Aga mina lähen nüüd kooli, etnomeditsiini loengusse ja india kunsti. Korea šamanism, tundub, algab alles järgmisel nädalal, sest õppejõud oma kirjas mainis viiendat märtsi. Tubli väike tüdruk olen, usin koolilaps, virk ja kraps.
Hö-höö.
Midagi targemat polegi öelda.
Nädalavahetuse veetsin mingis imelikus stasises, inimeste maailmaga ühendas mind see, et ma harva sõin, kui meelde tuli, pesin hommikul ja õhtul lohakalt hambaid ja tõmbasin oma gootilossi-kardinad eest ära hommikuti ja tunnistasin võrdlemisi halli ja jumetu näoga samasugust hallust ja jumetust, mis väljas on. Inimeselaadse vormi omandasin alles täna hommikul oma harakapesa lahti kammides, inimese kombel riietudes; nädalavahetus möödus öörõivastuses ringi aeledes. Kohviisu pole, suitsuisu pole, söögiisu pole, see kõik on priima, sest aitab raha kokku hoida, aga mulle käivad närvidele vanaema küsimused, et mida süüa teha või et kas ma tahan näiteks äkki verikäkki. Kas ma tahan verikäkki? Kui sa annad paar lõiku, mitte kolmveerandi tervest käkist, siis söön. Aga kas sa tahad? Ma ei taha ju mitte midagi. Küpsist ja juustu ju tahad vahepeal! Ise tellisid, kui ma poodi läksin.
See on teine asi. Küpsised ja juust pole võrreldav verikäkiga.
Lugesin Undi “Sügisballi” üle ja see ei aidanud oluliselt halluse leevendamisele kaasa. Kuigi Theo kirjeldused ajavad mind itsitama siiamaani. Mars ajas julmi mõtteid pähe… Irw.
Oeh.
Up, up and awaaay!
Igaks juhuks mainin ka ära, et ilm tundub hall ainult läbi akna vaadates. Seda ma tean väga hästi. Kui ma nüüd saapad jalga kisun ja õue lähen, on märksa erksam ja rõõmsam kõik. Teistsugune. Seepärast tulebki vahepeal aknast vaatamise asemel ise ennast liigutada ja… No ja verikäkki ma pmtslt ikka tahan küll jah. Kuumad praetud verikäkilõigud külma hapukoorega.
Niimoodi meeldib mulle seda süüa.
N.
