Mul on täna üle hulga aja selline päev, kus ma tahaks lihtsalt telefoni välja lülitada ja maailma jaoks pisut kadunud olla. Meeleolu on normaalne, aga ma olen pisut tülpinud ja füüsiliselt väga väsinud ja natuke tigegi maailma peale. Ma ei taha kõlada tüüpilise eestlasena, kes praalib, et “Siit kolkast tuleks minema kolida!”, aga täpselt seda ma täna hommikul mõtlesin, kui ma lõdisedes teki alt välja vaarusin, ennast ruttu kahe kihi riiete sisse toppisin ja 28. mai, 2010 kuupäeval läksin ameerika kirjanduse eksamile, jalas linased mustad püksid, selle peal pikk must maani seelik, seljas must kampsun ja selle kõige pealt pikk must villane talvemantel, sest muul moel lihtsalt ei ole võimalik sooja saada. Hommikul oli väljas umbes kümme kraadi sooja ja oli võrdlemisi tuuline, praegu on 12 kraadi sooja ja olukord pole parem, kuigi päike tuli pilve tagant välja. Ma olen nüüdseks kaheksa kuud elanud pideva külma ja lõdisemise olukorras ja ma tahan sooja, ma tahan suve, mul on sellest külmast nii kõrini, et ma tahaks tegelikult nutta lausa selle pärast iga kord kui ma uksest välja astun ja kevade-suve asemel mulle lõikav talveilm vastu vahtimist virutab, aga mul ei tule enam peale märtsikuud mitte ainsatki pisarat.
Mis on hea, sest märtsis sain ma nutta ja ahastada nii, et ilmselt Emajõe üleujutuse nutsin mina siin Tallinnas üksipäini valmis ja ma ei taha enam kunagi niimoodi nutta. Rohud aitavad tuimaks teha ennast. Kõigele. Kõik pasa saab ilusasti ära blokeerida ja endast eemale mõelda.
Ameerika kirjanduse eksam oli paras kirvepood. Loengud ise olid lihtsad, õppejõud luges luuletusi ette ja andis võrdlemisi lihtsaid, keskkooli kirjandustunni tasemel ülevaateid kirjanike elust, aga eksamil olid küsimused, mis oma raskusastmelt olid sellised, et nõudsid tõsist peamurdmist ja ma surin 7 surma sinna eksami taha, nii ühe surma kahe küsimuse taha. Midagi Thoreau filosoofia kohta ja übermenschi ja kõige muu kohta, mida me küll ülipõgusalt puudutasime. Vastasin küll kõigile küsimustele ära, aga midagi roosilist ma sealt ei oota. Peale eksamit jälle läbi lõikavkülma Tallinna kodu poole, et leida postkastist kiri, et mu india antropoloogia essee teine variant ei ole ka piisavalt hea, nii et ma pean oma nädalavahetuse veetma seda asja kolmandat korda kirjutades, mu essee working title on juba “I hate everything”, sest mul on tõesti aju lõhkemas, ma olen kõik materjalid läbi lugenud ja ma ei oska enam kuskilt mingit originaalset perspektiivi välja kiskuda. Õppejõud saatis mingid artiklid, püüan neid sisse lükkida ja midagi juurde kirjutada, aga kui pühapäevaks valmissaav variant ka piisavalt hea ei ole, siis ma ütlen Watsonile lihtsalt, et sry, ma olengi lihtsalt sündinud loll ja edaspidi selle õppejõu loenguid väldin, et lolli olukorda vältida ja võtan oma D vastu ja püüan keskmise hinde kukkumist sellega parandada, et lihtsalt pingutan mõnes teises aines rohkem ninast vere välja ja saan rohkem A-sid.
Ma ei jaksa enam varsti millegi pärast muretseda. Mõtlen, et täna teen väikese pausi, vaatan meeleolu “tõstmiseks” selliseid toredad filme nagu “Lilja 4 ever”, “The Fountain” jne. Õhtul ehk alustan siis selle india antropoloogia esseega ja kui ma tunnen, et ei jaksa, siis löön vast käega või…
“Lilja 4 ever” on küll selline film, et peale selle vaatamist peaks 95% inimesi ennast väga normaalsena tundma ja oma elu pihta mõtlema, et kurat, kui hea elu mul ikka on. Mees võtab vahepeal napsu liiga palju ja piilub tänaval teisi naisi ja poeg on kehva kitarrimänguoskusega emo ja tütar on geelküüntega ja 3,1 keskmise hindega, aga ma elan siiski jumala ilusat elu.
Selles mõttes väga teraapiline film.
Ma ei saa aru kuidas inimesed peavad teraapiliseks filme nagu “Toskaana päikese all” või “Hea aasta” või midagi sellist. Ma tunnen end 3x halvemini peale selliste filmide vaatamist kus keegi on nii lahe või rikas, et võtab kätte ja kolib Prantsusmaale või Itaaliasse elama ja leiab sealt mingi tõelise armastuse ja elu sihi vms. Peale seda vaatan enda elu ja kõik tundub kuidagi hall ja mannetu ja nii edasi ja tahaks nutta ja küpsist süüa ja peale küpsise söömist vaatan peeglisse ja näen mingit paksu inetut tolgust ja tahaks uuesti nutta. Tõeline teraapia käib ikka niipidi, et käid vaatad Balti jaamas kerjuseid, tuled koju, vaata Võsareporterit ja siis “Lilja 4 ever” filmi ja peale seda ei ole 3 kuud psühholoogi juurde asja, kõik asjad libisevad paika nagu nõiaväel.
No ma ei tea.
On nii.
Pilt on illustreeriva tähendusega tudengielust ning näitab mida ma arvan poliitilisest korrektsusest, millega ma pean oma india antropoloogia esseele lähenema.
/…/
Ai-ai, see “Lilja 4 ever” on ikka nii hardcore kraam, et tõstab tuju kohe magnituudidega.
N.
Sittadel eluetappidel vaatan tavaliselt selliseid filme nagu Brat või Bumer või Brigada ja mõtlen, et why oh why, ei võiks ma niimoodi elada. Eks inimesed elavad enda masendust erinevat moodi välja – mõni vajab hoopis igatsust või järgmist depressiivset ebareaalset süsti, mõni vaatab selliseid poola illegaalse abordi filme või midagi muud rõvedat, mille taustal saab end normaalsena tunda. We are all hopeless. :D
mul on fountain bluray peal.. ja imaginarium ka.. Sa tead küll, kus ma elan.
Sina oled filmieelistuste järgi vastanduja tüüp. “Hea aasta” on film samastujatele. Seega sa ei unusta ennast ära, vaid suudad võrrelda. Samastujad aga unustavad iseenese üldse ära ja tunnevadki ennast filmi peategelasena.
Ma polegi kunagi sellele niimoodi mõelnud.
That is like 200 units of the old currency for a historically incorrect t-shirt.
Aga filmidest ma soovitaksin mingit Euroopa värki, mis kujutab mingilaadseid üliinimesi. Nagu Trieri “Idioternet” või Mike Leigh “Nakedit”. Või midagi Werner Herzogilt.
Seda jah kahjuks (või pigem õnneks) et püramiidid ehitasid kõrgelt motiveeritud spetsialistid, kes said oma suht tuusad hauad nende samuste püramiidide lähedale. Recent discovery, mis tähendab, et ülalseisev hüüdlause on “common misconception”.
Selles mõttes et slavery, it might get *some* shit done, but it sure as hell doesn’t build architectural miracles.
PS “You can take your “Year in Province” / and shuffle it up your ass” on üks kuulus britt ühes oma laulus kuulsalt sõna võtnud selle kohta.
Tulnukad ei ehitanudki vä?