Tiksun ja elan oma elukest vaikselt, suutsin asjad ja arstiajad niimoodi sättida, et ma ei pidanudki puuduma ainsastki meditsiiniantropoloogia loengust ega seminarilt, isegi igal nädalal kirjutasin õppejõule essee. Tänase (teisipäevase) esseega läks natuke pahasti, sest ma jäin lõuna ajal magama ja magasin seitsmeni, siis aga tormasin A.-le rongijaama vastu, nii et essee sai valmis ja õppejõu postkasti 5 tundi kokkulepitud ajast hiljem. Aga ma kirjutasin see-eest justkui enda puhtakspesemiseks 1-2 lehekülge pikema, kui oleks vaja olnud. Ma suutsin jälle kasutada sõnu nagu abjektsioon, normatiiv, biopoliitiline terror ja stigma, mis tähendab, et minust on saamas tubli tudeng.
Teate ju küll seda lõõpi, et kui sa tead, mida tähendavad sõnad “diskursus”, “narratiiv”, “simulaakrum” ja “paradigma”, siis on ~50% tänapäeva Eesti bakaharidusest olemas. Ülejäänud pool ainepunkte tuleb mahakirjutamisest, spikerdamisest ja käojaani ajamisest.
WoWis lähevad asjad ikka ja ainult ülesmäge, lõime A-ga oma 2vs2 arena tiimi, panime sellele nimeks The Space Chickens, ma disainisin ontliku rohe-kollasekirju tabardi, mille keskmes on väike kana, kellel on kiiver peas ja siis tegime poolteist tundi reast arenat, mina lähen täna igastahes magama 802 personal ratinguga . ^_^ GS on ka 5300 ja homme lähevad raidid lukust lahti, nii et on oodata ehk mõne vingema eseme saamist praeguse suht hea, aga kesisevõitu varustuse asemele. Vasaku käe kirves vajaks eriti hädasti välja vahetamist. Ma, tähendab, saan aru, et see jutt on täielik hiina müsteerium kõigile, kes ei ole arvutinohikud ja WoWipervarid, aga kuna mina seda olen, siis ma pean ikka seda osa oma elust ka kajastama. Ma ei saa teeselda, et ma olen lahe ja tegus inimene, kui ma tegelikult olen üks paras küborg, sest mu lapakas on enamvähem sama tähtis kehaosa kui jalad või kõrvad või nii. Isegi vaat tähtsam kui jalad, sest jalutuna oleks võimalik elada. Ilmselt peaksin ma sellest oma arstile rääkima, irw. Ma oskan ise ka diagnoosida, et arvutid, arvutimängud ja internet = eskapism. Selleks ei pea 11 aastat koolis käima.
Resident Evil 4 tõmbasin ka endale, sest ma olen Resident Evil seeria suur fänn, aga mul on mingi kala ja ma ei saa üldse korralikult mängida, sest ta vist tahab keyboardiga klaviatuuri saada, peab pisut häkkima selle kallal. Praegu ma lähen mängu ja zombie tapab mu aeglaselt maha ja ajab koledaid hääli suust välja. Sellest on kahju, sest peategelane on väga kena noormees. Näiteks Lara Crofti siias fänn olen ma ka, aga teda ma ikka tapsin mõnuga vahepeal, ta karjed olid väga südantkosutavad. Kenade meespeategelaste puhul lööb miskine naiselik instinkt välja ja tahaks teda nagu elus hoida. Mine sa tea, mida Freud siit välja loeks.
Üldse on praegu kõik selline, et persekellad ei helise otseselt mitte kuskil, pigem on mitmes mõttes väga hea ja rahulik olla. Tüüne. Ilmselt on oma osa siin trankvillisaatoritel ja nii, aga need ei tee minust ju juurvilja. Alles üleeile ma karjusin hüsteeriliselt vanaema peale, kes kahtlustas mind viina joomises. Ma ei tea kas ta tundis parfüümi või mille lõhna ja ajas sassi, aga põhimõtteliselt mul tekkis lühis, katus lendas rõõmsa vingumisega pealt ära ja ma nägin ainult ühte asja: mind süüdistatakse milleski, mida ma ei ole teinud ja mille kohta ma olen lubanud, et ei tee seda (ma lubasin, et rohtude tarvitamise ajal ei võta tilkagi, siiamaani pole puudust tundnud ka) ja et vanaema ei taha mind hästi uskuda. Lõpuks tormasin vanaema jõhkralt teelt tõugates oma tuppa ja lartsatasin ukse niimoodi kinni, et raamid ähvardasid kaela kukkuda.
Istusin ja värisesin ja mõtlesin, et ma ikka vist tõesti olen mets-psühhomõrd.
Aga rohtudega on parem, ma saan ennast paremini kontrollida… Ma ei taha ju selline olla, ma tunnen peale iga märatsushoogu ennast väga halvasti ja mõtlen, et kus mu enesekontroll on ja milleks mulle seda järjekordset ekstsessi/skandaali nüüd vaja oli…?
Justkui… Justkui minus olekski üks Jack peidus.
I’m Jack’s liver.
I’m Jack’s bile.
Aga homme on mul ainult üks loeng (oleks kaks, aga esimese ajal on jälle arstiaeg, ma tunnen ennast juba koduselt seal haiglas) ja peale seda ma küpsetan jälle muffineid. Või teen kooki, mingit lihtsamat kohupiimapirukat. Mul on purk konserveeritud ananassilõike, teeks neist midagi. Ma mäletan, et kunagi ma olin Odel külas ja ta tegi mingit kohupiimakooki nii, et vooderdas vormi taignaga, ladus konservvirsikud vist peale ja siis kattis virsikud uuesti taignaga. Ma muidugi olin pigem pläkutamisega ametis ja ei pannud kokanduskunsti nõkse tähele.
Mis kooki teie teeksite kui teil oleks 24cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm, suur purgitäis ananassi ja neelud magusa järele? Mingeid häid retsepte? Juhin tähelepanu asjaolule, et mul ei ole jätkuvalt mikserit, kuigi ma olen siia ja sinna landi vette visanud, et “Kui teil peaks mõni üle olema…”, sellisel taktikal on teinekord hämmastavalt hea mõju.
Isegi palka sain ma natuke ja võin pangaarvele külmavereliselt otsa vaadata, sest seal on natuke üle tuhande krooni, aga ma ei mõtlegi seda kulutada, sest pea see kuu läbi ei saa ja siis ma saan kvartalipileti osta. Keegi peab ju reisisaatjad kinni maksma, no ma võin seda siis teha ka, mandlid opereeriti mul riigi kulul tasuta ära, Ameerikas maksaks ma 2 aastat pangalaenu tagasi ilmselt.
On head ka Eestis.
Jah…
Ja eile ma nägin, et tuvid pesevad ennast. Ilmselt nad pesid täna ka, aga täna ma ei näinud neid. Kõndisin Balti jaamas, ühes kohas oli hiiglama suur lomp, kari pakse tuvisid röötsakil seal ümber, muist olid vee sees ja soputasid seal tiibasid, teised kuivatasid end tuule käes. Inimestest ei teinud keegi väljagi, vaatasid lihtsalt põlastava pilguga ja ajasid end veel rohkem kohevile, sarnanedes… Ma ei oskagi öelda, millele nad sarnanesid. Ilmselt pole maailmas ühtegi asja mille sarnane oleks üks inbreedingu tagajärjel sündinud veidralt lapiline mutanttuvi, kes ennast sigaretikonidega rikastatud suures mudases lombis peseb.
Näete, ma ei teadnud, et tuvid end pesevad.
Mis saladusi maailmal veel varuks on?
N.
