.hommik

Suurepärane. Uurisin põhjalikult oma olemasolevad artiklid läbi, tuhnisin pisut netis ja revideerisin kriitiliselt EHI raamatukogu ning jõudsin lõpuks järeldusele, millest ma oma kurikuulsa arktika antropoloogia essee kirjutan. Õnneks  peab olema võrdlemisi lühike esseejupike, neljapäevaks saadan ohtrate vabanduste saatel sümpaatsele professor Maj’le ära ja loodan, et ta ei pahanda, et kolm nädalat minu senitunnustamata geeniuse kätes muundub nõiaväel kolmeks ja pooleks. Ma lihtsalt ei suuda teinekord alustada asjadega, eriti kui ma kuskil teadmatuses hõljun omadega.

Teen see eest loodetavasti üsna hea essee, teema on suhteliselt kodune mulle, uurisin seda juba enne peale ühte seminari ja tirisin netist mitu artiklit nohikuna iseseisvalt ka alla ja lugesin läbi.

Inglise keele kodutöö (miniessee) ja meditsiiniantropoloogia kodutöö tegin ma Telci töö juures istudes ja printerit kuritarvitades ära, lasin end veel koju ka sõidutada ja tee peal hüppasin haiglast läbi, et oma kullakallist Drud vaatama minna. Mina, mõtelge, istusin nädalavahetus otsa omas mullis ja ei teadnudki, et kallil inimesel on äkiline haigus ja operatsioon. Ostsin hoolika valimise tulemusena kolm imeliselt lõhnavat tulpi ka kaasa; mingi eriline sort, sarnanesid minumeelest veritsevate haavade või katkirebitud naissuguelundiga vms, leidsin, et sobiv kink haiglas vedelejale. Istusime, pläkutasime ja ma sundisin teda kogu aeg naerma, mis haavale haiget tegi. Vaatasin plaastrit ka, ilus sõrmepikkune armike jääb. Nahk oli ümbert kõik kollane ja seetõttu sai haav Homeriks ristitud, irw.

Rügan seega koolirindel ja teen sotsiaalseid äkkvisiite ning kasutan julmalt enda ümber olevaid inimesi materiaalse kasu – kodutöö väljaprinditud kujul – saamiseks ära, väga hea. Oskan rehnutti pidada juba. Või on tänapäevasem variant “füüri lasta”?

Raua surusin ka täna juba täiesti personaalselt nurka oma küsimustega ja kui ma täna kultuuriteooria seminaris jäin vaikselt massi keskele istuma (no mind hirmutati enne ära, et Raud on range rektori-onu, tegelikult on muhe ja sõbralik härrasmees hoopis) ja vaatasin, mismoodi väljavalitud ees lõbutsevad, siis järgmisel seminaril olen mina esireas ja võtan ka lõbust matti ja nii seminari lõpuni, sest selgus, et piiranguid pole ja kes ei taha rääkida, no see hiilgab eksamil. Mina ei hiilga kuskil, pean tagasihoidliku sära säilitamisekski rabelema. Igastahes, mul tekkis täna 242 korda tahtmine midagi kommenteerida, täpsustada, laiendada, parandada, lahterdada või lahti harutada. Aga suurest audikast niisama vahele möliseda on ju ebaviisakas ja tobe.

Yay, asjad hargnevad vaikselt lahti, eepiline feil ei olegi enam nii eepiline, isegi Elliga saime vist kokkuleppele, et saadan talle oma mäejutlused sel nädalal ära ja kui ma hakkama ei saa nii kiiresti, siis saan suvisel sessil parandada oma lapsust.

Suurepärane.

Lihtsalt suurepärane.

Ja vanaema tõi eile Nõmme turult neid suuri ja mahlaseid moorapeasid, need ootavad mind kodus! Jah, muude asjade järele mul isu polegi, ainult Selga küpsised piima sisse kastetuna ja niimoodi poolpudiks ligunenuna, Nõmme turu 1 kindla putka moorapead ja juust. Kanaliha läheb ka sisse, kui on ohtra rasvaga praetud. Suure nälja ja madala veresuhkruga tarbin õuna ka.

Täitsa okei.

Moorapead! Raua seminar! Meditsiiniantropoloogia! Kevad! Lvl 80 tuleb mu šamaanil homme ära, ma jätsin ekstra paar protsenti puudu, et saaks homme nautida seda momenti selge peaga.  Ja siis läheb alles grindimiseks. ^_^

Noo-hik.

Aga te peaksite mu DPS-i nägema.

/…/

Ma muidugi saan aru, jah. Et kui minult kemikaalid ära võtta, siis tuleks kõik õudne ja õdune jälle päevavalgele ja hakkaks mind uuesti närima ja kõik on lihtsalt illusioon, “simulaakrum ja simulatsioon”. Aga mina ei saa kuskile spaaniasse põgeneda või teisele poole maakera või lihtsalt niisama “positiivselt mõelda” keset oma Auku. Positiivselt mõelda oskan ma küll ja enamasti olen mina see optimist, kes rõõmsalt teistele õlale patsutab, et “Noh, alati oleks võinud hullemini minna!” ja siis leiutan mitu viisi kuidas olekski võinud hullemini minna. Ma olen ainult mõned korrad oma elus nii patoloogiliste juhtumite ette seatud olnud, et mul pole tõesti jäänud üle muud teha kui õlgasid kehitada ja tunnistada, et jah, sa saad brownie-punkte üksnes selle eest, et sa panid mu fantaasiale seks korraks piirid ette.

Ja mind hoiab saatus nagunii nagu essu pilpa peal.

See-eest lubati mind suve lõpus Wolini saarel toimuvale taaskehastamisüritusele kaasa võtta nii, et ma ei pea midagi maksma. Ilmselt tuleb mulle siis mingi tiitel ka välja mõelda… Näiteks “juhiabi” või “kaasistuv nõunik (suitsupauside ja metsapeatuste osas)”. Paar päeva kuskil telgis magada või mööda Wolini rahvusparki ringi liduda oleks ilmselt kosutav vaheldus uinuvale suvisele Tallinnale.

See metsapeatuste värk tuletas meelde, et metsapeatused kui sellised näiteks läbi kõrbe või tundra või savanni sõites väga võimalikud pole häbelikuma rahvaga. Tundra ja arktikaga on üldse muidugi kahtlased lood. Ma ikka loen neid lugusid sellest mismoodi ämbrist visatud vesi jäätub otse õhus ja telefoniliinid külmast krussi tõmbuvad ning mõtlen, et huvitav, kuidas see muudele protsessidele mõjub. Sellised elegantsed kaarekesed teatud nurkade juures…?

Liiga palju meditsiiniantropoloogiat on mu peas vist… Aga põnevad artklid on, mis õppejõud saatis!

Just täna ütlesin vanaemale, et otsigu ta mulle veel mõni inimene, kes 4h maganuna hommikul viisteist minutit enne kella helinat suurest erutusest kargud alla korjab, käigu pealt suu juustu ja küpsist täis topib ja siis tuhatnelja kooli poole minema kaabib, et saaks juba nende turvaliste seinte vahele tagasi. Ma tunnen ennast koolis tõesti turvaliselt, ma ei oska seda teistmoodi seletada. Ilmselt põgenesid nunnad omal ajal samamoodi maailma eest kloostrimüüride vahele.

Kindel struktureeritus, kindlatel kellaaegadel pean olema seal-ja-seal ning tegema seda-ja-seda ja lugema seda, toda, kolmandat ja eksam tuleb neljanda peale, mis lugemata jäi. Ühesõnaga kindlad ja arusaadavad piirid. Ülikool on mu karjane, mul pole millestki puudust.

Lisaks on see lihtsalt nii põnev, et ma vahepeal närin huult, et mitte vaimustusest kiunuda. Aga ma lihtsalt räägin vähem sellest, mida ma õpin, sest… Endal hakkas imelik juba. Et kaua ma ikka jahvatan. Ma arvan, et praeguseks on kõik lugejad aru saanud, et ma käin erakordselt toreda ülikooli kõige lahedamas instituudis ja õpin kõige vingemat eriala kõige eriskummalisemate ja targemate inimeste hella hoole all.

Aga kui kemikaalid ära võtta… Mis seal all peidus olla võiks?

But I know I’m on a losing streak
‘Cause I passed down my old street
And if you wanna show, then just let me know
And I’ll sing in your ear again

Now the drugs don’t work
They just make you worse

*ümiseb laulda*

/…/

Tänasest meediast jäid silma uudised, et “Perse tõusis üle kallaste” ja “Kalad uppusid suurvees ära” ning ma mõtlesin, et… No et jah. Mis seal ikka mõelda. Kui Perse tõusis üle kallaste, siis Perse tõusis üle kallaste. Loodetavasti kohalikele suurt muret ja vaeva ei valmistanud see sündmus.

N.