Juba mitu päeva on mu MSNi personal messageks olnud “Eberhardi pulmaöö ehk essee vägistamisest” ning ma leian, et see on iseäranis tabav lähenemine sellele, mis õuduseid ma läbi elan oma India antropoloogia esseed kirjutades.
Põhimõtteliselt sain ma selle nüüd teist korda ju tagasi märkega, et see ei ole ikka päriselt see mis ta olla võiks ning ma olen seitse surma sinna taha surnud juba ning otsin muudkui materjale ja kirjutan asju vahele ja viitan ja otsin etnrograafilist materjali ja kirjeldusi ja… Ma olen täiesti veendunud, et see on viimane kord kui ma selle õppejõuga mingit akadeemilist koostööd teen, sest ma küll põhimõtteliselt olen veendunud, et bakakraadi antakse väga kergekäeliselt meie ühiskonnas inimestele, aga mulle ei meeldi see, et mulle saadetakse essee tagasi sõnadega, et ei ole nagu see mis ta olla võiks, “problematic”, “fails to meet the relatively high grade you’re after”, aga ei sõnagi sellest mis siis valesti oli selle teise variandi juures, nii et ma parandan sisuliselt oma esseed pimedas kobades ja ma ei tea kas ma parandan paremaks või hoopistükkis halvemaks, nii et kui ma valmis saan ja ära saadan, siis ma võin saada kolmandat korda kirja, kus on kirjas, et “You fail yet again”. Ja selline asi muudab mu närvid selliseks… Kandleks. Ma ei tea täpselt mida ma teen, aga teen sellegipoolest. Iga kord kui 1-2 lõiku valmis saan, panen krabinal rõdule suitsule.
See ei ole muidugi õppejõu süü, et mina saamatu ja abitu käkerdis olen. Õppejõud on lahe, lihtsalt ma ei taha kunagi enam istuda niimoodi ja ennast käkerdisena tunda. Võibolla mõne aasta pärast kui ma targemaks saanud olen, siis julgen uuesti tema mõnda asja võtta (kui ta siis meie ülikoolis on veel, ta on välismaalane).
Aga selle baka osas… No tõesti ma olen täiesti kindel, et paljud humanitaaralal baka saajad on vähese lugemusega, sünteesi- ja järeldusoskuseta lollivõitu robotid, kelle pihta nüüd küll ei või öelda, et nad on humanitaarteaduste bakalaureused mingist otsast. Mul on muidugi mingi fiksidee ka, mingi romantiline kujutluspilt külmas ärklitoas elavast pooleldi näljas, pooleldi paljas olevast põlevate silmadega Martin Edenist, keda ajab tagant puhas teadmisjanu, keda kannustab mingi muu asi kui lihtsalt… Mingi asi. Põlevad odavad küünlad ja petrooleumlamp, kapsaks loetud filosoofiaraamatud, tühi veinipudel küünlajalaks, pisut narmendav mantel ja vana villane sall.
Eksole.
Ma loen liiga palju raamatuid.
Ma ise ei vasta sellele kujutluspildile ka eriti, ma selle pärast olen kohe mõelnud, et peaks kodust ära kolima ja kuskil istuma, näljas, paljas ja küünal peos. Äkki siis tabab mind ka mingi Oversoul.
Ja sellistele järeldustele jõudmiseks ei ole ju rohkem vaja teha kui natuke ringi vaadata, sirvida kas või Delfi Naisteka feministi foorumit või Perekooli või lugeda rohkem blogisid kui enda sõprade omad või… Jumala eest, I2 mõlemad liikmed on ju kõrgharidusega, näide omast käest võtta kuidas ülikoolist saab ikka igasugue mansaft läbi ilma suurema vaevata. Blogid on veel okei, sest blogisid peavad noored inimesed, aga foorumeid lugedes tuleb teinekord küll mingi ahastus peale.
Ja kui ma vaatan ennast ja oma õnnetut india antropoloogia esseed, siis tikub vägisi pähe mõte, et minu koht oleks ka ilmselt pigem kuskil automehhaanikute koolis koos kuttidega õlut libistades, kahemõttelist nalja tehes ja motikaid lahedaks tuunides ning õhtuti drag race’sid korraldades, kasiinodes käies ja endale uut tätokat välja valides.
Ja sõna “õlu” käänamine on minu jaoks siiamaani müstika.
/…/
Saatsin oma essee kolmanda versiooni ära ja tunnen, et omaenda mannetusest ja saamatusest on mingisugune sapimaitse suus. Räägin just MSNis Nelele, et kole kahju on teatud mõttes, et nüüd suvevaheaeg tulemas on ja mitu kuud loengutes käia ei saa, selle aja jooksul toimub mõistuses ilmselt paras regress kui ma just ise ennast vahedana ei hoia ja mingeid “väga tarku raamatuid” ei loe.
Kui ma alguses kooli läksin, siis mul oli vesi põlvini, et oh, tasuta kohale võeti läbi karmi konkursi vastu, ma pean ikka väga tark ja intelligentne inimene olema, oksad olid mul laiali nagu noorel vahtral ja latv oli pilvedes. Kõige esimene eksam kukkus mul veel A ka, see kahandas vett pöidadeni ja sirutas latva kuskile stratosfäärini, siis ma olin eriti veendunud, et ma olen tõeline pärl.
Nüüdseks olen ma mingi väike nuhkija loomake rohu sees, kes siblib ringi ja alles hakkab omandama teadmisi sellest kui mannetu ja saamatu ta tegelikult on. Tahaks uuesti loengutesse minna, võib-olla teise ülikooliaasta lõpuks hakkab midagi looma, võib-olla ma siis ei pea mingit esseed kolm korda kirjutama “failure” tähe all. Nii väga tahaks mitte rumal olla.
Oeh.
N.
Mu naisel oli kunagi ebaõnn Pedas vähepopil alal humanitaare õpetada. Tema kurtis, et klassi tagaots on täis mitte-eesti neiusid, kelle ainus motivatsioon on ema käsk “mine ülikooli ja leia endale sealt mees”. Õppima panna on selliseid võimatu, neid lihtsalt EI HUVITA. Tunnis lakivad küüsi ja eksamil vahivad sulle suu sisse – kuule, ma tõesti ei oska, ehk saaks ikka kuidagi 3— või misiganes ära panna, muidu mama kodus pahandab…
No ja ega see minu visioon parem ei ole – istuvad mingid tropid reas, topilised kampsikud seljas, käed külmast ja küünlahoidmisest kanged, silmad vilavad näljast ja saksa luulest, otsivad midagi, millele ise ka nime anda ei oska, akadeemilisuse ja bürokraatia pihta pahandavad ja tolgendavad niisama ringi ja keerutavad muda üles oma saamatusega.
Õlu, õlle, õlut, õllesse, õlles, õllest, õllele, õllel, õllelt, õlleks, õlleni, õllena, õlleta, õllega?
Ma oletan puhtalt tunde järgi, aga ma pole ÕS-i keskkooli lõpetamisest saadik avanud…
Kui tõesti saad tagasi essee ilma igasuguste selgituste ja soovitusteta ja ainsateks märksõnadeks on “problemaatiline” ja “tee paremini”, siis näitab see õppejõu enda ebaprofessionaalsust. Kui ta on vähegi ise mõne essee või teadusartikli kirjutanud, peaks ta ju teadma, et natuke rohkem läheb vaja juhtnööre ja ka üldiselt peaks õppejõu töö olema üliõpilaste targemaks tegemine…
Ma küsiks ikka täpsustusi ja rohkem infot asja kohta.
reedal õigus, ÕSS arvab nii.
Aga kuidas oleks õppejõu käest küsimisega? reeglina õppejõududele meeldib, kui esitatakse küsimusi selle kohta, kuidas nende ainet paremini õppida.
Õlu pidavat muide eesti keeles olema sellise vahva omadusega, et on ainuke sõna, mis on oma käändkonnas ainuke(parandatagu mind, kui eksin)- seega on raskused selle käänamisega mõneti loogilised.
Peale selle tekitab antud tõik muidugi kahtlusi ja mõtteid, et eesti keele loomise ajal on vanajumalal vist mingi eriti veider huumorisoon olnud.
Kas oled kunagi mõelnud, Nirti, et äkki on pool probleemi siin õppejõu, mitte sinu kanda? Ei tahaks inimest, keda ei tunne ega kelle kompetentsi ei tea, kuidagi materdama hakata, kuid tahes tahtmata tekib küsimus, miks üliõpilased tihti arvavad, et õppejõud on jumalad? Jah, tihti on õppejõud üliõpilase arvates ka mölakad ja elukauged, kuid sellegipoolest omistatakse neile mingi eksimatu geeniuse aura. Kuidas muidu sai temast õppejõud, eks?
Võtab õige mitu aastat (mul endal küll võttis), enne kui julged hakata esitama küsimusi.
Enamik õppejõude ongi kindlasti väga erudeeritud inimesed, kuid see ei tähenda, et nad omaksid automaatselt oskusi olla suurepärased õppejõud. See sinu esseejuhtum viitab vägisi sellele, et antud juhul on tegemist õppejõuga, kes on kas
a) ebakompetentne (äkki tal pole veel piisavalt õpetamise kogemust, et mõista, millised kommentaarid aitavad üliõpilast edasi ja millised mitte?), b) pohhuist (ei viitsi su asjaga tegeleda, kuid jätmaks muljet, et ta on oma töö teinud, kirjutab sulle nii igaks juhuks paar õhust puhvis lauset), või c) hajameelne – lihtsalt unustas sulle pikemaid kommentaare jagada.
Üliõpilasena pead sa teadma oma õigusi ja võitlema nende eest. Üks neist on piisav tagasiside oma tööle. Paljud õppejõud ei jaga piisavat tagasisidet, sest neil on nii suur töökoormus, et selleks ei jää aega (aga on see siis sinu probleem?), või nad tabavad ära, et paljusid üliõpilasi ei huvita see niikuinii (milleks siis oma kallist aega raisata?) Seega jää alati viisakaks, kuid küsi, küsi ja küsi!
Ma sain alguses kõige esimese essee puhul pikema tagasisideme, et ta tunneb, et ma justkui ei oleks tema õpilane, et esseel olid mingisugused orientalistlikud lähenemised ja et oli kehv, aga ei midagi täpsemat. Teise puhul oli kommentaariks, et kuigi on paranenud, on ikka problematic ja fails to get the high grade I’m after, ma sain justkui aru, et ma viitan liiga vähe nendele artiklitele, millest seminaridel juttu on ja üldse räägin liiga vähe nende sõnadega asjust, millest seminaridel juttu on. Sain mõned artiklid tema käest lisaks, aga sellega asi justkui piirdus ka.
Esimene kord asja ümber kirjutades rookisin ma asja ikka täiesti puhtaks igasugustest hinnangutest ja lähenemistest (raske on neutraalseks jääda nt. satist rääkides), aga see jäi ikka suht pealiskaudseks, nüüd teist korda ümber kirjutades ma kirjutasin pikalt näiteks brittide mõjust satile, panin nimesid ja aastaarvusid ja kõike muud paksult sisse, tsiteerisin misjonäre ja nii edasi. Loodan, et see on veel väike improvement. Ah ma ei tea. Kuidas on võimalik 3700 sõna ja mingi 12 erineva allika põhjal kirjutatud ülevaate-esseega failida, see on juba kõrgem pilotaaž ja võimalik ainult Hundiorus, see ei saa õppejõu süü olla.
Ma arvan, et asi ei ole õppejõus, vaid minus ikkagi, õppejõud on väga tore ja sümpaatne.
Mis puutub süüdistustesse orientalismis, siis abiks tutvuda sellega: http://en.wikipedia.org/wiki/Orientalism_%28book%29
Tõenäoliselt peab õppejõud silmas Saidi poolt kritiseeritud lähenemisviisi “mitte-lääneele”.
Aga ega ka Said eksimatu pole ja sa ei pea tema seisukohtadega nõustuma, ainult et omal oli “Orientalism” väga võimas teos ja mõjutas tugevasti nüüd õppejõudena töötavate akadeemikute mõttemaailma. Eesti õppejõud muidugi Said’ist omal ajal eriti palju ei kuulnud.
Mitte vanajumal ei loonud eesti keelt, vaid see loodi kolme igavleva tüübi poolt:
Siis sul tuleb ju hakatuseks need artiklid läbi lugeda, mille tema saatis ja demonstreerida oma tekstis, et sa oled neid lugenud, põhiargumentidest aru saanud ja suutnud oma seniste teadmistega seostada. Lisaks tuleks kindlasti lõpuessees asi seostada kõige sellega, millest loengus juttu oli, sest peale sinu avarate üldteadmiste tahab õppejõud ka näha, et sa oled tema õpetatu omandanud. See tähendab, et sa võid teha seda, nagu mina ühel eksamil, kus ma tulin kohale ja ütlesin umbes, et “vaadake, professor, te olete kõigest valesti aru saanud”, aga see tähendas ka, et ma jätkasin hakatuseks demonstreerimisega, et ma tema “kõike” ka tunnen ja siis rääkisin, miks maailm minu arvates ikka teistsugune on.
Novot, jõudsimegi asja tuumani :) Et olid seminarid ja olid tekstid ja lisatekstid. Oudekki võttis asja tuuma tegelikult nii kenasti kokku, et polegi vajadust midagi eriti lisada.
Paraku on nii, et essee tähendab erineva taustaga inimestele erinevaid asju. Olen märganud, et paljudel inimestel on ettekujutus esseest kui millesti pika kolumini või arvamusloo sarnasest, kus üritatakse tihtipeale lugejat rabada oma isiklikust väärtusruumist tulenevate mõtetega seinast-seina. Ülikoolis loengu raames kirjutatav essee aga põhineb tõepoolest teistsugustel eeldustel struktuurile ja arutlusele.
Novot, jõudsimegi asja tuumani :) Et olid seminarid ja olid tekstid ja lisatekstid. Oudekki võttis asja tuuma tegelikult nii kenasti kokku, et polegi vajadust midagi eriti lisada.
Paraku on nii, et essee tähendab erineva taustaga inimestele erinevaid asju. Olen märganud, et paljudel inimestel on ettekujutus esseest kui millesti pika kolumini või arvamusloo sarnasest, kus üritatakse tihtipeale lugejat rabada oma isiklikust väärtusruumist tulenevate mõtetega seinast-seina. Ülikoolis loengu raames kirjutatav essee aga põhineb tõepoolest teistsugustel eeldustel struktuurile ja arutlusele.
Edu sulle!
Novot, jõudsimegi asja tuumani :) Et olid seminarid ja olid tekstid ja lisatekstid. Oudekki võttis asja tuuma tegelikult nii kenasti kokku, et polegi vajadust midagi eriti lisada.
Paraku on nii, et essee tähendab erineva taustaga inimestele erinevaid asju. Olen märganud, et paljudel inimestel on ettekujutus esseest kui millesti pika kolumini või arvamusloo sarnasest, kus üritatakse tihtipeale lugejat rabada oma isiklikust väärtusruumist tulenevate mõtetega seinast-seina. Ülikoolis loengu raames kirjutatav essee aga põhineb tõepoolest teistsugustel eeldustel struktuurile ja arutlusele.
Edu sulle!