Istusin eile ühe kena noormehega Energia kohvikus ja rääkisin siis Norile parajasti “The Road” filmist. Vehkisin kätega ja kirjeldasin võimsa tundepalanguga, mismoodi see film on kurb, ängistav, enesetapumeeleolu tekita; kirjeldasin Viggo Mortenseni kanni & munandeid, kurbust, ängi, enesetapumeeleolu tekitamist uuesti üle jne. Seepeale pöördus meie poole kõrvallauast üks onu, kes minu käest huvitunult küsis, et mis filmiga täpselt tegemist oli. “The Road,” ütlesin ma talle armsasti naeratades ja onu läks rõõmsalt tagasi oma konnilibistamise juurde.
Et nüüd keegi ei arvaks, et ma õndsal kevad’aal endale mehi sebin, siis lisan, et pärast Nori tüdruku töö juurest läbi joostes rottisime endile pisut näksimist ja ma sain keset vanalinna turistidele show’d teha, ajades täpselt selleks otstarbeks vankrirataste vahele pandud kurikaga tuvisid taga mööda munakive.
Tuvi on, tuvi jääb, tuvi olema ei pea
Tuvi laksudes kaikaga saaaaab!
ja kui juhtub ka nii,
et tuvi surma saab siis,
siis… tuvi enam ei ole!
Päriselt keegi muidugi kepiga ei saanud, piisab sellega vehkimisest, et tuvid aupaklikku kaugusesse tõmbuksid.
See meenutab mulle, et mul on viimasel ajal üldse komme laulda pidevalt asju. Eile H. juures, kui mina kommunismi ülesehitava koristaja innukusega akent ründasin, pesi H. lage ja ühel hetkel kommenteeris hämmastunult: “Laes on koera käpajäljed!”. Irvitasime ja jätkasime tööd. Paari hetke pärast ütles H. täpselt sama jahmunult: “Ahju peal on ka koera käpajäljed!”
“Spiderdog, spiderdog,” röökisin ma seepeale laulda. “Does whatever a spiderdog does. Can he spin from a web? No, he can’t, heeeeeeee’s a spiderdog!”
Muusikalisele karjäärilepole ma arusaadavatel põhjustel mõelnud pole, sest ma kõlan enda meelest lauldes jätkuvalt nagu vägistatav metskits. Aga see lisabki seltskondlikes situatsioonides asjale funki juurde.
Ja What-what, in the butt? olen ma ka gildiga kuskil instas käies Teamspeaki laulnud… You wanna do it in my butt, in my butt? Well, ooo-kay! Aga keegi ei pane seda pahaks, sest me oleme seal kõik sellised. Pisut katkised, vasakule ja väärastunud huumorimeelega. “Kill, kill, kill!” karjub Wendy erutunult Teamspeaki ja ma teen kõik endast oleneva, et kena preestritari rahuldada ja peksan oma DPS-i nii lakke kui ma saan ja kamandan oma 2 hunti (Puddle & Puke, nagu ma nad ristisin) vaenlasele kallale ja vahepeal möirgan, sest ma olen ORC ENHANCEMENT SHAMAN ja see tähendab, et ma olen antropomorfistlik laheduse kehastus.
*köhh*nohik*köhh*
Vähem laulmist ja nerditsemist, rohkem… Tegutsemist.
Ahjaa, mis tegutsemisesse puutub, siis kuna kirjandusteadus lõppes ära, ida-aasia budismi seminar lõppes ära ja arktika antropoloogia seminar lõppes ära (tuletage mulle meelde, et ma peaks paari päevaga Ellile produtseerima mingit tarka juttu Vimalakirti kohta ja professor Maj’le 2000-sõnalise essee teemal “Hülgepüük kui traditsiooniline elatusvahend”) ja mul on päevad kuidagi tühjad ja inimlikud (st. ei ole tapvad enam kohati), siis ma uurisin pisut ringi: täna on viimane päev ennast kevadsemestri teise poole aineteks registreerida. Vimalakirti ja muude asjade kohta peaks ma sõna võtma seetõttu, et osaliset tänu oma pikale reisile, osaliselt tänu oma legendaarse Augu põhja lartsatamisele, – ja ikka maoli maha – ma olen puudunud päris paljudest loengutest ja ma ei taha alla A-B hinnet saada, kuigi arvestades mis käojaani ma vahepeal ajasin, on ilmselt hea kui õppejõud ei algata Raua juures küsimust, et viskaks mu õite välja erakorralise lolluse tõttu, irw.
Khm, igastahes.
Registeerisin end südamerahuga etnomeditsiini seminarile ja korea šamanismi seminarile, sest esiteks nad tunduvad minu jaoks vähemalt osaliselt kattuvat aineselt, teiseks pakuvad huvi ja kolmandaks on täpselt sellistel aegadel, et mul on võimalik ilusasti kohal käia. Seitse eappi jälle nagu maast leitud ja see tähendab, et ma saan sellel semestril 50 eappi või rohkemgi.
iWin, iOwn & iStudy
Nüüd, kammin peakese ära, imen lõunased rohud sisse ja lähen viksilt arsti juurde.
Vanaema teeb oma hullumeelsele lapsele veel omletti ka kauni reedese päeva puhul.
Kena.
And I declare… I declare that mul on õigus olla nõrk!
N.
Mina ei saa aru mis värk nende hinnetega ikka on. Sain täna C ja olin hullult pettunud. No nii kindel olin, et see asi pidi A tulema, nii palju vaeva sai nähtud ja nii hea asi sai valmis, aga kõigest C:( Õppejõud veel lohutas, et C on ju nii hea. No ei ole minu meelest:( Nüüd näen, et sul sama lugu, et alla A ja B ei tahaks nagu. Huvitav, miks me sellised oleme?
P.S. 50 eappi on ikka tõsine saavutus! Mul ei õnnestuks parima tahtmise juures ka ühe semestriga nii palju kokku kraapida.
See on koolist jäänud, kus “viis” oli hea hinne, “neli” oli “käib kah” ja kolm, kaks ja harva ka üks olid hinded, mida said ainult tagareas olevad poisid humanitaarainetes ja tüdrukud matis-füüsikas.
Minu jaoks on C sihuke neutraalne nullpunkt, alla selle on täiesti läbipõrunud eksam ja üle selle hea. C ise on… Savi.