik tegema uurimistöö), oli seejuures väga tasemel ja tore geograafiaõpetaja ning suutis selle kõige juures olla filantroop ning väga pädev pedagoog, st. tema tundides ei olnud kunagi sellist jama mis enamasti sõbralike õpetajate tundides on: keegi ei mölisenud ega rikkunud tundi. Ma olin väga tõrges õpilane keskkoolis, aga Reisenbuk suutis mu südame küll jäädavalt võita.
Ma ei tea kus ma oleksin ilma Elle Reisenbukita ja ma ei tea kus oleks Tartu Descartes’i Lütseum ilma Elle Reisenbukita.
Nii et kes sa iganes teda googledasid, siit sa mingit komprat tema kohta ei leia.
N.
.13 juuni
Käisin täna ujumas ja saunas, meelitasin Telci ka enda klubisse, nüüd saame koos käia. Teen Telcist meespifi, värvin tal varbaküüned lillaks, tõmban ta turrjuuksed juuksevahaga sensuaalselt üle pea, vahatan koivad ära, hangin Humanast roosa pluusi ja siis võime Stroomi randa promeneerima minna kui juuli lõpus 1 päikesepaisteline päev tuleb.
Muud kasulikku teinud pole.
Suvi kulub sõrmede vahelt ära.
Suvi?
10 kraadi sooja.
Blörgh.
Homme õhtul jälle bodypumpi.
