Otsustasin nii, noh, möödaminnes, et peaeriala ma ikkagi ehk vast võibolla ei vaheta – üks tugev argument on see, et ma ei viitsi jamada bürokraataga – , kuid püüan kindlasti mahutada oma erialasse piisavalt indiat ja sanskriti keelt, et oma tunge rahuldada. Pikas perspektiivis nagunii vahet pole mida ma õpin, humanitaarteaduste bakalaureused on suuresti sellised, et võta üks ja viska teist, pealegi pakub TLU tohutult võimalusi oma õppekava ise koostamiseks ja endale meelepärasemaks muutmiseks.
Kui sanskriti keel või õppejõuga mingi tabamatu akadeemiline keemia ei klapi, siis ma võin 1 semestriga piirdudagi ju sanskritis. Jaapani keel mulle istub ja istub väga, seda ma tean, see on kindla peale minek.
Õppimisega ma parajasti tegelengi. St. õppimise all pean ma silmas seda, et jahin mööda netti taga võimalikult võikaid pilte sadhudest ja nende seksuaalelust ja muust, mis võiks ehk kuulajas mingit huvi äratada: mina ja R. teeme homme india antropoloogias 15-minutilise lühiettekande sadhudest.
Koolirindel läheb üldiselt üsna okeilt, ida-aasia budismi seminari sain ikkagi lõpuks B, kuigi ma ei piiksatanud ei Vimalakirti ega Chinuli kohta õppejõule mitte lausepoegagi ja käisin seminaridel ka nagu kuuvarjutus, aeledes terve ühe nädala Egpiti- ja Iisraelimaal. Aelemine on õige sõna, sest ma tegin peamiselt 3 tegevust: kiskusin Kukupaiga erinevates hotellides suitsu, nii et õhk sinine; magasin bussis; sõin subjektiivselt otsustades umbes kolmkümmend tuhat kilokalorit mahutavaid õhtusööke hotellides. Ju ma suutsin endast piisavalt meeldiva, armsa ja kohtlase mulje jätta, et mulle halastati. Siinkohal patsutan end õlale, sest ma olen mõlemas kahes korea šamanismis käinud (õppejõud on sama), kuigi need seminarid on pigem nagu loengud, seminariosa on lõpus ainult ja näiteks täna ei osanud ma A-d ega O-d kosta selle kohta, sest artikkel, mida me lugesime, oli küll väga detailne ja värvikas, aga paraku kroonikalaadne kirjeldus, mille pinnalt on raske mingit adekvaatset arutelu tekitada.
Täna muidugi tegime Varjuga tema sünnipäeva väikeseks tähistamiseks india kunstist jõhkralt poppi (kuigi õppejõud hilines kõvasti, ta enamasti alustab täistunnil), tegime Silva ees paar suitsu ja kadusime siis Mare kohvikusse õlut jooma. Kinkisingi Varjule sünnipäevaks ühe õuna ja ühe klaasi õlut ning me leidsime, et see on erakordselt praktiline kink, eriti masuajal, kus tudeng nagunii näljast hullununa Balti jaama tuvisid seirab metsiku pilguga.
Korea šamanismi jõudsin seega väikeses konditsioonis ning vahtisin suurema osa loengust klaasistunud pilguga kuskile mõtte ja vaimu nullpunkti ning püüdsin endale lahti ratsionaliseerida, et mis on elu mõte ja kuhu see kõik välja viib. Vahepeal hakkas mulle juba tunduma, et ma olen vanaisa hingest seestunud ja näen Viking Lotto võidunumbreid ette, aga see oli ainult üheks hetkeks, peale seda sain ma koledal kombel väga kaineks äkki (kuigi ma jõin tõesti tilga õlut oma tavalisi koguseid arvestades, ilmselt polnud mul rohkem kui 0,1-0,2 promilli) ja olin sunnitud loengule keskenduma.
Täna pidi mul olema mingisugune psühholoogiline ekspertiis, mis arsti diagnoosi pidi kas kinnitama või ümber lükkama, aga psühholoog jäi haigeks. Homme pidi olema psühhiaatri endaga kohtumine (ja ma pidin uusi rohtusid saama, vanad on kõik otsas varsti…), aga psühhiaater istub Inglismaal tuhavangis. Nüüd, eks, sellel on mitu tagajärge, sellest kõige peamine on see, et kuna ma homsest laupäevani pean sisuliselt üksinda kodus olema, siis nüüd eskaleerub kõik väga koledalt, sest rohud saavad kolmapäevaks otsa ning uute saamise lootus on heal juhul reedel, kui selleks ajaks see lollakas vulkaan jampsimise lõpetab. Täna, muide, A-ga Mustika Prismasse limpsi ja kiirnuudleid ostma traavides lendas lennuk üle pea, nii et mingisugune liiklemine toimub juba.
Hea seegi.
Ilm on kaunikesti vastik – päikese käes hakkab mantliga palav, varjus on ekstra külm, sest nahk on päikese käes olemisest niiskeks tõmmanud, nii et külm tuul tundub üdini tungivat. Veider, kaunis kevadpäike säramas musträstasinises taevas, aga mina leian, et vastik. No aga kuuma-külma vaheldmine on minu jaoks vastik.
Oleks siis igal pool soe ja lõppeks ometi see neetud siroko-tuul. Hommikuti trollile joostes ei saa suitsugi teha, sest tuul puhub koni käest ning mingisugune ekstravagantne soeng tekib ka pähe paari minutiga. Ma olen mõelnud, et kui mul oleks juukselakki, siis võiks hommikul pea aknast välja pista, 5 minutit hoida, siis tagasi tuppa tõmmata ja siva lakiga üle lasta. Kui ma erkroosasid ja blondeeritud salke ka lisaks siia-sinna, siis ma oleks täiuslik skenester valmis. Isegi koljumotiivilised ketsid on mul olemas.
Aga see selleks. Väike siroko ei tapa kedagi, isegi minusugust koomaööbikut mitte.
N.
Kõigi maade nohikud ühinegem!
Lisaks sirokole on ka päike selline… poolvarjus, vist tuhapilve tõttu. Meenutab kangesti 1999.aasta päikesevarjutuse algust, kui äkitselt läks jahedaks ja valgus muutus veidraks (jah, ma nägin seda, juhtusin sobival laiuskraadil olema).
Tuul Tallinnas ei lõpe. Lohutuseks ja teadmiseks.
Kõige palavamal suveajal on näiteks meeldiv võimalus Stroomi rannas lõdisemas käia – pikk teekond mööda põlvekõrgust pritslevat merd sinnamaani, kus juba kõhuli vette plartsatada julged, see on eriti tallinlik spordiüritus.
Ainuke tuulevaikne hetk Tallinnas on see, mil sajad tuhanded inimesed laulukaare all palavusest minestavad.
Aga rohtusid peaks võima ka asendus- või valvearst välja kirjutada.
Kui sa saad sellele arstile Inglismaale helistada, siis palu, et ta vormistaks sulle digiretsepti, mingi interneti võimalus tal seal ometi on ju? Täna ei pea ju puht füüsiliselt mingi paberretsepti järgi minema enam.
teadjad inimesed internetist teadsid rääkida, et see väike sirts on nii-ütelda hoiatuslask, et jama tuleb tegelikult alles siis, kui islandile tema välisvõlga ei kingita..
mitme riigi transpordiministeeriumid olla sellele künkale (Eyjafjallajokull) teenelise raudteelase (või laevanduse edendaja, sõltuvalt riigi geograafilisest asukohast ja merepiiri määrast) aunimetuse andnud..
inimene, kes vabatahtlikult talinas elab, ongi sadhu.