.29 mai

Mu eilse hälina ja raevu peale sai ilmselt ilmavanal endal ka kõrini sellest, et ta nii mõttetu vana on, nii et tänahommikuse kohvi ja sigareti sain ma juba rõdul päikese käes istudes tõmmata ning päev sai seetõttu oluliselt parema alguse kui siin viimasel ajal. Vanaema oli ka vanaemalik ning sain õunakastmes pannkooke ning vitsutasin nagu segane ning suhkrutase veres on üle mõistuse kõrge.

Jäin eilse postituse pihta mõtlema, et ega inimesed ei ole üldse nii abitud kui tegelikult mõelda võiks, tegelikult rohtude võtmine ja psühholoogide ja -terapeutide juures käimine on ainult väga väike osa sellest arsenalist millega me reageerime igapäevaelule. Kõige esimene reaktsioon (peamiselt naiste juures) raskustele on ju näiteks see, et me hakkame nutma. See on kohe kõige esimene kaitseventiil, mis võimaldab küll üsna kasutult, aga samas rahustavalt mingi suurema jama endast pisut eemale juhtida. Sellel on muidugi mitmeid tagasilööke, näiteks minu arvates nutmisel on tegelikult enamasti jamasid suurendav toime, sest enamasti nutavad naised ja enamasti nutavad naised selle peale, et mehed käituvad nendega inetult ja mehed saavad sellest aru küll, aga nad ei saa sellest aru, et suuremalt jaolt naised ikka nutavad kontrollimatult, mitte tahtlikult. Mina tahtlikult nutta ei oskagi, aga räigeid süüdistusi “krokodillipisarate” ja muu säärase kohta olen nutu pihta saanud küll. Miski ei mõju emotsionaalselt niigi haavunud inimesele halvemini kui hoolitud inimese poolt tulev süüdistus, et asja sa libu nüüd nutad siin, teeskled kindlasti, neetud mõrd, kujutad endale ette, et ma hoolin sellest. Ma muidugi ilmselt olen ka valet sorti meestega suhelnud, aga enamasti ma olen õppinud, et kui meeste pärast nutta, siis salaja ja nii, et nad sellest kunagi teada ei saa, muidu lõpetad topelt nuttes, sest mehed on nutu pihta väga hellalt meelestatud ja kipuvad nutvat naist veel eriti mõnitama.

Teised meetodid on sellised, mis ei tule seestpoolt, aga millega inimene ennast väljaspoolt mõjutab, näiteks igasugused erinevad ainete manustamised: ravimid, toit, alkohol, narkootikumid, enesevigastamine. See kuulub siia ritta selle tõttu, et see sunnib aju endorfiine vabastama ning see on nagu need katsed rottidega, mida laborites tehakse – rott vajutab suurele neljakandilisele nupule ning mingi dispenser annab talle maisitera. Rott õpib ära, et neljakandilist nuppu vajutades ta saab kama ning täpselt sama mehhanism toimib ka enesevigastamise puhul: sa õpid ära, et enda vastu näiteks tikku kustutades vallandab su aju põhimõtteliselt sellist ainet, mida võiks nimetada looduslikuks morfiiniks ja seda võiks nimetada lausa narkomaania alaliigiks. Jood end täis, hakkab parem, võtad narkotsi, hakkab parem, sööd ennast kurguni täis, hakkab parem, sunnid aju igasuguseid kemikaale vallandama, hakkab parem… Nii see läheb. Jälle suhteliselt halb variant stressiga toimetulekuks, sest sõltuvused on tõesti halvad asjad.  Olgu see siis sõltuvus toidust, viinast või valust.

Ma arvan, et minu ravimikuhi mis ma endale iga päev sisse topin on ka suhteliselt halb variant, sest ma tunnen, et lisaks sellele, et ma füüsiliselt vajan neid ravimeid, vajan ma neid ka psüühiliselt. Kui mult mu ravimid ära võtta, siis ma ilmselt tunneks ennast nagu väike laps kes on keset suurt linna oma emme ära kaotanud. Üksi ja hirmunud, ilma toetava sooja käeta.

On ka võimalus mingite vahenditega oma psüühikat mõjutada, seda ma pean kõige paremaks variandiks ise ja seda ma püüan ise kõige rohkem kasutada, teadlikult. Siia alla läheb nüüd eriti lai kompott asju, alates Praktiku “vaimlemisest” ja lõpetades “Mõtle positiivselt!” soovitamisest. Mina näiteks kui ma tunnen, et on miskitpidi kehv olla, üritan kehv olemist üle võlli keerata ja kuulan eriti depressiivset muusikat (eesti deprerokk on siin omal kohal, näiteks Sõpruse Puiestee “1905″ või Vennaskonna “Pille-Riin” või mis iganes), vaatan eriti hardcore deprefilme (“Lilja 4 ever”, “Prozac Nation”, “Candy”, “Requiem for a Dream” jne), loen eriti julmi raamatuid (Tari “Meie tänav”, “Mäeküla piimamees” jne) ja üleüldse marineerin kogu selles kupatuses nii kaua kuniks mulle tuleb pähe mõte, et ma elan täiesti suurepärast elu täiesti suurepärases riigis ja et mul on täiesti suurepärased sõbrad, suurepärane perspektiiv eluks ja mis iganes asjad veel suurepärased saavad olla ja see tõepoolest aitab mind väga hästi tagasi joonele saada. Seetõttu ma ei kannata silma otsas ka mitte neid “Mõtle positiivselt!” soovitusi, sest kui mul tuju natuke madalam on, siis positiivselt mõtlemine ajab minu personaalse juhtumi korral mu tuju veel madalamale.

Samas ma tean väga hästi, et on inimesi, kes madalama tuju korral just otsivad rõõsad laulud, filmid ja raamatud välja ning see aitab neil väga hästi tuju tõsta. Või nagu siin eelmise postituse all öeldi, et mõni otsib välja illegaalsed poola abordivideod ja tunneb end peale nende vaatamist paremini, see on juba muidugi võrdlemisi hardcore variant, aga… See on täpselt see olukord, et “maailmas on väga palju inimesi ja nad kõik on erinevad”. See on see lause mille pihta meie keskkooli kirjanduse õpetaja ütles, et kui me kas või julgeme midagi taolist oma lõpukirjanditesse kirjutada või isegi mingit taolist banaalset mõtet väljendada, siis ta ei tea, mis ta teeb. Ma usun, et ta vihjas, et ta tahaks siis meil kõrvad (õigusega) tuliseks teha.

Ma arvan, et siinkohal oleks sobilik blogilugejaid ärgitama mõtlema sel teemal, et mis mehhanismidega nemad kurbust ja halba tuju leevendavad või mida nad üldse arvavad erinevatest leevendamise võimalustest. Jumala eest, blogipidamise üks mõte ongi see, et saaks teiste inimestega rääkida ja suhelda.

N.