Seisan trollipeatuses, villane talvemantel seljas ja mõtlen nukra heldimusega, et kunagi olid ajad, kus maikuus võis ilma villase talvemantlita ringi käia ning et kahju, et globaalne soojenemine tähendab sisuliselt uue jääaja tulekut ning mõtlesin, et kuhu küll emigreeruda, et sellest nüristavast külmast ilmast pääseda. Kõige otstarbekam tundub olevat emigreeruda koju teki alla.
Seisan, vaatan taevast, ühtäkki kõnetab mind selline pikk ja peenike, kenake tütarlaps. Võrdlemisi noor, alles laps, heal juhul aastat kolmteist-neliteist. Küsib, et ega ma juhtumisi Nirti ei ole. Ma kohman, et nojah, tuntakse ka selle nime all, tere päevast. Tütarlapse nägu läheb särama, korjab kotist mu üllitise välja (märkasin oma rõõmuks, et see nägi loetud välja, aga hästi hoitud) ning küsib häbelikult, et kas saaks ehk autogrammi? Kirjutan uhkusest pakatavana pühenduse sisse, et Nirtilt mitte nii kauni kevadpäeva mälestuseks, 27 mail, 2010 ja annan raamatu tagasi, ise küsin mokaotsast, et noh, lugesid? Lugesin. Meeldis? Meeldis. Ei olnud liiga tüütu lugeda? Ei olnud, põnev oli. Koolis ka soovitati lugeda. Mis klassis sa käid? Kaheksandas. Muigasin selle peale ja mõtlesin, et mida meie kaheksandas klassis lugesime. Juhan Liivi “Varju” ja vist “Kärbeste jumalat”. Nojah, peaks sinna nimekirja sobima küll tonaalsuselt.
Ma arvan, et mind on nüüd mõnda aega väga raske veenda, et ma ei ole kõige lahedam inimene maailmas.
N.
Selle peale peab ära mainima järgmise loo. Otsin Su raamatu, lugesin läbi ja viskasin silda. Leidsin, et kallis õe plika peab ka lugema. Otsin talle ka Su raamatu ja saatsin õega ära. Õhtul kilkas õelaps telefonis nii, mis kole, et parimat kingitust ei ole tema saanud. Noorte neidude iidol nagu Sa oled …
noh, järgmiseks tulevad kokku kolm ilusat poissi, teevad bändi ja panevad nimeks nirti.
(aga tegelikult on tore, et tuttavad saavad, oskavad ja sooritavad.)
Lahe ju! Sa oled kuulus! :)