.31 mai

Selle asemel, et eksamiteks õppida, vahin YouTubest mingeid dieedisarju ja tirin ühe filmi teise järel ja vaatan tuimalt filme, ise teki sisse mähkunud ja lõdisev. See on nüüd vist mu igakevadine ja -suvine lõbu, et kütmine lõpetatakse kevadel ära ja mul on külm. Telc lubas mulle ajutiselt puhuri laenata, Trägun lubas päriselt puhuri kinkida. Mida ma teeks ilma meesteta, ah?

See, et nii palju eksameid on ja see, et ma saadan siia CV ja vastust ei saa ja saadan tänna CV ja vastust ei saa on jälle mingisuguse tervislikkuse-ihaluse tsükli käivitanud, ma pole kindel kas ma selle tsükliga rahul olen ja kuhu see mind täpselt viib, aga ma pole kuigi õnnelik selle üle, et ma pean nii palju rasvast kodutoitu sööma. Pigem tahaks lahjat kala ja kana, toorsalateid, tomatit, kurki, keedumuna, kodujuustu, keefiri ja piima. Vanaema praeb kotlette ja sunnib mind neid sööma, ma võtan kotleti näpu vahele, pigistan ja rasv niriseb mööda sõrmi alla, kuidas ma söön sellist jäledust. No ausalt, kes sööb sellist jäledust vabatahtlikult oma kehasse sisse? :S Vägistasin pisaratega pooleks 4 väikest kotletti sisse, loputasin suud kaua ja põhjalikult piimaga ja siis veega ja siis põgenesin oma tuppa teki alla ja panin ukse kinni, et rasvahais mind ei jälitaks ja habisesin tükk aega. Umbes selline mõte, et terves kehas terve vaim ja kui ma piisavalt mineraalaineid ja vitamiine ei saa, siis ma ei saagi viimasel kahel eksamil korralikult esineda ja rasv blokeerib kõik ära mu ajus. Homseks ma varusin kala endale ja erinevaid köögiviljasid, teen endale eraldi lõunasöögi. Hearasvane kala ergutab ajutööd võimsalt, seda ma tean.

Aga filmidest olen ma vaadanud ja taasvaadanud selliseid filme nagu “Gia”, “Foxfire”, “Lilja 4 Ever”, “Paha maa”, “Factory girl”, “Reality bites”, “Girl, interrupted” ja veel mõnda… Lihtsalt vaatan vanu lemmikuid üle ja venitan viimase kahe eksamiga nii kaua kui võimalik. “Reality bites” on lahe film, sealt sain ma tsitaadi millega kogu projekti “Nirti tööle” iseloomustada:

Charlane McGregor: Why don’t you get a job at the Burgerrama? They’ll hire you! My Lord, I saw on the TV – they had this little retarded boy working the register.
Lelaina: Because I’m not retarded, Mom. I was the valedictorian of my University!
Wes McGregor: Well you dont have to put that on your application.

/…/

Oojee, hea onu Telc tõi puhuri lapsele autoga otse  koju ära, tegime autos sõbralikult suitsu ja rääkisime. Telc ütles, et ta on mu peale kade, et mul ülikool on ja et ma ise nii rahul oma ülikooliga olen ja siis ma mõtlesin, et tõesti, hea et mul see ülikool on, ma pean tegema kõik, et seda mitte ära rikkuda. Mul on üsna kehv see esimene aasta olnud, hinded on üsna keskpärased olnud. Annan siinkohal püha vande, et ma pingutan teisel aastal nina verest välja, aga A ja B peavad saama domineerivateks hinneteks. Ma sain tasuta kohale, ma pean seda usaldust ometi õigustama hakkama, kaua ma vedelen ja hälisen oma rohuhunnikute keskel nagu hunnik kanapaska.

Ja mina ütlesin talle, et mina olen talle kade, sest tal on töö. Ma tahaks ka tööd teha, kas või veerand kohaga, et oleks natukenegi enda teenitud raha mida kulutada. Saaks vahepeal mingi uhkema hilbu osta või süümepiinadeta väljas söömas käia või kuskile trennigi minna… Aga tundub, et olukorras, kus Eestis on 200,000 töötut, ei saagi endale kahte asja korraga lubada. Nagunii seab kool tööle väga suured piirangud – näiteks saaksin ma põhimõtteliselt töötada ainult nädalavahetustel ja nädala sees kuskil alates kella kuuest õhtul. Need on aga need kõige magusamad ajad, kõik tudengid tahaksid endale sellistel aegadel tööd.

Eks ma siis keskendun sellele ajutööle.

Ja mul on nüüd puhur, tantsisin selle ümber võidukat puhuri-tantsu ja lülitasin sisse. Viskasin suure teki, mille sees ma 2-3 päeva vedelenud olen, õige vihaselt nurka – saan nüüd ilma selletagi hakkama! Oi, tehnika aitab inimesel ikka loodusest üle olla ja Telc aitab ahvil inimeseks areneda.

N.

.30 mai

Juba mitu päeva on mu MSNi personal messageks olnud “Eberhardi pulmaöö ehk essee vägistamisest” ning ma leian, et see on iseäranis tabav lähenemine sellele, mis õuduseid ma läbi elan oma India antropoloogia esseed kirjutades.

Põhimõtteliselt sain ma selle nüüd teist korda ju tagasi märkega, et see ei ole ikka päriselt see mis ta olla võiks ning ma olen seitse surma sinna taha surnud juba ning otsin muudkui materjale ja kirjutan asju vahele ja viitan ja otsin etnrograafilist materjali ja kirjeldusi ja… Ma olen täiesti veendunud, et see on viimane kord kui ma selle õppejõuga mingit akadeemilist koostööd teen, sest ma küll põhimõtteliselt olen veendunud, et bakakraadi antakse väga kergekäeliselt meie ühiskonnas inimestele, aga mulle ei meeldi see, et mulle saadetakse essee tagasi sõnadega, et ei ole nagu see mis ta olla võiks, “problematic”, “fails to meet the relatively high grade you’re after”, aga ei sõnagi sellest mis siis valesti oli selle teise variandi juures, nii et ma parandan sisuliselt oma esseed pimedas kobades ja ma ei tea kas ma parandan paremaks või hoopistükkis halvemaks, nii et kui ma valmis saan ja ära saadan, siis ma võin saada kolmandat korda kirja, kus on kirjas, et “You fail yet again”. Ja selline asi muudab mu närvid selliseks… Kandleks. Ma ei tea täpselt mida ma teen, aga teen sellegipoolest. Iga kord kui 1-2 lõiku valmis saan, panen krabinal rõdule suitsule.

See ei ole muidugi õppejõu süü, et mina saamatu ja abitu käkerdis olen. Õppejõud on lahe, lihtsalt ma ei taha kunagi enam istuda niimoodi ja ennast käkerdisena tunda. Võibolla mõne aasta pärast kui ma targemaks saanud olen, siis julgen uuesti tema mõnda asja võtta (kui ta siis meie ülikoolis on veel, ta on välismaalane).

Aga selle baka osas… No tõesti ma olen täiesti kindel, et paljud humanitaaralal baka saajad on vähese lugemusega, sünteesi- ja järeldusoskuseta lollivõitu robotid, kelle pihta nüüd küll ei või öelda, et nad on humanitaarteaduste bakalaureused mingist otsast. Mul on muidugi mingi fiksidee ka, mingi romantiline kujutluspilt külmas ärklitoas elavast pooleldi näljas, pooleldi paljas olevast põlevate silmadega Martin Edenist, keda ajab tagant puhas teadmisjanu, keda kannustab mingi muu asi kui lihtsalt… Mingi asi. Põlevad odavad küünlad ja petrooleumlamp, kapsaks loetud filosoofiaraamatud, tühi veinipudel küünlajalaks, pisut narmendav mantel ja vana villane sall.

Eksole.

Ma loen liiga palju raamatuid.

Ma ise ei vasta sellele kujutluspildile ka eriti, ma selle pärast olen kohe mõelnud, et peaks kodust ära kolima ja kuskil istuma, näljas, paljas ja küünal peos. Äkki siis tabab mind ka mingi Oversoul.

Ja sellistele järeldustele jõudmiseks ei ole ju rohkem vaja teha kui natuke ringi vaadata, sirvida kas või Delfi Naisteka feministi foorumit või Perekooli või lugeda rohkem blogisid kui enda sõprade omad või… Jumala eest, I2 mõlemad liikmed on ju kõrgharidusega, näide omast käest võtta kuidas ülikoolist saab ikka igasugue mansaft läbi ilma suurema vaevata. Blogid on veel okei, sest blogisid peavad noored inimesed, aga foorumeid lugedes tuleb teinekord küll mingi ahastus peale.

Ja kui ma vaatan ennast ja oma õnnetut india antropoloogia esseed, siis tikub vägisi pähe mõte, et minu koht oleks ka ilmselt pigem kuskil automehhaanikute koolis koos kuttidega õlut libistades, kahemõttelist nalja tehes ja motikaid lahedaks tuunides ning õhtuti drag race’sid korraldades, kasiinodes käies ja endale uut tätokat välja valides.

Ja sõna “õlu” käänamine on minu jaoks siiamaani müstika.

/…/

Saatsin oma essee kolmanda versiooni ära ja tunnen, et omaenda mannetusest ja saamatusest on mingisugune sapimaitse suus. Räägin just MSNis Nelele, et kole kahju on teatud mõttes, et nüüd suvevaheaeg tulemas on ja mitu kuud loengutes käia ei saa, selle aja jooksul toimub mõistuses ilmselt paras regress kui ma just ise ennast vahedana ei hoia ja mingeid “väga tarku raamatuid” ei loe.

Kui ma alguses kooli läksin, siis mul oli vesi põlvini, et oh, tasuta kohale võeti läbi karmi konkursi vastu, ma pean ikka väga tark ja intelligentne inimene olema, oksad olid mul laiali nagu noorel vahtral ja latv oli pilvedes. Kõige esimene eksam kukkus mul veel A ka, see kahandas vett pöidadeni ja sirutas latva kuskile stratosfäärini, siis ma olin eriti veendunud, et ma olen tõeline pärl.

Nüüdseks olen ma mingi väike nuhkija loomake rohu sees, kes siblib ringi ja alles hakkab omandama teadmisi sellest kui mannetu ja saamatu ta tegelikult on. Tahaks uuesti loengutesse minna, võib-olla teise ülikooliaasta lõpuks hakkab midagi looma, võib-olla ma siis ei pea mingit esseed kolm korda kirjutama “failure” tähe all. Nii väga tahaks mitte rumal olla.

Oeh.

N.

.29 mai

Mu eilse hälina ja raevu peale sai ilmselt ilmavanal endal ka kõrini sellest, et ta nii mõttetu vana on, nii et tänahommikuse kohvi ja sigareti sain ma juba rõdul päikese käes istudes tõmmata ning päev sai seetõttu oluliselt parema alguse kui siin viimasel ajal. Vanaema oli ka vanaemalik ning sain õunakastmes pannkooke ning vitsutasin nagu segane ning suhkrutase veres on üle mõistuse kõrge.

Jäin eilse postituse pihta mõtlema, et ega inimesed ei ole üldse nii abitud kui tegelikult mõelda võiks, tegelikult rohtude võtmine ja psühholoogide ja -terapeutide juures käimine on ainult väga väike osa sellest arsenalist millega me reageerime igapäevaelule. Kõige esimene reaktsioon (peamiselt naiste juures) raskustele on ju näiteks see, et me hakkame nutma. See on kohe kõige esimene kaitseventiil, mis võimaldab küll üsna kasutult, aga samas rahustavalt mingi suurema jama endast pisut eemale juhtida. Sellel on muidugi mitmeid tagasilööke, näiteks minu arvates nutmisel on tegelikult enamasti jamasid suurendav toime, sest enamasti nutavad naised ja enamasti nutavad naised selle peale, et mehed käituvad nendega inetult ja mehed saavad sellest aru küll, aga nad ei saa sellest aru, et suuremalt jaolt naised ikka nutavad kontrollimatult, mitte tahtlikult. Mina tahtlikult nutta ei oskagi, aga räigeid süüdistusi “krokodillipisarate” ja muu säärase kohta olen nutu pihta saanud küll. Miski ei mõju emotsionaalselt niigi haavunud inimesele halvemini kui hoolitud inimese poolt tulev süüdistus, et asja sa libu nüüd nutad siin, teeskled kindlasti, neetud mõrd, kujutad endale ette, et ma hoolin sellest. Ma muidugi ilmselt olen ka valet sorti meestega suhelnud, aga enamasti ma olen õppinud, et kui meeste pärast nutta, siis salaja ja nii, et nad sellest kunagi teada ei saa, muidu lõpetad topelt nuttes, sest mehed on nutu pihta väga hellalt meelestatud ja kipuvad nutvat naist veel eriti mõnitama.

Teised meetodid on sellised, mis ei tule seestpoolt, aga millega inimene ennast väljaspoolt mõjutab, näiteks igasugused erinevad ainete manustamised: ravimid, toit, alkohol, narkootikumid, enesevigastamine. See kuulub siia ritta selle tõttu, et see sunnib aju endorfiine vabastama ning see on nagu need katsed rottidega, mida laborites tehakse – rott vajutab suurele neljakandilisele nupule ning mingi dispenser annab talle maisitera. Rott õpib ära, et neljakandilist nuppu vajutades ta saab kama ning täpselt sama mehhanism toimib ka enesevigastamise puhul: sa õpid ära, et enda vastu näiteks tikku kustutades vallandab su aju põhimõtteliselt sellist ainet, mida võiks nimetada looduslikuks morfiiniks ja seda võiks nimetada lausa narkomaania alaliigiks. Jood end täis, hakkab parem, võtad narkotsi, hakkab parem, sööd ennast kurguni täis, hakkab parem, sunnid aju igasuguseid kemikaale vallandama, hakkab parem… Nii see läheb. Jälle suhteliselt halb variant stressiga toimetulekuks, sest sõltuvused on tõesti halvad asjad.  Olgu see siis sõltuvus toidust, viinast või valust.

Ma arvan, et minu ravimikuhi mis ma endale iga päev sisse topin on ka suhteliselt halb variant, sest ma tunnen, et lisaks sellele, et ma füüsiliselt vajan neid ravimeid, vajan ma neid ka psüühiliselt. Kui mult mu ravimid ära võtta, siis ma ilmselt tunneks ennast nagu väike laps kes on keset suurt linna oma emme ära kaotanud. Üksi ja hirmunud, ilma toetava sooja käeta.

On ka võimalus mingite vahenditega oma psüühikat mõjutada, seda ma pean kõige paremaks variandiks ise ja seda ma püüan ise kõige rohkem kasutada, teadlikult. Siia alla läheb nüüd eriti lai kompott asju, alates Praktiku “vaimlemisest” ja lõpetades “Mõtle positiivselt!” soovitamisest. Mina näiteks kui ma tunnen, et on miskitpidi kehv olla, üritan kehv olemist üle võlli keerata ja kuulan eriti depressiivset muusikat (eesti deprerokk on siin omal kohal, näiteks Sõpruse Puiestee “1905″ või Vennaskonna “Pille-Riin” või mis iganes), vaatan eriti hardcore deprefilme (“Lilja 4 ever”, “Prozac Nation”, “Candy”, “Requiem for a Dream” jne), loen eriti julmi raamatuid (Tari “Meie tänav”, “Mäeküla piimamees” jne) ja üleüldse marineerin kogu selles kupatuses nii kaua kuniks mulle tuleb pähe mõte, et ma elan täiesti suurepärast elu täiesti suurepärases riigis ja et mul on täiesti suurepärased sõbrad, suurepärane perspektiiv eluks ja mis iganes asjad veel suurepärased saavad olla ja see tõepoolest aitab mind väga hästi tagasi joonele saada. Seetõttu ma ei kannata silma otsas ka mitte neid “Mõtle positiivselt!” soovitusi, sest kui mul tuju natuke madalam on, siis positiivselt mõtlemine ajab minu personaalse juhtumi korral mu tuju veel madalamale.

Samas ma tean väga hästi, et on inimesi, kes madalama tuju korral just otsivad rõõsad laulud, filmid ja raamatud välja ning see aitab neil väga hästi tuju tõsta. Või nagu siin eelmise postituse all öeldi, et mõni otsib välja illegaalsed poola abordivideod ja tunneb end peale nende vaatamist paremini, see on juba muidugi võrdlemisi hardcore variant, aga… See on täpselt see olukord, et “maailmas on väga palju inimesi ja nad kõik on erinevad”. See on see lause mille pihta meie keskkooli kirjanduse õpetaja ütles, et kui me kas või julgeme midagi taolist oma lõpukirjanditesse kirjutada või isegi mingit taolist banaalset mõtet väljendada, siis ta ei tea, mis ta teeb. Ma usun, et ta vihjas, et ta tahaks siis meil kõrvad (õigusega) tuliseks teha.

Ma arvan, et siinkohal oleks sobilik blogilugejaid ärgitama mõtlema sel teemal, et mis mehhanismidega nemad kurbust ja halba tuju leevendavad või mida nad üldse arvavad erinevatest leevendamise võimalustest. Jumala eest, blogipidamise üks mõte ongi see, et saaks teiste inimestega rääkida ja suhelda.

N.

.28 mai

Mul on täna üle hulga aja selline päev, kus ma tahaks lihtsalt telefoni välja lülitada ja maailma jaoks pisut kadunud olla. Meeleolu on normaalne, aga ma olen pisut tülpinud ja  füüsiliselt väga väsinud ja natuke tigegi maailma peale. Ma ei taha kõlada tüüpilise eestlasena, kes praalib, et “Siit kolkast tuleks minema kolida!”, aga täpselt seda ma täna hommikul mõtlesin, kui ma lõdisedes teki alt välja vaarusin, ennast ruttu kahe kihi riiete sisse toppisin ja 28. mai, 2010 kuupäeval läksin ameerika kirjanduse eksamile, jalas linased mustad püksid, selle peal pikk must maani seelik, seljas must kampsun ja selle kõige pealt pikk must villane talvemantel, sest muul moel lihtsalt ei ole võimalik sooja saada. Hommikul oli väljas umbes kümme kraadi sooja ja oli võrdlemisi tuuline, praegu on 12 kraadi sooja ja olukord pole parem, kuigi päike tuli pilve tagant välja. Ma olen nüüdseks kaheksa kuud elanud pideva külma ja lõdisemise olukorras ja ma tahan sooja, ma tahan suve, mul on sellest külmast nii kõrini, et ma tahaks tegelikult nutta lausa selle pärast iga kord kui ma uksest välja astun ja kevade-suve asemel mulle lõikav talveilm vastu vahtimist virutab, aga mul ei tule enam peale märtsikuud mitte ainsatki pisarat.

Mis on hea, sest märtsis sain ma nutta ja ahastada nii, et ilmselt Emajõe üleujutuse nutsin mina siin Tallinnas üksipäini valmis ja ma ei taha enam kunagi niimoodi nutta. Rohud aitavad tuimaks teha ennast. Kõigele. Kõik pasa saab ilusasti ära blokeerida ja endast eemale mõelda.

Ameerika kirjanduse eksam oli paras kirvepood. Loengud ise olid lihtsad, õppejõud luges luuletusi ette ja andis võrdlemisi lihtsaid, keskkooli kirjandustunni tasemel ülevaateid kirjanike elust, aga eksamil olid küsimused, mis oma raskusastmelt olid sellised, et nõudsid tõsist peamurdmist ja ma surin 7 surma sinna eksami taha, nii ühe surma kahe küsimuse taha. Midagi Thoreau filosoofia kohta ja übermenschi ja kõige muu kohta, mida me küll ülipõgusalt puudutasime. Vastasin küll kõigile küsimustele ära, aga midagi roosilist ma sealt ei oota. Peale eksamit jälle läbi lõikavkülma Tallinna kodu poole, et leida postkastist kiri, et mu india antropoloogia essee teine variant ei ole ka piisavalt hea, nii et ma pean oma nädalavahetuse veetma seda asja kolmandat korda kirjutades, mu essee working title on juba “I hate everything”, sest mul on tõesti aju lõhkemas, ma olen kõik materjalid läbi lugenud ja ma ei oska enam kuskilt mingit originaalset perspektiivi välja kiskuda. Õppejõud saatis mingid artiklid, püüan neid sisse lükkida ja midagi juurde kirjutada, aga kui pühapäevaks valmissaav variant ka piisavalt hea ei ole, siis ma ütlen Watsonile lihtsalt, et sry, ma olengi lihtsalt sündinud loll ja edaspidi selle õppejõu loenguid väldin, et lolli olukorda vältida ja võtan oma D vastu ja püüan keskmise hinde kukkumist sellega parandada, et lihtsalt pingutan mõnes teises aines rohkem ninast vere välja ja saan rohkem A-sid.

Ma ei jaksa enam varsti millegi pärast muretseda. Mõtlen, et täna teen väikese pausi, vaatan meeleolu “tõstmiseks” selliseid toredad filme nagu “Lilja 4 ever”, “The Fountain” jne. Õhtul ehk alustan siis selle india antropoloogia esseega ja kui ma tunnen, et ei jaksa, siis löön vast käega või…

“Lilja 4 ever” on küll selline film, et peale selle vaatamist peaks 95% inimesi ennast väga normaalsena tundma ja oma elu pihta mõtlema, et kurat, kui hea  elu mul ikka on. Mees võtab vahepeal napsu liiga palju ja piilub tänaval teisi naisi ja poeg on kehva kitarrimänguoskusega emo ja tütar on geelküüntega ja 3,1 keskmise hindega, aga ma elan siiski jumala ilusat elu.

Selles mõttes väga teraapiline film.

Ma ei saa aru kuidas inimesed peavad teraapiliseks filme nagu “Toskaana päikese all” või “Hea aasta” või midagi sellist. Ma tunnen end 3x halvemini peale selliste filmide vaatamist kus keegi on nii lahe või rikas, et võtab kätte ja kolib Prantsusmaale või Itaaliasse elama ja leiab sealt mingi tõelise armastuse ja elu sihi vms. Peale seda vaatan enda elu ja kõik tundub kuidagi hall ja mannetu ja nii edasi ja tahaks nutta ja küpsist süüa ja peale küpsise söömist vaatan peeglisse ja näen mingit paksu inetut tolgust ja tahaks uuesti nutta. Tõeline teraapia käib ikka niipidi, et käid vaatad Balti jaamas kerjuseid, tuled koju, vaata Võsareporterit ja siis “Lilja 4 ever” filmi ja peale seda ei ole 3 kuud psühholoogi juurde asja, kõik asjad libisevad paika nagu nõiaväel.

No ma ei tea.

On nii.

Pilt on illustreeriva tähendusega tudengielust ning näitab mida ma arvan poliitilisest korrektsusest, millega ma pean oma india antropoloogia esseele lähenema.

/…/

Ai-ai, see “Lilja 4 ever” on ikka nii hardcore kraam, et tõstab tuju kohe magnituudidega.

N.

.27 mai

Seisan trollipeatuses, villane talvemantel seljas ja mõtlen nukra heldimusega, et kunagi olid ajad, kus maikuus võis ilma villase talvemantlita ringi käia ning et kahju, et globaalne soojenemine tähendab sisuliselt uue jääaja tulekut ning mõtlesin, et kuhu küll emigreeruda, et sellest nüristavast külmast ilmast pääseda. Kõige otstarbekam tundub olevat emigreeruda koju teki alla.

Seisan, vaatan taevast, ühtäkki kõnetab mind selline pikk ja peenike, kenake tütarlaps. Võrdlemisi noor, alles laps, heal juhul aastat kolmteist-neliteist. Küsib, et ega ma juhtumisi Nirti ei ole. Ma kohman, et nojah, tuntakse ka selle nime all, tere päevast. Tütarlapse nägu läheb särama, korjab kotist mu üllitise välja (märkasin oma rõõmuks, et see nägi loetud välja, aga hästi hoitud) ning küsib häbelikult, et kas saaks ehk autogrammi? Kirjutan uhkusest pakatavana pühenduse sisse, et Nirtilt mitte nii kauni kevadpäeva mälestuseks, 27 mail, 2010 ja annan raamatu tagasi, ise küsin mokaotsast, et noh, lugesid? Lugesin. Meeldis? Meeldis. Ei olnud liiga tüütu lugeda? Ei olnud, põnev oli. Koolis ka soovitati lugeda. Mis klassis sa käid? Kaheksandas. Muigasin selle peale ja mõtlesin, et mida meie kaheksandas klassis lugesime. Juhan Liivi “Varju” ja vist “Kärbeste jumalat”. Nojah, peaks sinna nimekirja sobima küll tonaalsuselt.

Ma arvan, et mind on nüüd mõnda aega väga raske veenda, et ma ei ole kõige lahedam inimene maailmas.

N.

.tüüne hommik

Kaheksa tundi mõõdutundetut pummeldamist 25 + 16 krooni eest, mis lõppes trollidepoos ärkamise ja vihmas tigedana seismisega ja esimese suvalise trolliga tagasi koju sõitmisega (aegasid kontrollides sain ma vist viimasele sõitvale trollile). Eredamatest hetkedest on meeles pandimajas käik, sümpaatse vanamehega kurtisaanidest rääkimine ja Saatanaga käsikäes mööda Tallinna tänavaid Regalia poole keksimine nagu paar napakaid punamütsikesi. Mingil hetkel taheti mind Woodstockist välja visata, aga on vähe asju mida suitsud ja metsmaasikanaps ei silu nagu nõiaväel.

Ahjaa, ühel hetkel seisime Saatanaga ja rääkisime õitsva Eesti noorusega, mis end meile presenteeris kahe 14-15 aastase noore kõhna poisikluti näol, kes meile vastu kõndisid tänaval, õllepudelid näpus, ruudulised kitsad püksid jalas ja mustaks värvitud takused juuksed viltu peas ning jutt veeres Saatana sünnipäevale ja kingitustele ja lõõp läks porno-DVDde peale, mispeale üks õitsev noorus osutas minu peale ja käratas Saatanale: “No vaevalt sul pihkupeksmiseks porri vaja on kui sa SELLISTE eitedega ringi jalutad!”

Vaagisin seda mitmest küljest ja otsustasin, et see oli kompliment ja õitsesin pisut.

Ja nüüd on kell 8 hommikul, suitsud ja viin on otsas ja ma kirjutan oma india antropoloogia esseed, sest selle esimene variant tuli õppejõult tagasi ühe märkega – fail.

Tudengielu omas mahlas. Taevani kiidetud siirderiituste uurimistöö ei olnud ka piisav, et liigseid puudumisi tasa teha ja õppekaardil ilutseb üks inetu B, mille pärast ma olen juba viis minutit nukrutsenud, ma lootsin ikka, et ma saan A, kuna õppejõud kiitis mind tõesti. Aga noh, eks seminaridel võiks tõesti ikka vahelduseks kohal ka käia.

Shoulddrinkless.

Nojah, rohud + alkohol… Teate, Xanax oli see kuri rohi mis minuga naljakaid asju tegi. Need rohud mis ma praegu võtan ei tee nagu midagi. Alkohol nagu alkohol ikka, hakkab aeglaselt kammima ja siis järjest kiiremini, tuleb õigel hetkel vett jooma hakata või vastupidi, rõõmsalt uus viin valada, kuidas soovid on. Ainult ma julgeks märkida, et pohmakat ei teki nii hullu kui vanasti ja buzz kaob pisut kiiremini ära, eriti kui korrakski silma looja saab lasta.

Ma võtan mingeid maagilisi imerohtusid mis kõik aspektid mu elus paremaks teevad.

*nukker naeratus*

Jah, ma räägin täna arstiga sellest, ma luban.

/…/

Asi, mis mind on elus hoidnud, jalul püsida aidanud ja mind alati naeratamas hoidnud on inimesed mu ümber ja teate, see blogi aitab neid inimesi mu ümber minuni tuua nii hästi nagu oleks inimesed lahusena mulle veeni lastud. Nukrutsemine lõppes kui ma uurisin otsingusõnu millega mu blogisse jõutud on.

Alati võib kindel olla, et inimesed on nilbed, kahtlased ja ootamatud.

mida teha visualistist naisega	1
riia prostituudid	1

jääst peenised	3

N.

.death & decay

Lähen jaapani kunsti eksamit sooritama.*

Pildi autoriks Iirimaal resideeruv Daz, kes oma kaameraga kohalikus surnuaias ringi kondas.

Oeh.

*breakdown of the närv*

/…/

Häh, eksam oli täiesti tehtav, ma närveldasin hommikul täiesti ilmaasjata. Eksam oli muidugi raske, seda jah, aga ei midagi ilmvõimatut. Ainsad kohad kus ma takerdusin olid need, mis käisid artikli “Re-examining tea” kohta, sest too jubedik oli nii raske, et ma veerisin sealt ennast täht-tähe haaval läbi ja taipasin loetust umbes poolt. Püüdsin siiski sellest poolest võimalikult palju udu ja auru välja pressida ja kirjutasin oma loetamatus käekirjas pikki ja lohiseivaid ridu Nukke-sama meeleheaks. Paar sajandit olid ka sellised mille kohta ma midagi kosta ei osanud aga tuletasin või vähemalt püüdsin tuletada midagi ning paar kunstnikku olid sellised kelle kohta ma suurt midagi ei osanud öelda, aga mõistetes tundsin mängleva kergusega ära netsuke, otoko-e, sumizuri-e ja muudki.

Peale eksamit istun nüüd Mare alumise korruse Kehrwiederis, kosutav klaasike Tõmmut Hiidu ees ja jäin jälle õlleklaasiga Rauale vahele; ta ise näitab kooliperele soodsat ja isalikku eeskuju ja sööb tagasihoidlikult ja koduselt suppi, mitte ei tinuta kell pool kaks päeval. Ta noogutas mulle siiski tervituseks ja ma lehvitasin talle ekstaatiliselt. Miks mitte ekstaasis olla kui jaapani kunsti eksam on selja taga ja su ees on vahutav Tõmmu Hiid?!

Mulle meeldib Rein Raud.

/…/

Netsuke ehk jaapani pisiplastika

N.

________________

* – optimistlik mõtlemine on pool võitu, onju

.24 mai

Sõitsin täna läbi selle tülgastava ja jäleda ilma inglise keele eksamit tegema ning mõtisklesin pisut elu-olu üle. Mis minust  siis viimase paari kuuga saanud on? Ma olen saanud mitmeid kirju inimestelt, mõned mõtisklevad, mõned toetavad, mõned murelikud. Pea-asjalikud tuntakse muret mu vaimse tervise ja suure rohulaadungi pärast, mis ma sisse võtan. Tuntakse muret ka, et ma olen oma blogis ehk liiga avameelne. Viimased kirjad tekitavad pubekalikku trotsi – tahakski väga avameelne olla, mis komme see on pidada normaalseks näiteks detailsete sünnituskirjelduste või nohukirjelduste ülespanekut, aga vaimne tervis on justkui tabu.

Pole mul ju ühtegi piinlikku diagnoosi: ühtegi parafiiliat pole (kui jätta arvestamata, et ma vahepeal tunnen, et ma olen naise kehasse lõksu sattunud mees ning et ma olen end üsna avalikult biseksuaalseks tunnistanud), skisofreeniat ka diagnoositud pole, bipolaarne ma ka esialgsete hinnangute kohaselt pole… Miks ma ei või siis öelda, mis ma olen? Mu diagnoosid ei takista adekvaatse ravi korral mul funktsioneerimast nagu normaalne inimene või isegi veel paremini, sest nagu kõik psühho-haridusega inimesed teavad, “normaalne inimene” on samasugune mütoloogiline elukas nagu “tavaline pesupulber”. Me kõik oleme sinna- või tännapoole kaldus. Kes rohkem, kes vähem. Mina lihtsalt rohkem.

Rohtusid võtan ma palju, aga seegi ei ole ju häbiasi, palju hullem oleks kui ma ei võtaks neid. Praegu ma võin käsi südamel vanduda, et ma ilmselt eksisteerin märksa normaalsemates ja paremini paikapandud raamides kui 90% inimesi. Tegelikult ma kahtlustan, et need “kommid” mida ma võtan on mind viinud sellisele tasemele mida ehk narkomaanid kogevad. Esiteks on mul isuga kutu, seda põhjustavad meeleolu stabilisaatorid nagu arst hoiatas. Ainus asi mille järele ma isu tunnen on tume õlu, nii naljakas kui see ka ei tundu; ja kange sinep. Vahepeal tahab õllenälg lausa ära tappa, ise mõtlen, et äkki mingi B-vitamiini vaegus…? Alkohol enam korralikult pähe ei hakka, alkohol tekitab kõige naljakamaid emotsioone minus, esiteks krutib see mu aju 2-3 korda kiiremini tööle (!?), teiseks tekitab see minus tantstõve. Täiesti ausalt tahan ma Deppi moodi futterwackenit tantsima hakata kui ma 1 liitri joon tühja kõhu peale.

Ilmselt ma elan konstantse narkolaksu all, sest maailm hakkab vahepeal “hakkima” ja põhimõtteliselt sarnaneb kogu mu igapäevane elu sellele mida inimesed amfetamiinilaksu all olles kogevad, nii et apteegis käimine on minu jaoks sama mis mõnele diileri juures käimine. Aga mulle on seda vaja, seda energiasööstu ja hakkimisi ja tantstõbesid, sest alternatiiv sellele on mustas augus inimvare, kes tahab ennast hävitada, kes näeb oma toas musti varjusid, kes kuuleb hääli, kellel on 2-3 paanikahoogu päevas, kes kardab toast lahkuda ja kelle hälvete nimekirjaga annaks mitu lehekülge täita.

Mind painab ikka, et miks see kõik häbiasi on. Ma ei ole ise süüdi, ma ei ole ennast ise põhja joonud ega alkoholi või narkootikumisõltlasena seda kõike endale tekitanud… See lihtsalt on nii, ma olen tubli, ma olen abi otsinud ja praegu elan nagu Duracelli jänes ning lõikan ennast elust läbi nagu kreissaag ökohalust, mul on isegi bakatöö teema valitud ja juhendaja otsitud (!) ja kõik edeneb ludinal nagu lepse reega. Isegi terve suvi on ära planeeritud: roadtripid ümber Eestimaa, Poolasse, folgi külastused…

Las ma siis tantsin oma hullumeelset futterwackenit senikaua kuni ma saan.

Ega ma elu lõpuni rohtusid võtta ei saa ja ega rohtude mõju igavesti ei kesta. Kunagi tuleb uuesti järjekordne auk ja… Let me futterwacken vigorously before it. I need it. And I need my blog-friends to know all about it.

Tagasi jaapani kunsti õppima.

Nirti

.kenko

“Mis viitab madalale meelele: liiga palju tarbeasju ümberringi. Liiga palju pintsleid tušinõu juures. Liiga palju buddhakujusid kodutemplis. Liiga palju kive, puid ja taimi aias. Liiga palju lapsi majas. Liiga palju sõnu kellegagi kohtudes. Liiga palju vooruslikke tegusid palvelehele üles tähendatud.

Asjad, mis ei mõju ebameeldivalt, hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.”

.23 mai

Viis eksamit kummitavad mind nagu paha unenägu. Tegelikult võiks küll öelda, et neli, sest mis eksam see inglise keel siis täpselt ikkagi on, eks ole. B2 kaks tase on sama, mis inglise keele lõpueksam keskkoolis ja seal ma sain 92 punkti ning eks mu inglise keel areneb iga aastaga, ma peaksin saama 95 protsendi vähemalt ning kui ma A-d ei saa, siis ma võin süüdistada ainult iseenda laiskust. Jaapani kunst, korea šamanism, ameerika kirjandus ja sissejuhatus kultuuriteooriase – vaat need on juba eksamid omas mahlas.

Tuhnisin eile ligi kaksteist tundi mööda netti ringi ja püüdsin ennast jaapani kunsti alal harida, aga tunnen ennast ikka harimatuna. Päris läbi ehk ei kuku, peened mõisted nagu yatsushi ja wabi-sabi on selged ja Moronobu tunnen ka ära, aga mingi võdisev närv on ikka sees. Eksam on juba teisipäeval. Irooniliselt kasvab mul alumine parem tarkusehammas ka.  Valuvaigistite kasutamine täitsa omal kohal.

Hommikul tegelesin asjade edasilükkamise ja viivitamisega ning viskasin banaanikoogi ahju, see isegi õnnestus normaalselt seekord, sest vanaema leidis meie pisikese, aga maagiliselt põhjatu korteri sügavustest üles ühe mikseri, mis on nii vana, et on ostetud ilmselt siis kui nööbid olid alles tehnika viimane sõna. Mikser töötab samas ludinal ning ma vahustasin mune nii hoolikalt, et need hõljusid pilvedena kausis. Kook jahtub praegu köögis rätiku all ning isegi kui ma seda ise ütlen, siis see tundub väga hästi õnnestunud banaani-mandlikook olevat.

Mulle meeldib vahepeal teha selliseid koduseid ja lihtsaid asju teha nagu koogid või nii… Ma ei saa aru inimestest kelle meelest kookide küpsetamine ja muu säärane on “labaselt kodukanalik” ja seetõttu põhimõtteliselt välditav. Umbes, et tõeliselt lahe oled sa siis kui sa oled koolis alati läbikukkumise äärel, kannad alati koledat soengut ja võikaid riideid, süüa teha ei oska ja elu on alati üks suur vulkaaniliselt purskav pasajuga. Ma leian, et kenad riided, koolis võimekuse piires parimalt hakkamasaamine, hea söögitegemise oskus, elus kas või hooti normaalselt hakkamasaamine ja pisikesed armsad kodused momendid stiilis koogiküpsetamine ning lauamänguõhtud ei tee inimest vähem lahedaks.

See ei tähenda, et mul ei esineks momente kus ma ma mõnda kangemat rohtu õllega alla loputan, politseile seletan mingeid pikantseid asju, kiirabisse satun ootamatult, Saatana-nimeliste inimeste sünnipäevale satun või seksipoes inimestega sügavmõttelistesse vestlustesse laskun, rääkimata õllekapa tagant rektorile tere päevast viipamistest või kodutute inimestega vennastumistest.

Ma olen üks paras koomaööbik, mul on vaja normaalsusest läbiimbunud momente, et mitte lõplikult mingisugusesse hullumeelsusest ja kaduvusest läbiimbunud merre uppuda.

Sõprade ja taeva abiga see mul ehk isegi õnnestub.

Nii, tagasi jaapani kunsti konspekti kallale. Mul on 2 päeva veel, et sellest maksimaalselt palju endale pähe toppida.

/…/

Mõtlesin, et võiks ju seltsidaamina raha teenida – et kui kellelgi elab Tallinnas üksinda või vanadekodus mõni memm või taat, ema või isa, kes on väga üksildane ja kelle lapsed elavad teises linnas ja pole aega külastada ja valutavad südant, siis ma võiks ju mingi tunnitasu eest käia nädalas memmesid ja taatisid külastamas, kohvi joomas, malet mängimas, vestlemas, möödunud aegade mälestusi kuulamas.

Veider mõte.

/…/

Terve parempoolne alalõug tuikab ja valutab. :S

Pidi see just eksamite ajaks mulle tulema. Võib muidugi naerda, et millal siis veel, aga no… Hakka või uskuma, et ongi tarkusehammas.

*imeb järjekordse annuse valuvaigisteid sisse*

Homsele inka eksamile maandun ilmselt kohale, nägu paistes nagu kõrvits.

/…/

Kook õnnestus suurepäraselt.

N.