Ma võitsin süsteemi! Ma olen võimas! Eepiline! Lausa legendaarne!
Ma leidsin oma paberitest lõpuks PUK koodi üles, sain ID-kaardi loetud isikliku* lugejaga, PINid-PUKid audenditud ja uuendatud ja lahti muugitud ja whatnot ning endale ID-pileti ostetud! Kell kaks öösel! iWin!
Nüüd on ainsaks probleemiks see, et kuna ma mingil hetkel ilmselt võrdlemisi jommis peaga olin teinud Tele2-ga otsekorralduslepingu, siis polnud arvel endastmõistetavalt raha, 28 krooni jäi puudu kvartalikaardi ostmisest, pidin kallimalt 30 päeva kaardi ostma, et homme loengusse jõuda. Kraabin järgmiseks kuuks sendid kokku ja viin panka, ostan aprillis ikka kvartalikaardi. Ja ehk selleks ajaks otsustatakse, et Savisaare juba isikukultuse poole kiskuv ainuvalitsus Tallinna linna üle on pisut peetis omadega juba paar aastat ning see nõme seadusmuudatus koristatakse ära ja tudeng saab jälle sõidutoetust & odavamat piletit nagu tudengi kohus.
*lootusrikas*
Poliitika on muidugi alati olnud koht, kuhu ma väga oma nina toppida ei taha, sest miskipärast inimesed peavad oma kohuseks ja õiguseks täielike mõttetuste ja nõmedate aeguvate! kunstideaalide nimel džotile viskuda. Enamasti kipuks sellesks džotiks mina olema, kui ma poliitika teemal sõna võtan, irw. Minu jaoks on ideaalne valitseja ja valitsuskord nagunii Pratchetti Kettamaailmast pärit ja väikese BBC lisandiga – Ironsi esituses Vetinari. Natuke haritust, natuke musti riideid, natuke türanniat, natuke kavalat strateegiat, natuke tasakaalu ja natuke väikest räpast koera. Mustad rüüd, suur loss, mustade kardinatega silmapaistvalt silmatorkamatu tõld, väike kitsehabe., Kuradi Loll Johnsoni poolt disainitud lossiaed.. Vat selline on tõeline valitsemine, irw!
Savisaar ei anna Vetinari mõõtu välja. Veel? Enam? Pigem ikka enam. Kuuekümneaastane mees juba. Loodan, et teda Tšernenko kombel sada aastat pukis ei hoita tean, tean, ma kirjutasin isegi uurimistöö kunagi sel teemal ja sain presidendi allkirjaga auhinnaraamatu… Tšernenko oli lihtsalt lühiajaline marionett, ma pidasin silmas, et teda ei hoitaks pukis 100 aastat, kuniks ta tudisev vanameheätt on nagu Tš. oli, kes enam mitte millestki mitte midagi ei taipa. Vetinari ei vananenud vist päevagi raamatute jooksul ja tema koeranäss elab ka igavest elu.
Ta on nagu see… Noh, on staarid, kelle kohta öeldakse, et “Need ei vanane iial!”
Nimguga arutasime, et see Angeli- ja Bonesi-kutt, noh, kes Buffys mängis ja kelle nimi mul meelde ei tule, mingi David Boreanasz? Ei viitsi googledada ka. Igastahes, arutasime, et see on selline tüüp, et kui ma olin 10, oli ta samasugune ja kui ma olen 22, siis ta on samasugune. Muutumatu. Ta võiks Angelit edasi mängida, kui too teine tüüp poleks ära surnud.
Vetinari on samasugune.
Vetinari ei aegu!
Ja samuti on terad tema mitmesugustel huvitavatel riistapuudel alati teravad.
Aegumise koha pealt… No aeguvad ju. 18-21 sajandi ajalugu on sisuliselt poliitika aegumiste ajalugu. Ja see aegumine käib enamasti suure kisa ja vere ja vabatahtlike ja barrikaadide ja džottidega. Ja mitte nii vabatahtlikega. Kes siis aetakse ahju, näljutatakse tahtlikult surnuks poliitikute poolt, tapetakse vabatahtlike poolt, hukatakse revolutsionääride või Nende Teiste poolt, vägistatakse ja ruunatakse sõja käigus, tapetakse sõja käigus, näljutatakse sõja poolt tekitatud kaose käigus, küüditatakse, muudetakse sunnitöölisteks, piinatakse, tapetakse, allutatakse pikaajalisele huvitavate kogemuste mõjule, pannakse rivvi ja antakse valede mõtete eest tina tunda jne.
Poliitika on miski, mis käib minu jaoks vähemalt praeguses eluetapis veel suuresti kokku sellega, et on punane värv kas lipuvardas või inimeste riietel ja kuskil välgub tääk ja keegi kannatab, enamasti on see “keegi” rõhuv enamus, kes üldse ei taha, et mingi poliitika nende ellu tungiks sedamoodi.
Üliõpilasnõukogu valimist ja poliitikat ei oska ma veel päris ühte patta panna… Ei taha või ei oska seda suurt puud näha, mis viib oma salakavalate harudega armsatelt teklitega poistelt ja tüdrukutelt välja Castrote ja Mussolinideni. Ma lihtsalt ei taha, see justkui rikuks mälestust neist toredatest valimisplakatitest ja tagasihoidlikult naeratavatelt inimestelt valimislehekestel. See pole ju üldse poliitika, mkmm… See on midagi muud. See on… Demokraatia? Poliitika kipub midagi muud olema. Midagi, kus demosel üldse sõnaõigust pole tegelikult. Poliitikal on püssirohu lõhn ja tulekuma värv ja õhurünnakusireeni kõla. Aga väike rahulik kodanlik demokraatia kodulinna ülikoolis, maailma mastaabis ülikoolikeses? See on nunnu. Eks-Mati ja puha. Väike kahara sabaga deemon, kelle pildiga märke meie väikese poliitika käigus jagati…
*muigab iseenda ja oma saamatuse üle*
Jah, poliitikad… Suured ja väikesed…
Ma üritan nüüd vihjata, et ma päris nii rumal pole kui pealtnäha tundub. Et iga mu samm, mis ma 21. sajandil teen, on poliitikast läbi imbunud ning isegi see, et ma võin püksid jalga panna, on poliitika. Ning et see, et ma saan mööda asfaldist tänavaid kõndida ja et meie maja praegu remonditakse, on poliitika. Korteriühistud ja muu selline pehme kodanlik poliitika. Ma teen oma peas justkui vahet “suurel” poliitikal ja “väikesel” ja… Tahan ennast eraldada kõigest. Ma ei taha millegi eest vastutada ega endale ette kujutada, et on olemas meie ja nemad, õige ja vale, sellele paistab suurem osa Suurest Poliitikast rõhuvat… Sest… Noh…
No Utoopiat pole ju olemas, ega?
Ma olen mõnes asjas väga lihtsakoeline.
Hea, et ma sellest iseendalegi aru annan.
Eks ma kunagi mõtlen ümbes ja viskun ise ka džotile. Minus ehk on seda tuld kunagi tulevikus ka. Näiteks, kui mul on, mille eest viskuda. Lapsed? Juured?
Ma olen ju juurteta kasvanud nagu triivpuit. Kui ei meeldi, lähen ära. Liigun, selle asemel, et paigale jääda ja võidelda. Annan alla ja kaotan ette ära, sest võitlemisel ei näi mõtet olevat, võitlemine viib alati kumade, värvide ja helideni.
Laiendage seda nüüd igasse eluvaldkonda ja saategi minu elu kurva traagika piirjooned kätte.
Nii, jah, mäejutlused, mis viivad selleni, et mu poliitika-vastasus taandub isiklikele puudujääkidele ja ma lihtsalt ei taha ühtegi parteid, seisukohta ega ideoloogiat toetada, sest see kõik viib äkki välja vastutuse ja vereni…
Ma oskan ainult eitada ja mööda libiseda. Sest eitamine… Sa ei saa eitada eitamist. Kui õlgasid kehitada ja keegi selle peale ütleb, et misasja, sa kehitad õlgasid?!, siis saab lihtsalt uuesti õlgasid kehitada. Kui sa millegi kohta väga ütled, et “Jaa! Jaa! On nii!”, siis sa oled varsti hull valmis, sest mitte iialgi ei saa kõiki ühe mütsi alla ja sel hetkel, kui sa tunned, et sinu jaa! on palju parem kui teise ei! ja tahaks vastu lõugu tõmmata teisele, kuna ta nii erikuradi loll on, ongi Suur Poliitika valmis juba otsapidi ja liiga hilja üldse enam midagi ümber mõelda… Nii et parem on omada hästi paindlikke ja nõtkeid tõekspidamisi, mis hõlmavad enda alla võimalikult laia skaalat ja selleläbi mitte midagi. Siis sa oled lihtsalt see… Noh, see, kes ainult oma leiva ja ninaesise eest hoolt kannab. Tudeng, kes -20 kraadise külmaga üles-alla kargleb ja kellele linnapea ei viitsi isegi pilku peale heita, vaid saadab mõnitavaid sõnumeid mingite oma abiliste kaudu. Suure ja väikese poliitika illustratiivne vahe. Tudeng viitsib kohale tulla külma ilmaga jala, linnapea ei viitsi autogagi.
Millest ma üldse rääkisingi? Raha? Mis raha?!
Vanaema kannab muidugi ka alati nii täpselt seda raha kokkulepete järgi ja taskurahalaevukesed ema suunast on jõuludest saadik olemata olnud… Ja tööd ka ei leia. Isegi CV-dele ei vastata. Ja kärss on kärnapidi külmand maasse jäätunud.
Aga vähemalt saan ma kooli sõita homme ega pea mobiiliga sebima hakkama.
Höhöö. Mida kõike uinuvad mõistused ära ei tee, kui piisavalt tagant torkida.
See isikukultuse värk seal ennist tuletas mulle meelde, et ma sirvisin täna mingi masohhistliku aje mõjul “Pealinna”, – mille vanaema ilmselt prügikasti kõrvalt koju toonud oli, et sellega töömehi eemale peletada (meil remonditakse koridori ja kogu krempel on karvaseid mehi, teipi, puru ja hulluksajavalt mõnusaid kemikaalide aroome täis) – ning nostalgia lõi näkku. See, mis lapsepõlvest pärit, kui suurem osa kirjandusest oli… Tuhmide pappkaantega ja reeglina pisut kollaka paberiga.
Härra Savisaar tegemas seda, härra Savisaar tegemas teist. Härra Savisaar tegemas esimest malekäiku! Suure fotoga!
.pilt** on endastmõistetavalt illustreeriva tähendusega: lilled, kenad noormehed, viisakas jakis härrasmees jne. igasuguste seoste leidmine on pehmelt väljendudes mõttetu ja väljendab ainult seoste otsija enda uinuvat mõistust!
Ja kummuti peal seisab teist või kolmandat päeva väike paarikümnekroonine Jägermeisteri pudel, mille päritolu ja otstarbe kohta ma ei julge midagi pärida.
Äkki vanaema vihjab sellega mulle, et kui eluraskused üle turja tõmbavad piitsaga, siis võta kosutav klõmakas, tütreke?! Pudel on kummuti minu ukse poolses servas…
Arvan, et küsin temalt homme, kas ta poest piima toob oma jalutuskäigult tulles.
/…/
Ja kogu see jutt poliitikast tuletas mulle meelde, et kogu Tallinn on üle tapeeditud mingite valge-mustakirjuliste plakatitega, kus tehakse mingi vist – kui ma ei eksi – Isamaaliidu partei nimele registreeritud kaubamärgi (Eesti Eest?) alt kahtlast kampaaniat.
Ja täna neid silte põgusa huviga lugedes tekkis mul ainult 1 küsimus.
Mis krdi asi on maksumaasikas?!
N.
_________________________________
* – ja isikliku all pean ma endastmõistetavalt silmas “Telcilt pihta pandud”
** – 
